Juuni keskel viibisin taas üleeuroopalise kultuuritehaste võrgustiku Trans Europe Halles seminaril. Sel korral oli võõrustajaks Soome, täpsemalt Hämeenlinna vanas kalavõrgutehases paiknev Verkatehdäs. Veetsime aga ka päeva Helsinkis õppereisil, külastades sealhulgas omas vallas legendaarset Kaablitehast. Võtsin järgnevatel õhtutel ette selle juhataja Stuba Nikula ning me rääkisime Kaablitehase sünnist, uusarendustest Suvilahti gaasivabrikus (kust leiab muuhulgas ka Eesti Maja Helsingis), poliitikast ja muust, mis kultuurikeskuste rajamise puhul huvitav ja oluline tundus. Vestlus sai enam-vähem kirja pandud, eesti keelde tõlgitud ja Müürilehele pakutud lootuses, et 21 aastat kogemust üle lahe on osaliselt tõlgitav mitte ainult eesti keelde, vaid kultuuriruumi.

Esmalt aga Kaablitehasest endast: hoone ehitati mitmes etapis aastatel 1939-1954 Helsingi linna piiridest väljapoole ja toodeti seal — oh üllatust — erinevaid sidekaableid. Valmimise järel oli see kõie suurem hoone Soomes, võttes enda alla üle 55 000 ruutmeetri. Vahest on märgilise tähendusega ka see, et omal ajal oli Kaablitehas osaks Nokia kontsernist ning moodustas kuni viiendiku ettevõtte majandustegevusest. Aegade muutudes aga ärihuvid muutusid ja kasvas ka Helsingi linn, mis neelas alla endise tööstusala. Seega hakkas Nokia 90ndatel tootmist Kaablitehasest välja viima ning samas andma vabanenud pindu üürile väikefirmadele, sealhulgas kunstnikele.

Täna töötab Kaablitehas kultuuritehasena, kus kommertsüürnikud tasakaalustavad subsideeritud rendihinnad kunstnikele ja loovettevõtetele. Samuti on tehast ümbritsev priikond muutumas kõledast tööstuspiirkonnast segafunktsiooniga linnaosaks. Kaablitehase edu on tiivustanud hulka järgmisi ettevõtmisi ja ka Helsingi linn ise taaskasutab sama mudelit uue elamurajooni (siiski ei saa rääkida rangelt elamurajoonist, kuna Helsingi on võtnud vastu otsuse vältida monofunktsionaalseid linnaosasid ning piirkonda kavandatakse nii eluasemeid, ettevõtteid kui avalikku pinda) arendamiseks Suvilahti piirkonda.

Mõistagi on Soome arengutasemelt Eestist veel pika puuga ees, samuti on 21 aastat tegutsenud Kaablitehas ammu muutunud hästitoimivaks administratiivüksuseks ja ei sarnane enam võibolla kaugeltki algse pisut kaootilise kunstnikekommuuniga. Algne sära ei ole aga siiski kadunud ja Tartu Pärmivabriku nurjumise kõrval tuleb oma järeldused teha ka edulugudest. Sest kunsti ja kunstnikku peaks hindama muudel alustel kui keskkütte puudumine…

Alustame sellest, kes sina oled, Stuba Nikula.

Olen tegevjuht kinnisvarafirmas OÜ Kaapelitalo, mis omab, renoveerib ja üürib välja vanu hooneid kunstnikele, kultuurikorraldajatele ja loovettevõtetele. Täpsemalt tegeleb ettevõte Kaablitehase ja Suvilahti arendustega. Ettevõtte enda omanikuks on Helsingi linn. Teisisõnu: me töötleme vanu tehaseid ümber kultuurikeskusteks. See on ilus ütlemine ja hooned, millest jutt, olid tõesti linnale ülearused. Kellegi prügi on kellegi teise varandus.

Kuna te tegutsete äriühinguna, siis tekib kohe küsimus, kas te teenite ka tulu ja kas linn saab teist rahalist kasu?

Ei. Me omame hooneid, aga mitte nende alust maad, mida ettevõte rendib linnalt. Algselt ei tasunud me isegi täit rendisummat, kuid see on aasta-aastalt kasvanud sedamööda, kuidas oleme renoveerinud uusi ruume ja neid välja üürinud. Kaablitehas on maksnud täisrenti viimasel kolmel aastal. See on umbes 600 000 eurot, mis omakorda moodustab umbes 15% meie endi kogutud üürisummadest. Seega rahas mõõdetav kasu linnale on tulu maa rentimisest. Dividende ei ole me välja maksnud, kuigi ei ole ühtegi seaduslikku põhjust, miks me seda teha ei saaks. Meie otsus on olnud lihtsalt investeerida võimalikult palju renoveerimisse.

Kui te tegelikult kasumit ei teeni ja seda ei taotle, miks on Kaablitehase juriidiliseks vormiks just osaühing?

Osaühingu asutamine oli lihtsam kui sihtasutuse. Algselt seadsid kogu süsteemi käima kinnisvaraspetsialistid. Nende jaoks on asjade selline korraldus loomulik, täpselt nii nende maailm toimibki. Ka ei tea nad eriti midagi sihtasutuste kohta.

Aga kas selline korraldus ei tee teid haavatavaks, kui poliitilised tuuled suunda muudavad ja linn ühel hetkel kasumit nõudma hakkab?

Keegi võib midagi sellist ette võtta või isegi ettevõtte maha müüa. Hetkel on ettevõtte nõukogus 2 poliitikut, 2 ametnikku, 3 üürnikku ja esimees väljastpoolt süsteemi. Sellist kooslust ei ole kusagil ette nähtud ning linnavolikogu võiks määrata meile üheksa poliitikut. Nad võiksid nõuda meilt 15% kasumit igal aastal ultimaatumiga ettevõtte müüa. Kõik võiks juhtuda, aga mitte praegu valitsevas poliitilises õhustikus. Mõistagi võiksime me neid riske maandada, aga see on toiminud juba 21 aastat. Meie tegevus on kirjas kõigis linna strateegiates…

Kust Kaablitehas alguse sai?

Kevadel 1989 üürisid kujutavad kunstnikud ja fotograafid ruume Nokialt, kes kolis tootmist järk-järgult tehasest välja. Sedamööda, kuidas pinnad vabanesid, üüriti neid kellele iganes — autoparandustöökodadele ja nii edasi. Kunstnikud olid koha suhtes väga entusiastlikud, aga arhitektuuritudengid nägid esimesena võimalust kasutada seda tööriistana linnaarenduses. Neil polnud aimugi omandivormidest ja ärimudelitest, ainult ettekujutus, et mingitlaadi juhtimist on vaja. Seega läksid nad selle jutuga linna kultuuri- ja kinnisvaraosakondadesse. Tegelikult läksid nad kõikjale, isegi Nokiasse.

Samal ajal kogunes hoonesse järjest enam kunstnikke — 30 kunstnikku 6 kuuga. Nad moodustasid ühingu, mis tegeles idee propageerimisega. Nende strateegia oli minna iga probleemiga kõige kõrgema võimaliku instantsi juurde hierarhias — linnapea, abilinnapead, osakondade juhatajad. Neil olid kenad plaanid, esitlused — papil, mitte PowerPointis! — aga algul neid eriti hästi vastu ei võetud. Ainult paar ametnikku läksid ideega kaasa ja hoidsid niiöelda leeki elus. Lõpuks päästis neid majanduslangus. Linna arenguplaanid külmutati, keegi ei tahtnud investeerida. Kunstnike plaan seevastu ei olnud monoliitne, nende mõte ei olnud teha kõik ära ühe korraga, vaid arendada orgaaniliselt. Seda võibolla põhjusel, et arhitektuuritudengid nägid kogu Kaablitehast linnana. Seega lõpuks haaras kinnisvara ja arendustega tegelev abilinnapea initsiatiivist ja andis ülesande lahendada oma meeskonnale. Nende kava oligi — luua ettevõte, anda hoone sellele üle, leevendada renditingimusi 10-15 aastaks, et nad saaks korralikult teenima hakata.

Üks küllaltki oluline asi jäi siin kahe silma vahele — hoone kuulus Nokiale ja siis korraga teile. Siin vahepeal pidi ilmselgelt midagi toimuma.

Hoone ja maa kuulusid tõesti Nokiale, kes müüs need ühe euro eest linnale ja sai vastu maa teises asukohas, koos loaga ehitada sinna arenduskeskus. Selles mõttes luba = raha, aga seda ei võetud kunagi päris nii, kuna ka uus hoone tõi Helsingisse maksuraha ja häid elanikke.

Milline on siis Kaablitehase ärimudel ja kuidas sa ettevõtmist ise nimetaksid?

Mida aeg edasi, seda kommertslikumaks ma oma sõnavara olen muutnud ja täna ma võrdleks Kaablitehast ostukeskusega. Ma võin kutsuda seda ka kontorihotelliks, inkubaatoriks… Ma vihkan kõiki neid sõnu. Mõnes mõttes on see inkubaator, aga lõppude lõpuks ma ei tea, mis asi on Kaablitehas.

Tegelikult ei ole asi ühes nimetuses. Linna jaoks oleme me vahend, mis lahendab hulga probleeme. Kunstnikud vajavad ruume, suured halvas korras kinnisvaraobjektid, vajadus pilootprojektide järele, kuidas teha Helsingit lõbusamaks, avatumaks, loovamaks…

Miks on kultuuriasutustele oluline, et neile pakutaks rendipindu üheskoos tegutsemiseks?

Parimal juhul õpivad nad üksteiselt ja loovad liitusid. Mõistagi saavad nad ka üksteisega konkureerida. See ongi väga skisofreeniline: nad vajavad ja vihkavad teineteist samaaegselt. Aga ühises keskkonnas saavad nad jagada nii vahendeid kui ideid. Kaablitehases jagavad nad küllalt palju tööjõudu. Keegi, kes töötab ühes asutuses mingi projektiga, liigub pärast selle lõppu järgmisse asutusse järgmiste projektide kallale. Seega nad omal viisil töötavadki lõpuks Kaablitehases, mitte ühes kindlas asutuses.

Kuidas on lood sünergiaga?

Vahest samamoodi nagu heas klastris, mis loob huvi ja muutub isemajandavaks, kui sul on koos piisav hulk häid majalisi.

Sa kasutad sõna klaster…

Võibolla ma pean silmas positiivset konkurentsi üksteisega. Üks märkus üksikust suurem olemise kohta. Ostukeskused — sealsed poed võidavad üksteise klientidest. Kultuuritehas saab siin toimida positiivse väravana: tuled teatrisse aga lõpuks lähed ka moodsa tantsu etendust vaatama, mis on lähedane sellele, mis sulle juba meeldib.

Ja nüüd Suvilahti. Ma saan aru, et seekord ei olnud tegemist teie algatusega?

Kaablitehas oli alt üles kunstnike algatus. Nad lobistasid linnavalitsust 2,5 aastat. Suvilahti oli juba linnapea algatus. Ta tahtis, et sellest areneks kultuurikeskus, mis toetaks ümbritseva piirkonna arendamist. Suvilahtis on olnud kõige raskemaks ülesandeks peita linnapea osalust kõiges selles, pöörata kõik pahupidi. Millal iganes keegi küsis minult, et mis on Suvilahti, vastasin ma alati, nii ööl kui päeval. See oli linnapea algatus, aga mina pidin selgitama, et sellest saab kodanike platvorm. Meil läks alguses väga hästi ja tekkis suur hulk üürihuvilisi. Kajastasime meedias alati juba potentsiaalselt väljaüüritud pindade arvu…

Kui näiteks keskkonnaorganisatsioon tahtis viia läbi õpituba, siis said nad selleks ruumi tasuta. Mõnes osalesime ka ise. See on narkoärika mentaliteet — esimene doos tasuta. Aga mis meid aitas: me oleme nagu kultuurikeskuste Maria Šarapova. Me ei ole parim, aga meil on parim välimus. Isegi väikeste uudisnuppudega käisid kaasas suured pildid. Kui sa vaatad ringi TEHi (Trans Europe Halles) keskuste seas, siis suurem osa näevad head välja. Inimestele meeldivad pildid kergelt korrast ära kaunitest hoonetest. Suvilahti ümber toimus sitaks moešõusid. Võtsid jälle uhke ajakirja lahti ja nägid sedasama.

Kõik see koos lihtsa sõnumiga — „see on sinu mänguväljak” — aitas meil Suvilahti pea peale pöörata. Linnapea otsustas, et ta tahab seda, aga mis see täpselt on, selle otsustasid kodanikud. Ei mingit eesmärki, ainult suund.

Täpsemalt mida siis linnapea tegi?

Suvilahti lähedal metroojaama avamisel ütles linnapea oma kõnes, et vanast gaasivabrikust saab Ida-Helsingi Kaablitehas. Kaablitehas töötas täie auruga. Me saime kasutada seda raha Suvilahti käivitamiseks. Nii oli see palju kiirem kui arendada Suvilahti keskust eraldiseisvana. Ankrurentnike leidmiseks Suvilahtisse tegime me linnaga koostööd. Me ütlesime suurematele üürihuvilistele, et kui nad linnalt rahastuse saavad, siis meie oleme valmis võtma nad Suvilahtisse. See oli neile esimene tunnustus. Tsirkusekeskusele kulutasime me ise 2,5 miljonit. Neil on vaja siine, heli, valgust — omad asjad, mida nad vajavad. Siis läksid nad kultuuriministeeriumi ja ütlesid, et see Helsingi firma investeeris 2,5 miljonit ja mida TEIE kavatsete teha? Me oleme lüpsnud oma üürnikele sellisel viisil 800 000. Ja kultuuriministeeriumile on väga vastumeelt Helsingis üldse midagi finantseerida.

Me mängime nendega mängu ministeeriumi vastu. Me otsustasime, et kaasaegne tsirkus saab olema Suvilahti suurim tegevusvaldkond. Linn tahtis seda toetada. Töötasime selle eesmärgi nimel koos üüriliste ja linnaga. On olnud ka vastupidi, et linn ütleb, et mingi valdkond ei ole nende jaoks prioriteetne ja siis oleme ka meie otsustanud, et me ei hakka neid push’ima.

Kuidas peaks näiteks Tartus püüdma linnavalitsuse tähelepanu?

Linn peaks aru saama, et nad peavad hoidma parimaid Tartus, saama kasu neist tudengitest, kes otsustavad siia jääda. Asi on ka erinevates häältes. On üks tugev kultuuri eest kõnelev hääl: valitsus, linn ise. Aga väiksed ja fragmenteerunud hääled, ka neid peaks kuulda võtma. Kui nad koos räägivad, siis on kaugemale kuulda. Väga poeetiline, aga nii see on, kõlab igati tõeselt. Et olla tsiviliseeritud, tolerantne, selleks tuleb ka neid väikseid hääli kuulata. Kultuurikeskus on nagu väikeste häälte inkubaator.

Mida võiks arvata kultuuritehaste laiemast majanduslikust mõjust, näiteks uutest töökohtadest jne?

Jah, ka meie väidame seda, aga ei saa tegelikult mõõta. Seega tuleks neil meid usaldada. Elukvaliteet mõjutab su tervist (seda on mõõdetud) ja toob turismi. Sellel on ka kõrvalmõjusid, aga — vabandust — neid me mõõta ei saa.

Kas peaks arvestama ka kogukonna suurusega, et mitte liiga suurelt mõelda?

Asi on selles, et publik töötab kaasa, nihe tarbimiselt osalemisele. Maailm fragmenteerub, seega sa ei lähegi suurde kohta, sa võtad osa. Maailm fragmenteerub, Internet aitab sellele ainult kaasa. Utreeritud näide oleks teha teater vasakukäelistele värvipimedatele näitlejatele ja need inimesed, keda see puudutab, oleksid selle üle tõeliselt entusiastlikud. Lisaks tahavad nooremad inimesed midagi teha. Siin me räägime juba linnakultuurist. Nad tahavad avada pop-up restorani. Nad tahavad kasutada avalikku linnaruumi, tahavad olla seotud, mitte ainult vastu võtta. Ja säärased kultuurikeskused on selliste asjade jaoks väga olulised.

Millistes keskustes sa Eestis käinud oled?

Polymer, NELK, Telliskivi ja Kultuurikatel. Telliskivi külastas enne alustmist Kaablitehast mitu korda. Meie kogemus töötab isegi kommertsalustel. Kaablitehases on kommertsüürnikke vähem kui 15%, aga see number võib olla ka 30% või mis iganes sinu puhul töötab.

Kas on lõpetuseks midagi, mida sa Eesti lugejatele öelda tahad?

Ärge lihtsalt kopeerige. Leidke julgust luua oma mudel, mis vastab teie kohalikele vajadustele. Uurides teiste kogemusi ja noppides kirsse tordilt, on oluline seda meeles pidada. Enne kõike selgitage välja oma kohalikud vajadused.

Vaata ka Tartu kultuuritehase loomise eestvedaja Art.Tartu lehte Facebookis.