Hoolimata progressiivsetest muutustest muusikatööstuse tagatubades peavad naised pistma endiselt rinda traditsiooniliste soorollide stigmadega.

Toorest pulseerivast pungist Läti elutoas elektrooniliste alternatiivpidudeni Tallinnas – minu nimi on Tanya ja see ei ole lihtsalt lugu, vaid see on minu elu rütm. Kümneselt sai pungist minu mäss, kingitus mu nõolt. Seitsmeteistkümneselt tagusin ma trumme ja korraldasin kohalikke üritusi. 2015. aastal astusin oma seni julgeima sammu: avasin Tallinnas enda alternatiivsete muusikaürituste agentuuri.

See teekond pole aga olnud lihtsalt karjäär, vaid lahutamatu osa sellest, kes ma päriselt olen. Seilates sel värvikireval, ent tormisel Balti alternatiivmuusika merel, kostab aga pidevalt üks karm tegelikkuse noot: soolise ebavõrdsuse kolekõla. Hoolimata kontrakultuurilisest eetosest on ka alternatiivmuusikas endiselt omal kohal traditsioonilised soorollid, mis tekitavad naistes kõrgendatud ebamugavustunnet. Toetudes USC Annenbergi uuringule on naiste osakaal alternatiivse muusika loomisel vaid 13%, mis toob välja ebaproportsionaalse esindatuse ja sellega kaasnevad probleemid.

Naistel, ükskõik kui andekatel, läheb karjääriredelil edasiminek muusikatööstuses väga visalt. Niisiis on minu uurimistööd suunanud küsimus, kuidas oleks naisel võimalik juhtida ise oma karjääri keskkonnas, mis on juba algusest peale tema vastu pööratud.

Siin on peidus häiriv paradoks. Nii feminism kui ka alternatiivmuusika mässavad oma südames ühiskonnas kehtivate normide vastu, ent ometigi leiavad naised end sellel skeenel pigem äärealadelt. Kas siin on tegu alternatiivmuusika juurtest tuleneva pärandiga, kus domineerivad on olnud meesartistid, või on see põlise võimudünaamika igavene kaja? 

Nii feminism kui ka alternatiivmuusika mässavad oma südames ühiskonnas kehtivate normide vastu, ent ometigi leiavad naised end sellel skeenel pigem äärealadelt.

Traditsiooniliselt on muusikatööstus olnud poiste klubi. Väljapaistvaid naisi juhtivatel ametikohtadel – alates heliinseneridest kuni mänedžerideni – on leidunud harva. Kuid muutused on juba toimumas ning naistegijate esiletõus hoogu kogumas. Seda toetavad sellised organisatsioonid nagu Women’s Audio Mission ja Keychange. Kiiret progressi takistavad siiski mitmed tegurid stuudiopindade piiratusest sotsiaalsete stigmadeni.

Balti riikides, kus muusika pühitseb vabadust ja mitmekesisust, on kiivas soodünaamika jäänud seni rääkimata kulissidetaguseks looks. Minuga olid nõus lahkelt oma kogemust jagama viis naist.

Saage tuttavaks, Elinor (35), eesti tuuriprodutsent, kelle tuntus ulatub palju kaugemale tema kodumaa piiridest. Eestist on pärit ka Gretten (32), kellel läks produktsiooniassistendist armastatud bändide külalislahkusmänedžeriks (ingl hospitality manager) saamiseks kõigest kolm aastat. Leedut esindavad heli- ja valguskunstnik Liza (25) ning Inga (34), endine ajakirjanik, kes juhib praegu enda artistide agentuuri ja linnaülest muusikafestivali. Ja lõpuks Baiba (33) Lätist, kes alustas oma teekonda väikelinna baarist ning kureerib nüüd live-kontsertide valguskujundust.

See siin ei ole muuhulgas räägitud tühi-tähi. Mulle antud intervjuudes jagasid need naised oma ehtsaid, päris lugusid. Meil on võimalus näha läbi nende silmade, mis toimub Balti alternatiivmuusikaskeene naiste elus – maailmas täis väljakutseid, kuid samuti lootusrikast heakõla, mida nad oma tegevusega loovad. Järgnevalt püüan lahti harutada, analüüsida ja avada neid narratiive, millest kerkib esile kuus peamist teemat.

1. Murdmine tegijate hulka

Tegijate hulka murdmine pole muusikaproduktsiooni vallas sugugi väike saavutus, eriti naiste jaoks. Erinevalt meestest seisavad naised silmitsi ühiskonnas levinud eelarvamustega ja kogemuse saamiseks on nad tihti sunnitud tööd tasuta tegema. Edu võti on olla enesekindel ja proaktiivne. Need naised ei oota, et neile uks avataks – nad löövad selle ise lahti. Kuid tee eduni on karm. Tihti peab saama hakkama ilma toetava nõu ja jõuta ennast juba tõestanud tegijatelt. Kuigi eriharidusest võib olla kasu, jääb ületatav barjäär endiselt kõrgeks, eriti Baltimaades. Oma õpingute esimesel aastal avastasin, et Baltimaade alternatiivmuusika ei ole eksporditootena laialdaselt tunnustatud. See on tingitud lünkadest valdkonna erihariduses, eriti live-produktsiooni, ürituste ja artistide juhtimise alal, mis võib olla probleemiks ka teistes endistes Nõukogude riikides. Mõned naised lausa lahkuvad oma kodumaalt, et leida mujalt progressiivsem töökeskkond ja välismaalt saadud töökogemusega oma oskusi rikastada.

Mõned naised lahkuvad oma kodumaalt, et leida mujalt progressiivsem töökeskkond ja välismaalt saadud töökogemusega oma oskusi rikastada.

2. Oma väärtuse tõestamine

Valdkonnas, kus võimalused on kaugel võrdsetest, peavad naised rohkem võitlema, et nende erialaseid oskusi tunnustataks. Soopõhistest eelarvamustest kubisevas keskkonnas on naiste tee tippu nagu järsk tõus mööda kaljut. Nad peavad seisma silmitsi skeptilisusega nende teadmiste ja oskuste suhtes – lihtsalt seepärast, et nad on naised. Senises narratiivis on siiski võimalik täheldada murranguid ning liikumist mitmekesisuse ja avatuse suunas, mis heidab positiivset valgust ka Balti riikidele. Selgus ja konkreetsus selles, millised peaksid olema inimese oskused, mitte tema sugu, võiks olla valdkonnas uus norm. Siiani on naised tundnud pidevalt survet saavutada teistest enam, teada rohkem ja teha kõike kõigist kõige paremini ainult selleks, et paista võrdsena. Tuleb aastaid oma pädevuse ja pühendumuse tõestamiseks vaeva näha, et su meeskolleegid sind väärtustaksid. Paljude naiste jaoks algab oma professionaalsuse näitamine niivõrd lihtsast asjast nagu kindel käepigistus – see on miski, mis annab märku, et nad on võrdsed mängijad.

Kuigi karm, paljastab muusikamaastik seal tegutsevate naiste vastupidavuse ja otsusekindluse – nad ei õpi ega arene pelgalt eelarvamuste ületamiseks, vaid näitavad ka oma erialast ambitsioonikust ja kirge muusika vastu.

3. Juhtimise väljakutse

Muusikaproduktsiooni maailmas on autoriteet midagi enamat kui miksi masterdamine või tuuri broneerimine. See nõuab segu tehnilisest taibust, loovast visioonist ja korralduslikust nüansitundlikkusest. Selle valdkonna juhtkujud on pädevad nii tehnilises kui ka loovas plaanis, nende kanda on terve rollide sümfoonia dirigeerimine – nad on muusikud, heliinsenerid, produtsendid ja palju muud korraga. Aga mis on nende peamine roll? Olla visionäär kogu projektile, mis resoneerib terve tiimiga ja juhib kõiki harmoonilise lõpptulemuse poole.

Ometigi kõlavad skeenel sageli tugevad kolekõlanoodid, mis kajavad meestekesksest suhtevõrgustikust. Nii lükatakse naisi sageli kõrvale ja nad tunnevad end tõrjutu või ka kogu loomeprotsessist täiesti välja jäetuna.

Siiani on naised tundnud pidevalt survet saavutada teistest enam, teada rohkem ja teha kõike kõigist kõige paremini ainult selleks, et paista võrdsena.

Kõneka loo Lätist jutustab Liza, kelle püüdlused töötada koos ühe meessoost vana kooli produktsioonimänedžeriga jooksid liiva, sest too ei suutnud mõista, kuidas saaks noor naine teada midagi suurte show’de produtseerimisest. Lõpuks pidi sekkuma naise ülemus ja nende tööalast suhtlust korrigeerima.

Liiatigi kontrollivad süsteemi nn väravahoidjad – võtmefiguurid, kes on edukad kunsti ja kommertsi ühendamisel. Neil isikutel on võim otsustada, mida me lõpuks kuuleme, takistada sooliste eelarvamuste kadumist ja säilitada eksklusiivseid hoiakuid – nende kujul on tegu järjekordse barjääriga, millega muusikatööstuses tegutsevad naised peavad silmitsi seisma.

4. Erialaste suhete miiniväli – naised meeste lahinguväljal

Naised ei pea end tõestama ainult meeskolleegidele, vaid saama hakkama ka teiste naistega samal lahinguväljal, kus konkurentsitung võib mõnikord varjutada solidaarsuse.

Võtkem näiteks Baiba, muusikatööstuse veterani, kes õppis varakult omal nahal, et naised võivad olla üksteise kõige karmimad kriitikud. Kujutlege seda: naissoost lavakujundaja, soe ja sõbralik meestega, kuid jäiselt külm Baibaga, kritiseerib tema välimust ja muudab ta töökoha sõjatandriks. Meenub ka kord, kui naiskolleeg seadis kahtluse alla naiste võime teha tehnilisi töid, justkui ainult meeste aju oleks võimeline neist aru saama. See on tegelikkus, kus ka naised võivad toita soolisi stereotüüpe, mille vastu nad muidu võitlema peaksid.

Naised ei pea end tõestama ainult meeskolleegidele, vaid saama hakkama ka teiste naistega samal lahinguväljal.

Kas olete kuulnud mesilasema sündroomist? See on olukord, kus juhtivpositsiooni saavutanud naised hakkavad oma sookaaslasi tõrjuma, selle asemel et neid võimestada, ja imiteerivad mehi, et paremini sobituda ja oma positsiooni kindlustada. Ning arvake ära – Baiba sõnul sumisevad Läti muusikaskeenel valjult taolised „mesilasemad”. Küllap on põhjuseks kultuur, mis väärtustab individuaalseid võite tiimi koostöös saavutatu üle.

Leedus kõlab aga üks teine viis. Muusikamaailma naiste hulgas on tekkimas õeskond, kus toetatakse üksteist, et mitte lasta meeste häälel end summutada.

Need vastuolulised lood on äratuseks. Ka naistel on aeg kontrollida iseenda eelarvamusi ja eeldusi edu lävepakul. Mis on meie eesmärk? Asendada konkurents koostööga, ühendada, mitte lõhestada, kui naised püüavad jätta maha oma märki valdkondades, mis alles otsivad tasakaalu ja soolist harmooniat. See on üleskutse ühtsuseks, jagatud lavalaudadeks, kus naised toetavad üksteist teel tippu.

5. Vaikiv riietuskood naistele muusikatööstuses

Kõrgete panustega muusikamaailmas peavad naised olema valmis veel üheks veidraks komistuskiviks, mis on nende töö ja tegemiste kõrval seotud väljanägemisega, sest valgusvihk pole suunatud ainult talendile, vaid ka välimusele. Näiteks Inga jaoks peab garderoob pakkuma rohkelt valikuid, et teha selle abiga strateegilise tähtsusega liigutusi – seda küll pigem eelarvamuste pareerimiseks kui moetrendide järgimiseks.

Inga, keset kogu muusikamaailma sära, langetab ometi valiku lihtsa ja musta rõivastuse kasuks. „See aitab teiste hulka sulanduda,” ütleb ta, rõhutades, et praktilisus võidab glamuuri. Riided, mida ta kannab? Need edastavad sõnumit vaiksest, kuid enesekindlast professionaalsusest.

Naised avastavad end korduvalt oma oskusi tõestamas, püüdes leida enda kohta maailmas, mis neid tihti tõrjub.

Sama lähenemine on meelepärane ka teistele. Inga valitud strateegiaga harmoneeruvad viiest intervjueeritud naisest kolm, kes on valinud tagasihoidlikkuse, et mitte pälvida soovimatut tähelepanu. Ülejäänud kaks tunnevad siiski mängurõõmu oma stiilivabadusest, mis võib varieeruda vastavalt meeleolule teksastest miniseelikuni. „Ühel päeval kehastan oma mehelikkust, teisel päeval inspireerib mind mu naiselikkus,” räägib üks neist.

Olgu siis tagasihoidlik või julge, aga nad kõik peavad oma garderoobi häälestama, et hoida valgusvihku oma talendil, mitte välimusel.

6. Kolekõla – seksism ja ahistamine tööl

Ka muusikatööstuse alternatiivses nurgas sekkub telgitagustes tegutsevate naiste muusikasse üks teine kakofoonia. See on hitt, mis edetabelitesse ei jõua: salakaval seksismi ja ahistamise jorin, mis jõurab vaikselt, kuid järjekindlalt.

Inga on tundnud seda ehk liigagi lähedalt. „Mõnikord,” ütleb ta, „võib juhuslik tööalane vestlus meeskolleegiga võtta ootamatult häiriva isikliku tooni.” Ühe südamelöögiga juhib ta vestluse tagasi tööasjade juurde nagu kogenud dirigent, kes ohjab vaid ühe viipega orkestri koost lagunevat mängu. Seda manöövrit teavad kõik muusikatööstuse naised unepealt, sest „lihtsalt sõbralik olemine” võib hakata kiiresti tunduma nöörilkäimise kunstina.

Kuid need lood ei piirdu Ingaga – need kajavad korduvalt nagu häiriv refrään. Mehed, kogenud produtsentidest külalislahkusmänedžerideni, peavad oma naiskolleege ekslikult groupie’deks, mitte endasugusteks spetsialistideks, ja jäävad ligitikkumiskatsetes naiste oskuste ja teadmiste suhtes täiesti pimedaks.

Ingale meenub mälupilt noorusest, kus ta oli hotellitoas nurka surutud ja teda ahistas „kadunud dokumendi” ettekäändel tuppa lipsanud bändi tuurimänedžer. Õõnes tunne kõhus, vankumatuks jääv „ei” ja räpane mälestus, mis torkab valusalt – mitte ainult piinlik hetk, vaid ka ehmatav usalduse rikkumine ja turvatunde kadu.

Mida jääb naisel üle teha? Riietuda tagasihoidlikult, et mitte soovimatut tähelepanu pälvida? See ei ole valik, see on ellujäämistaktika. 

Kõik meie naised jäävad ühele nõule: piirid peavad olema selged ja paigas. Peab olema soe ja sõbralik, kuid mitte leppima sündsusetusega. See on lugupidamise küsimus – ja on viimane aeg, et tervel skeenel võetaks seda kuulda ja tegutsetaks.

Balti alternatiivmuusika produktsioonimaailmas üritavad naised leida oma teed läbi meeste kujundatud takistusterohke maastiku. Aktsepteerimine ei tule kergesti, naised avastavad end korduvalt oma oskusi tõestamas, püüdes leida enda kohta maailmas, mis neid tihti tõrjub.

Kuid jala ukse vahele saamine on vaid pika laulu esimene salm. Tunnustatud tegijaks saamine? See on pidev võitlus, pidev vajadus tõestada end mitte ainult oma meeskolleegidele, vaid mõnikord üllatavalt ka teistele naistele.

Nende teekonna kohale on kogunenud ähvardavad seksismi ja ahistamise mustad pilved – need pole pelgalt üksikud isoleeritud juhtumid, vaid see on läbiv teema nende naiste elus, kes tahavad muusikaskeenel laineid lüüa.

Kui muusikatööstuse sihiks on tabada nooti, mis resoneeriks mitmekesisuse, loovuse ja säravusega, leiab ta selle neist naistest. See on üleskutse – tunnistada nende naiste panust, pingutusi ja vaeva ning komponeerida uus sümfoonia, kus kõik pillid kõlavad harmooniliselt ja kõik mängijad väärivad võrdselt tunnustust.

Tanya Korenika ühendab sujuvalt oma rollid Tallinna UCE agentuuri ja kväärbaari HUNGR visionäärina ning võitleb Keychange’i võrgustikus soolise võrdõiguslikkuse eest. Ta on ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Estonian Business Schooli vilistlane.

Ain Rada kuulub Tartu tumemuusika sõpruskonda, kes on korraldanud üle kuue aasta Genialistide Klubis ja mujal peosarja Bat Sounds („Külmad ja tumedad lained läbi traadi ja elektri!”). Valib ja mängib muusikat iseenda ja teiste rõõmuks ning tantsuks.