„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord toppisime oma nina tekstiilikunstniku Johanna Ulfsaki avarasse ateljeesse.

„Suu matsugu ja jalg tatsugu,” lausub kõlaritest pühaliku ja soomepärase aktsendiga hääl. Selgub, et see tehisaru loodud hääl peaks imiteerima Arvo Pärdi kõnemaneeri ja „teos” ise oli mõeldud sünnipäevatervitusena. „Inimesed said aru küll, et Tehis-Pärt tervitab,” lausub Ulfsak silmanähtava rahuldusega hääles. Naljasoon pole Ulfsakile võõras ja ta mainib vestluses sedagi, et küllap on mõnigi võimalus elus luhta läinud, kuna tal on „valel” hetkel naljatuju olnud. Noogutan empaatiliselt, sest usun isegi, et ühiskond ja selle üksikosad armastavad liigagi tihti end liigagi tõsiselt võtta. Aga tuleme selle juurde hiljem veel tagasi.

Vana linn, vanad rändid

Astume koos fotograaf Anna-Maria Vaskovskajaga kargel veebruaripäeval Niguliste varjust Rüütli tänava sisehoovi, kus päevakangelane on endises Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi hoones pea kaks aastat oma stuudioga resideerinud. Nagu peatsest jutuajamisest selgub, on majade plokk juba mõnda aega seitsme miljoni euroga müügis. Uue omaniku leidmiseni majutab see üürilisi, sealhulgas näiteks Loova Tuleviku Kooli. See tõsiasi annab põhjust väikeseks kahepoolseks rändiks Tallinna vanalinna kultuurilise allakäigu ning linnavõimu sõnavõttude ja tegude vasturääkivuse teemal. Jutustatakse küll vanalinna visionäärlikust päästmisest ja sinna elu tagasitoomisest, kuid samal ajal renditakse linnale kuuluvaid pindasid mündi- ja merevaiguprahi poodidele. Keegi teine nende eest üüri maksta ei jõuaks, eriti mitte loovisik. Tõsi, nagu Ulfsak mainib, on ka mitmeid kunstnikke, kes on saanud vanalinnas stuudiopinna pikaajalisele rendile, aga selle üüritsunfti ukse vahele jalga naljalt ei saa. See on teatavat tüüpi käsitöölisuse ja kindla põlvkonna kestev privileeg.

Ulfsak meenutab aga lõbusalt, kuidas praeguses majas tegutses veel mõnda aega tagasi Plastiku miniklubi ja küll oli tore teinekord hommikul stuudiosse saabudes aftekal tiksuvaid tuttavaid näha. Trepikojas osutab ta umbes kahe meetri kõrgusel seinal asetsevale plekile ja spekuleerib, et ilmselt okse. Julgen kahelda, et inimene nii kõrgele suudab oksendada, kuid Ulfsakil on inimvõimetesse veidi rohkem usku, mida toetavad pikaajalised empiirilised vaatlused. Lepime kokku võibollas.

Kuigi esmase ametinimetuse kohaselt on ta tekstiilikunstnik, pole ka kostüümikunstniku, kostümeerija ega stilisti töö talle võõrad.

Stuudio on avar, hele, minimalistlik. Laud, riiul, elektriradiaator, kangasteljed ja ühe jalaga vokk. Kunagises pesuruumis ka laoruum. Kunstnik demonstreerib eesruumis Samsungi hõbedast mikrolaineahju ja kiidab seda taevani. „Ma ei oleks arvanud, et mikrolaineahi nii hea asi võib olla, kunagi oli neil väga halb kuulsus, aga olen väga rahul. Lasin sõbral ka selle osta, aga tal see seisab, sest ta ei oska seda kasutada,” ei jää ta ahju suunal kiidusõnadega kitsiks. Noogutan nõustuvalt ja mõtlen, et Müürilehe vanalinna kontori mikrokas kuulub ilmselt veel eelmisesse, kantserogeense elektroonika põlvkonda. Kuna jutt juba toidul, lubame enestele veel lühirändi vanalinna lõunapakkumiste kasinusest.

Paar tundi hiljem, kui käes lõunaaeg, suundume Ulfsaki juhtimisel Odessa restorani, kus pidavat saama toekat borši leiva ja pekiga. Kahjuks on restoran kinni ja seame sammud Kompressori alati-kindla-peale-minek-pannkoogikasse. Eine on aus, interjöör juba 25 aastat muutumatu ja maja rahvast täis. Ulfsak, olles üle aastate tagasi, on kogemusest nii positiivselt liigutatud, et nostalgiapisarad voolavad mööda põski alla ja nii mõnigi soolasem kukub krevetipannkoogile. 

Tõmme äärtesse

Enne detailidesse laskumist tutvustatakse mulle veel Loitsukellerist ostetud ja Eestis välja antud keldi jumalanna Cerridweni uut kalendrit. Kalendri ajaarvamine algab novembrist ja seal on fotolavastused (minu hinnangul) paganlike preestrinnadega. Ulfsak ütleb, et ta on seda kalendrit juba mitu aastat soetanud ja sooviks nendega tulevikus collab’i teha. Kuigi esmase ametinimetuse kohaselt on ta tekstiilikunstnik, pole ka kostüümikunstniku, kostümeerija ega stilisti töö talle võõrad. Kusjuures, praegu töötabki ta sügisel Espoo teatris esietenduva lavastuse „Arakhne” kostüümikunstnikuna ning lisaks tuleb tal kolmele näitlejale kangastelgedel kudumine selgeks õpetada. Arachne oli teatavasti Vana-Kreeka mütoloogias lihtsurelik, kes oli nõnda osav kuduja, et Athena ta vihast ämblikuks muutis. Tüki lavastaja Sinna Virtanen nägi Ulfsaki teoseid Tallinnas Keiu Krikmanni kureeritud Linnagalerii näitusel ja kutsus ta seejärel kampa.

Kõikvõimalikud vanad käsitööoskused, asjaarmastajad, hobikunstnikud ja muidu pigem varju jäävad inimhinged on Ulfsakile üldse sümpaatsed, nagu Kadriorus Köleri tänava keldris tegutsev käsitööselts MTÜ Omaabi. Või väljasurnud väikelinnade vanakooli fotostuudiod. Oma logo tellis ta sotsiaalprogrammi kaudu ühe kinnipeetava käest. 

Kõikvõimalikud vanad käsitööoskused, asjaarmastajad, hobikunstnikud ja muidu pigem varju jäävad inimhinged on Ulfsakile üldse sümpaatsed.

Hiljuti käis ta end kõvasti täiendamas Lõuna-Eestis Kooraste külas, kus asub Meelis Kihulase loodud Edeva Eremiidi puukool, kus õpitakse vanu puutöövõtteid. Stuudio seinal ripub ka mitu traditsioonilises tehnikas valminud sõela (s.t need on valminud täpselt nii, nagu neid tehti 150 aastat tagasi). Eraldi näitab Ulfsak mulle veel kultuuriloolase Ants Viirese 1960. aasta raamatut „Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade”, tänu millele on üldse mitmed teadmised säilinud. Fun fact: kuuekümnendatel esitas Smithsonian Institution USA riiklikule teadusfondile taotluse raamatu täismahus tõlkimiseks. Tõlge valmis USA toiduabiprogrammi toel Iisraelis ja raamat trükiti Jeruusalemmas.

Meie loo peategelast huvitab pärandtehnoloogiate soolistatuse lõhkumine, kus naised istuvad ainult voki taga ja mehed vestavad puitu või taovad sepahaamrit. Kuigi tema esmane fookus ja know-how on kahtlemata seotud tekstiiliga, on ta proovinud täiendada end ka puutöö vallas. Enne kui koroonapandeemia plaanid sassi lõi, pidi ta minema Nepalisse Patani puutöömeistri juurde õpipoisiks. Ja ta on iga uue materjali või tehnika suhtes aupaklik: „Enne kui ma midagi uut ette võtan, pean ma selle vääriliseks saama.” Ta demonstreerib oma hiljutiselt näituselt teost „Noorik”, kus kesksel kohal on lambasoolest „nina”, mis on valminud soolekondoomi valmistamise töötoas, kus nad koos Põlva helilooja ja hea sõbra Gregor Kullaga käisid. Pean tunnistama oma harimatust, sest soole- ehk tsökalkondoomi ajaloost ei olnud ma varem kahjuks kuulnud.

Stuudioid on tal olnud linna peal hulgi. Praegune vanalinna stuudio on tal järjekorras viies ning mitmesaja kilo tehnika ja töövahendite kolimine on alati üks suur vaev. Pärast õpinguid välismaal asus tema esimene stuudio Vilmsi tänaval tavalise nõukaaegse maja keldris, kus tegutses ARSi kurt kunstnik Ülle Võsa, kes oli nõus lahkesti oma ruumi ja telgesid jagama. Kuigi esialgu oli neil omavahel raske suhelda, õppisid nad pikapeale üksteise häält ja huuli lugema ning suhtlesid vabalt. Kurioosne oli aga see, et kuna kõik ventilatsioonilõõrid suubusid keldrisse, lõhnas ta stuudiost lahkudes nagu menüü, mis majarahval parajasti tol päeval laual auras. Pärast viit aastat saabus aga selge märk, et tuleb edasi liikuda, kui Vilmsi keldris hakkas äravoolutoru lekkima ja puutumata ei jäänud ka Jaapanist toodud haruldased siidlõngad. 

Shiatsu, patsu, röögi

Milleks üldse see aeglane rassimine kangastelgedel, kasetohust sõela punumine jne? Elame ju optimeeritud kiiruse, efektiivsuse, mugavuse ajastul. Ulfsak meenutab, kuidas ta läks pärast tekstiiliõpinguid EKAs Taani Koldingi disainikooli magistrisse. Seal olid ülimodernne masinapark ja head õpitingimused, ainult kangasteljed seisid nurgas, ilma et keegi nende vastu huvi oleks tundnud. Tema muidugi istus kohe nende taha. Ta ütleb, et teda huvitab materjalide või traditsioonilise tehnoloogiaga seotud aeglane ja käeline protsess. Loomulikult võib lasta ka automatiseeritud masinatel töö ära teha, aga teda see ei köida. Ta tuleb stuudiosse ja töötab kaheksa tundi kangastelgede taga. Üks tehnika, mida ta on palju kasutanud, seisneb enne kuduma hakkamist käsitsi lõime peale maalimises ja seejärel kudumises. Kangamaalitehnikat õppis ta Jaapanis Kawashima tekstiilikoolis, kus ta end täiendamas käis. Keskendumist nõudva ja staatilise töö vastukaaluks käib ta regulaarselt intensiivses jõutrennis: „Mulle väga meeldib käia nendes trennides, kus keegi su peale tund aega arulagedalt röögib. Lisaks on oluline, et trennis poleks ühtegi tuttavat, olen välja peilinud sellise koha, kus ei ole Instagram IRL.” Rääkides tervisest kougib ta tugitooli alt välja Beureri jalamassaažimasina, mille sugulane talle jõuludeks kinkis ja mille fänn ta nüüd lisaks Samsungi mikrokale on. Küllap seda tüüpi masin, mis teise samba rahadega osteti. „Tahad proovida?” motiveerib ta mind veidrat seadeldist katsetama. Mu peas hakkab kõlama Florian Wahli rahustav hääl: „shiatsu”, „õhusurve” ja „lömastatud jalad”. Annan end jumala hoolde ja topin jalad Saksa imeriista. Masin hakkab nii hoogsalt muljuma, nagu tahaks koivad ära murda. Kaua see pidu ei kesta ja võtan jalad välja, saamata aru, mis kaif see saab olla. Ulfsak vangutab katse peale vaid pead. Tundub, et ma pole stuudio masinapargi suhtes piisavalt imetlust üles näidanud.

Praegune vanalinna stuudio on tal järjekorras viies ning mitmesaja kilo tehnika ja töövahendite kolimine on alati üks suur vaev.

Otsustame tuhnida pisut sahtlites, kust tulevad välja näituste ja teoste, sealhulgas näiteks vaipade kavandid. Vaipade disainimine ja müük on olnud seni tema loomemajanduslik side job. Kohaliku kunstimaailma klassika, mille puhul tuleb oma oskused väikeettevõtte vormi kohandada. Iseenesest ju lihtne: saadad disaini ja mingi tehas tuftib selle valmis, edasine on turundus. Tema aga käis, seljakott seljas, Nepalis tootmispartnereid otsimas, kohtus meistritega, valis ja mudis, valmisvaipu müüs suust suhu levinud sõna teel. Tema tegi vaipu juba enne, kui need koroonaajal buumima hakkasid. Niisamuti pühendus ta tekstiilile enne, kui see rahvusvahelises (ja ka kohalikus) kunstipildis uuesti cool’iks muutus koos keraamika ja teiste „tarbekunstidega”. Ootas oma aja n-ö ära. Ulfsak on praegu õnnelik, sest ta on üks kunstnikest, kes hakkas tänavu saama kunstnikupalka, mis vähendab n-ö turule töötamise survet, saab keskenduda põhilisele. Üheks konkurentsipõhise vabaturu segmendiks on olnud juba pikemalt ka protsendikunsti konkursid, millest ta on osa võtnud pea kümnel korral. Senini pole aga tekstiilipõhised tööd valituks osutunud. Eriti sümpaatne tundub mulle Ulfsaki kirjeldatud teoseidee ühte IT-majja. See seisnes hiiglama pikas IT-mehe patsis, mis rippunuks läbi mitme korruse. Nagu sai ju artikli alguses öeldud, huumorile pole just väga palju ruumi.

Epiloogiline

Seesama suur iMac, kust ennist Tehis-Pärt mängis, aitas tal truu abimehena hiljuti ka ta hea sõbra ja kunstniku Kris Lemsalu trash-biopic-filmi „Old Piano” monteerida. Film esilinastus ühistööna Lemsalu möödunudaastasel näitusel Tartmusis ja on nüüd näitamisel Malmö moodsa kunsti muuseumis. Varsti reisib see aga Zürichisse. Kui küsin, kas tal on n-ö suurem ambitsioon audiovisuaalsesse maailma sukelduda, siis ta ütleb, et praegu mitte. „Minu leib on tekstiil, katsetamine materjalidega ja nende sulatamine nüüdisaega,” ütleb Ulfsak ilma vähimagi kõhkluseta hääles. Sealjuures selgitab ta mulle enda loodud kanga venitamise, harutamise ja kokkukudumise tehnikat, mida ta kasutas hiljutisel Temnikova & Kasela grupinäitusel. Teos ise nägi välja kui digigobelään või linane fototapeet. Kuulen veel mitmesugustest tekstiilitöö peensustest ja väljakutsetest, aga minu kõrv neid siidliblika tiivalöökide helisagedusi lihtsalt kinni ei püüa. See annab tunnistust võõrustaja sügavast pühendumusest ja armastusest oma suure väljavalitu – tekstiilikunsti vastu. 

Anna-Maria Vaskovskaja on vabakutseline filmifotograaf ja kunstnik.