„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord sattusime produtsendi, DJ ja promootori Robert Nikolajevi masinaparki.

Olen vist kuskilt kuulnud, et muusika ongi muusik ja tema igapäevane olemus see, mis väljendub esimeses – no ei mahu see hästi minu pragmaatilisse ajju. Sestap võtan jalad selga, et vaadata enesest veidike kaugemale, käin põllul ära ja proovin siis seda mõtet uuesti mingis suunas nihutada.

„Põllule minek” tähendab sedapuhku, et veedan mõned tunnid tüübiga, kel nimeks Robert Nikolajev. Vaatluspaigaks on Roberti kodustuudio, kus ta on nüüdseks toimetanud viimase aasta ja veidike peale. Viimati käisin tal külas paar aastat tagasi, kui ta tegutses veel Kopli kandis Standardi maja läheduses, kuhu plaanisin oma peas esiti ka sel korral minna. Oleks olnud kiviviske kaugusel, aga võta näpust, suund hoopis Pelgu-Kesklinn-Kadriorg.

Saabudes mõtisklen, et millest me siis räägime. Kaks introverti ja lisaks eelnev mõttemäng muusikast kirjutamise teemal. Selle „vaatlemisega” seoses valdab mind nimelt teatav ärevus ehk küsin enne kuuenda korteri kella vajutamist, et millesse ma ennast mässisin, kui artikli kirjutamise pakkumisele „jah” ütlesin.

Võiksime Nikoga vist rääkida – tähendab, ma võiksin kuulata – tundide kaupa sämpleritest, süntidest, efektidest ning üldse helidest ja muusikast laiemalt. Kuigi Tallinna põhibossi ning ka maailma mastaabis päris tuusa produtsendi ja deejay arsenali kuulub nii palju põnevat, ei ole tänase külastuse eesmärk rääkida ainult tehnilist juttu. Proovin skalpeerida Nikolajevit, kes on olnud kõige muu kõrval ka pro- ja klubimootor (see, kes ajab seda klubi ülalpidamise asja), igapäevasematel teemadel kui pelgalt muusika. Viimane põimub siiski siin ja seal, ikka ja jälle sisse, sest tegu on ju muusikuga.

Võiksime Nikoga vist rääkida – tähendab, ma võiksin kuulata – tundide kaupa sämpleritest, süntidest, efektidest ning üldse helidest ja muusikast laiemalt.

Astun tuppa. Hubane. Taamal on küll hunnik mustvalgeid klahve, juhtmeid ja muud vilkuvat kola, aga minu pilk langeb hoopis lumivalgele kassile: „Oh, sul on kass vä?” Selle peale kõlab teatavat sorti stampküsimus esmakohtumisel kellegi kassiga: „Ega sul kassiallergiat ei ole?”

Ei ole. Endalgi kass olnud. Mulle nad meeldivad ja teadmine ühe kõutsi kohalolust tõmbab ka ärevust alla. Selgub, et Roberti kassi nimi on Miu, ja kassi saamislugu kuuldes saan ühtlasi kinnitada, et cat distribution system jagab endiselt visalt, kuid suhteliselt vaba käega.

Esialgu sätime ennast Roberti köögilaua taha. Tegelt sai isegi mikker kaasa võetud, mida nüüd järgmised tund aega Robertiga üksteisele pass’ime.

IDA Raadio on esimene asi, mis minul Robertiga seostub. Oli ju minu ülemus. Ning mõte liigubki korraks tollele ajale, kui Telliskivi keskmes asuvas sinises konteineris õitses veel eluke. Kuniks tulid röövlid… Juttu alustan aga hoopis sellega, et Robert oli see, kes pakkus esimest korda pinda Smoke Breaki DJde pundile toonases Kauplus Aasias.

Öised sessioonid siiani aukohal

Päevatööd ehk nine-to-five-graafikut pole Robertil juba aastaid. Kuigi IDA Raadio võtab päevast priske ampsu, on tal ka kindel rutiin, mis aitab temasugust freelancer’it väga hästi. „Isegi kui mul ei ole projektipõhist tööd ja salvestan näiteks enda asju, üritan ikka asuda tööle hommikul võimalikult vara. Mul on tunne, et päeva esimeses pooles on pea kõige värskem.”

Kui Robert muusikategemisega alustas, toimus see tihti pärast tööpäeva ning sealt ka teatav eeldus, et öösiti on rahulik ja mõnus produtseerida. Öised sessioonid on siiani aukohal, aga ajapikku on ta aru saanud, et muusika jõuab temani päeva esimeses pooles. 

Pean selle peale oluliseks küsida, et mis kell siis mees ärkab, ja tuleb välja, et vara. Kõige varem 7.30, aga üldjuhul jääb voodist väljarullimine kaheksa-üheksa vahele. Kuna Nikolajevi (edaspidi Niko) sõnul vabakutselisel üüratult vaba aega ei ole, tuleb võtta nädalasest etteantud ratsioonist ehk 168 tunnist maksimumi. Askeldada tuleb piltlikult öeldes 24/7 ja kuna projekte on palju, siis on aeg nendega sammu pidamisel suur vaenlane. Eriti kui oled viimasel minutil tegija.

„Kui mul on projekti lõpetamiseks kaks nädalat, siis esimene nädal arvan, et aega on kõvasti. Asi lõpeb tihti sellega, et viimased kolm päeva teen kuueteisttunniseid tööpäevi.”

Kui uurin, mis on tema viimase aja suuremad projektid, jääb Robert kidakeelseks. Kõige paremat palka maksavad talle kui muusikule filmid ja lühifilmid, mida on selle aasta jooksul olnud kokku neli. „Neist kaks on eesti filmid ning üks on Eesti ja Skandinaavia riikide koostöös valmiv suurem film. Vist on natuke vara neid nimetada, aga sellest kõigest kuulete kindlasti järgmine aasta,” jääb Robert minu pärimise peale endale kindlaks.

Selgub, et möödunud aasta jooksul on ta ka kolme albumit salvestanud, mis peaksid järgmise aasta esimeses pooles ilmavalgust nägema. 

„Olen üritanud sel aastal ennast rohkem lugema suruda ja tegeleda mõne teise loomingulise alaga kui muusika. Kui writer’s block peale tuleb, siis tahaks ju midagi muud teha.”

Uurin, millega mees aega veedab, kui kodustuudio monitorid parasjagu Niko enda loodud signaale ei väljasta. „Olen üritanud sel aastal ennast rohkem lugema suruda ja tegeleda mõne teise loomingulise alaga, mis ei oleks seotud muusikaga. Olen mingis mõttes iseendaga võidelnud, sest ma ei ole suutnud leida endale viimase viieteistkümne aastaga hobi, mis huvitaks mind sama palju kui muusika. Kui writer’s block peale tuleb, siis tahaks ju midagi muud teha.”

Kodud mujal maailmas

Astume natukeseks koduseinte vahelt välja. Ameti tõttu tuleb ju ikka reisimist ette. Viimati käis ta näiteks Saksamaal, väidetavalt konverentsi asjus. Kuigi Nikole meeldib Eestis elada, reisib ta nii tihti kui võimalik. „Olen ka elanud välismaal ja see on ainult tuletanud meelde või tõestanud, kui mugav ja tore on Eestis. Aga selleks et siin hulluks ei läheks, peab vist võimalikult palju ära käima. Noh… võimaluse korral muidugi.”

Mind paelub alati, kui keegi räägib teistest paikadest ja kogemustest. Kuulan kerge kadedusega, et Tōkyō ja Kyōto pidavat olema ägedad ning Jaapan üldse rets. Ma tean, et Robert on seal käinud, sest tema press kit’is on üks Jaapani tänaval üles võetud foto, ning oma küsimusega tegelikult sinnapoole gloobust sihingi. Sensoorne üleküllus ja seda kogu aeg, mis diagnoosimata ATHkale tegelikult sobib, muljetab Robert.

„Kõik mitte Euroopas asuvad linnad on jätnud tugevama või mingi müstilisema jälje. Kui saan lennata kuhugi üle kaheksa-üheksa tunni, tekib mul nagu mingi cabin fever. Üks paik, kuhu tagasi tahaksin, on Toronto. See ei ole küll otseselt mingi meka nagu New York või muusika mõttes Berliin või London – no diss to my Toronto fam –, aga inimesed, kellega ma seal tutvusin, ja sealne kultuur – see kõik on kuidagi kodune. Ehk üks linn, kuhu võiks potentsiaalselt kolida, on Toronto.”

Nõnda liigubki jutt pikemalt Eestist eemal viibimisele, sest Robert elas 20-aastaselt umbes seitse-kaheksa kuud Rotterdamis, kuhu ta sattus tänu programmile „Erasmus noortele ettevõtjatele”. „Mul oli seal üks tuttav, kes pidas plaadipoodi Triphouse Rotterdam. Töötasin seal ja pärast programmi lõppu mõtlesin, et jääks sinna. Aga siis tulin suvel korraks vanematele külla ja sõpradega kohtuma. Meil oli olnud Andreas Kasega juba varem kuklas mõte teha oma klubi. Käisime siis 2015. aasta suvel ruume vaatamas, mille me ka leidsime, ja see oligi põhjus, miks Eestisse tagasi kolisin.” Teine riik, kus ta aastakese elas, oli Soome. Selleks et Helsingis IDA Raadio asi püsti panna ja oma tolleaegse toakaaslase Denzeliga muusikat salvestada.

Haaran sõnasabast kinni ja tulen korraks klubijutu juurde tagasi. Lekkeri silt seisab nüüd otse minu vastas koridoris. Kusjuures, käisin seal ühe korra – kaks nädalat pärast seda, kui ma 2016. aasta sügisel Tallinna kolisin –, see oli ühtlasi vist üks esimesi klubisid, kuhu ma oma jala tõstsin. Toona ei teadnud ma Tallinna olude kohta midagi ja tagantjärele on nüüd pisut kummaline seda neoonsilti jõllitada.

Sundima peab ikka täiega

Hängisime Robertiga paari nädala eest IDA Raadio uues stuudios, mis on minu arust kõigist kolmest ägedaim. Niko lasi mulle seal esimest enda produtseeritud lugu. Tol momendil mõtlesin – ja võib-olla see ei ole hea asi, mida muusikule öelda –, et Roberti muusika kõla või isikupära on jäänud suhteliselt sarnaseks sellega, mida ta tegi aastaid tagasi. Mainin seda talle nüüd.

„Mulle meeldib tekstuurne heli, mõni võib-olla kutsub seda lo-fi’ks. Ehk kui alustasin, oli lahe kõigele overdrive peale panna või lasta läbi mingisuguse kassetimängija. Ma ei tea… mul on lihtsalt mingit sorti allergia kliiniliselt puhta saundi vastu. Ja eks kohati seetõttu ole ka enda lugusid keeruline miksida.”

Jutt liigubki tehnilise peale, millest oleme seni hoidunud. Kuna Robert mainib, et saund on pigem rough, siis kaastundest uurin, millised on ta suhted miksijate ja masterdajatega. Niko miksib kõik enda asjad ise ja kui üldse masteri peale mõelda, siis plaadi puhul. „Üldjuhul pakub leibel ise masteriinseneri. On ka paar tüüpi, kellega olen koostööd teinud ja kellega jätkaks, sest kuigi nad on hinna poolest kallid, on nad n-ö teinud sitast saia.”

Üks neist oli Andy Walter, keda soovitas talle Simon White. Ehk siis viimati ilmunud „PAHAKAS” sai masteri Londonis Abbey Roadi stuudios. „Tema ongi see, kes küsib natuke rohkem raha, aga samas on garantii, et plaat kõlab klubi helisüsteemis hästi. Viimast Dima Diski kannatabki seetõttu klubis mängida.”

Muusikat produtseerima peab Robert end kohati siiski sundima. Sellist vastust ma tegelikult lootsingi, sest see kinnitab, et ma ei ole ainuke. „Pärast aasta eest olude sunnil kodustuudiosse kolimist pole ma suutnud koostööprojektide kõrvalt eriti enda isiklikke asju teha. Seda võis mõjutada ka mu kodustuudio paigutus, tõstsin selle alles paari nädala eest täielikult ringi. Seda selleks, et masinad oleksid rohkem käeulatuses ja tekiks mingi teistsugune workflow. See on aidanud, aga sundima peab ikka täiega.”

„Vanemad masinad meeldivad mulle üldse seetõttu, et neil on justkui mingi piirang. Proovin need endale selgeks teha ja olla leidlik nendes piirides, mille konkreetne masin mulle seab. Mul on küll arvuti ja Ableton, aga võimaluste lõputus ajab mul vahepeal juhtme kokku. Näiteks olukord, kus teed midagi valmis ja siis hakkad peas kerima, et äkki siin võiks olla mingi parem kick või äkki paneks siia mingi teise süntesaatori.”

„Kui kasutan vana trummimasinat või sünti, tean täpselt, mida sellega teha saab. Teisalt huvitavadki mind basic helid ja preset’id, mida töötlen mitmesuguste efektidega, et teha toorest sündisaundist midagi uut. Ma ei ole teab mis helisünteesi inimene ja näiteks modulaarsüntesaatorid on üks asi, millest olen eemale hoidnud.” Kokkuvõttes meeldib Robertile muusikale naiivselt läheneda, proovida teha vigu, mis näiteks just masinate või efektide „valekasutuse” puhul eriti hästi esile tulevad.

Olen extra ja küsin Robertilt, et mille ta palmisaarele lisaks elutähtsale kaasa võtaks, kui ta peaks terve ülejäänud elu seal kuidagi ära sisustama. „Mis ei oleks arvuti, jah… Aga mikri annad kaasa? Sel juhul võtaks MPC. Mitte et see mulle masinana meeldiks, aga kui on üks asi, millega ma peaks olema surmani, siis selleks võiks olla mingi sämpler. Ma läheks hulluks, kui mängiksin ühte sünti. Ehk siis pigem kõige suurema ampluaaga masin, millega neid kukkuvaid kookospähkleid sämpeldada.”

Robertile meeldib muusikale läheneda naiivselt, proovida teha vigu, mis näiteks just masinate või efektide „valekasutuse” puhul eriti hästi esile tulevad.

Uurin veel möödaminnes, mis suhe on Nikol plaadiarvustustega. Et kas loeb. Vahel ikka loeb, aga pigem nende plaatide kohta, millest ta ise lugu peab või millest on ise osa saanud. Loogish!

„Näiteks Valner Valme on üks inimene, kelle puhul tundub, et see tüüp lives and breathes music. Tema arvamus läheb korda ja neid arvustusi loen alati huviga. Ta leiab häid nurki ja oskab formuleerida enda sõnadest mingi vastukaja muusikale. Muidugi levib ka väga basic arvustusi, mis on lihtsalt pastakast välja imetud näoga. Seega, jah, kui keegi viitsib veel neid hästi kirjutada, siis ma hea meelega loen.”

Aga muusika produtseerimise ja sellest kirjutamise vahele jääb selle kuulamine. Kas siis mõtestatult või igapäevatoimingute taustaks. Kogu aja, mil olen Robertil külas olnud, on mänginud mõnus dub ja reggae, mis on ühtlasi Niko meelismuusika. Lõdvestav ja positiivne. „Minu jaoks on ajatu muusika melanhoolne ehk vastukaaluks sellele, et teen ise sellist naiivset, kohati kurvameelsemat muusikat, meeldib mulle just mainitud stiile kuulata. Viimase aja muusikaotsingud on aga jäänud klubimuusika piiridesse ehk kursis hoian ennast rohkem seal maailmas toimuvaga. Samas pean tõdema, et viimasest 20-30 plaadist on võib-olla üks-kaks sellist, mida mängiks klubis. Pigem langevad ostetud plaadid kuulamismuusika kategooriasse.”

Aeg lendab niivõrd ruttu ja Roberti kodustuudios veedetud õhtupoolik hakkab lõppema. Robert seletab veel, kuidas toimib tema „masinapargi” loogika ehk kõik on omavahel ühenduses, patchbay lubab masinatel omavahel suhelda ja lihtsa käeliigutusega saab piltlikult öeldes heli ühest kanalist teise tõsta. Kuna kell on hiline, lepime Robertiga kokku, et võin mõnikord veel külla tulla. On, mida oodata. 

Sander Rajamäe on hobikirjutaja.

Kristina Kuzemko on fotograaf / eksperimentaalsete lugude visualiseerija.