„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Sel korral külastasime ehtekunstnik Darja Popolitova vanalinna müüride vahele peidetud stuudioruumi.

On paratamatu, et saades teada, et kunstnik Darja Popolitova stuudio asub Lühikese jala tänaval, tekivad seosed sealsamas asuva väravatorni ja Popolitova loomingu vahel. Selle mõttekäigu avamiseks tuleb vaadata tagasi eelmise sajandi 30ndatesse, kui Tallinnast oli kujunenud omamoodi põhjamaade okultismi pealinn. Toona tegutsesid siin näiteks Eesti Metapsüühiline Selts ja Psüühiliste Uuringute Ühing, mis uurisid paranormaalseid nähtusi, ning hüpnotisöör Bernhard Johanson ja meedium Mai Kalamees, kes püüdsid seansside kaudu teispoolsusega kontakti luua. Just Lühikese jala väravatorn oli üks olulisim meediumiseansside toimumiskoht ning seda nimetatakse siiamaani koos Neitsi- ja Tallitorniga kummitustorniks. Torni kuulsaimaks viirastuseks peetakse aga Lühikese jala kapuutsiga kummitusmunka, keda võib kohata füüsilisel kujul igal ajal Taani kuninga aias. Nagu kirjutas Paavo Matsin mõni aasta tagasi Müürilehes ilmunud loos „Mu okultne Tallinn…”, näisid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ühiskondlikud muutused paljudele täieliku hävinguna ning nii suundutigi otsima oma kohta kõikvõimalike maagiliste ja varjatud tarkuste maailmast. Kõlab ehk tuttavalt…

Kuidas seostub kogu see jutt Darja loominguga? Nimelt kehastus Darja 2020. aastal oma isikunäituse „Maagiline leviala” jaoks nõid Serafitaks, kes oli inspireeritud ekraani vahendusel teenuseid pakkuvatest maagidest ja kelle eesmärk oli viia ellu Eesti ühiskonna probleeme lahendavaid tervenemisrituaale. Serafita ilmutas end taas Darja 2021. aasta isikunäitusel „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku”. Seal kasutas Serafita ehteid ja vajalikke tööriistu, et muuta inimesi enesekindlamaks, tuua ellu kaotatud lähedust või tulla toime agressiooniga. Kuigi Darja ise nimetab Serafita tegelaskuju loomist irooniliseks pseudomaagiliseks esteetikaks – võimaluseks pakkuda oma ehete ja objektide juurde lugusid ning omistada neile müüte ja legende –, tundus tema stuudio paiknemine Lühikeses jalas maailmade märgilise põrkumisena eri aegruumides.

Kõditavad relvad

Ometi ei oota mind Lühikese jala tänaval ees ükski must munk, vaid hoopis järjekordsed ehitus-korrastustööd, mis paljastavad maa seest olmelise torustiku. Darja juhatab meid oma stuudiosse, kus ta on tegutsenud ainult paar kuud. Ta jagab seda kolme inimesega, kelle hulgas on nii moe- kui ka tekstiilikunstnik. Darjale on eraldatud akna alla väike töönurk, mis hiilgab oma laitmatu korraga. „Ma ei suuda teistmoodi. Muutun närviliseks, kui kõik ei ole 90 protsenti korras,” lausub ta. Töölauale on seatud umbes kümme paari näpitsaid, lihvimisotsakud, pintslid, spaatlid, respiraator ja muud töövahendid. Lisaks laserimasin, millega ehteid graveerida. Kõige olulisem tööriist on valts, millega saab metalli traadiks või plaadiks töödelda, sest plaat on kõige olulisem vorm. „See on a priori, plaadist saab ehtekunstis kõike teha. Siin on giljotiin, millega lõigata, ning lihvimis- ja poleerimismasinad,” tutvustab Darja oma tööriistaparki. Valtsi taga seisab väike kaasaskantav pliit, mille peal on pott happega. „Kui joodan näiteks hõbedat, siis metall oksüdeerub ja peale tekib hallikas kiht. Selle puhastamiseks on vaja metall happe sisse panna,” selgitab Darja üht osa ehtekunstniku tööprotsessist, mis võib võhikule omamoodi alkeemiana tunduda. 

Monotoonsema töö ajal kuulab Darja enamasti audioraamatuid või Ööülikooli loenguid ning kirjutab üles eestikeelseid sõnu, mida ta ei tunne.

Mainin ka Darjale Lühikese jala paranormaalset ajalugu. Tuleb välja, et Darja sellega veel tuttav pole. Lasen sellel kokkusattumuse narratiivil oma peas siiski edasi hargneda ja saan teada, et Darjal on praegugi käsil töö, mis jätkab flirti maagiliste teemadega. Nimelt avatakse mai lõpus Tartus Kogo galeriis Šelda Puķīte kureeritud näitus „Triquetra”, mille keskmes on loodus, kunst ja maagia – üks teema igale osalevale kunstnikule. Just viimase neist valis interpreteerimiseks Darja. Ta võtab laua pealt pronksist kasteedi ehk maakeeli nukid, mille ta on nimetanud Revenge Equaliseriks, ning sõnab, et need on tegelikult mõeldud kõditamiseks. „Mõtlesin, et loon sellised maagilised tööriistad. Võtsin arhetüüpse ehtevormi, mis on mõeldud külmrelvaks, aga muutsin selle funktsiooni. Peale graveerin internetist leitud pildid, mis visualiseerivad kõditamist, ja nukkide otsa panen karukarvadest pintslid,” muigab Darja ja demonstreerib meilegi pikki blondeeritud karvu. 

Virgunud narmendav adumus

Mais, kui Darjat külastan, on tal parasjagu käsil tööd mitme näituse jaoks. Nii on päevad pikad ja üsna stressirohked. Hommikul kell kümme stuudiosse ja kell üheksa või kümme õhtul koju. Ta räägib, et ideede arendamise ja tekstide kirjutamise faasis on tema põhiliseks tööriistaks siiski arvuti ning kontoriks kohvik: „Mul on miskipärast vaja valget müra – ma ei suuda vaikuses töötada.”

Ka stuudios motiveerib teda teiste inimeste kohalolu, kuigi mingit suurt jutustamist ei toimu. Monotoonsema töö ajal, nagu poleerimine, viilimine või käiamine, on tal kõrvaklapid peas. Enamasti kuulab ta audioraamatuid või Ööülikooli loenguid ning kirjutab üles eestikeelseid sõnu, mida ta ei tunne. Laual lebabki post-it, kuhu on kirjutatud hariliku pliiatsiga „narmendavad”, „adumus” ja „uni on virgunud”, ning sahtlist ilmub samasuguseid märkmeid veel terve patakas. Kuna Darjal on doktoritööga seoses käsil palju akadeemilist lugemist ja ilukirjanduse jaoks ei jää aega, saab vähemalt audioraamatute kaudu viimasega tutvuda. „See ei ole lugemine, aga ma kogen ka kuulamise kaudu palju. Hiljuti kuulasin näiteks Daphne du Maurier’ „Jamaica võõrastemaja” ja Dostojevskit. Kui kuulan, siis kirjutan tsitaate välja ja sisestan need kodus arvutisse, kus mul on üks dokument pealkirjaga „metafooride pank”. Kui hiljem midagi kirjutan, siis vaatan vahepeal sinna ja see aitab mul mõtted liikuma panna,” kirjeldab ta.

Vahepeal on Darja toonud nurgast paberkoti, mille sees on rohelised jalakesed, mis sobiksid hästi Baaba-Jagaa tare alla, kuid ta kasutas neid hoopis ehete presenteerimiseks näitusel „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku”. Need on kõigepealt voolitud savist, siis valatud silikoonvormi ning seejärel vahasse. Darja sõnul meeldib talle kasutada igasuguseid materjale, mille valik sõltub rohkem lõppvisioonist, aga stuudiosse ta neid kokku ei kuhja, niisiis salajast aardelaegast siit ei leia. „Kõige mõnusam ei ole mitte materjal, vaid see, kui oled valminud teosega rahul,” arvab ta. Ka väike konku ruumi teises nurgas paljastab veel sahtlikesi, kust leiab liime, atsetooni ja muud kunstnikule vajalikku.

Keldrijõusaal ja vanad armastuskirjad

Kuna Darja töid saadavad alati ka mingi lugu ja uurimuslik pagas – näiteks on ta tegelenud ehete taktiilsete omadustega virtuaalsetes keskkondades, käsitlenud keelelisi pingeid jne –, siis küsin, kust tema ideed idanema hakkavad ja kui palju ta juhindub teooriast. „Ma arvan, et see on kõik koos. Mu oskused ja keskkond, kus elan. Kui mulle antakse mingi teema, võin seda paar nädalat lihtsalt seedida. Istun laua taga, hakkan selle juurde võtmesõnu otsima ja materjalikäsitluse peale mõtlema, et neist tervik luua. See on nagu metafoorne mõtlemine eri ideedest, tehnoloogiast ja materjalidest, millele uue tähenduse loon.”

Keldrid on kui ajakapslid – sa ei taha asju ära visata ja paned need kuskile vahepealsesse kohta.

Darja Popolitova

Viimane grupinäitus „Hoides asju hämaruses”, mille algatajaks oli antropoloog Francisco Martínez ja mida sai näha Sillamäe muuseumis, viis Darja koos Anna Škodenko ja Viktor Guroviga tema tavapärasest töökeskkonnast hoopis Ida-Virumaa keldritesse. Näituse tarbeks külastasid kunstnikud 35 keldrit, et näha, mis asju inimesed seal hoiavad või kuidas nad neid ruume kasutavad. „See on teistsugune, etnoloogiline meetod. Lähed kohapeale ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Kohtud inimestega ja räägid nendega. Olen harjunud looma oma maailmu midagi lugedes ja üksi mõtteskeeme konstrueerides, aga seal lähtusime inimmaterjalist,” selgitab Darja.

Darja sõnul ootas neid keldrites palju sentimentaalset materjali. Üks vanainimene hoidis seal näiteks alumiiniumämbrites hapukapsast ning sealsamas pangedes ka oma naisele kirjutatud armastuskirju, mis ühel hetkel koos kapsastega varaste saagiks langesid. Üks teine külaskäik viis nad Kohtla-Järvele ühe naise juurde, kes laob trepikotta ja keldrisse naabritelt saadud kahhelplaatide tükkidest mosaiike, Darja kirjeldab seda kui omaette maailma või templit. Narvas kohtusid nad aga mehega, kes oli 80ndatel oma keldrisse jõusaali ehitanud – ruumi mahtus veel saun, seina ehtis Pamela Andersoni plakat ja trenni sai teha 80ndatest pärit hantlitega, mida ka kunstnikud omal nahal proovida said. Darja ise arendas nendest retkedest välja audiovisuaalse skulptuuri, 3D-prinditud lapsekäru, mille sees mängis sürrealistlik video. „Kärusid jäetakse tihtipeale kuskile keldri ette trepikotta ja siis ma mõtlesin, et see käru määraks trajektoori minevikust tulevikku ja pimedusest valguse poole. Üks kelder oli väga arhetüüpne – sügav, niiske ja seal oli hästi palju asju, mis asusid vajalikkuse ja ebavajalikkuse piiril, nagu keldritega ikka on. Need on kui ajakapslid – sa ei taha neid asju ära visata ja paned need kuskile vahepealsesse kohta. Niisiis mõtlesin välja käruskulptuuri integreeritud video, milles keldrisse jäetud nõukogude mänguasjad tahavad maailma näha, aga satuvad hoopis jälle pimedusse, mis ei ole staatiline pimedus nagu keldris, vaid dünaamiline ja nende jaoks ootamatu, sest nad satuvad reivile,” selgitab Darja oma töö tagamaid.

Kui Darja tööruumi natuke veel laiendada, jõuame stuudiotest ja keldritest hoopis akadeemilisemasse keskkonda ja isegi virtuaalmaailma, sest kõige muu kõrval jõuab ta pidada EKAs õppejõu ametit, andes ehtekunstiosakonnale loenguid digikultuuri teooriast, hiljuti sündis ka näiteks EKA ja London College of Fashioni koostööna virtuaalkursus, kus Darja õpetas Instagrami jaoks liitreaalsuse filtrite tegemist. Nagu öeldud, on Darja digitaalse loomepraktikaga vägagi sina peal, olgu siis 3D-modelleerimise või oma uurimistöö kaudu sellest, kuidas muuta digitaalne kujutis inimestele käegakatsutavamaks. „Mul on üks kaust, kuhu olen kogunud pildid oma lemmikehtekunstnike töödest, ja vahepeal on tunne, et see ongi minu kollektsioon, miski, mis kuulub mulle. Internetis on tekkinud palju saite, mis on pühendatud kaasaegsele kunstile, mida tajutakse fotodokumentatsioonide kaudu. Sõltub fotode omadustest, kuid isegi näitust külastamata võib vahepeal tunda, et oled seal ise füüsiliselt kohal. Niisiis hakkas mind huvitama, kuidas saab vaatajat kujutistega mõjutada ja kuidas saaksin ehteid samamoodi galeriis esitleda. Näiteks ehet, mis on väike, saan kuvada suurel 4K-ekraanil, torgata prossinõelaga nahka, näidates verd, või siluda lähiplaanil ehte pintslikarvaga näonahka.”

Kui kätte jõuab aeg Darja lihvimise ja poleerimise juurde tagasi lasta, ei saa me siiski jätta kasutamata võimalust temast sellesama Lühikese jala tornivärava ees pilti teha. Meenub, et möödunud talve suure lumesaju ajal sõitis üks mees siit suuskadega alla, praegu voorivad siin edasi-tagasi hingeldavad turistid ning ehk keegi veel, kellega oleks rohkem sina peal 30ndate meediumid. Selle külaskäigu lõpuks pean aga hoopis nentima, et tänapäeva maagiat võib leida hoopis käegakatsutavamatest asjadest. 

Johanna Reinvald (@milkgirl373) tegeleb väga ebakvaliteetse foto- ja videograafiaga. Praegu õpib kaamerat kasutama.