Steriliseerimine on teema, mis kipub Eestis, kus räägitakse palju madalast iibest, hüsteeriat tekitama. Aga milline näeb pilt välja siis, kui eemaldame riiklikud prillid?

Eestis on madal iive, aga maailma rahvaarv on 8,2 miljardit ja kasvab veelgi. Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv kasvab. Koletu ebavõrdsus kasvab. Peatan ennast siinkohal, kuigi võiksin loetleda veel palju põhjusi, miks olevik ega ka tulevik ei paista maailma mastaabis helge.

Riiklikud prillid tähendavad keskendumist ainult sellele, mis toimub meie pisikeses mullis Eestis. Siinne madal iive on tähtsam tegur kui asjaolu, et just muu maailma ülearu suur populatsioon võimaldab minu ülimugavat elu. Zygmunt Bauman väidab, et „inimjäätmete” või „raisatud elude” teke on vastastikku üksteist loovate kapitalistlike ja riiklike süsteemide vältimatu tulemus. Nende süsteemide olemuslik ebavõrdsus tuleneb sellest, et tohutu osa inimkonnast eksisteerib, et lihtsalt töötada, paljuneda ja ära surra. Ta kontseptualiseerib sotsiaalset ebavõrdsust, võttes aluseks „kaasneva kahju” loogika, mis eeldab juba a priori õiguste ja võimaluste erinevust, seega peetakse iseenesestmõistetavaks, et maailm on ebavõrdne.[1]

Boaventura de Sousa Santos kirjutab, et tänapäeva maailm on korraldatud lähtuvalt nn kuristikulisest mõtlemisest (ingl abyssal thinking). Ühel pool kuristikku on inimkond, teisel pool need, kes on erinemise ja väärikuse diskursustega nähtamatuks või ebaoluliseks muudetud. Õiguspõhimõtted, eetilised kaalutlused ja enesega rahulolevad deklaratsioonid demokraatiast, võrdsusest, inimõigustest jne lihtsalt ei kehti neile, kes on teisel pool kuristikku – „universaalseid” printsiipe ei kohaldata. Sealpool sündinuid ei peeta sama väärtuslikeks kui arenenud jõukates rahvusriikides sündinud inimesi.

Riiklikud prillid ja kaasnev kuristikuline mõtlemine panevad meid ignoreerima asjaolu, et vaatamata kunstlikele riigipiiridele on inimkonna „raisatud elud” seotud meie valikutega. 

„Kohustuste universum”

Paljud arvatavasti edasi ei loe. See me-oleme-kõik-omavahel-seotud-hipivärk kõlab nunnult, aga mida see praktikas tähendab? Maailmas on kõik väga halb, aga kuidas on see seotud sellega, kas mina saan lapsi või mitte?

Riiklikud prillid sarnanevad tuumpere omadega. Aluseks on piiratud arusaam sellest, kes väärib minu tähelepanu, kaastunnet ja hoolt ning kes mitte. Helen Fein võttis kasutusele mõiste „kohustuste universum”, et kirjeldada hoole hierarhiaid. Seda on kasutatud holokausti uurimisel, kuna see puudutab valikuid seoses sellega, keda inimesed aitavad ja keda mitte, ja nende õigustamist.

Miks ei ole inimene, kellega sul puudub vereside, sinu kohustus? Miks on nii keeruline öelda lahti perekonnast, isegi kui see side, mida sa ei ole ise valinud, ei lase sul tervislikult elada?

Ma ei väida, et kõik tuumpered on halvad. Et siiras hool ja tervislik keskkond on tuumperes võimatud. Et tuumperesid ei peaks olemas olema. Pakun lihtsalt välja, et vaja oleks rääkida ausalt ka paljunemise ja tuumpere problemaatilistest aspektidest, kuna dominantsed diskursused esitlevad neid sageli kõige „õigema” või „naturaalsema”, kui mitte ainsa trajektoorina.

Paljunemise eetika

Paljunemisega seotud aspektidest räägitakse palju ülerahvastatuse perspektiivist, näiteks kontekstis, et lapsesaamine on üks keskkonda hävitavaim tegu. Kõik elektriautod, taastuvad energiaallikad ja taimsed toiduained on asjatu pingutus, kui inimkond jätkab paljunemist. Vähem räägitakse aga eetilistest aspektidest suhete ja koosolemise vaatenurgast. Millistest eetilistest põhimõtetest lähtub paljunemisotsus? Kas lihtsalt „ma tahan” ja „ma saan” on põhjustena piisavad? Või see, et kardetakse üksi olla? Aga kui sa oled mitte üksi olukorras, kus teisel inimesel pole valikut, kas olla sinuga või mitte, siis kas see on päriselt koosolemine, mida tahame?

Millistest eetilistest põhimõtetest lähtub paljunemisotsus? Kas lihtsalt „ma tahan” ja „ma saan” on põhjustena piisavad?

Paljud ütlevad, et nad soovivad anda edasi oma armastust ja hoolt. See on muidugi õilis, aga kas fakt, et inimesel, kes peab seda armastust vastu võtma, ei ole valikut, kas ta tahab just sinu armastust või mitte, ei moonuta neid õilsaid kavatsusi? Siin saab tuua paralleeli korraldatud abieluga. Paljudes paikades on vanematel õigus otsustada, kellega nende laps hakkab oma elu jagama, see on täielikult normaliseeritud ja institutsionaliseeritud. See muutub aga problemaatiliseks, kui vaadata seda läbi Lääne kultuuri prisma.

Valitud partner võib sind „armastada” ja tahta siiralt, et sul oleks hea, aga see ei tähenda, et sa soovid tingimata tema armastust vastu võtta ja seostada oma identiteeti temaga. Mõnikord korraldatud abielud õnnestuvad, aga vahel tekitab probleeme just see, et ei ole valikut, kellega su eksistents ja identiteet elu lõpuni seotud on.

Kuna paljunemine ja tuumpere on samuti üldtunnustatud nähtused, siis tihti ei osata ettegi kujutada, et see inimeste seostamise vorm võib olla problemaatiline. Et keerulisi küsimusi tekitab just valiku puudumine.

Nõusolek?

Ma ei taha öelda, et eksisteerib üksainus vaatenurk. Juhin lihtsalt tähelepanu sellele, et võimalikest problemaatilistest tahkudest tavaliselt ei mõelda, kuna paljunemine on lihtsalt niivõrd elementaarne. Muidugi on igal inimesel õigus järglasi saada! Muidugi see uus inimene, kelle loon, rõõmustab selle üle, et olen ta loonud! Aga kui eemaldame enda kultuurilised prillid, siis kas võib olla, et paljunemisel on problemaatilisi tahtevabadusega seotud aspekte, mida me tavaliselt ei aruta?

Olen töötanud koolides, elanud koos lastega ja kuulnud  tihti küsimust: Miks mind loodi? MINA seda ei valinud. Mina ei taha sellist elu, sellist identiteeti, mille teised on mulle valinud.

Tõepoolest, paljudel – äkki enamikul? – läheb aastakümneid, mõnikord terve elu, püüdes ennast ümber häälestada, et unustada õpitut – seda, mida kinnistati lapsepõlves kui valimatut reaalsust. Isegi kui oled heatahtlik, n-ö reflekteeriv vanem, on kindel see, et SINA otsustad – vastavalt oma kultuurilisele sättumusele ja väärtustele –, kuidas see uus inimene saab maailma ja elu kogeda ning mis on tema jaoks võimalik, mis võimatu.

Viidates vaba valiku puudumisele, kirjutab Zadie Smith: „Perekond on alati mingil määral vägivaldne sündmus.”[3] Ükskõik kui heatahtlik, kohusetundlik või reflekteeriv on pere, kõigi tuumperede ühisosaks on valiku puudumine. Paratamatult tulevad mängu võimuga seotud aspektid.

Emadus kui institutsioon

Ühiskondliku surve tõttu ei ole paljunemine sageli eriti vaba ega ka teadlik valik. Tasub endalt küsida, miks ma tahan paljuneda? Kas üks põhjus võiks olla see, et ühiskond ei paku alternatiivseid võimalikke trajektoore (eriti naistele)? Mis ulatuses määratakse minu väärtus naisena sünnitamisega? Helen Rekkori dokumentaallavastus „Ühiskondlikult kahjulik element” käsitleb just seda. ELOINA performance „Smotherhood” kinnitab, et „mitte igaüks, kellel on emakas, ei taha olla reproduktiivne anum”. Adrienne Richi klassikaks saanud teos „Sündinud naisest: emadus kui kogemus ja institutsioon” rõhutab, et hädavajalik on tunnistada emaduse institutsionaalsust, mis kujundab naise isiklikku kogemust emana. 

Jällegi, ma toonitan – sest kuulen juba reaktsioonilisi kommentaare –, et ma ei väida, et emadus, veresuhted jne on olemuslikult „halvad”. Aga tasub kriitiliselt küsida, missugused suguluse ja koosolemise vormid on valoriseeritud ja miks. Tasub tunnistada, et abielu ja tuumpere institutsioonid on tekkinud ajalooliselt koos patriarhaalsete, kapitalistlike ja riiklike süsteemidega. Esialgu ei olnud nende eesmärk inimeste heaolu, vaid ligipääsu reguleerimine varalisele rikkusele ja sotsiaalsetele privileegidele, seega paratamatult peegeldavad nende süsteemide väärtusi ka sellised nähtused nagu eraomand.

Mina ise ei taha luua uut inimest ja kohustada teda minu elus olema. Soovin, et kõik inimesed oleksid osa minu elust, kuna nad on teadlikult selle valiku teinud.

Tänapäeval ei väärtusta ka riiklik süsteem sidemeid, mis jäävad paarisuhte-abielu või vereliini institutsioonidest väljapoole. Saad viisa abielu, aga mitte sõpruse alusel. Miks väärib just suhe, mille peamine eesmärk on luua rangetes raamides uusi inimesi, õiguslikke privileege, aga mitte näiteks sõprus, mille eesmärk on pigem vaba ja paindlik koosolemine ilma konkreetse lõpptulemuseta? Eriti arvestades, et just kodu on naiste jaoks kõige ohtlikum paik. Nimelt kodus – pere- ja paarisuhetes – toimub kõige rohkem naistevastast vägivalda ja mõrvu. Paljude jaoks on tuumpere kodu koht, kus kogetakse esimesi hülgamisi ja traumasid. See on eriti terav reaalsus nende jaoks, kes ei vasta nn soovimisväärse lapse kuvandile, nagu mittebinaarsed ja ka nn erivajadustega või puuetega lapsed.

Riigi keha

Mina ise ei taha luua uut inimest ja kohustada teda minu elus olema. Soovin, et kõik inimesed oleksid osa minu elust, kuna nad on teadlikult selle valiku teinud. Lasin end Lätis steriliseerida, sest Eesti Vabariigis ei olnud mul vabadust otsustada, kuidas ma oma reproduktiivorganeid kasutan – või ei kasuta. Just Lätis, sest seal on õigus steriliseerida end pärast 25. eluaastat, Eestis saab seda teha aga alles alates 35. eluaastast. Steriliseerimine ehk kirurgiline kontratseptsioon on üks alternatiiv hormoonikokteilidele, mida naistele harilikult rasestumisvastase vahendina soovitatakse. Naised kulutavad aastakümnetega palju raha, aega ja energiat ajutiste rasestumisvastaste vahendite hankimisele lihtsalt selleks, et rasestumisest hoiduda. Tasub mõelda, kuidas need hormoonid keha ja meelt mõjutavad.

Lätis mõtlesin palju Ramón Sampedrost, kes võitles Hispaanias eutanaasiaõiguse eest. Ta küsis, miks on riigil võim öelda, mida saab või ei saa oma keha ja eluga teha. Sampedro ega ka minu tehtud valikuga ei kaasne tavaliselt just õnnitlused. Võrreldes sünnitamisega ei kipu steriliseerimine kutsuma esile naeratusi või heatahtlikke soove, kuid minu jaoks oli see ülipositiivne kogemus ja võimestav elumuutus. 

Kui üldse, käsitletakse steriliseerimist tavaliselt sundsteriliseerimise kontekstis. Ka abordiga seoses on seda duaalsust hästi näha. Mõnedes riikides, nt Ameerika Ühendriikides, on abordid olnud ajalooliselt keelatud (vt nt dokumentaalfilmi „The Janes”), mõned, nt Hiina, on sundinud naisi hoopis aborte tegema (vt nt dokumentaalfilmi „One Child Nation”). Asja tuum on aga sama: riik otsustab. 

Võrreldes sünnitamisega ei kipu steriliseerimine kutsuma esile naeratusi või heatahtlikke soove, kuid minu jaoks oli see ülipositiivne kogemus ja võimestav elumuutus. 

Tuumpere pole ainus mudel

Paarisuhe, emadus ja tuumpere on institutsioonid. Need on hegemoonilised, normatiivsed mõisted – eriti Eestis, kus esiplaanil on vere ja rassiga seotud identiteedipoliitika –, mis kehtestavad, kuidas korralik edukas inimene peaks elama. Arusaadav, et sellest kaugemale on raske näha, sest alternatiivseid variante põhimõtteliselt ei ole. Valikus on tuumpere või üksiolek.

Asjad ei ole aga alati nii olnud. Raamatu „Kõigi asjade koidik” (David Graeber ja David Wengrow) peamine panus on, et see näitab, kuidas sotsiaalsed keskkonnad, kus elasid meie kauged esivanemad, olid tegelikult palju mitmekesisemad ja vabamad kui need, kus me praegu elame. See kehtib ka majapidamiste kohta. Geneetikud on näiteks leidnud, et neoliitilises asulas Çatalhöyükis olid leibkondade liikmed, sealhulgas lapsed ja vanurid, harva omavahel veresugulased, toetuti pigem muudele kriteeriumidele. Nende majapidamistel näis olevat rohkelt sotsiaalseid funktsioone, mida tänapäeval seostatakse perekondadega, nagu noorte ja vanurite eest hoolitsemine. 

Donna Haraway kuulus üleskutse „loogem hõime, mitte lapsi” rõhutab, et praeguses kriisiderohkes ajas on lootust tulevikus ellu jääda, kui laiendame kohustuste universumeid ja koosolemise vorme kaugemale riiklikkuse ja tuumpere mõistetest. Sophie K. Rosa „Radikaalne intiimsus” käsitleb kogukonda ja hoole võrgustike vorme väljaspool paarisuhet ja tuumperekonda.

Valiku vs. sünniga loodud suhted

Selleks et luua koosolemise viise väljaspool tuumpere süsteemi, on vaja loomingulisust. Šablooni ei ole. Tuleb ujuda vastuvoolu.

Veri on paksem kui vesi, armastavad inimesed deklameerida. Mina vaidleksin vastu. Kas võib olla, et suhted, mille valime vabatahtlikult – mitte need, milles oleme kohustusest –, on olemuslikult õiglasemad? Olen kusjuures kuulnud, et terviklikult kõlab see fraas hoopis nii: Kokkuleppe veri on paksem kui emaka vesi.

Sa jääd ilma inimkogemuse olulisest osast! kuulen tihti, kui viitsin-julgen jagada, et olen mittepaljuneja. Või: Steriliseerimine on nii lõplik otsus! Uue inimese loomine on palju lõplikum otsus kui steriliseerimine (muide, hiljem on võimalik valida kunstliku viljastamise tee) ja steriliseerimine puudutab vaid minu olemasolu, mitte kellegi teise, kes ei saa selleks nõusolekut anda.

Leian, et võiksime püüda FOMOst üle saada. Minul kui mittepaljunejal on palju tähenduslikke kogemusi, võimalusi ja tajusid just tänu sellele, et olen loobunud reproduktiivsest rollist, mida ühiskond naistele peale surub. Vaatamata domineerivale diskursusele pole sünnitamine ainus viis, kuidas olla looja, jagada oma hoolt ja kogeda intiimsust. Mitte ühiskonna šablooni järgi, vaid loominguliselt. Aga kas mina hakkan lapsevanemaid noomima, et tegelikult on nemad need, kes millestki ilma jäävad?

Seda on naised alati teinud

Adrienne Rich kirjutas oma rasedustest: „Tundsin, et kummardasin mingit iidset võimu, liiga iidset, et loobuda. Seda on naised alati teinud.”[4] Sul ei ole lapsi? küsitakse sageli kahtlustavalt. Tavaliste – hinnanguliste – siltide hulgas on „lastetu naine”, „viljatu” ehk „steriilne.” Ühiskond lahterdab naisi, kes ei ole emad, selle järgi, mida neil ei ole, mitte millegi sellise alusel, mis neil olemas on või mida nad teevad. Ehk naised on taandatud reproduktiivsete võimete summaks.

Kui käisin end Lätis steriliseerimas, osalesin ka festivalil Homo Novus, mille eesmärk oli „mõelda selle üle, kuidas ja miks me siin maailmas eksisteerime ja kuidas me kõik oleme omavahel seotud. Ja mõista, et mängureegleid saab muuta”. Tulin sellelt reisilt Tartusse tagasi kui homo novus, homo sterilis, sest tahtsin just nii mängureegleid muuta. Tahtsin kujutleda teisi võimalusi, kuidas olla looja, selgitada välja, mis võiks olla minu panus maailma, kuidas võiksid koosolemise vormid toimida väljaspool etteantud raame. Nagu „kväär” on tagasinõutud mõiste, pakun välja, et võiksime ka sildi „steriilne” tagasi nõuda – kasutada seda, et viidata teistmoodi tulevikule. 

Ühiskond lahterdab naisi, kes ei ole emad, selle järgi, mida neil ei ole, mitte millegi sellise alusel, mis neil olemas on või mida nad teevad.

Maailm, kuhu mahuvad paljud maailmad

Jagan oma trajektoori, lootes näidata, et valikuid on ka väljaspool norme, mida ühiskond (eriti naistele) peale surub. Toonitan, et see ei ole preskriptiivne, vaid kontemplatiivne. 

Kuulen paanilisi kommentaare. Aga kuidas me otsustame, kellel peaks olema õigus paljuneda ja kellel mitte?! Selle teksti eesmärk ei ole kindlasti pakkuda mingit uut süsteemi. Ma ei tea, kuidas teistsugune reaalsus võiks välja näha, aga alustuseks tuleb rääkida nendest ebamugavatest asjadest. Esitada (endale) raskeid küsimusi. Miks otsustan paljuneda? Kelle huvide ja heaoluga arvestan või ei arvesta? Mis võimudünaamikad mängu tulevad? Kas riiklike prillideta on võimalik näha suuremat pilti?

Sõbranna, kellel on hulk lapsi, nägi mu Lätis ilmuvat artiklit steriliseerimisest ja kirjutas mulle: Rõõmustan, et saad ja julged eksisteerida selles maailmas nii, nagu on sinu jaoks aus. Mulle meenus zapatistide deviis: „Maailm, kuhu mahuvad paljud maailmad.” Usun, et see võiks olla olemise lähtepunkt. 

Ma ei leia, et reprodutseerimine on tänapäeva maailmas eetiline. Sõbranna on aga avastanud, et laste saamine on tema jaoks õige valik. Esmapilgul on meie olukorrad vastuolulised. Aga meie õiguste ebasümmeetriat ei saa ignoreerida: temal oli vabadus paljuneda, mul ei olnud vabadust Eesti Vabariigis paljunemisest loobuda. Lõpuks aga tasub keskenduda rohkem sellele, et maailmas võiks olla ruumi nii paljunejatele kui ka mittepaljunejatele. Olgem ausamad – ebamugavalt ausad – selle suhtes, kuidas ja miks langetame just neid reproduktiivotsuseid.

[1] Bauman, Z. 2011. Collateral Damage: Social Inequalities in a Global Age.
[2] de Sousa Santos, B. 2007. Beyond Abyssal Thinking: From Global Lines to Ecologies of Knowledges. – Review, nr 30 (1), lk 45–89.
[3] Smith, Z. 2018. The Bathroom. – Feel Free: Essays. 
[4] Rich, A. 1976. Of Woman Born: Motherhood as Experience and Institution. 

Christiana Sammal on tartlane, kes loeb, kirjutab ja tegeleb spordiga.