Gentrifikatsiooni selle algses tähenduses tuleb Eestis omandivormi omapärade tõttu ette harva. Selle asemel näeme Kalamajas ja Karlovas sümboolset väljatõrjumist, mis võib tuua tulevikus kaasa ruumilise segregatsiooni rahvuse või sissetuleku alusel.

Mõiste „gentrifikatsioon”[1] on kasutusel juba 1860ndatest, mil Ruth Glass juhtis esimest korda tähelepanu Londonis toimuvale endiste töölisklassi linnaosade taasavastamise protsessile. Nimelt hakkasid kõnealused – nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt rohkem maha jäänud – linnaosad, mis olid koduks madalama sissetulekuga inimestele ja töölisklassile, muutuma elukohana üha atraktiivsemaks jõukama keskklassi inimeste jaoks. Neil Smith on seletanud sama nähtust majanduslikult: kinnisvarahinnad on nendes kesklinna lähedal asuvates (endistes tööstus)linnaosades tunduvalt madalamad kui kesklinnas ja neist kaugemates piirkondades, mistõttu on igati loogiline, et hea asukohaga soodne hoonestus tõmbab ligi uusi elanikke ja kinnisvaraarendajaid, sh jõukamat keskklassi.

Eestis on nähtud gentrifikatsiooni pigem kui erasektori eestvedamisel ellu viidud taaselustamisprotsessi, samal ajal kui selle juured peituvad algselt siiski vägagi kriitilises avaliku sektori lammutame-olemasoleva-ja-ehitame-uue-printsiibil põhineva linnapoliitika kitsaskohtade väljatoomises ja analüüsis. Näiteks sellistes maailmalinnades nagu London ja New York, kus kinnisvaraturg on pöörase kiirusega ülespoole rühkinud, seostatakse gentrifikatsiooni pigem negatiivsete arengutega ning tegemist on suhteliselt poliitiliselt laetud terminiga.

Gentrifikatsiooniprotsess nendes linnades vastab rohkem selle esialgsele definitsioonile, mida iseloomustab pikaajaliste kohalike elanike, näiteks tööstustööliste väljatõrjumine.

Nüüdisaegne laiem käsitlus võimaldab uurida samalaadseid sotsiaalruumilisi protsesse ka juhul, kui kohalike elanike väljatõrjumine ei toimu gentrifikatsiooni tagajärjel kohe. Sellised käsitlused seavad fookusesse pigem jõukama elanikkonna sisserände ning muutuva kohaliku elu- ja ettevõtluskeskkonna. Mõnes mõttes sobib see paremini kirjeldama linnas toimuvaid keskklassistumisprotsesse, mis ei piirdu alati olemasoleva hoonestuse renoveerimisega, vaid võivad piirkonda ka uushoonestusega uusi elanikke ja uut elulaadi juurde tuua. Samuti on pikaajaliste elanike väljatõrjumist kui gentrifikatsiooni negatiivseimat tagajärge väga keeruline empiiriliselt tõestada, sest näiteks peale otsese surve (seda eriti üüriturul, mis sunnib elukohta vahetama) on gentrifikatsioonil ka kaudsed mõjud elukeskkonna ja kodukoha teisenemise kujul, mis ei pruugi panna inimesi otseselt välja kolima, kuid võib suurendada rahulolematust kohalike arengutega[2].

Kuuekümne aasta jooksul, mil gentrifikatsiooni on uuritud, on jõutud seega tunduvalt laiema käsitluseni. Nii seostatakse gentrifikatsiooni erinevate füüsiliste, sotsiaalsete ja majanduslike muutustega nii linnades, eeslinnades kui ka teoreetiliselt maapiirkondades, rõhutades seejuures, et lisaks kohalike elanike vahetusele ja elamufondi renoveerimisele muutuvad ka piirkonna ettevõtluskeskkond, kohalike elanike vaba aja tegevused ning elukorraldus.

Öko, gurmee ja handmade

Ettevõtluskeskkonna puhul on rõhutatud globaalseid trende ja protsesse – sh tööstussektori kahanemist ning teenindussektori esiletõusu, mille tagajärjel on toimunud endise tööstustaristu kasutusest väljajäämise tõttu ulatuslikud muutused nii tööjõuturul kui ka linnaruumis –, aga ka üleüldist linnastumistrendi. Nii elab juba pool maailma rahvastikust linnades, mis suurendab nõudlust uute ja olemasolevate, samuti ka kesklinna lähedal asuvate elamupiirkondade järele.

Kohaliku ettevõtluskeskkonna muutused hõlmavad tehaste sulgemist, uute ettevõtete avamist, muutuseid ettevõtjate endi seas, aga ka muutuvat kaupade ja teenuste valikut. Samal ajal kasvab loomeettevõtluse osakaal, mis mõjutab omakorda ettevõtete paiknemist linnades. Eestis on hea näide Põhja-Tallinn, kus loomeettevõtete ja boheemlaslike söögikohtade kõrvale on lisandunud IT- ning disainifirmad.

Kui manada siinkohal silme ette ühe keskmise Põhja-Tallinna söögikoha näiteks kümne aasta tagune menüü, siis muutused on toimunud nii söögikohtade hinnaklassis kui ka tootevalikus. Liialdades võib öelda, et „sööklatoidust” on saanud gurmeetoit, vormileivast etniliste sugemetega Muhu leib, lisandunud on taimetoit, erinevad mahetooted, sh ökokosmeetika ja uuesti avastatud taaskasutustooteid pakkuvad poekesed. Erinevad uuringud kinnitavad muutust ka kohalike väikeettevõtjate seas. Nimelt on täheldatud, et kohalikud väikesed rahvusköögid ja -restoranid on asendumas gentrifikatsiooni käigus laiemale klientuurile orienteeritud söögikohtadega, mille omanikud ei ole enam sageli kohalikud elanikud, vaid suuremad restoraniketid[3].

Samuti on märgatud, et traditsioonilised avaturud eraisikutest müüjatega on asendumas turgudega, kus müüjateks on pigem juriidilised isikud[4]. Siinkohal sobib üheks näiteks ka Balti jaama turg. Kuigi kirjeldatud arengud on tugevalt seotud erinevate makromajanduslike trendidega ja võib öelda, et kogu maailmas kasvab nõudlus mahetoodete järele ning avaturud ongi ehk eelmise ajastu jäänuk, siis mingil põhjusel on sellised muutused esinenud eriti kontrastsetena gentrifitseeruvates linnaosades. Näiteks Ameerika Ühendriikides 2018. aastal tehtud uuringu kohaselt on lõviosa käsitööõlle tootjatest koondunud endistesse (gentrifitseeruvatesse) tööstuslinnaosadesse[5].

Eestit eristab eraomandi osakaal

Eesti kontekstis ei ole gentrifikatsioon kaasa toonud Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikide näidetel põhineva käsitluse põhilist tunnusjoont ehk väljatõrjumist. Tõenäoliselt on selle tagajärjel ka üleüldine meelestatus antud protsessi suhtes tunduvalt positiivsem. Siinkohal võib esile tõsta kaks peamist põhjust, miks Eestis erineb gentrifikatsioon klassikalistest väljatõrjumispõhistest käsitlustest: nendeks on suur eraomandi osakaal ja piisava vakantse tööstustaristu olemasolu.

Suur eraomandi osakaal mõjutab otseselt kohalike elanike väljatõrjumist. Nimelt on viimase rahvaloenduse andmetel Tallinnas umbes 87% kõigist elamispindadest eraisikute omanduses – seda tulenevalt 1990ndatel toimunud erastamistest. Kui kinnisvaraturu keskmisest tunduvalt kiirem kallinemine, mis on iseloomulik gentrifitseeruvatele piirkondadele, toob reeglina kaasa näiteks üürikorterite hinnatõusu ning ka potentsiaalse surve välja kolida, kuna kohalike pikaajaliste üürnike sissetulekud ei võimalda enam kasvavat üüri maksta, siis Eestis eluaset omav pikaajaline Kalamaja elanik tõenäoliselt pigem rõõmustab, kui tema elamispinna väärtus kasvab.

Ettevõtluskeskkonna gentrifitseerumist mõjutab otseselt vakantse tööstustaristu olemasolu. Ka siin on olnud peamiseks teoreetiliseks alustalaks pikaajaliste kohalike ettevõtjate väljapuksimine. Kuivõrd nii Tallinnas kui ka Tartus on leidunud kesklinna vahetus läheduses asuvat vakantset tööstustaristut pigem rohkem, kui seda jõutakse kontoripindade või eluruumidena kasutusele võtta, siis surve kohalikele, et nad leiaksid uutele ettevõtlusvormidele tee tegemiseks mõne teise tegevuskoha, on mõnevõrra väiksem.

Sümboolne tõrjumine

Samal ajal ei tohi unustada sümboolset väljatõrjumist, mis juhtub siis, kui „indiviid või sotsiaalne grupp tunnetab, et näiteks uued ökotooteid pakkuvad poekesed, kohvikud, uue kuue saanud kohalik turg või naabruskonna üritused ei ole otseselt talle”[2]. Kindlasti ei ajenda selline võõrandumine kohe välja kolima, kuid võib viia selleni pikemas perspektiivis, kui teatud sotsiaalsed grupid ennast enam muutunud linnaruumis koduselt ei tunne. Nii avaliku ruumi loomet kui ka ettevõtluskeskkonda dikteerib praegu näiteks Põhja-Tallinnas suuresti kinnisvaraarendaja, kes suunab pakutavat toodet neile, kes jõuavad piirkonda korteri osta, ehk tõenäoliselt keskmisest suurema sissetulekuga inimestele.

Paljud Kalamaja tänavakohvikud ja väikesed poekesed panustavad tekkinud mahe- või ökoturule, mille klientuuri moodustavad pigem trenditeadlikud ja suurema sissetulekuga inimesed kui pensionärid või kohaliku tehase töölised. Pierre Bourdieu on täheldanud, et seesuguste toodete ja teenuste tekkimine on orienteeritud peamiselt sümboolsele ja moraalsele lisandväärtusele (mõelgem näiteks taimetoidule või ökorenoveerimise õpitubadele), mis kõnetab pigem keskklassi[6]. Olgugi et klassipõhine lahterdamine ei ole kindlasti eesmärk, annab see seisukoht aimu, et kuigi Põhja-Tallinnas saab täheldada kohaliku väikekaubanduse jõulist arengut, võib osa selle linnajao elanikkonnast mainitud arengutest erinevatel moraalsetel ja majanduslikel põhjustel välja jääda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et gentrifikatsiooni tuleks käsitleda nii positiivsete kui ka negatiivsete mõjudega protsessina, mis muudab linnas tuntaval määral terveid piirkondi. Mõneti on see linna arengutsükli igati loomulik osa, sest ohjad ja võimalused renoveerimiseks ning uute hoonete ehitamiseks on pigem suurema sissetulekuga elaniku, kinnisvaraarendaja või ettevõtja käes. Samuti ei saa jätta mainimata, et gentrifikatsioon on linnaruumis füüsilisel kujul eredalt nähtav ja selle tulem on paljudele igati vastuvõetav: tehakse ju korda mahajäetud ja kasutuseta seisvad endised tehasehooned ning elumajad, rääkimata kiirest majandusarengust, eriti väike- ja elustiiliettevõtluse kujul, mille tulemusena on Põhja-Tallinnast saanud üks kõige kiiremini arenev Tallinna linnaosa. Samal ajal ei tohiks jääda tähelepanuta asjaolu, et antud protsess võib suurendada sotsiaalmajanduslikku ning eesti ja vene keelekeskkonnal põhinevat ruumilist eraldumist. Lõpetuseks üks viide 2017. aasta Eesti inimarengu aruandele, kus on öeldud, et sotsiaalsete gruppide lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest ja erinevate sissetulekutega inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades. Erinevate linnaruumiliste arengute (sh gentrifikatsiooni) käsitlemine selles valguses on Eestis veel siiski lapsekingades.

[1] Gentrifikatsiooni eestikeelse vastena on kasutatud ka mõistet „keskklassistumine”, kuid see pole siiski laiemalt kasutusse läinud.
[2] Pastak, I. 2017. Arengud Põhja-Tallinnas võivad põhjustada eraldatust. – Novaator, 30.10.
[3] Ernst, O.; Doucet, B. 2014. A Window on the (Changing) Neighbourhood: The Role of Pubs in the Contested Spaces of Gentrification. – Tijdschrift voor Economische en Sociale Geografie, nr 105 (2), lk 189–205.
[4] Gonzalez, S.; Waley, P. 2013. Traditional retail markets: The new gentrification frontier? – Antipode, nr 45 (4), lk 965–983.
[5] Nilsson, I., Reid, N.; Lehnert, M. 2018. Geographic Patterns of Craft Breweries at the Intraurban Scale. – Professional Geographer, nr 70 (1), lk 114–125.
[6] Bourdieu, P. 1984. Distinction: a social critique of the judgement of taste.

Ingmar Pastak on Tartu Ülikooli geograafia osakonna nooremteadur.

Esilehe foto: Tõnu Tunnel