„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime uurimas, kus ja kuidas sünnib muusikaprodutsent boipepperoni looming. 

Kui boipepperonile ehk Frederik Mustonenile stuudiovisiidi kokkuleppimiseks helistan, olen oma peas valmis suunduma Kopli poolsaarele või mõnda vuntsimist vajavasse tööstushoonesse, kuhu kunstnikud ja muusikud ikka maanduda armastavad – et oleks ikka natuke industriaalromantikat, vaikust ning ratta- või trammisõidu jagu maad linnakärast. Aga nagu juba arvata võite, jääb seekord Koplisse minemata. „Mu stuudio asub mu kodus, teletorni kandis,” täpsustab boipepperoni – seekord lähme hoopis Viimsisse!

Kuna maikuu viimase nädala ilma kirjeldamiseks sobib suurepäraselt boipepperoni ja An-Marleni ühise loo pealkiri „umbne”, tundub väljasõit rohelusse süllekukkunud õnnistusena. Inimesele, kes tavapäraselt Viimsi kanti ei satu, kaasneb sellega muidugi väike reisiärevus, kas ikka lähen õige bussi peale ja saan õiges peatuses maha. Seda enam tundub tagantjärele iroonilisena, et meeltesegaduses suunan Balti jaamas trammipeatusesse ühe saksa turisti, kes soovib Kadriorgu minna, unustades, et trammid sealt praegu kesklinna ei käi. Viga ma enam heastada ei jõua ning tasun mõttes sellega, et maakonnaliini bussil pole konditsioneeri. Ometi on kulgemine mööda Pirita riviera’t, Lasnamäge ja Pirita jõe ürgorgu ikkagi epic turismireis, kui oled harjunud ühte marsruuti sõitma. Kui märkan lõpuks samast bussist väljumas fotograaf Irmat, saan kinnituse, et olen õiges kohas. Väike retk mööda võsast ümbritsetud kruusateed ning kohal me olemegi. boipepperoni tervitab meid väikse aiaga eramaja uksel, juhatab tuppa ning paneb kohvimasina hakkama. Muu hulgas selgub, et fotograaf ning intervjueeritav on endised koolikaaslased. 

Jääb mulje, et boipepperoni sõrm on puudutanud ühel või teisel moel enamiku praegust kohalikku popmuusikat defineerivate artistide loomingut.

boipepperoni era

boipepperonil on olnud tihe aasta. Oktoobris ilmus Kurbade Uudiste leibeli alt tema debüütalbum „qqndqlt” (loe: kukkunud kuult), kust leiab koostööd nublu, villemdrillemi, maria kallastu ja teistega ning kuuleb ka luuletaja ja tõlkija Ly Seppel-Ehini mõtteteri. Äsja nägi ilmavalgust tema ja lauljatar An-Marleni ühine album „Emotsionaalne elektronmuusika”, rääkimata koostöösinglitest ja produtsenditööst eri artistidega, nagu nublu, EiK, Lil Till jpt. Lisaks on tal lõpusirgel MUBA muusikaproduktsiooni jätkuõpe. Kuigi pepperoni on alles 21-aastane, on ta produtsenditoolis istunud juba ca seitse aastat – oma esimesed suured sammud tegi ta villemdrillemi produna ning reketi ja Kohvriga formeeritud supergrupis Pitsa, panustades seeläbi ka kohaliku hiphopi uue kõla evolutsiooni. Praeguseks on pepperoni helikeel suundunud hiphopist elektroonilise muusika territooriumile, kus domineerivad briti tantsumuusika, house’i ja techno mõjutused, põrklevad ja matsakad biidid, laserina sähvivad sündid ning kõigest sellest läbivoolav kerge melanhoolia, mida on eriti tunda just „Emotsionaalse elektronmuusika” puhul, mis manabki vaimusilma ette klubiõhtu, kus sina istud üksinda, aga teised tantsivad. Kui eesti muusikamaastikul silma peal hoida, jääb mulje, et boipepperoni sõrm on puudutanud ühel või teisel moel enamiku praegust kohalikku popmuusikat defineerivate artistide loomingut.

Bassikõmin ja torupill

boipepperoni juhatab meid maja teisel korrusel väiksesse, ca mõneruutmeetrisesse valgusküllasesse ruumi ning paneb konditsioneeri huugama. Veel mõni aeg tagasi okupeeris tuba ta enda sõnul „põhikooliealise mööbel”. Eelmisel sügisel ehitas ta selle omal käel kodustuudioks ümber – ostis uue mööbli, lakkis põrandad, pahteldas ja värvis seinad ning pani sinna tasuta saadud heli isoleerivad paneelid, mis endiselt kinnitamist vajavad. Nagu olmega ikka, venis remont nädala asemel pooleteise kuu pikkuseks. 

Maagia sünnib toa „altariks” oleva laua taga, millel seisavad kümnete efektinuppudega analoogsüntesaator, arvuti, valged kõlarid, trummimasin. Kapi kõrval peidavad end veel paar süntekat, seinale on kinnitatud ajateenistuses kogutud embleemid. Nurgas kasvab vaikselt vinüülikogu, kust leiab muu hulgas boipepperoni ühe eeskuju Lapaluxi albumi „Amnioverse”, ning potitaime lehtede alt piiluvad sõpradega tehtud fotod ja Bachi menueti noodid.

Kuigi boipepperoni on mänginud üle kümne aasta viiulit, imponeerib talle isegi rohkem klaver, mida ta ametlikult eriti tudeerinud polegi. „Mõtlesingi, et võtan endale sel aastal aja ja õpin, et oskaksin klaveriga paremini koostööd teha, aga ikkagi on lüngad jäänud. Ma arvan, et tunnetuslik pool tuleb ajaga.” Enda plaadi esitluskontserdiks õppis ta selgeks klaveripartii, et ta laval niisama nuppe ei näpiks, millest keegi niikuinii aru ei saa. Live-kontekstis on ta kasutanud omajagu ka viiulit, näiteks nubluga koos tehtud loos „t6en2osus (paraq)”. „Viiul on tegelikult live’is visuaalselt nii efektne ja toimiv, et rahva reaktsioon on ka „aa yo, mida värki!?”.” Peres on nende pillioskuste arsenal lai: viiul, klaver, ukulele, gamba, üks vendadest mängib isegi torupilli. „Kui torupill hakkab meie majas kõlama, hakkavad uksed paukuma. See on päris hull, mis toimub,” naerab pepperoni. „Mul käib tavaliselt bassikõmin ja selle peale taob vend vastu ust, et ta tahab magada.”

Öösel töötamise rutiinist harjutas pepperoni end välja kaitseväes olles, kui ta nädalavahetuseti koju sai ning vaba aja muusikategemisele kulutas. „Ma tean, et on väga palju inimesi, kes teevad mussi öösiti, ja ma saan sellest aru, sest siis pole mingeid muid kohustusi, sa ei pea kellelegi Messengeris vastama jne, aga mulle lihtsalt ei sobi see värk.” Nii ongi ta graafik enamasti klassikaline üheksast viieni, kuid võib ka juhtuda, et möödub kümme tundi ilma arvuti tagant tõusmata ja söömata. „Ma ei tea, kui tervislik see on,” tõdeb ta ning selgitab, et vahepeal kaob lihtsalt programmiga töötades söögiisu, sest ekraanil looklevad helilained muutuvad silme ees piltideks. „Mitte et ma hallukaid näeks, aga ma näen muusikat.” 

Kuigi boipepperoni unistab endiselt ka suuremast stuudiokompleksist, on praegune lahendus tingitud pigem mugavusest, sest kui tabab inspiratsioonisähvatus, saab kas või otse voodist arvuti taha maanduda ning idee realiseerida, selle asemel et linna stuudiosse sõita. Sellest eelisest tuleneb samas ka kodustuudio suurim miinus ehk keskkonnavahetuse puudumine, kuigi seda leevendab võimalus kasutada aeg-ajalt Kurbade Uudiste ühe vedaja Hyrr Innokent Vainola stuudiot vanalinnas, boipepperoni endise kooli VHK lähedal, mistõttu selle külastamisega kaasneb ka omajagu nostalgiat. 

Sünnipäevaks Fanta

Kui praegu on boipepperoni digitaalseks tööriistaks Ableton, siis esimesed sammud selles maailmas astus ta 15-aastaselt FL Studioga, mis tal siiamaani arvutis alles on ning mille abiga valmis ka tema esimene plaat. Ta meenutab, et alguses oli tal muusikast ikkagi hoopis teine arusaam, kuid toona sihtis ta rohkem räpiskeenet ning seal piisas bängerite tegemiseks kahest akordist ja heast meloodiast. „Mõtlemine muusikast on tegelikult jäänud samaks, aga tehnilised oskused on nii palju arenenud ning teen asju kordades kiiremini.” Samas ta tunnistab, et varasemale tagasi vaadates mõtleb ta, kuidas ta minimaalsete teadmistega nii laheda asja valmis tegi, ning silme ees hakkab jooksma film, kuidas nad koos villemdrillemiga sellessamas ruumis neid lugusid produsid. Loo „Fanta” biidi sai villemdrillem pepperonilt näiteks sünnipäevaks.

Kodustuudio tähendab, et muusikuid voorib siit majast läbi tihti – enamiku koostööde puhul ehitatakse lugude vundament Viimsis, sest koduses keskkonnas on palju pingevabam alustada, ning viimistletakse vanalinnas. Linnastuudio nullist algavad sessioonid kestavad pepperoni sõnul aga minimaalselt viis tundi, et mingi resultaadini jõuda. Viis tundi on selline kuldne aeg – esimesed kolm tundi on sissejuhatus, neljas tund mõõn ja viiendal avaneb täiesti uus portaal, näitab pepperoni aastatepikkune praktika. Aja peale muusikategemine boipepperonile ei istu. Tähtaegadega tuleb arvestada, aga see, et pead ühe päeva jooksul midagi purki saama, paneb loomingule omad piirid ja lõpptulemus ei pruugi olla nii hea, kui see võiks olla. Kuidas aga ülelihvimist ennetada? „Eks mul on õiged inimesed kõrval,” ütleb pepperoni. „Varem oli seda hästi palju, aga ühel hetkel hakkad aru saama, millal see lihvimine naeruväärseks läheb ja tuleb „stopp” öelda.”

Trammide biidid

Pärast seda, kui boipepperoni MUBA kursusele läks, on saanud tavapäraseks, et nädalas on vaid üks päev, kui ta produtseerimise või muusikaga ei tegele. Iseloomulik käekiri on tal küll välja kujunenud, kuid uued tehnilised teadmised on vaja kohe praktikasse panna. Oma lõputöö tarbeks on ta asunud rohkelt sämplitega katsetama. Kui varem oli sämpeldamine tema jaoks tabu ning ta arvas, et see pole ikka päris tema, kui ta seda teed läheb, siis nüüd on ta avastanud tänu sämpeldamisele oma loomingus hoopis uue külje ning nimetab seda varjatud kunstižanriks. „Kui oskad seda hästi teha, võib ühest asjast saada drastiliselt teine.” Mulle meenub selle peale kohe The Prodigy lugu „Smack My Bitch Up”, millesse on integreeritud osavalt nii Kool and the Gangi „Funky Man”, Randy Westoni loo „In Memory Of” bassikäik kui ka india naisvokaale ja sitarit. boipepperoni avab selle peale muusikaprogrammi ning laseb näiteks, kuidas ta on sulatanud koolitöö jaoks sämplitest kokku Maarja Nuudi vokaalid, Genka fraasi Toe Tagi loost „Põleta!” ning Tallinna uute trammide helid, mis väljuvad kõlaritest täiesti uue tootena.

Kuigi pepperoni lisab, et tellis endale äsja ka uue trummimasina, millega ta loodab hakata tulevikus töötama, siis lõputöö tegemiseks on ta kasutanud peamiselt just laual kesksel kohal olevat süntekat, sest tekstuurid, mis sellest välja joonistuvad, on tema sõnul lihtsalt nii ilusad, et neid ei saaks virtuaalse süntesaatoriga järele teha. Palungi tal tutvustada, mis nupp mida teeb. Legato ehk portamento, attack decay, aftertouch, harp, loetleb pepperoni. Põhimõtteliselt on see sama mis virtuaalne sünt, aga nende nuppude keeramises peitub võlu, mida digi ei suuda jäljendada – see inspireerib väga palju, ütleb pepperoni. Analoogsünteka helisid töötleb ta omakorda arvutis ning otsib sinna peale trummisämpleid ja ambient’i detaile. Viimaseid leiab ta suuresti YouTube’ist, kus lappab läbi näiteks 60ndate ja 70ndate jaapani soul-džässi ja orkestrimuusikat. 

boipepperoni laseb näiteks, kuidas ta on sulatanud koolitöö jaoks sämplitest kokku Maarja Nuudi vokaalid, Genka fraasi Toe Tagi loost „Põleta!” ning Tallinna uute trammide helid.

Kui osutan, et kuskilt intervjuust on mulle meelde jäänud, et pepperoni sooviks katsetada tulevikus ka modulaarsüntesaatoritega, võtab pepperoni kätte Lapaluxi vinüüli ning selgitab, et sellelt albumilt ta modulaarsüntesaatoripisiku saigi. Kuigi praegu on ta tegelenud nende lahtimuukimisega ainult virtuaalselt ning nimetab seda omamoodi mustaks auguks, siis tulevikus tahaks ta ka päris masinatele käed külge panna. „Ma arvan, et see on juba teraapiline tegevus, aga ikka retsilt klotsi peab olema, et sellega midagi head korda saata. Selleks jääb mu tuba kindlasti väikseks ja ma arvan, et vanemad ei luba siin enam elada ka, kui ma iga päev pininaid ja sädinaid tegema hakkan.”

Kuigi meie vestlus on keerelnud terve aja muusika ja muusikamasinate ümber, on boipepperonil peale muusika tegelikult veel üks armastus – jalgpall, mida ta mängib kolmandas liigas ehk poolprofessionaalsel tasemel. „Mu mentaalne heaolu on väga palju mõjutatud sporditegemisest. Kui teeksin ainult muusikat, vajuksin ilmselt päris kiiresti auku, aga kui on mingi teine kirg veel, siis need täiustavad üksteist. Jalgpalli mängides saad vahepeal pea tühjaks ja end välja elada.” Nende tasakaalustatud mõtetega tõmbamegi intervjuule joone alla ning teame nüüd, kelle poole pöörduda, kui Müürilehes kunagi jalgpalli erinumber peaks tulema. Jätame boipepperoniga hüvasti ja liigume Irmaga taas Tallinna bussile, kus meid ootab küll konditsioneer, aga ka pool tunnikest ummikus istumist.

boipepperoni ja An-Marleni plaadi „Emotsionaalne elektronmuusika” esitluskontsert toimub 13. juunil HALLis

Irma Holm on kunstnik ja fotograaf. Sügised veedab analooglaboris ja suved Muhus.