Oktoobrikuu Müürileht on kui muinasroomlaste kahe näoga jumal Janus: üks nägu väljendab sõprust ja teine kohalikku DJ-kultuuri. Mõlemad näod janunevad aga sooja ühistunde järele, mida sõprus ja muusika kahtlemata pakuvad.

Sõprus oma igapäevases iseenesestmõistetavuses justkui ei vajakski pikemat kommenteerimist, seda enam veel eraldi leheruumi – sõprus on ju midagi tunnetuslikku, sest… 

sina oled minu sõber
meie jutt ei ole tavaline
meie jutus on see tõde
mis on antud hetkel oluline

…kui tsiteerida Erich Kriegeri klassika hulka kuuluvat „Sõbra laulu”. Seda, mis tõde sõpruse egiidi all üksteisele kinnitatakse, on aga raske öelda. Nagu on aeg-ajalt ka raske hinnata, millal saab tutvusest sõprus, millal saab sõprusest see eriti sügav sõprus ja mis punktis tuleb sõprusest hoopis lahti lasta, kaasnegu sellega kui sügav lein tahes. Seetõttu palusimegi Tallinna Ülikooli üldpsühholoogia dotsendil Katrin Kullasepal artiklis „Sõprus – nii lihtne ja samas nii keeruline” mõningatele sõprust puudutavatele küsimustele vastuseid leida. Niisamuti astus sõprusepaati Gregor Kulla, kes võttis endale tänamatu töö lahata, kes need tuttavad siis ikkagi on ja mida seesugused nn nõrgad suhted inimesele annavad. Teine ehk suurem alateema, mis toimetuse koosolekutel selgelt välja koorus, oli küsimus, kuidas on sõprussuhteid – nagu absoluutselt kõike siin ilmas – muutnud ajas tehnoloogia. Interneti saabumine majapidamistesse, LAN-kohvikutesse ja arvutiklassidesse ning hiljem nutitelefonidesse ja -kelladesse muutis massiliseks sõprused, mis olid analoogajastul tuntud näiteks kirjasõprustena. Uuel sõpruse ajajärgul kolisid need foorumitesse, sotsiaalvõrgustikesse, üle võrgu mängitavasse „Counter-Strike’i”, kohtingurakendustesse, reitidesse ja kõiksugu muudesse kohtadesse, mida isegi vaevu enam mäletame. Müürilehe kultuuritoimetaja Helena Aadli prooviski ajada mälujälgi, kuidas Konsumi loosiga võidetud personaalarvuti lõi portaali esimestele virtuaalsetele sõprustele ja kuidas virtuaalsõprus pakkus ruumi, mida väikelinna sotsiaalne elu ei suutnud. Kultuurilehena ei saanud me kuidagi mööda ka meie kultuurivälja ajast aega põletanud teemast ehk kuidas arvustada sõprade-tuttavate loomingut, selle lahkamiseks ulatas sõbrakäe Johanna Ranniku. Osalesin hiljuti isegi Pärnus kultuuriajakirjanduse paneelis, kus samuti sõpruse ja ausa kriitika probleem üles võeti, ning pigem jõuti konsensuseni selles, et sõprus on tähtsam kui otsekohene kriitika, ning toodi ka näiteid sõprade kaotamisest kriitika tõttu. Ma ise unistaksin muidugi sõprustest, mis on tugevamad kui kriitika ja suudavad kahte asja eristada. See, et sa mingi käki lõid, ei tähenda, et sa ise käkk oled. Käkke teeme me kõik ja võiks olla lubatud neid ka käkkidena käsitleda. Kui sa aga ei suuda oma loomingut endast kuidagi eraldada, siis äkki tasuks küsida, kui hea sõber sa iseendaga oled. Selle tarbeks pani kasvatuspsühholoog Merilin Mandel kokku kümme küsimust endaga sõbraks saamiseks. 

Lisaks sõprusele keskendume selles lehes ka kohaliku DJ-kultuuri ajaloole ja olevikule, mille tarbeks intervjueerisime paarikümmet klubikultuuris, ööelus ja DJ-puldis toimetavat inimest. Loomulikult moodustavad kaasatud inimesed vaid osakese suuremast pildist, aga kindlasti võimaldab see teha üldistusi seoses trendide, murekohtade ja väljakutsetega, mida pidev öötöö endaga kaasa toob. Niisamuti puudutame ka seda, kuidas DJ-amet on viimaste aastakümnete jooksul muutunud ning millised on tehnoloogilise demokratiseerumise viljad laiemalt. Tõuge selliseks teemapüstituseks oli üsnagi ilmselge, sest kuigi DJ on väljas käies või raadiot sisse lülitades midagi sama iseenesestmõistetavat nagu sõprus me eludes, siis ometigi on see tööampsulaadne amet, millel puudub igasugune institutsionaalsus (mis pole küll halb). Mõnes mõttes on see ülimalt demokraatlik ja vaba – tahad, siis tee; talenti on, siis tee; tee, mis tahad. Teisalt võib näiteks linnavõim öelda, et ei, siin ei tee; ei, pärast kolme õlut ei müü; ei, pole meie asi, ööelu pole kultuur. Ühelt poolt on sul justkui vabaturumajanduslik agentsus, teisalt võib sind igatpidi reguleerida ja mingit esindatust sul ühelgi võimu tasandil ei ole. Meie asi oli anda öistele kangelastele hääl – kuidas see edasi võimendub ja kajama hakkab, see on juba lugejate kätes.

Kuna paar korda aastas on oma lugejate ja sõpradega paslik ka päriselt kokku saada, olete kõik oodatud 7. oktoobril Paavli Kultuurivabrikusse.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja