Üks tuntud vanakreeka tüüp on öelnud, et keegi ei valiks elu ilma sõpradeta, isegi kui tal oleks kõik muu. Ma olen temaga täiesti nõus. Ent ei saa unustada, et seal, kus on sõprus, on ka võimalus selle sõpruse lõppemiseks.

Lahkuminek on keeruline nähtus, mis sisaldab mitmeid kihistusi – muutused toimuvad meie enesehinnangu ja -tundega, meie sotsiaalsete dünaamikatega, tihti ka meie majandusliku olukorra ja ainelise heaoluga. Lahkuminekut peetakse üldiselt ka märgiliseks elusündmuseks, mis on teeninud oma kaalukusega ära lähedaste tähelepanu, aja või vähemalt uudishimugi. See kõik kehtib romantilisest paarisuhtest lahkujatele, ent kui rääkida mitteromantilistest sõprussuhetest, on teema justkui rambivalgusest väljas. Näen siinkohal ühe põhjusena meie ühiskonnale omast suhete hierarhiat, mis kipub romantilist partnerlust teistest tähtsamaks tõstma.

Minu loogika kohaselt jagunevad sõprade lahkuminekud laias laastus kaheks. Ma ei ole üldiselt suur binaarsuste fänn, seega kindlasti jääb nende kahe äärmuse vahele palju varjundeid. Esimene tüüp on eluliste protsessidega kaasnev paratamatus – siin võib pidada silmas näiteks kolimise järel tekkinud geograafilist distantsi, mis viib sõpruse lahustumiseni. Või ka näiteks väärtushinnangute ja huvide muutumist erinevas suunas, mis sõpruse aeglaselt ära kulutab, seda nii, et pole otsest pahameelt, lihtsalt kõnealune sõber ei tule enam meelde. Teine tüüp on järsem ja selle puhul tehakse konkreetne me-ei-ole-enam-sõbrad-otsus. Siinkohal keskendungi otsustatud lahkuminekule.

Sõbraga lahkuminemine nihutab elu paigast

Sõprus on oluline ehituskivi nii meie vaimse, füüsilise kui ka emotsionaalse heaolu kujundamisel. Sõpruse positiivset mõju on uuritud eri kultuurides, eagruppides, soorühmades jne. Tulemus viitab teadusparadigmaüleselt, et sõprus on oluline nii meie vaimsele ja füüsilisele tervisele kui ka sotsiaalsele heaolule. Ometi ei pälvi sõpruse juurde teinekord kuuluv nähtus nimega lahkuminek romantilise lahkumineku kõrval suurt tähelepanu. Psühholoog Akua Boateng leiab, et sõpradevahelised lahkuminekud võivad olla just eriti keerulised, kuna lähedased sõbrad pakuvad meile emotsionaalset tuge, sotsiaalset stimulatsiooni ja pidetunnet elus orienteerumisel, mistõttu neil on tihti pereliikmetega sarnane roll. Kui see suhe läbi saab, on see inimese elus suur nihe.

Ometi ei pälvi sõpruse juurde teinekord kuuluv nähtus nimega lahkuminek romantilise lahkumineku kõrval suurt tähelepanu.

Mis tahes olgu sõpradevahelise lahkumineku põhjus – kas see on toksiline või (emotsionaalselt) vägivaldne suhtlus, usalduse reetmine, armukadedus või sõprade erinevas suunas muutuvate isiksuste ja väärtushinnangute põrkumine –, üks oluline erinevus romantilisest partnerist lahkuminekuga on see, et uute sõpruste juurde edasiliikumine ei eelda mittetoimiva sõpruse lõpetamist. Kui rääkida monogaamsetest romantilistest partneritest, siis oma eluga edasiliikumise eeldus on meie kultuuriliste arusaamade kohaselt olemasoleva suhte lõpetamine. Jällegi, see on skemaatiline nägemus, sest tegelikkuses on nii polüamoorsed kui ka monogaamsed suhted petmise tõttu tunduvalt kirjumad. Mittetoimiva sõpruse puhul see reegel paraku ei kehti ja seetõttu võib keeruline olukord omakorda edasi kesta, olles üha konfliktsem ja poolte jaoks keerulisem. Kuna omavaheliste probleemide küüsis vaevlevate sõprade puhul on sotsiaalne surve lahkuminekuks väiksem või suisa olematu, ei tule inimene tihti selle pealegi, et sõpruse eelduseks võiks olla teineteise arvamuste, piiride ja tunnete austamine ning vastastikune positiivne mõju. Kui neid eeldusi ei ole täidetud, siis on aeg pidada maha üks tõsisem vestlus.

Sõpruse diskursus vajab täiendamist

Sellel, et paljude inimeste jaoks on sõprussuhted pikemad ja püsivamad kui romantilised suhted, on mõistagi ka muid põhjuseid. Mõeldes sõpruse pikaajalisusele, tekib minus rohkem küsimusi kui vastuseid. Kas me talume sõpruse puhul rohkem kui paarisuhtes? Kas sõbrale anname rohkem andeks? Kuidas muidu seletada, et viimaste aastate suurte ahistamise ja seksuaalse rünnaku juhtumite toimepanijate puhul näib kerkivat loodusjõuna alati sõprade laviin, kes süüdistatavate hindamatut sõprust taevani kiidavad. Jah, ma tean, meie ohvrisüüdistajalik kultuur ja patriarhaat ja kõik, aga mõtlen sellistel puhkudel alati, et kas needsamad kaitsevallidel võitlevad sõbrad ei tule selle peale, et kuidagi on sõpruskonnas tekkinud atmosfäär, mis lubab säärastel tegudel toimuda. Kas see ei peaks pigem kutsuma esile kriitilist eneserefleksiooni ja soovi kindlaks teha, et selliseid asju tulevikus ehk varem märgataks?

Teisalt võiks jällegi mõelda, et sõprussuhete püsivuse taga on teatavat laadi pingevabadus, mis vastandub selgelt romantilise paarisuhte nii-öelda kohustuslikule narratiivile. Ühiskondlike ootuste taustal saadavad romantilisi suhteid reeglina mingid konkreetsed etapid – millalgi peab kokku kolima, abielluma, järglasi saama –, sõpradega selliseid survestavaid ajajooni enamasti pole. Samuti oodatakse oma romantiliselt partnerilt tihti, et ta täidaks meie elus paljusid eri rolle, andmata endale aru, et see on ühele luust ja lihast inimesele ebarealistlik nõue.

Sõprussuhtes piire seada ja neid suhteid lõpetada on kindlasti lihtsam siis, kui sõpruse diskursuses on olemas lahkumineku mõiste.

Kui ma mõtlen oma elus olnud kolmele suurele sõbra-lahkuminekule, siis need kõik toimusid ühe vestlusega. Esimese puhul jõudis enne lahkuminekuvestlust kuhjuda hulk konflikte, segadust ja frustratsiooni, viimase lahkumineku puhul oli tegutsemine palju selgemalt eesmärgistatud. Muidugi ei ole kõik sellised lahkuminekud igavesed – inimesed arenevad ja muutuvad ning tulevad uuesti kokku. Ent selleks, et see saaks võimalik olla, on teinekord mõistlikum piirid varem maha tõmmata.

Sõprussuhtes piire seada ja neid suhteid lõpetada on kindlasti lihtsam siis, kui sõpruse diskursuses on olemas lahkumineku mõiste. Miks see praegu valdavalt nii pole? Mina tahaks näidata siinkohal näpuga eelkõige patriarhaadi poole, milles valitseb suhete hierarhia, kus on tõstetud esile ja väärtustatud eelkõige romantiline partnerlus. See on valgusvihus nii meedias, filmides, raamatutes, teatris kui ka muusikas. Kuigi sellesse monogaamsesse heteronormatiivsesse pilti on tekkimas teatavad mõrad, tundub Kõige Tähtsama Suhte tiitlit hoidvat ikka romantiline kahe inimese vaheline seksuaalse komponendiga suhe.

Ma ei proovi siinkohal väita, et viimane pole oluline, vaid leian, et on aeg see pjedestaalilt alla tõsta ja anda ruumi ka sõprussuhetele ja kõigele muule. Kas juba ei oleks mõistlik elu jooksul teadlikult hoida ja väärtustada oma sõpru ja kogukonda, teades, et nemad panustavad märgatavalt meie vaimsesse ja füüsilisse tervisesse ning üldisesse heaolusse? Sotsioloogid näevad selgelt, et kui varem on inimese vanaduseas olnud põhiliseks toeks perekonnaliikmed, siis muutuva demograafilise olukorra ja teiste ühiskondlike arengute tulemusena saab praegu just vanemas eas üha olulisemaks sõprade seltskond ja tugi.

Sotsioloogid näevad selgelt, et kui varem on inimese vanaduseas olnud põhiliseks toeks perekonnaliikmed, siis muutuva demograafilise olukorra ja teiste ühiskondlike arengute tulemusena saab praegu just vanemas eas üha olulisemaks sõprade seltskond ja tugi.

Usun, et sõpruse väärtustamise alla käib ka arusaam sellest, et teinekord on pooli säästvaim lahendus lahku minna. Loodan, et selles muutunud jõujoontega tulevikuutoopias anname nii endale kui ka oma lähedastele piisavalt tuge, et ka neid lahkuminekuid leinata. Kui rääkida sotsiaalsetest hierarhiatest, siis psühholoogid Peiqi Lu, Jeewon Oh, Katelin E. Leahy ja William J. Chopik tegid ulatusliku uuringu[1], kuhu oli kaasatud 323 200 uuritavat 99 riigist, ning leidsid teatavate kultuuriliste kõikumistega, et kui naised prioritiseerisid sõprussuhteid, siis see assotsieerus parema tervise ja heaoluga. Ehk siis tasuks need va hierarhiad aegunuks kuulutada ja teha ruumi suhete suuremale kirevusele.

Greta Roosaar on feminist, ettevõtja ja üliõpilane, kes usub, et päris paljud süsteemid oleks mõistlik ära lammutada.

Villem Roosa mängib hommikust õhtuni, olgu töö- või vaba aeg, teravate kildudega, horisondini välja on maapind neid täis – filmi montaažiread, puntras võttegraafikud, pildid, helid ja poolikud inimesed, nagu me oleme. Sabana jooksevad punased tilgad.

[1] Lu, P.; Oh, J.; Leahy, K. E.; Chopik, W. J. 2021. Friendship importance around the world: Links to cultural factors, health, and well-being. – Frontiers in Psychology, nr 11, lk 3568.