„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime Tartus külas kirjanikul, tõlkijal ja leiutajal Anti Saarel.

Kui Antile augusti keskel kirjutan, on ta jutuajamisega nõus üsna silmapilkselt, küsides vaid üle (arvatavasti suunava küsimusena, mille vastust teab üsna täpselt ka ette), et ega ju enne minu ja fotograafi tulekut koristada küll pole tarvis (vastus on muidugi, et kindlasti mitte). Selgub kusjuures, et praegusel suvisel ajal teeb Anti hoopis remonti – ühes teises lokatsioonis selsamal Kastani tänaval –, niisiis oma tööruumidesse Aparaaditehases tuleb ta ekstra meie pärast n-ö külla. Vestluse eel Aparaaditehase hoovis ütleb Anti, et siin nüüdseks kauniks gentrifitseerunud alal (kiidusõnu jagub siinkohal Karin Bachmanni haljastavale käele, osutatakse erinevatele kaunitele taimedele jne, sest algusaegadel oli siinne (hoovi)pilt mäletatavasti tõesti palju trööstitum, otsejoones „tehaslikum”) oligi ta oma stuudio või ateljeega üks esimesi asukaid.

Aparaaditehas paistab olevat üldse üks viljakas töökeskkond, vabakutseliste ja muidu loominguliste isikute stuudioid on siin omajagu (lisaks veel galeriisid, söögikohti, raamatu- ja kunstipoode jne), omavahel öeldes kujundatakse siinsamas trepikojas korrus allpool iga kuu ka suur osa Müürilehtedest, kuna siin jagab filmimehe Sasha Heifetsiga töötuba meie kallis Madis Katz. Kui muidu on lehe Tartu-lugudele paiguti natukene raske fotograafe leida ja seegi kord ei kiirusta Nele jah-sõna andmisega ülemäära (või üldse), siis kuuldes kaht maagilist märksõna, „Aparaaditehas” ja „Anti Saar”, pakib temagi kiirelt fotokoti kokku ja asub teele.

Kirjanik, korralik tööinimene

Võimalik, et Anti pretsedenditult muljetavaldavast töödistsipliinist kuulsin Tartu linnas lugusid juba enne, kui ma tema endaga üldse kohtunudki olin (kindlasti kuulsin sellest näiteks Jaak Tombergilt ja Jüri Kolgilt, aga olen üsna veendunud, et neid tunnustavaid osutajaid oli veelgi). Sellekohaseid legende pajatatakse muidugi senimaani, nende tuum seisab enamasti umbes selles, kuidas Anti alustab tõlkimist või kirjutamist mingi kell üheksa hommikul, igal juhul vara (olles enne lapsed ja kaasa kooli saatnud), teeb siis vahepeal korraliku tööinimese kombel lõunapausi, misjärel töötab edasi, õhtuni välja. Kuna vabakutseliste kohta on muidu liikvel hoopis teistsugused jutud (ärkavad hilja, tööd ei viitsi teha jne), jäi säärane töödistsipliin kohe teravalt meelde.

Niisiis on tegemist sedavõrd nähtavalt tubli inimesega, et tellisime kunagi Antilt isegi lehte isiklikupoolse artikli, eks ikka samal teemal: loomeinimene ja töö (täpsemalt isegi: vabakutseline ja töö). Tookord kirjutas ta meile mäletatavasti mh nõnda: „Minu tööpäevakava oli algusaastatel järgmine: äratus – hommikusöök – väljumine eesuksest – tiir ümber kvartali ehk „tööleminek” – sisenemine tagauksest – töö – väljumine tagauksest – pood, jalutuskäik pruudiga, kokkusaamine sõbraga – sisenemine eesuksest – puhkus.”

Ehkki keset stuudiot laiutab küll ka kirjutuslaud, millel laiutavad omakorda Roland Barthes’i (kelle muu!) teosed, on kõige silmatorkavamalt tegu ikkagi töökojaga, kus pilk haarab peamiselt erinevaid masinaid, värve ja tööriistu.

Neist algusaegadest on veidike vett merre voolanud ja viimased kaheksa aastat ongi Antil olnud siin Aparaaditehases töökoda-tööruum, nimelt sama kaua kui tal on olnud ühemeheettevõte Kolm Elu, mille peamiseks tegevusalaks on kaunid analoogkuulimängud lastele. Sest tegemist pole siinkohal üksnes siidikäpast sulesepaga, ei-ei – ehkki keset stuudiot laiutab küll ka kirjutuslaud, millel laiutavad omakorda Roland Barthes’i (kelle muu!) teosed, on kõige silmatorkavamalt tegu ikkagi töökojaga, kus pilk haarab peamiselt erinevaid masinaid (mille funktsioonidest võib esmapilgul olla raske arugi saada), värve ja tööriistu. Algul tegigi Anti siin ainult kuulimänge ning muid leiutamis- ja ehitamisprojekte. Nüüdsel ajal valmistab ta mänge väiksemas mahus, „nii palju, kui müüb”, ning samas müüb „nii palju, kui teeb”.

Kohv ja uni käsikäes

Kirjarahvas teab Antit küll esmajoones tema muude tegevusalade tõttu, milleks on kirjutamine ja tõlkimine. Ehkki 2006. aastal debüteeris ta täiskasvanute raamatuga „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, millele järgnesid üsna järjest samuti suuremale lugejale mõeldud „Nemad kaks” (2008) ja „Tekste siledast ruumist” (2009), paistab ta silma viljaka lastekirjanikuna, liiati tunnustatud prantsuse keelest tõlkijana – seejuures mitte just alati ilukirjanduse, vaid tihti filosoofiliste tekstide eestindajana (Georges Perec, André Breton, Bruno Latour, Gilles Deleuze ja Félix Guattari jne jne, you name it).

Kirjatöö (eelkõige tõlkimine) kolis aga siia töötuppa alles üsna hiljuti ja seda kaunis olmelistel põhjustel: „Tegelikult ma ikka tõlgin meeleldi ka kodus, kui ma olen üksi. Aga kuna vahepeal oli paar koroona-aastat, siis taipasin, missugune õnn on omada sellist stuudiot, kuhu sa saad tulla ka siis, kui lapsed on näiteks koduõppel. Sest sellisel juhul mul ei õnnestu kodus midagi teha, kui seal keegi on.” Kusjuures, tõlkimiseks on nähtavasti kõige produktiivsem aeg ikkagi alati päeva esimeses pooles, samas kui nelja-viie-kuue paiku on täielik surnud punkt.

Tänu päevauinakule on võimalik saavutada efekt, kus pärast hommikust suuremat tööpalangut, mil põhiline on tehtud, saab ärgata justkui mingisse uude päeva, kus pole enam erilisi kohustusi.

Siinkohal rõhutab Anti („For the record!”) päevauinaku tähtsust, mis on igatahes alati programmis ette nähtud. Vaatan korraks nõutult ringi, sest diivanit või kušetti siin otseselt kohe silma ei hakka, aga Anti tõttabki juba täpsustama: „Seda ma viin läbi sellessamas kunstnahast tugitoolis, milles intervjueerijal on au istuda. Ja siis ma võtan selle tooli siit, panen selle tugitooli ette, jalad tõstan toolile ja siis niimoodi poolseliti – nagu vana rabi – tukungi.” Päevauinak kestab valdavalt nii poole tunni jagu, kusjuures enne unele sättimist juuakse siin majas kohvi… Kas see ongi selleks, et magada kiiremini? Anti naerab: „Jah, selleks et magaks kiiremini ja näeks reipamaid unenägusid!” Lisaks on sel moel võimalik saavutada efekt, kus pärast hommikust suuremat tööpalangut, mil põhiline on tehtud, saab ärgata justkui mingisse uude päeva, kus pole enam erilisi kohustusi.

Kogu selle kohvijutu peale ongi aeg teha vestluses väikene paus ja jalutada üle hoovi kohvikusse nimega Puhvet, võtmaks kosutavat tumedat märjukest. Kohvikupreilid näevad kohe ukselt ära, et seekord on Antil kaasas tema kuulus elevandiga kruus. Kruusiga on siin üks rist ja viletsus, nimelt on metallist nõu aja jooksul tibake räsida saanud (muidu polekski midagi, kui kruusiomanik poleks anumat vahepeal läbi mõtlemata koju viinud ja nõudepesumasinas ära pesnud) ja selle põhja on tekkinud auk. Nagu näeme, ei pea ta vett parajasti üldse hästi kinni, kohviga läheb natukene kergemini (kui esmalt sõrme augu ees hoida). „Hea, et mul pole kombeks uinaku eel eetrit juua,” teatab Anti elukogenult. „See jookseks kindlasti sorinal läbi.”

Masinliku ja uudse tasakaal

Teatavasti on hiljaaegu välja tulnud üks Anti suurejooneline tõlge (millest, jällegi, räägiti linna vahel juba mitmeid aastaid enne selle ilmumist), ei kellegi muu kui Marcel Prousti jõgiromaani „Kadunud aega otsimas” teine köide „Õitsvate neidude varjus”. Kuna Anti andis hiljuti Ivo Heinloole Klassikaraadios sümpaatse ja põhjaliku intervjuu, mis just selle tõlke fookusesse võttis, kasutan võimalust täpsustada mõnd märksõna, mis saates kõlasid. Iseäranis huvitab mind rutiin, sest saates rõhutaski tõlkija seda, kuivõrd „oluline ja armas” on talle rutiin (mida minu meelest n-ö loomingulises sfääris ülemäära tihti vähemasti pealtnäha suureks vooruseks ei peeta). Samas, kui vaadata siin toas ringi või mõtelda Anti ettevõtmiste muljetavaldava ampluaa ja mitmekesisuse peale, ei näi tema tegevus ülemäära rutiinne… „Jah, võiks ju küsida ka niimoodi, kas on võimalik saavutada näiteks leiutamisrutiin,” küsib Anti kohe poleemiliselt vastu.

Anti rõhutab, kuivõrd „oluline ja armas” on talle rutiin, mida minu meelest n-ö loomingulises sfääris ülemäära tihti vähemasti pealtnäha suureks vooruseks ei peeta.

„Mängude tegemise juures on selge, et kui ma teen ühte ja sama liigutust ja mul on enam-vähem üks ja sama joonis ja mudelid, siis ma saan neid teha niivõrd rutiinselt, et ma ise ei tee neil pärast vahet,” lisab ta. „See masinlikkus on mulle samuti armas, see on konveiertöö, liigutuste järjekord on kõik lihasmälus, ma ei pea mitte millelegi mõtlema, kuulan IDA Raadiot ja meisterdan.” Võiks ju eeldada, et tõlkimine on loomingulisem tegevus kui mängude valmistamine, aga nähtavasti nii lihtne see siiski pole. Ka tõlkimine, selgub kohe, on eelkõige käsitöö. Aga muidugi on siingi oma leidurlik aspekt. „Tõlkimine ja mingi selline monstrum nagu see joonistusmasin siin[1] on mõlemad mingis mõttes leiutamine – sa mõtled välja mingit tehnilist lahendust või näiteks süntaktilist järjekorda mõnes lauses.” Peamine aga on saavutada balanss uudsuse ja automatismi vahel (hakkan siinkohal mõtlema, et pole ilmselt ka juhus, et Antile meeldib ehitada muu hulgas pendlitega töötavaid masinaid, mis ei joonista „programmiga” ette nähtud muumisid või muid elukaid, vaid visandavad erinevaid tasakaalupunkte otsides hoopis ettearvamatuid mustreid).

Igal sammul nähtub siit, kui oluline on Anti jaoks konkreetne ruum. Kuidas on aga lood kirjutamisega? Anti tõdeb, et kirjutamiseks on vajalik hoopis mingisugune müra või foon, vaikus pole selleks hea. Nõnda on ta mitmeid oma raamatuid kirjutanud hoopis välikohvikutes istudes. Tulevikus ei välista ta küll otseselt sedagi, et siin Aparaaditehases kirjutamist saab harrastada.

Lastekirjanik ja olme

Selge on muidugi ka see, et lastekirjaniku argipäevast moodustavad olulise osa kohtumised lastega koolides jne, aga siingi on kirjanik leidnud tõhusa meetodi: kui pakkumisi tulebki sageli, püüab ta kohtumised paigutada kuu lõikes üsna järjest, et nad ei hakiks nädalat liialt ära. Nii ongi kohtumiste nädalaid ja siis neid, mil toimetada muude, teistsugust keskendumist nõudvate asjadega.

Anti tõdeb, et kirjutamiseks on vajalik mingisugune müra või foon, vaikus pole selleks hea. Nõnda on ta mitmeid oma raamatuid kirjutanud hoopis välikohvikutes istudes.

Lõpetuseks meenutan Antile üht meie põgusat kohtumist, mis toimus mõned aastad tagasi Tallinnas Reisijate tänaval, kui mina olin parasjagu teel toimetusse, Anti aga sammus suure kohvriga Lastekirjanduse Keskusesse, ja kohver oli muidugi pilgeni raamatuid täis. Kuna kohvril oli ratas katki, pidi kirjamees rasket kandamit käe otsas tarima, ja kuna sel oli ainult üks sang, ei saanud mina ka eriti aidata – kui just mitte n-ö moraalse toega. Aga nõnda me seal üheskoos samme seadsime ja mina aina mõtlesin, et ega see isekirjastava kirjaniku elu ei ole mingi meelakkumine. Selle osaga, selgub nüüd, peab Anti, kes ongi viimased kolm lasteraamatut ise kirjastanud, siiski – jumal tänatud – tegelikult küllaltki vähe tegelema. Suured tellimused on õnneks enda kanda võtnud vastutulelik trükikoda, tookord seal Reisijate tänaval ilmnes pigem erandjuhtum, kus Lastekirjanduse Keskusesse oli nähtavasti tulemas mitu klassi või gruppi, mistõttu teoseid oli vaja kohale tarida ootamatult palju.

Kui jutud räägitud ja fotod tehtud, lähmegi kõik laiali, et siis Antiga õhtustel tundidel Barlova lokaalis juhtumisi taas kohtuda. Eks võiks ju siinkohal pajatada ka sellest, kuidas äftekas viib meid lõpuks ühes sõprade Keiti ja Janariga jällegi ühte neist Anti Kastani tänava residentsidest ja, mis seal salata, eks pidu läheb ka Tartu teisipäevale omaselt pikale… Aga kuna see lugu enam – hoolimata läbivalt vägagi kultuursetest jututeemadest! – niivõrd loomeinimese tööd ei puuduta, siis las ta jääb mõneks järgmiseks korraks (äkki näiteks säärasesse hüpoteetilisse aega, mil kunagi lehes rubriigiga „Loomeinimesega peol” alustame).

[1] Joonistusmasin on tõepoolest suurejooneline, võttes enda alla päris suure tüki kogu stuudiost. Ega ma selle toimimise mehhanisme väga hästi siinkohal seletada ei oska – selleks oleks vaja suuremaid teadmisi reaalteadustest ning ka leiutamisest, kui mul endal on –, igal juhul koosneb mehhanism nähtavasti suurest lauast ja sellele asetatud hoobadest, lisaks paigutatakse siia teatav „puust programm”, keeratakse vänta (kellaosuti suunas) ning juba hakkabki pastakas joonistama paberile pildikest, milleks võib olla näiteks muumitroll, aga võib olla ka midagi muud.

Nele Tammeaid on Tartus tegutsev fotograaf, semiootik ja kultuuriuurija. Tunneb erilist huvi personaalse fotograafia vastu: pildistab omaenda argipäeva ja uurib isiklike piltide funktsioone.