„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord külastasime lavastaja ja etenduskunstniku Johhan Rosenbergi ajutist stuudiot Veneetsias.

23. oktoober, Island, Keflaviki rahvusvaheline lennujaam. Istume Johhan Rosenbergiga suvalises kohvikus, kus saab juua suvalist kohvi ja hammustada suvalist võileiba, ning ootame suvalist Riia lendu. Johhan esines viimase nädala jooksul viis korda kunstifestivalil Sequences: oma soololavastusega „Traps”, etendajana Netti Nüganeni lavastuses „Müüt: päeva äärel” ja Young Boy Dancing Groupi perfokal.

Lisaks sellele käis ta üleeile Reykjavíki lähistel jääseinal ronimas, kus ta jaapanlasest kaasronija libises ja seejärel köiega ligi pool tundi tema küljes rippus, kuni abijõud ta lahti päästsid. Tal on tuumaväsimus ja küünarnukidki paistavad kergelt marraskil olevat. Eelmise õhtu perfokal lohistati teda mööda betoonpõrandat ja ta pandi köitega söögilaua kohale rippuma. Riiasse maandudes seab ta aga sammud kohe Jurmalasse, kus ootavad ees Rūta Ronja Pakalne lühifilmi võtted Arte kanali jaoks. Eile pidi tal olema tegelikult enesehoole spaapäev, aga YBDG vajas oma perfokale ootamatult asendusesinejat ja tuli vahvasti tulle astuda. Ta räägib mulle, et pärast Jurmala filmivõtteid tuleb tal koos Jette Loona Hermanisega Riias veel korra „Eden Detaili” etendada, sest kohalikud olevat õudselt tahtnud. „Trapsi” ta sellisel kujul enam mängida ei kavatse, Island oli viimane kord ja ta jäi selle lõpuga rahule. Ta julgeb arvata, et äkki see oli isegi parim etendus üldse. Aga ta ei jaksa neid suuri paberist seinu enam käsitööna üles ehitada ning kärbseid, kes lavastuses ringi lendavad, transportida ja poputada. Pärast Riiat ootab teda aga juba Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljon „Home Stage / Kodupeatus”, kus ta rolliks on olla novembris kuni biennaali sulgemiseni viimane üürnik-etendaja. Soovime lennukisse astudes üksteisele head teed ja lubame peatselt kohtuda.

Johhani elu möödub praegu peamiselt nomaadina, kelle stuudio ja kodu on parajasti seal, kuhu ta oma seljakoti maha paneb.

Pea kuu aega hiljem, 17. novembril kõnningi mööda Veneetsia hilissügisese päikesega üle valatud kaldapealset „stuudio” poole, kus Johhan on end parajasti sisse seadnud. Ilm võiks novembri kohta isegi veidi melanhoolsemalt hall ja niiskem olla, aga ei maksa viriseda oma pseudoprobleemide üle, elus on ka olulisemat kui esteetiline hala. Jõuan Arsenale väljapääsu juures asuvasse üürikorterisse, mis on pooleks aastaks Eesti paviljoni tarbeks üürile võetud ja kuhu on rajatud kontseptuaalne kodu. Tänavuse paviljoni kohta on üks selle kuraator-arhitekt Aet Ader öelnud, et nad proovivad läheneda oma näitusega üksikult üldisele: iga inimese isikliku kogemuse kaudu jõutakse ühiskonnas laiemate protsessideni, nagu eluasemepoliitika. Enne Johhanit on seal elanud veel kaheksa etenduskunstnikku ja näitlejat. 27. novembril, kui hakkan seda teksti kirjutama, näen, et Johhan on lisanud oma Instagrami profiilile märke, et ta otsib Tallinnas detsembris kaheks nädalaks kodu. See on nüüdisaja etenduskunstnike elu tavaline osa, et projektide, residentuuride ja esinemiste vahepeal otsitakse sotsiaalmeedia kaudu ajutist elu- või tööpinda. Ka Johhani elu möödub praegu peamiselt nomaadina, kelle stuudio ja kodu on parajasti seal, kuhu ta oma seljakoti maha paneb.

Vets ega dušš pole igaüheõigus

Enne sisenemist pean kirjutama uksel alla lepingule, mis sätestab muu hulgas, et mul pole õigust näiteks tualetti kasutada, see on etendaja privileeg. Või noh, see poleks tema privileeg, kui ta peaks külastajate järel õhtuti vetsu koristama. Astun sisse hetkel, kui Johhan tutvustab parajasti kahele külalisele tuba, kuhu on kogutud kuue kuu tolm – seda uuritakse hoolikalt luubiga. Pärast ta muidugi selgitab, et kuue kuu tolm see pole, aga see pole oluline. Ta ütleb, et on oma uude kodustuudiosse sisse elanud ja kuigi isiklik elu on visanud vahepeal sisse korraliku vingerpussi, mis on lõiganud ära kõvasti unetunde, kohtleb Veneetsia teda üldjoontes hästi. Kuna paviljoni fookuses on kodu ja eluase, saan teada, et ta on elanud viimased neli aastat nomaadina ilma püsiva koduta. Vaid ajutiselt, kui ta oli Tallinnas tunde andmas, üüris ta kolmesaja euro eest 11 m² suurust stuudiokorterit, et saaks külje kuskil maha panna. Johhan on lõpetanud Amsterdami SNDO kooli ega pelga panna end füüsiliselt paljunõudvatesse olukordadesse, mida kinnitab ka mu oma silm. Johhan räägib ka enda kunagisest esinemiskogemusest  Amsterdamis, mis kestis 120 tundi ja kus publik tõi talle vahepeal süüa jne. Ta ei karda pikki ja kurnavaid katsumusi, ebamugavust ega stsenaariumita kohtumisi sadade võõraste külalistega, kellest nii mõnelgi võib ilmneda üsna huvitavaid erisoove ja kes võivad piire kombata.

Johhan ei karda pikki ja kurnavaid katsumusi, ebamugavust ega stsenaariumita kohtumisi sadade võõraste külalistega, kellest nii mõnelgi võib ilmneda üsna huvitavaid erisoove ja kes võivad piire kombata.

Näiteks toob ta ühe võõra, kes soovis, et Johhan oma aluspüksid talle müüks. Ta võttis väljakutse vastu ja allarid leidsid kuuekümne euro eest uue omaniku. Kui päevakavas oli ette nähtud ihukasimine, üritas üks teine külaline teda aga provotseerida, et läheks koos duši alla. No problemo. Küll aga hakkas dušidiletandil endal imelik ja ebamugav, kui pesuks läks. Too olevat oma peakese vaevu märjaks teinud ja kohmetu vestlusega eetrit täitnud ning siis ummisjalu paviljonist nelja tuule poole plagama pannud. 

Johhan ütleb, et tema jaoks on paviljon korraga nii professionaalne kui ka antropoloogiline harjutusväljak, kus katsetada ja õppida. Neil nädalatel on see nii tema stuudio, kodu kui ka lava ühekorraga ning ta proovib nende vahel laveerida. Laudlina all on tema järgmise lavastuse kavandid, mis esietendub 2024. aasta kevadel Tartu Uues Teatris, ja maikuus koos EMTA lavaka tudengitega Balti Jaama tunnelis tehtava performance’i struktuur. Neid ta siis piilub ja kohendab n-ö vabal ajal. Igal hommikul kirjutab ta valgele seinale üles konkreetse päeva kava ja õhtul käib selle valge värviga jälle üle. Minu külastuse päeval on päevakava näiteks järgmine:

11 Deep cleaning + workout
12 pancakes + tuna salad
13 palat nr.8
14.30 Pausa
15.30 Fountain
(Johhan hakib suure koguse sibulat, istub töötasapinnal ja pisarad voolavad. Ta võtab suure sõõmu vett ja purskab selle välja, kordab seda, kordab seda veel.)
16 home is dancing
(Muusika mängib, Johhan keerleb dervišina mööda elutuba. Siis tulevad kaks külalist, koos võetakse jalge alla käterätikud ja tantsitakse nendega mööda korterit, et eelmise perfoka vett põrandatelt ära kuivatada.)
17 Alchemy // SPA TIME
(Johhan istub ringis koos rühma noorte horvaatlastega, peas rätik ja nägu kreemitatud, hoitakse kätest kinni ja korratakse rahaloitse, nagu „money will come to me” ja „money is my birthright”, millele järgneb ühine lõõgastus ja puhkus.) 
18 body building body
(Koos samade horvaatlastega ehitatakse köögi ja elutoa vahele suur onn, kus võetakse kambas istet, rüübatakse teed ja veini ning jagatakse saladusi minevikust, tulevikust ja olevikust.)
18.30 Repainting the wall

Külalisi käib kahtlemata igasuguseid, kuid biennaali keskmist külastajat võib pidada pigem privilegeeritumaks ja ohutumaks, millest kõneleb ka data, mida külalisteraamatusse jäetakse. Sarnast projekti mõnes teises linnas tehes võimenduksid küllap ka riskid. Külalised saavad panna kirja oma kodu suuruse, omandisuhte, hinna ja rahulolu sellega – nii palju kui jõuan lapata, nenditakse valdavalt, et oma koduga ollakse rahul. Keegi ei paista suures kitsikuses elavat või siis sellised külalised pole soovinud end afišeerida. Samas oli tal ühel päeval kirjutatud seinale „ceasefire” ja selgelt eristusid rahvused ja grupid, kes selle peale minema jalutasid. Üks paviljoni külastanud palestiina poiss hakkas aga külastuse ajal lohutamatult nutma.

Krokodillipisarad kivipõrandal

Tunnen end stuudios nagu kodus ja keedan mokakannuga tummise kohvi, istun maha ja veedan „Kodupeatuses” ligi viis tundi, kuigi liigun ringi ja proovin siiski tavakülalisena mõjuda. Pannkookidest jäin küll ilma, aga tökat mekib ka hea. Johhan hakib sibulat, paneb seda silmade juurde ja nutab, joob vett ja puristab seda välja, rinnaesine märg. Kõiki tegevusi saadab pidev muusika, nii Markus Robami paviljoni jaoks loodud soundtrack kui ka näiteks Amanda Lear ja Gqom’i tantsuträkid. Johhan ütleb, et tema unistus oleks minna Ugandasse Nyege Nyege muusikafestivalile, mis pidavat keskenduma aafrika elektroonilise muusika autsaiderlikumale ja performatiivsele poolele. Räägime ka „Kodupeatuse” teemapüstitusest, mis tegeleb siis muu hulgas kodu kui varaklassi ja kodu kui varjupaigaga. Järgmisel päeval peakski Veneetsias toimuma suur meeleavaldus, kus üliõpilased ja teised nõuavad mõistliku hinnaga eluasemeid. Veneetsia üürihinnad on juba ammu ebamõistlikult kõrged ja suunatud suuresti turistidele, mistõttu kohalik elanikkond kahaneb järjepidevalt. Spekulatsioon ja segregatsioon. Seesama paviljongi, mis ühelt poolt räägib õigusest eluasemele ja vajadusest selle järele, on ju teisalt kohalikus mõttes ka osa probleemist. Johhan küsib ka külalistelt, kui suur nende arvates tema kodu üür siin on. Enamik ei tea täpselt pakkuda, siis Johhan parandab, et 6000 eurot kuus. Üüripinna omanik, kes paar korda õues mööda läheb, paistab sellega muidugi rahul olevat. Kunstibiennaali ajal saab ta veel soolasemat hinda küsida. 

Magamistoas on voodi peal väljas ka Johhani Authentic Appareli aluspüksid – see on kokkulepe kõigi etendajatega, et aluspüksid peavad voodi peal olema. Akna tagant läheb kanal, kus hakatakse juba varahommikul edasi-tagasi podistama. Johhan ütleb, et uni on tal siin magus ja sügav ning paadiliiklus ei häiri. Hommikuti püüab ta enne avamist jalutuskäigu teha ja võtta kohvi lähedasest kohvikust, kus teenindaja teda juba tunneb ja tervitab. Samuti näeb ta pea iga päev kodutänaval istumas kohalikku Giorgiot, kellega saab segakeeles väikest vestlust pidada ja taeva üle romantiseerida. Ta ütleb, et see mees on tema kohalik ankurisik.

Magamistoas on voodi peal väljas ka Johhani Authentic Appareli aluspüksid – see on kokkulepe kõigi etendajatega, et aluspüksid peavad voodi peal olema.

Ta raputab endale ka tuhka pähe, öeldes, et ta ei dokumenteeri oma töid praktiliselt kunagi, s.t ei pildista, ei filmi jne. Seda harjumust on ta püüdnud Veneetsias muuta – siin ta pildistab, filmib GoProga, peab päevikut, ühesõnaga püüab sellest pikast protsessist ka midagi jäädvustada. Lihasmälu ja meelepildid on küll toredad, aga äkki kunagi on ka huvitav salvestatud materjali juurde naasta.

Leitsakustripp

28. novembril saabub mu kirjakasti teadaanne, et Eesti paviljoni külastas tänavusel biennaalil 13 000 inimest. See on siis keskmiselt 2000 inimest kuus ja sada inimest päevas. Korraga üle 10–15 inimese sisse ei lasta, siis läheks paljuks. Ometigi näib 100+ inimesega päevas sellisel individuaalsel tasandil suhestumine korralik väljakutse – tervitused, mäng, vestlused, ühistegevused ja mis kõik veel parajasti kavas pole. Selline nädalatepikkune avatud stuudio projekt. Johhan ütleb, et ta saab hakkama. Vahepeal tuleb ka väsimus, aga siis ta tõmbab end omade trikkidega jälle käima.

Astun pühapäeva õhtul korra veel läbi. Teel stuudiosse satun läbi käima ka Santa Maria della Salute barokkstiilis basiilikast, kus tähistatakse parasjagu Madonna della Salute püha, mis märgib 17. sajandil Veneetsiat tabanud katkuepideemia lõppu. Pihikambrites käib vilgas töö. Kui patukahetsuskamber on hõivatud, annab sellest märku punane tuli. Ühes tühjas pihikambris näen vaimulikku igavusest telefonis skrollimas. Õues toimub naistevastase vägivalla vastu suunatud meeleavaldus. Öö niiskus hiilib ligi. Jõuan paviljoni, Johhan on laua peal, muusika mängib ja ta vehib peaga vasakule ja paremale, köögisaare ümber on kogunenud mingi seltskond, kes seal midagi asjatab. Varsti on sulgemisaeg ja siis ootab meie kunstnikku ees kaks puhkepäeva. Millegipärast meenub mulle lugu ühest Oaxaca nudistide rannast, kus Johhan talvel käis ja kuhu oli pandud püsti stripipost. Ka sellest stuudiost oleks olnud tore lugu teha, mõtlen oma pisikesi mõtteid ja astun tänavale soolast ööõhku nuuskima.