Ajalugu ei saa kunagi valmis ja Kumus tegeldakse aktiivselt uute sildade ehitamisega eri ajaperioodide vahele.

2019. aasta möödus Kumus naiskunstnike tähe all, sest esimest korda olid kõik vahelduvad näitused keskendunud naiste loomingule. Ettevõtmisele lisas pidulikku nooti Eesti Kunstimuuseumi 100. juubeliaasta. Tegu on märkimisväärse otsusega, sest siiani on isikunäituste kaalukauss olnud kaldu meeskunstnike poole. Eelmisel aastal said oma isiku- ja grupinäitused Maire Männik, Silvia Jõgever, Kadi Estland, Edith Karlson, Mary Reid Kelley ja Eva Mustonen. Aasta kulmineerus Kumu ja Ateneumi kunstimuuseumi koostöös valminud näitusega „Eneseloomine”, mis on mastaapne nii numbrites kui ka tähenduselt. Kumu suures saalis on väljas umbes 400 teost 19. sajandi keskpaigast kuni 1950. aastateni. Tegu on siiani suurima naiskunstnike ülevaatenäitusega, mis annab aimu erinevatel põhjustel mõnevõrra tagaplaanile jäänud kunstnike loomingust. Näituse tausta avavad kuraatorid Tiina Abel ja Anu Allas.

Näitusel on eksponeeritud nii eesti kunstiajaloos tuntud ja uuritud tööd, sh teosed püsiekspositsioonist, kui ka need, mida on vähem kajastatud. Kuidas te hoidsite tuntud ja vähem tuntud teoseid tasakaalus, kui saalis on koos näiteks Sally von Kügelgeni aktiklassis valminud koolitööd (1881–1885) ja Karin Lutsu „Kunstnik” (1937)?

Tiina Abel: Tasakaalu otsimine ei olnud omaette eesmärk ja eks ka sellel näitusel jäävad paratamatult silma tuntumad kunstnikud. Teoste valik sõltus muidugi mitmest asjaolust. Erinevalt paljudest vanema põlvkonna kunstnikest, kelle teoseid on säilinud vähe, on näiteks Sally von Kügelgeni muuseumi kogus küllaltki palju, mistõttu oli võimalik teda põhjalikumalt eksponeerida. Pealegi on von Kügelgeni teosed võrreldes mõne tema kaasaegsega heal tasemel, sest erinevalt teistest naiskunstnikest oli tal võimalus õppida Peterburi kunstiakadeemias. Tuntuimatest kunstnikest on toodud eraldi välja Karin Lutsu ja Julie Hagen-Schwarzi looming, sest nemad esindavad näitusel meie jaoks olulist naise ja kunstniku emantsipatsiooni liini. Hagen-Schwarzi puhul on tähtis asjaolu, et ta üldse valis kunstnikukutse, mitte ei jäänud pooleldi asjaarmastajaks nagu paljud andekad naised. Tal oli kindel soov saada heaks professionaaliks. Karin Luts paistis silma, sest ta oli õdede Meide kõrval üks huvitavaimaid emantsipeerunud naisi, kelle jaoks oli väga oluline oma kuvandi kujundamine. Teoste ja autorite valikut mõjutasid ka teemad, mis on näitusel esile tõstetud. On ajajärke ja ainestikke, mille puhul mõned kunstnikud domineerivad. Leidub selliseid kuraatoreid, kes töötavad kogus läbi iga detaili ja kellel on potentsiaali avastada uusi töid, aga on ka neid, kes lähtuvad kontseptsioonidest, mis on neile lähedased, ja otsivad tuge olemasolevast materjalist. Meie üritasime näitust kokku pannes palju uurimistööd teha.

Anu Allas: Üldises plaanis ei olnud meile tõepoolest oluline tuntud ja vähem tuntud kunstnike tasakaalustamine. Eesmärk oli tuua välja võimalikult palju materjali, millest väga suur osa ongi vähetuntud. Teosed, mis on tuntud, on seda põhjusega ja polnud mingit motiivi neid välja jätta. Hagen-Schwarzi ja Lutsu eraldi esiletõstmise kõrval üritasime teemaplokkides mitte hierarhiat tekitada. Materjal kõneles mingite teemade kaudu ja erineva tuntusastmega kunstnikud andsid mõnikord edasi üsna sarnast asja.

Näitusel on üle kümne teemasopi. See tundub Kumu suurt saali vaadates üsna maksimaalne hulk, mille saab sinna paigutada. Kas on ka teemasid ja kunstnikke, mis/kes jäid näituselt sedapuhku välja? Kui jah, siis miks?

T.A.: On ikka välja jäänud teemasid ja kunstnikke. Kui ühes, olgugi et suures, näituseruumis on koos palju erinevaid kunstnikke, siis paratamatult kõigi ja kõik teosed ei sobi kokku keskpunkti tõstetud teema tõttu või visuaalselt. Kuigi näitusel on ka amatööride või poolamatööride töid, siis mõnda teemaarendusse keskpärane kunstiline tase ei sobinud või ei mahtunud. Keskpärast taset tuleb ette nii nais- kui ka meeskunstnike puhul. Meie valikutest lähtuvalt oleks välja jäänud ka suur osa meeskunstnike töödest.

A.A.: Näitus töötab tervikuna ja sellel on oma narratiiv. See, mis antud loogikasse ei sobinud, jäi välja. Selle materjaliga saaks teha veel mitmeid näitusi ja struktureerida seda hoopis teistmoodi.

T.A.: Eestis töötanud kunstnike valikut dikteeris ka soome kunstnike kaasamine. Laenasime Ateneumi kunstimuuseumist üle saja töö. Nende väga kõrgel tasemel teoste eksponeerimiseks tuli loobuda ka mõnest narratiivist, mille oleksime ainult eesti kunstnikest näitust tehes üles võtnud.

2019. aastal olid Kumus fookuses naiskunstnikud. Millisena te näete „Eneseloomist” nende näituste kontekstis?

A.A.: Meie näitus oli teatav lähtepunkt nii ajaliselt kui ka kontseptuaalselt. Hakkasime seda planeerima juba mitu aastat tagasi ja dialoogis „Eneseloomisega” lisandusid teised näitused selle kõrvale. Siis langetati teadlik otsus teha palju naiskunstnike näitusi korraga ja tekitada Kumus olukord, kus kõik vahetuvad näitused on just naiskunstnike omad. „Eneseloomine” on oluline seetõttu, et kuigi naiskunstnike isiku-, paaris- ja grupinäitusi on Kumus ka varem tehtud, ei ole need olnud nii mastaapsed. „Eneseloomisel” on ka eelkäijaid, näiteks Adamson-Ericu muuseumi näitustesari „Eesti esimesi naiskunstnikke” või Lutsu ja Hagen-Schwarzi isikunäitused Tartu Kunstimuuseumis.

T.A.: Need Tartu Kunstimuuseumi suurepärased näitused valmisid pisut teistel asjaoludel. Muuseumid töötavad oma kogudega ja seal on Hagen-Schwarzi looming kõige paremini esindatud. Lisaks pärandas Karin Luts neile suure hulga oma töid ning loomulikult oli muuseumil moraalne ja väga meeldiv kohustus näidata kunstniku loomingut täies ulatuses. Kumu tegi naiskunstnike loomingu esitlemisega väärt otsuse ja n-ö sõnastas sellega selgelt oma positsiooni.

A.A.: Kõnekas on muidugi see, et fakt, et Kumus on kõik saalid naiskunstnike loomingut täis, on üldse tähelepanu saanud, sest olukorda, kus kõik näitused on meeskunstnike omad, on tulnud ette kümneid kordi.

Mida võiks möödunud naiskunstnikele keskendunud aasta tuua teie arvates kaasa nii Kumule kui ka Eesti näitusemaastikule laiemalt?

A.A.: Laiemas plaanis on eesmärk, et kõiki inimesi koheldaks võrdsetena nii kunstimaastikul kui ka muus maailmas. Naiskunstnike näitus on samm selle poole ja loomulikult pole Kumu eesmärk jääda tegema ainult naiskunstnikele pühendatud näitusi. Soopõhise eraldamise ja isoleerimisega kaasnevad omad probleemid, kuid ühel hetkel muutus teatava ajaloolise ebaõigluse tõttu vajalikuks korra tähelepanu naiskunstnikele võimendada ja seda võimendamist on vaja veel mõnda aega. Soopõhine allasurumine on kõige nähtavam, aga see on vaid üks ühiskondliku strukturaalse vägivalla mehhanismidest, millega peab võitlema. Meie Ateneumi kolleegid ütlevad, et nemad enam selliste suurte ajalooliste naiskunstnike panoraamnäitustega ei tegele. Kui võtta näiteks Moderna Museeti püsiekspositsioon, mis on soolise võrdsuse aspektist üks parimaid, siis näeme, et seal on antud kõiki teemasid ning perioode edasi võrdselt mees- ja naiskunstnike loomingu kaudu ning näitusesaalis pole soolist ebavõrdsust. Samas ei saa ka nende puhul öelda, et tegu oleks läbitud etapiga, sest ajalugu on näidanud, et teatavad ühiskondlikud mehhanismid võivad hakata taastootma probleeme, mille kohta on arvatud, et need on juba möödas. Kumu kontekstis ma loodan, et see näitus on samm tasakaalustamise poole. Töötasime kogud läbi ja aktualiseerisime terve hulga teoseid. Kui vaadata nüüdisaegset eesti kunstimaastikku, siis enamik inimesi, kes on sellega tuttavad, nimetaksid sellise rea tegevkunstnikke, kus naisi on üle poole. Oleme jõudnud sinna, kus lisaks Liina Siibile käisid Veneetsia biennaalil viimasel kahel korral Katja Novitskova ja Kris Lemsalu. Meie näitus osutab asjaolule, et naiskunstnikud ei ole sündinud alles tänapäevases maailmas – nad on alati olemas olnud, me lihtsalt ei teadnud nendest.

T.A.: Näituse üks eesmärk oli tuua kunstiteadlaste mällu töid ja laiendada kandepinda, millelt saaks edaspidi temaatilisi näitusi teha. Mina liitusin näitusega siis, kui institutsionaalne otsus see teha oli juba vastu võetud ja tõenäoliselt oli muuseumil vaja minu erialast kogemust, aga mul on ka täiesti isiklik huvi naiskunstnike teema vastu. Olen tegelenud perioodiga kuni aastani 1940 erinevatest vaatepunktidest, kuid tavaliselt mitte soolisest. Kui arvestada naiskunstniku positsiooni nii ajaloolises kui ka nüüdisaegses plaanis, ei ole võimalik sellele teemale liiga palju tähelepanu pöörata, sest vanad stereotüübid ja suhtumismallid pole kuhugi kadunud. Teisalt on võimalik vaadata „Eneseloomist” ka soolisust rõhutamata, sest seal kerkivad üles erinevad kunstiajaloos domineerinud kuldse kesktee kunsti küsimused.

Mis olid peamised avastused, milleni te kogusid uurides jõudsite?

T.A.: Väga suuri avastusi ei olnud. Kui kedagi esile tõsta, siis minu jaoks olid huvitavad Sally von Kügelgeni tööd, mis restaureeriti näituse tarbeks ja mõjuvad võimsalt. Teine kunstnik, kelle vastu tekkis tõsine huvi, aga keda meie kogudes eriti ei ole, on Lydia Christine von Ruckteschell. Tal oli siinsel kunstiväljal omal ajal oluline positsioon, kuid tema loomingu kohta teatakse vähe. On ka kunstnikke, kelle loomingulises elus olid mõned meie jaoks ootamatud ja huvitavad episoodid. Näiteks Pauline Elfriede Leps-Estami muinasjutulised ja dekadentlikud tušijoonistused viitavad seostele juugendi ning art déco’ga. Eriti põnev oli muidugi vaadata läbi Ateneumi kunstikogu.

A.A.: Ma nimetaksin veel Erna Kreischmanni, kes vääriks õdede Meidega võrreldes sama palju tähelepanu. Laiemalt võttes saab kogusid uurides materjali aktualiseerida ja seda tehes pannakse praegu kokku nii ajaloolisi kui ka nüüdisaegseid näitusi. Nende hulka kuuluvad Kadri Asmeri kureeritud „Naine kujutamas naist” Tartu Kunstimuuseumis ja Reet Pulk-Piatkowska „Naiskunstnikud Pallasest 1919–2019” Nooruse Galeriis, mis pööravad teemale ühel või teisel moel tähelepanu. Naiskunstnike teema on õhus, kuid peab märkima, et levivad ka müüdid ja stereotüübid, mis kipuvad ennast taastootma.

Näitusel on koos teosed Kumu ja Ateneumi kogust. Mis piirkondlikke sarnasusi ja erinevusi te selle ajaperioodi kunstis täheldasite?

T.A.: Paralleelid on täiesti jälgitavad näiteks haakumistes Lääne-Euroopas sündinud kunstisuundadega. Erinevus on lihtsalt selles, et soome naiskunstnikud jõudsid uute kunstisuundadeni mõnevõrra varem. Tänu Soome kunstiühingu tegevusele oli neil võimalik saada reisistipendiume, koguda Euroopas reisides erinevaid impulsse. Soome 19. sajandi viimastel kümnenditel esile kerkinud naiskunstnike põlvkond alustas naturalismilaines, üsna mitut neist võib lugeda hiljem soome modernismi rajajaks. Paralleelselt on Damenwelt’i teemanurgas maale, mis kinnitavad, et ka Eestis töötanud naiskunstnike looduslähedane kujutamisviis liikus muu hulgas impressionismi suunas. Baltisaksa kunstnike reisimisvõimalused olid institutsionaalse toeta tihtipeale tagasihoidlikumad, mistõttu nende kunstialane silmapiir oli soome kunstnikega võrreldes ahtam. Aga sellele vaatamata on üle-eelmise sajandi lõpu kunstisuunad ja vaimsus siinsete kunstnike loomingus täiesti kohal.

A.A.: Kui nimetada erinevusi, siis tooksin esile Lutsu ja õed Meid, kellele me selle perioodi soome kunstist sarnast vastet ei leidnud. See näitus ei ole aga siiski maavõistlus, sest olukorrad olid erinevad ja rahvusest lähtudes on keeruline teha suuri üldistusi. Kontekst ja ajalooline olukord on alati sellised, et peavoolu kõrval on omad erandid. Võrdlemine võib olla produktiivne, kui käsitleda meie ümbruskonna erinevaid perifeerseid piirkondi. Oluline on vaadata seda, mis sisu loob kunst, mis ei ole otseses suhtes n-ö suure kunstiajalooga, mis lähtub kunstikeskustes toimunust.

T.A.: Ka n-ö keskuse seisukohast on huvitav just see, mis rikastavaid erinevusi pakuvad erinevate suundade piirkondlikud arendused, mitte sarnasused. Mul on hea meel, et soome ja eesti kunstnike loomingu kombineerimine siiski õnnestus, neid oli võimalik eksponeerida paralleelselt ühtsetes teemaplokkides. See kõneleb sellest, et kõikidel käsitletud ajalõikudel oli õhus midagi ühist.

A.A.: Tähelepanu tasub juhtida sellele, et Eesti ja Soome on erineva ajaloo ning dünaamikaga riigid. Kui vaadata varast nõukogude aja kunsti ja sõjajärgset soome kunsti, siis tuleb välja, et mõlemal pool on palju ühiseid motiive. Mõlemal pool on töölisnaised ja romantilised muusad ning iseseisvad uue naise tüübid. Ükski ühiskondlik kord ei defineeri kunagi üheselt kultuuri, see on alati palju mitmekesisem.

T.A.: On küll tervet Euroopat kujundanud sündmusi, nagu teine maailmasõda, mille tagajärjel tekkinud äng ja vaesus ahistasid sõjajärgsel ajal mõlemal pool lahte. Jagatud rõõmutuse atmosfäär kriibib ka sellel näitusel.

A.A.: Oleme harjunud käsitlema ennast absoluutse kannataja vaatepunktist ja ülistama vaba läänt, kuhu Soome justkui kuulus, kuid seal olid pärast teist maailmasõda täpselt sama vaesed ja õnnetud olud. Meie näitus ei saa selleks palju ära teha, aga see võiks arendada teatud empaatiat teiste kultuuride vastu.

Viimasena uuriksin näitusel eksponeeritud tarbekunsti kohta, sest seda kohtab Kumus harva. Miks te otsustasite ka tarbekunsti sisse tuua?

T.A.: Tarbekunsti on näitusel vähe ja see on markeeriv, aga vaimusilmas oli mõte tekitada sild 19. sajandi ja 20. sajandi erinevate perioodide vahele. Naiste emantsipatsioon, meie jaoks juba väljapaneku pealkirjaski rõhutatud motiiv, on seotud erialaste oskuste omandamise ja selles avanevate võimalustega laiemalt. 19. sajandil tegutses kutseoskuste õpetamiseks terve rida käsitööühinguid ja koole. Sajandivahetusel rajasid ka baltisakslastest naiskunstnikud tarbekunstitöökodasid, mis mõjutasid siinset esteetilist keskkonda, sealhulgas seda, kuidas kujutati esteetilise keskkonnana ette kodu. Siit oli ainult üks samm professionaalsete õppeasutuste, nt Tallinna Kunsttööstuskooli (hilisem Riiklik Kunsttööstuskool), rajamiseni, kus oli kõrvuti käsitööosakonnaga mitu naistele avatud tarbekunstiosakonda. Mitmed kooli lõpetajad asutasid oma töökojad või täitsid kõrgel professionaalsel tasemel tellimusi toonastes suuremates nahaateljeedes, portselani- ja klaasivabrikutes. See on naiste kunstialase emantsipeerumise liin, millele tahtsime tähelepanu juhtida.

Johanna Jolen Kuzmenko on noor kunstiteadlane, keda paelub 20. sajandi alguse kunstielu.

Näitus „Eneseloomine” jääb Kumus avatuks kuni 26. aprillini.