„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord kolasime kunstnik Alexei Gordiniga mööda mahajäetud maju.

„Arvo Pärt oli siin, 20.04.18” on kirjutatud ühes anonüümses Eesti asulas spreivärviga suurelt ühe mahajäetud korteri köögis tapeedile. Ühe teise laguneva korteri seinalt leiab teksti:

1. TAKE YOUR LOVER TO ABANDONED PLACE
2. SHOOT A PORN MOVIE THERE
3. SELL IT[1]

Nende ja ka paljude teiste paroodia ja karikatuuriga mängivate „vandalistlike tekstide” autor on ei keegi muu kui punkmaalikunstnik Alexei Gordin. Võib-olla oled temast teadlik? Kui ei, siis tutvugem. 

Alexei Gordin tegeleb küll peamiselt aeganõudva maalitööga, aga tema teosed on kui internetikultuuri kuuluvad ja kiiresti reprodutseeritavad iroonilised filmikaadrid, inspiratsioonislaidid, meemid või nali kunstimaailma pühaliku tõsiseltvõetavuse pihta. Näiteks maal „Yesterday”, millel on kujutatud perestroikaaegset lihaletti turul. Karvamütsiga naine küsib seal lihamüüjalt: „IS YOUR ART CONTEMPORARY?” („Kas teie kunst on kaasaegne?”) „NO, IT’S FROM YESTERDAY,” („Ei, see on eilsest”) vastab vuntsidega valgesse töökitlisse riietatud kaupmees. Või maal „SPA”, kus paarike mõnusasti saunalaval lõõgastub, saatjaks tekst „TO SELL ART YESTERDAY WAS SUCH FUN!” („Kunsti müümine eile oli nii lõbus!”). Väga sümpaatne on mõistagi ka tema 2021. aasta pealkirjata töö, kus kaks meest urineerivad ja üks küsib teiselt: „SORRY.. WOULD YOU LIKE TO SEE MY PAINTINGS?” („Vabandust, kas tahaksite mu maale näha?”) Ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks on tema loomearsenalis oma koht ka remiksikultuuril, mida ilmestavad näiteks kaltsukatest leitud maalid, millele kunstnik on teinud oma täiendused. Nüüd on Gordin aga ühendanud oma kaks armastust – kunsti ja mahajäetud hooned – ning alustanud oma urbex-retkedel sõgedate sõnumite, ettepanekute ja tsitaatide kirjutamist eri hävingustaadiumis hoonete seintele. 

Kadrioru kambris

Sõidan tema Kadrioru stuudiosse-korterisse päevinäinud puumajas, kuid oleme juba kokku leppinud, et pärast põgusat istumist läheme linnast välja luusima ja seinu „sodima”. Peremees keedab kohvi ja tutvustab oma askeetlikku elamist. Akna all pintslid-värvid, molbert ja voodi, seina ääres tema maalid, mis said näituse jaoks ostjatelt laenatud ja tuleb tagasi viia. Koridoris väike hoiukamber ja panipaik, kus oma töid hoida, üks ruumidest endine tualett. Ega selliseid putitamata puumaju Kadriorgu palju pole jäänud ja saan teada, et nendegi ühistu müüs osa krundist ära, et saaks maja korda teha, ning peagi kerkib hoovile uusarendus. Samuti kuulen, et selles kambrikeses on ta elanud pea viisteist aastat, aga Tallinnasse kolis hoopis Pärnust. Gordini stuudiost kiviviske kaugusel on ka palju maitseviha tekitanud Kadrioru Plaza, mille kohta kunstnikul on aga häid sõnu öelda, sest seal toimunud näituselt osteti ka tema töid. Kuna ta elatub teoste müügist, toob iga ostja ka leivakääru lauale. Ühe maali valmimiseks kulub keskeltläbi kuu, aga eks sõltub ka suurusest. Tema viimane isikunäitus „Death Mill” toimus ühes Riia vanimas eragaleriis Māksla XO, aga talle teadaolevalt müügiks midagi ei läinud. Oma elu moto võtab ta kokku sõnadega: „Aeg on väärtuslikum ressurss kui raha.” Kuna asjaolude kokkulangemise tõttu ei saanud ma kokkulepitud päevaks fotograafi, pean olema ise intervjueerija-piltnik-autojuht. Pusingi siis kohvi mekutades pool tundi tagasi rendist võetud kaameraga ja samas luban kunstnikule, et küllap mingi viis okeid pilti ikka välja tuleb. Aga kaks pead on ikka kaks pead ja saame lõpuks kaameral vajalikud seaded paika, et enne väljasõitu ikkagi paar klõpsu teha. Gordin viib mind hoovi, kus seisab roheliste konteinerite rivi, mida näeb ka tema 2022. aasta maalil „Backyard”, kus prügikonteineritel on kirjas „Established artists”, „Mid-career artists” ja „Emerging artists”. Millisesse prügikasti tema peaks kuuluma, me selgeks ei vaidle, aga teeme koos roheliste prügikastidega siiski pilti. Nüüd on aga aeg autosse istuda ja minna kunstniku kinnilöödud akendega pop-up-stuudiotesse.

Eesti gootika

Kui kunstniku sotsiaalmeediat jälgida, siis näib, et ei möödu päevagi, kui ta kuhugi maa-alusesse tunnelisse, tehasekorstna otsa, hallitava tare tagaruumi või kutsekooli ühiselamusse ei roni. Paar aastat tagasi ilmus Müürilehes tema fotoessee „Varemed ja mahajäetud elu”, kus ta kirjutas muu hulgas sedasi: „Nii nagu mõni surfab TikTokis, surfan mina Google Mapsis, et leida vanu hooneid – olgu need kooliujulad või kolhoosikeskused, haiglad või kokkukukkuvad häärberid, Aravetel või Berliinis –, kuhu suunduda uurimis- ja fotoretkele, et talletada kaduvaid mälestusi.” Kohad, kuhu olen tunnistanud teda jõudvat, tekitavad paiguti siirast hämmastust. Ühelt poolt on uskumatu, et mõni arhitektuurne pärl lihtsalt sedasi hallitab, ja teisalt võib vastu vaadata ka puhas maa-alune gooti õudus. 

Meie koos veedetud päeva jooksul saab ruttu selgeks, et Gordin on elav räämas Eesti teatmik. Juba Laulasmaa suunas sõites näitab ta mulle satelliidivaadet endisest Türisalu raketibaasist, kus hoonestus on küll hävinud, aga linnulennult on aimata mastaapi. Loomulikult tulevad jutuks ka Peeter I merekindluse kaitserajatised, mis on mööda Harjumaad laiali pillutud ja seiklejatele magus kraam, nendesse maa-alustesse rägastikesse minnakse nii paatide kui ka akvalangidega, teab ta rääkida. Kuna nõukaaegseid sõjaväeobjekte veel jagub, siis julgemad proovivad minna kas või läbi betooni. Meie suundume endisesse ministrite nõukogu pansionaati Lohusalus, mille avariilised hooned ja kinnistu kuuluvad praegu Toomas Tooli osaühingule BREM. 1980. aastate esimesel poolel veetsid Lohusalu luksuslikus sanatooriumis oma suvesid partei funktsionäärid ning baaris müüdi banaane, Jugoslaavia kompotte ja Soome likööri. Seal olevat suvitanud ka Karl Vaino.

Paneme pealambid külge ja tuhlame puhkekeskuse ruum ruumi haaval läbi. On näha, et rahvast siin käib ja endast jäetakse seinale sõnumeid maha, nt „Do Vegan drugs”. Gordin ütleb, et tegelikult käib suuremates mahajäetud hoonetes väga palju inimesi, mistõttu neid saab pidada omamoodi galeriideks. Sellega kaasneb ka omaette subkultuur – on tiktokkereid, kes loovad mahajäetud hoonetes lavastusi, mõni üritab teha cheap thrills’i pakkuvaid poltergeistivideoid, keegi proovib silma paista mõne julgustükiga jne. Olles magava hiiglase kõhu läbi tuhlanud, otsib Gordin oma kunstigrafititele head kohta ja leiame kaks sobilikku ruumi. Esimene neist saab uudisteose, mille puhul „EESTI KULTUURKAPITAL” on punase joonega läbi kriipsutatud ja selle alla kirjutatud „SMSLAEN.EE”.

Paraadsaalis, kuhu enamik luusijaid esimesena satub, sest seal on aknas auk, saab aga lugeda nüüdsest järgmist fiktsiooni:
LAST NIGHT IN HALL I MET PRESIDENT ALAR KARIS. HE WAS HIGH ON EXTASY.
– WHO’S YOUR FAVOURITE ESTONIAN MUSIC PRODUCER? – I ASKED.
– WHITE GIRL. – HE ANSWERED.[2]

Mõtlen, et oleks võinud ju siiagi „Arvo Pärt oli siin” kirjutada, kuna Pärdi keskus on vaid paari kilomeetri kaugusel. 

Budism, porno, punker

Sõidame Lohusalust minema, aga paari kilomeetri sees jääb silma veel paar maja, mis näivad mahajäetud. Ronime sisse. Näib, et puidust suvila kukub kohe kaela, kõik on viimseni pehkinud, seinad on viltu. Gordin ütleb, et majades käimiseks on kõige ohtlikum aeg varakevad, sest raske sulalumega võibki lagi või katus lihtsasti sisse kukkuda. Tihtilugu on hoonetes näha jälgi teismeliste hängist, kusagilt on veetud diivan või tugitool, nurgas äkki ka väike bong. Mahajäetud suvelaagris oli ta kord igast kämpingust bongi leidnud, võib ka olla, et need olid osa teatavast jagamismajandusest. Ta räägib heldimusega enda üleskasvamisest ja tühjade hoonete hõivamisest hängiks. Eriti meeldis talle Manufaktuuri kvartal Tallinnas, mis oli sedavõrd suur, et seal sai teha lõket, pidada pidusid jne, ilma et see oleks kedagi häirinud. Aga ta on elanud ka skvottides, näiteks Barcelonas ja Grenoble’is. Barcelonas oli lausa eesti skvott. Grenoble’is oli aga skvotitud pea puutumata endine ööklubi, kus elati lõbusalt peeglite keskel ja pesemas käidi lähedalasuvas tudengimajas. Lisaks kuulen lugusid Helsingi varjenditest, kust on avastatud kanepikasvatusi, Paldiski allveelaevabaasist, väetisetehasest Kohtla-Järvel, Villa Andropoffist Pärnus, õudsest hüljatud majast Islandil, Seewaldi esimesest spaast ja veel lugematutest kohtadest, mille ta mulle ette vuristab. Ja ka lugu sellest, kuidas kord olid tulnud Paldiski Pentagoni ehk tuumaallveelaevade õppekeskust vaatama Austraalia turistid, kes olid näinud seda filmis „Lilja 4-ever”. Tee ääres hääletanud turistide nägu venis aga muidugi pikaks, kui selgus, et hoone lammutati aastaid tagasi.

Tagasi linna poole sõites küsib Alexei, kas ma Naage koobastes olen käinud. Loomulikult mitte, vastan. Läheme vaatama Vääna klindis paiknevat kaitsealust koobast, kuhu on mingit laadi budistlik altar ehitatud ning jäetud eurosente ja isegi ööklubi D3 garderoobinumber. Nalja saab ja olukorra teatav grotesksus ajab naerma. Pärast loen paari aasta tagust artiklit sellest, et kohalike ja „ususekti” vahel on kisma, sest esimeste arvates on kaitsealune koobas ära risustatud ja viirukipõletamine tapab nahkhiiri. Teised aga kirjutavat külalisteraamatusse alatasa lihtsalt „Õnnistust ja OM”. Laual on kellegi pühamehe raamitud foto, nahkhiiri me ei näe.

Sõidame edasi. Peatume ka endise Muraste lastekodu juures, aga seal on kõik aknad profilt kinni löödud ja sisse ei pääse. Jälgedest rohus on näha, et sissesoovijaid on käinud teisigi. Auto aknast osutab Gordin ka teistele hoonetele, mille kohta lugusid rääkida. Paldiski maantee ääres tühjalt seisvast kontorihoonest möödudes tuleb talle meelde, kuidas ta sealt ühe kontoriruumi salapaigast suure pornokollektsiooni leidis. Porno VHSide, DVDde või ajakirjade kujul on üldse kõige tavalisem osa igasuguste mahajäetud elamiste olmest. Ebatavaline on aga leida suur pornohunnik töökohast. 

Linnahallist juttu tehes (sest Linnahallist tuleb ju ikka ja jälle rääkida) selgub, et temagi käis „Teneti” võtetel ekstraks. Maksti 50 euri päevas, kolmandal päeval regasid nad ennast sisse ja siis lasid ka kohe jalga, sest tõesti megaigav oli. Noogutan kaasa, sest olen isegi ekstraleiba maitsnud ja tõesti erakordselt veniv amet. Linnahallist hüppab Gordin juba Maarjamäe memoriaali ning selle õõnsa obeliski ja all asuva punkri juurde. Mul on pea juba parajalt paks ning järjekordset uut ja detailset infot on raske vastu võtta. Kuid!

Novembris avab Alexei Gordin Hobusepea galeriis uue isikunäituse ning seal peaksid ka tema mõlemad kired ja kutsumused kokku saama. Nimelt on tal plaanis galerii alumine korrus punkriks ehitada, kuhu pääseb vaid redelit mööda, ning püstitada sinna ka mahajäetud hoonetest leitud objektidest iselaadi altar. Tõotab tulla huvitav projekt, sest korteritest või majadest elanike dokumente või muid isikulisi viiteid leides teeb Gordin ka näiteks Digari kaudu järeluurimist, et aru saada, kes inimene oli või millega tegeles ja mis võis olla näiteks elupaiga justkui päevapealt hülgamise põhjus. Kui tahate siinse kangelase seiklustele kaasa elada, otsige ta üles Instagramist või TikTokist. OM!

[1] 1. VII OMA KALLIM MAHAJÄETUD KOHTA
2. TEE SEAL PORNOFILM
3. MÜÜ SEE MAHA

[2] KOHTUSIN EILE ÖÖSEL HALLIS PRESIDENT ALAR KARISEGA. TA OLI EXTASYST PILVES.
– MA KÜSISIN: „KES ON SINU LEMMIKPRODUTSENT EESTIS?”
– „VALGE TÜDRUK,” VASTAS TA.