Facebook ja Instagram on Z-põlvkonna jaoks kodused keskkonnad, kus suheldes ja sisu jagades läheb mõnikord kaduma ka teismeliste pärismina. Tagajärjeks on depressioon, meeleoluhäired ja katkine minapilt.

Päeva esimene valgus, mis palgele paistab, pole päike. Pole lamp öökapil ega vannitoas peegli kohal. Päeva esimene infokild, mis teadvusesse jõuab, ei pärine raadiouudisest ega vestlusest korterikaaslasega. Esimene mõte, millega end algavaks päevaks häälestada, ei keskendu iseendale ega eesseisvatele tegemistele, vaid kellelegi kuskil ekraani taga, kus on eeldatavasti lahedam, külluslikum, parem, soojem. Päeva esimene valgus kiirgab näkku telefoni ekraanilt, kerides nutipöidlaga nii võhivõõraste kui ka heade tuttavate fotosid. Enesele tunnistamata pimedas toas justkui salamisi õhates, et küll on ilus ja kuis tahaks ka. Kui paljud meist seda teevad – teistele ja teiste elu elavad? Ja, veelgi olulisem, miks? Milliste tagajärgedeni see viib?

Digitaalsuse poolest eesrindlikus Eestis on erinevate andmete järgi 1,2 miljonit internetikasutajat, kellest üle 600 000 omab vähemalt üht sotsiaalmeedia kontot. Kui kogu rahvastiku arvestuses on internetis veedetud aeg ja tegevused seotud endiselt tugevalt internetipanga ja online-meediaga, siis meediatehnoloogiliste arengute ning infokülluse keskel üles kasvanud põlvkonna puhul on internetikasutus koondunud ühte kanalisse, mõistagi sotsiaalmeediasse.

Arvudesse ülemäära langemata saab öelda, et taasiseseisvunud Eestis sündinud noorte jaoks on sagedasim tegevus internetis sotsiaalvõrgustikus osalemine – pea 100% 18–25-aastastest eesti noortest kasutab igapäevaselt Facebooki ning 42% neist Instagrami. Tähistagem neid antud kirjutises terminit „digitaalne põlvkond” kasutades. Rühma vanuseliselt vanimad esindajad on värsked tööealised või kohe selleks saamas ning noorimate päralt on tulevik.

Nende jaoks pole meediatarbimine pelgalt pragmaatiline toiming info hankimiseks või võimalus vaba aja sisustamiseks – meediatarbimine, sh sotsiaalmeedia kasutamine, on digitaalsele generatsioonile ühes põlvkondliku elustiili ja habitus’ega tugevaim kollektiivse identiteedi mõjutaja.[1] Sotsiaalvõrgustike ulatuslik ja aktiivne kasutamine suhtlemiseks ning eneseväljenduseks ühendab ning määratleb noori. Seega ei saa kuidagi alahinnata sotsiaalmeedias kogetu, nähtu ning kuuldu mõju noorte sotsiaalsusele ja psühholoogiale, eriti kui internetis veedetud aja rohkuse tõttu on hägustunud piirid päris- ja virtuaalmaailma vahel. Subjektiivsest kogemusest kantuna, olles ka ise kirjeldatud põlvkonna esindaja, saan öelda, et harvad pole korrad, mil mõistan, et ajanappuse, füüsilise vahemaa jpt põhjuste tõttu elan ma justkui topeltelu, mille sotsiaalsem osa realiseerub igapäevaselt lähedastega võrgus suheldes. Füüsiliselt olen küll töökoha poole loksuvas bussis, kuid seltskondlikult ja vaimselt ühes mitmest vestlusaknast.

Kureeritud persona’d

Sotsiaalvõrgustikuga on üks häda. Kuna tegu on äärmiselt avaliku, kuid sealjuures tegelikkuse hoomatavust pärssiva meediumiga, kipub seal nõrgenema või sootuks kaduma reaalsustaju. Teistega jagatakse vaid valitud palasid ning sedagi eeskujuliku välisviimistlusega filtriga. Soov näidata end parimast võimalikust küljest ja olla aktsepteeritud on muidugi inimlik, kuid võimalus, et püünele ronides end sootuks ära kaotame või murdume sotsiaalse surve all olla pidevalt ilus, terve, sale, edukas ja õnnelik, on mõistetavatel põhjustel tõenäoline. 24/7 äsja loetletud tunnustele vastav persona on kunstlik. Helen Nissenbaum kirjutab, et me vajame privaatsust, et kujundada oma pärismina[2], aga sotsiaalmeedias, kus privaatne ja avalik eksisteerivad üheskoos ilmatul hallil alal, on see võimatu, sest loome endast kuvandi, mille puhul tahame, et teised näeksid ja me ise usuksime seda.

See on märk ühest muret tekitavast probleemist – paljudel inimestel on keeruline leppida endaga sellisena, nagu nad on. Oma päriselu parandamise ja pärismina arendamise asemel näib lihtsam tõmmata mõlemale sotsiaalmeedias filter peale. Postitagem kuu aega Instagrami vaid lavastamata, ausaid ja loomulikke fotosid, igasuguste töötluste ja filtriteta – kas oleme rahul sellega, mida näeme, ja kui mitte, siis küsigem endalt põhjust. Teoorias (üsna idealistlikus küll) võiks see viia teatud hetkel tundmuseni, et me ei soovigi sel moel oma elu sotsiaalmeedias jagada, ja tegevus kui selline kaotaks ka ise inimeste silmis väärtuse – oma ajaga on teha parematki, näiteks investeerida see päriselt asjade tegemisse. Meenutaksin siinkohal Jarek Kasari luuleridu: „On parim kaamera oma silm, millega võiks palju näha, enne kui need paljud saavad nägema sind.”

Negatiivset mõju nähakse sotsiaalmeedial just selle pildilise sisu tõttu.

Ka mitmed laste heaolu ja internetikasutuse korrelatsioone vaatlevad uurimused on aja ümberpaigutuse hüpoteesi kinnituseks leidnud, et eeskätt nn digitaalse põlvkonna puhul on internetis (liigselt) veedetud aeg ohverdatud teiste, nii psühholoogilist kui ka füüsilist heaolu kasvatavate tegevuste ja rutiinide arvelt (nagu regulaarsetest toidukordadest kinnipidamine, puhkamine, aeg perega, liikumine jne).[3] Aga kuniks selle tundmuse ja tõdemuseni pole jõutud, liigume hoopis pettumuse ja ängi kursil, mis tekitab tunde, et me ei suuda sotsiaalmeedias kujunenud norme täita.

Riskigrupp: teismelised tüdrukud

Pittsburghi ülikooli meedia, tehnoloogia ja terviseuuringute keskuses tehtud uuring kinnitas, et mida sagedamini sotsiaalmeediat külastada ja mida rohkem aega seal veeta, seda suurem depressioonioht inimest ähvardab. Sotsiaalmeedia negatiivsel mõjul tekkinud depressiooni erinevad vormid moodustavad omakorda surnud ringi: osalt avaldub stress tollesama tunnetusliku ebakõla pärast, et teiste elu on säravam ja õnnelikum kui minu oma, samas võib sotsiaalmeediast eemale hoides tekkida jällegi fomo (fear of missing out) ning ärevus. Nii leiabki keskmine sotsiaalmeedia kasutaja ikka tee tagasi Instagrami või Facebooki juba tuttavasse rusutundesse. Mõlemal juhul on olemine nadi, kuid omamoodi sõltuvussuhtes ollakse selle vastu ise võimetud midagi ette võtma. Arusaadavatel põhjustel on seis kõige kriitilisem nutiajastu noorte puhul, kes veedavad sotsiaalmeedias enim aega ja seda eriti keskkondades, mis on hinnangu kohaselt vaimsele tervisele ja heaolule kõige kahjulikumad (s.o Instagram ja Snapchat).

Kuigi sotsiaalmeedia kasutamise ja depressiivsete kalduvuste esinemise omavahelist seost see ei kinnita, on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) egiidi all korraldatava kooliõpilaste uuringu tulemuselgi Eesti laste vaimse tervise probleemid ajavahemikus 2010–2014 tõusutrendi näidanud. Üle ühe korra nädalas kurvameelsust tundnud 13–15-aastaste puhul torkab aga silma oluline tõik, nimelt on tüdrukud samaealistest poistest lausa kolm korda depressiivsemate kalduvustega. Eestist halvemas olukorras on Suurbritannia, kus Manchesteri ülikooli uurimuse kohaselt on end vigastavate 10–19-aastaste tüdrukute hulk kasvanud kolme aastaga 68 protsenti.

Ühene põhjus puudub, kuid negatiivset mõju nähakse sotsiaalmeedial just selle pildilise sisu tõttu. Kui kõrvutame Instagrami, mis on laias laastus läbinisti visuaalne keskkond, ning seni meedias ja ühiskonnas levinud naiste representatsiooni visuaalselt silmailu pakkuvate objektide-subjektidena, on loogiline, et ka sotsiaalmeedias tunnetavad naised, eriti teismeeas, ootust olla „täiuslikud”, sest iseloom võib olla, aga välimus peab olema. Vaadeldes põgusalt Instagrami Eesti kasutajaskonna jagatud sisu, julgen kurvastusega väita, et neiud toidavad ka ise neile pandud ootusi – hetkega meenub kümneid Instagrami kontosid, kus viimseni viimistletud preilid pehmelt öeldes kõik letti löövad. Võrdluses neidudega teeb sama ainult mõni üksik noormees.

Ajuhügieen koolidesse

Tüdrukud või poisid, Instagram või Facebook, digitaalsed teismelised või tele- ja internetiajastu vahepealsel perioodil kasvanud puhverpõlvkond – depressioon jääb depressiooniks ning võimatu on ignoreerida selle mõju ühiskondlikule elukorraldusele tulevikus. Kui veel 2004. aastal olid unipolaarsed meeleoluhäired, sh depressioon, kolmandaks enim levinud töövõimetuse põhjustajaks, siis 2030. aastaks saab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni prognoosi kohaselt depressioonist peamine üleilmne töölt eemalejäämise põhjus. Ja nagu kirjutise alguses mõnevõrra rutakalt vihjasin, kujuneb just digitaalsest põlvkonnast (lähi)tulevikus keskne tööturu ja ühiskonna vajaduste täitja. Kuigi avalikkuses räägitakse vaimsest tervisest ja seda kahjustavatest teguritest aina enam ja avameelsemalt, on diskussioon pigem episoodiline ja vallandub üldjuhul mõne traumeeriva sündmuse tagajärjel või sotsiaalse kampaania tulemusel. Teemat tuleks aga käsitleda kõigi ühiskonnas oluliste sidusrühmade ja otsustajate tasemel regulaarselt ja ennetavalt, mitte oodata, kuni probleemi tagajärjed arutelu järele kisendama hakkavad. Seejuures on sotsiaalmeedia kõigi selle võlude-valudega olnud hiljaaegu elavnenud arutelu vähe teadvustatud/puudutatud tahk.

2030. aastaks saab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni prognoosi kohaselt depressioonist peamine üleilmne töölt eemalejäämise põhjus.

Ajuteadlane Jaan Aru ütles hariduskonverentsil kooliõpilaste keskendumisraskustest ja ärevushäiretest kõneledes, et kuna nutiseadmete kasutamisest rääkimine stiilis „ära tee” ja „pane ära” avaldab väga vähe mõju, kui üldse, peaksime tegelema rohkem selgitustööga. „Me teeme teavitustööd selle kohta, miks nad peavad kasutama kondoomi ja miks suitsetamine on halb. Samamoodi peame rääkima ka nutiseadmetest ja neis peituva maailma probleemidest,” ütles Aru ja rõhutas, et noored peavad teadma, kuidas oma aju ise hoida. Nagu pole suitsetajal pärast tõrvaga kaetud kopsude nägemist jäänud suits tõmbamata, ei ole ka koolitunnis võimalik anda ammendavalt edasi eluterve(ma)id käitumismustreid sotsiaalmeedias. Olen Aruga täiesti nõus ning leian, et koolide õppekavasse peaks kuuluma harivad tunnid nn netiketi, nutisõltuvuse jms teemadel, kuid lõppude lõpuks on hoovad oma mõttelaadi ja väärtushinnangute kujundamisel siiski iga indiviidi enese kätes.

Noored pakuvad ise lahendusi

Teema käsitlemise teeb keerukamaks ka sotsiaalmeedia muutumine paljude inimeste leivateenimise vahendiks. Seal, kus on mängus kellegi kasum, on ka vastasseis ja huvide konflikt märksa tugevam. Noorte endi suurimateks eeskujudeks ja/või huviobjektideks olevad blogijad, mikrokuulsused, avaliku elu tegelased ja mõjutajad (ingl social influencer) teenivad elatist, jagades oma muretu elustiili katkeid. Sõlmides partnerluslepinguid erinevate kaubamärkide ja ettevõtetega, nõustuvad nad edastama oma jälgijatele nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt ohtralt positiivse alatooniga sisu (ise sealjuures mõistagi kadestusväärselt head välja nähes), sest positiivne müüb. Uues spordiklubis treenimine on #goodvibes, just see päikesepuuder annab õige #glow, supertoidusegu on #healthy, elu on #amazing ja enesetunne konstantselt #blessed. Toimiva ärimudeli murraks kaader täiesti tavalise äsja ärganud noore naise täiesti tavalisest pudrukausist täiesti keskpärases köögis. Samas saadaks just selline visuaalne sisu noortele signaali, et päriselu erineb avalikkuses eksponeeritavast ning see ongi okei.

Kindlasti ei saa kirjeldatud hädades süüdistada üheselt naiivseid ja väheteadlikke noori või teisalt jällegi sotsiaalvõrgustikke kui üdini saatanlikke keskkondi (autor avaldab kahetsust, kui kellelgi on selleks lõiguks juba kibe maik suus). Masinavärgi toimimiseks on vaja nii masinat ennast kui ka selle töös hoidjaid – kasutajaid. Viimased ei ela aga, kott peas, vaid tunnistavad probleemi ka ise. Noortelt sotsiaalmeedia kasutajatelt tuli RSPH ja YHMi[4] korraldatud uuringu „#StatusOfMind” tulemusel ridamisi soovitusi ning tagasisidet selle kohta, mida võiks sotsiaalmeedia võimaliku negatiivse mõju vähendamiseks võrgustikes muuta. Näiteks pooldati üksmeelselt hüpikhoiatuse käivitamist, kui kasutaja on veetnud sotsiaalmeedias soovituslikust enam aega, ning leiti, et platvormid peaksid kasutama eraldi märgistust inimestest üles võetud fotode puhul, mida on töödeldud. Kõik raporti käigus kogutud ettepanekud edastati ka sotsiaalmeedia ettevõtetele endile, kuid nende realiseerumine näib mulle vähemasti lähiaastatel ülimalt ebatõenäoline, sest kaalukausil on kasum ja sotsiaalne vastutus. Viimase poole kaldumine tähendaks põhimõttelist visiooni muutmist.

Tulles tagasi tollesse varahommikusse, mis algas pimedas toas poolhäbis Instagrami fotoseina läbi kerides, saan tagantjärele targana tõdeda, et sotsiaalmeediaga näibki olevat nagu Juhan Liivil isamaaga – sinuga olen õnnetu ma, õnnetum sinuta. Tunnistame ja tunnetame sotsiaalmeedia (liigse) kasutamisega kaasnevat meelehärmi, ärevust ja norutunnet, kuid laseme justkui automatiseeritult masohhistidena edasi – meie online– ja offline-elu on lihtsalt sedavõrd põimunud, et oma internetikasutuse muutmine ja/või ohjamine on katsumus, mille ületamine sõltub paljuski enesedistsipliinist.

Lõppude lõpuks ei saa keegi teine meie eest enesega rahu teha ja saame vaid ise oma pärismina aktsepteerida. Lähitulevikus on muidugi huvitav näha, kui palju panustavad tavakasutaja vaimse heaolu hüvanguks institutsioonid, kelle võimuses on reaalselt midagi sotsiaalmeedias kui keskkonnas muuta. Laike, feimi ja cash’i tahavad ju kõik endistviisi.

[1] Kalmus, V.; Masso, A.; Lauristin, M. 2017. Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. – Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia” 2002–2014 tulemused, lk 620–664.
[2] Nissenbaum, H. 2004. Privacy as contextual integrity. – Washington Law Review, nr 79 (30), lk 101–139.
[3] Siibak, A.; Kalmus, V.; Blinka, L. 2014. Internet and Child Well-Being. – Handbook of Child Well-Being, lk 2102–2105.
[4] Suurbritannias tegutsevad organisatsioonid RSPH (Royal Society of Public Health) ja YHM (Young Health Movement).

Kristiina Ojamets (snd 1994) õpib Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise magistriastmes. Igapäevaselt toimetab haridusvaldkonnas, tehes kommunikatsiooni- ja teavitustööd seoses laste ning noorte karjääri- ja õppenõustamisega.

Laura Raud (snd 1994) on kunstnik ja stsenarist. Kõrghariduse omandas ta BFMis filmikunsti erialal stsenaristikatudengina ning kunstiga on ta tegelenud kõige muu kõrvalt terve elu. Lisaks sellele armastab ta raamatuid ja videomänge ega ütle ära klaasist heast veinist. Nii filmis kui ka kunstis on tema fookuses olnud alati inimene.