„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord külastame filosoofi ja muusiku Roomet Jakapi mängulist maailma.

Pööripäevaaegne Tartu on endassetõmbunud, nagu linna vaim oleks pugenud kapi taha, et sisekaemusega tegeleda. Südatalv on päevad kokku pakkinud ja surunud tartlaste elu väikestesse korteri-, kabineti- või kohvikumõõtu sahtlitesse. Kahekümne kolmanda detsembri hommikul rooman oma sahtlist Roomet Jakapi ukse taha. Sest keda oleks parem sel eksistentsiaalselt vaikival perioodil külastada kui mitte väikese vimkaga filosoofi, kes on tänu oma tegevusele tuntud Tartus, Tallinnas, Berliinis, Helsingis ja mujalgi. Jakapi on filosoofia ajaloo kaasprofessor Tartu Ülikoolis, publitseerinud teadustekste, esseistikat, arvamusartikleid, ent on samal ajal silmapaistev ka avangardse vokaalimpro skeenel. Tema sahtel asub Kuperjanovi tänaval, minu Tartu residentsist paari maja kaugusel. Ilm on mitut tooni hall, puud raagus, õhk niiske ja värske.

Kontseptuaalne hommikusöök kontseptuaalses kodu-kontor-stuudios

Roomet Jakapi kahetoaline kodu-kontor-stuudio lõhnab natuke tolmuse vaiba ja tapeedi, kohvi ja raamatute järele. Leian end elutoast, kus vaip ja kardinad on pruunikirjud, seinad ebaühtlaselt oranžid, lillat diivanit täiendamas fuksiaroosad padjad. Hämarale hommikuvalgusele lisab tooni kollakas laelamp.

Oleme mõlemad ähmi täis, aga lõbusad. Potsatan diivanile ja lasen Jakapi maailmal lahti rulluda. Ühest päevast piisab, mõistmaks, et see on mitmekülgne: heli- ja ülikoolimaailma vahele on põimitud elegantselt argiolme, mille tunnistajaks olemine on vahetu ja usaldust loov.

Sarnaselt Jakapi isiksusega on plastiline ka tema kodu. Igal pool püüavad pilku kuhjad. Diivanilaua alla on kogutud seinalt alla langenud plakatid. Need arhiveerivad pea kahe aastakümne jagu esinemisi festivalidel, kontsertidel ja esitlustel. Elutoas ripuvad nagis kostüümid: hall mask, puhvpüksid, sinine hõlst ja oranžid rõngad. Aknalaual on üles rivistatud tualettpeegel, pintsetid, küünetangid ja pliiats kirjaga „Klassikaraadio”. Kuhjas on Lilli Luugi „Kolhoosi miss”, Virginie Despentes’i „King Kongi teooria”, Tove Janssoni „Väikesed trollid ja suur veeuputus”, Paavo Matsini „Gogoli disko” ja Indrek Koffi „Uitmõttepäevik”. Pliidil poti- ja pannikuhi. On plaadikuhjad ja kassetikuhjad. Voodil on neli madratsit, meenutades samuti üleelusuuruses raamatuhunnikut. Kuigi üldmulje on kaootiline, on iga asi omal kohal. Kuulen, et see on mitmes mõttes legendaarne korter. Siin on elanud põnevaid inimesi, toimunud pidusid ja majutatud terveid bändikollektiive.

Korteri tutvustamise kõrvalt valmistab Roomet hommikusööki. Tema hruštšovkaköök on omasuguste eeskujulik näide. „Sa võid küsida, millal siin viimati päriselt süüa tehti. Ammu! See köök on küllaltki kontseptuaalne. Nagu näed, on selle keskmes pesumasin. Kui ma siia kolisin, võtsin vastu radikaalse otsuse ja lammutasin köögilaua ära.”

Rohkete kõrvalepõigetega edeneb söögilaua katmine visalt. Oleme mõlemad sabinas, hüpleme toast tuppa ja teemalt teemale. „Mind tegelikult inspireerib see nael siin seinas. Seda on vähe. Aga tal on palju öelda.” Naela kõrval on raamitud valge paberileht arvuga „1,57”. „Ja see on mu lemmikteos. See on selle töö hind. Kunstniku nimi on Das Vegas. Tema kontseptsioon on, et ta müüb arve.” Kuulen, et Roomet pani teose soetamiseks oksjonil mängu kogu oma sularaha (täpselt 1,57 eurot). „Ühtlasi sain kaasa sertifikaadi, mis tõendab, et töö on ehtne, ja siis ma lasin ta ära raamida. Raam maksis kolmkümmend neli eurot.”

Doseerime koostöös presskannu kohvi ja paneme joogi tõmbama. Kui kell on tiksunud üheteistkümne peale, jõuavad lauale kaks mandariini, seitse kirsstomatit, hummus, seemneleib, vegansink, kolm tassi, taldrikud, väike kaerapiim ja lõpuks kannutäis kohvi.

Jääme võileiba mäludes vaatama elusuuruses lameskulptuuri taimekostüümis Roometist. „Pidin ühel ajal veebiseminari andma ja saalis esinema,” jutustab ta. „Kohusetundliku inimesena tegingi mõlemat. Ise olin kusagil kabinetis veebis ja samal ajal inimesed kandsid kuju viieks minutiks lavale. Panid soundtrack’i käima ja pärast viisid ära.” Mügistame naerda. Ta on sellega ära häkkinud olulise triki, kuidas rööprähklemisega toime tulla. Ennast duubeldanud on Roomet ka häälega. Kord saatis ta Veneetsia biennaalile Liina Siibi installatsiooni tarbeks vokaalriba. „See oli näitus naistest, kes võtavad ühiskonnas vähe ruumi. Seal oli ka üks mees, kel ei olnud keha, ainult hääl. Ma tegin talle soundtrack’i – mehele, kes on kogu aeg duši all ja ümiseb ja teeb hääli.”

Kui vaadata Roometi esinemisajalugu, jääb silma, et enamasti astubki ta lavale mõne artisti või kollektiiviga. „Mulle väga meeldib teise inimese maailma kunstilises mõttes külla minna. Tema maailm on tervik ja minu roll on seal ainult episoodiline. See võib olla tantsija, fotograaf, mingi performantskunstnik; muusikud niikuinii.” 

Lameskulptuuri kõrval on… „Kostüümiladu in progress. Need on kõik Vanemuise kostüümilaost ostetud.” Jakapi ülesastumistega käib sageli kaasas mänguline välimus. Kui küsin kostüümieeskujude kohta, pistab Roomet mulle pihku raamatu David Bowiest ja näitab pilte Peter Gabrielist, kes on ilmunud lavale nahkhiire ja samuti lillena! Kostüümidega kaasnevaid karaktereid Jakapil pole. Iga esinemisega sünnib lavakuju uuesti.

Väikesel korteril on palju funktsioone, see paneb mind uurima ruumikitsikuse kohta. Siinsamas toas salvestab Roomet läpakaga paljud oma heliribad. Korteri kaks tuba, kohvikud, ülikooli õppehooned ja raamatukogu katavad Roometi sõnul tema ruumivajaduse täielikult. Ruumiküsimuse tõstatab pigem teiste inimeste hinnang.  „Andsin hiljuti välja albumi[1] ühe rootslasega. Ja pärast tegime kaks kontserti Eestis. Ta ööbis siin. Ja kui ta sisse tuli, siis mulle tundus, et ta elas midagi läbi. Ta ei suutnud uskuda, et see on ülikooli kaasprofessori elupaik. Nii väike või kitsas või midagi. Ma ise ei taju seda.”

„Ka mina ei võta palju ruumi,” tõdeb Jakapi. „Mul on mingi hulk asju, mis mind defineerivad. Umbes need, mida sa mu ümber näed. Mingid raamatud, plaadid, aparaadid ja loomulikult kohver oma sisuga.”

Kontsert-proov söögilaual

Nõristame tassidesse viimased kohvipiisad. Hommikusöök on lõppenud ja oleme tunnistajaks söögilaua stuudioks muutumisele! Vilunud liigutusega haarab Roomet toanurgast hõbedase kohvri ja tõstab selle demonstratiivselt lauale. Sealt ilmuvad lauale rätik ja kaks mikrofoni. Seejärel looper’id ja muud efektimasinad. Kasutada eelistab Roomet vanakooli „rauakola”, mis on küll kogukas, aga lollikindel. Akustilised instrumendid on nii helide tekitamiseks kui ka etendusliku olukorra loomiseks. Lauale pudenevad plastmassist äratuskell, puidust saag, mõned isekombineeritud instrumendid pasunatest ja rattakelladest. 

Selgub, et tänane proov on puhtperformatiivne. Tavaliselt võtab Roomet kodus kohvri lahti vaid esinemise eel, ent praegu ühtegi kontserti kavas ei ole. „Küsin enda käest vahel, et miks proovi teha, kui mängida improviseeritud lugusid. Kätteõpitud võtted ja saundid tüütavad ära. Peab otsima uusi trikke. Lava pole koht, kus tegeleda kobavate otsingutega.”

„Nii.” Veel natuke nupukeeramist ja juhtmete kinnitamist. Roomet haarab rätikult ühe mikrofoni ja ütleb sinna enesekindlalt: „Uiüäoöüaaaou.” Öeldu hakkab looper’ites oma elu elama. Häälitsus omandab kord sügava alatooni, kord koopaoravliku kõrguse. Uaauauaua OUUUUõuõuõuõu kilkolkilokolkilolkil ouououououtiutiutitui uäuäuäuäooöuäuäoooõaõaõaõa. Paar minutit on täidetud helidega, mis seadmetes järjest enam väänduvad. Instrumentide ja nuppude näppimisega õnnestub meil kätte saada ka üks uus heli. Äratuskella seierite keeramine moondub püssilasutaoliseks häälitsuseks „krrr piupiuphhhhh krrr piupiuphhhh”. „Vot see on täpselt see olukord, mis tekib proovides. Seda heli pole mul kunagi varem juhtunud,” on Roomet rahul.

„Ühesõnaga, jah,” võtab ta kontserdi-proovi kokku, haarab tualettlaualt kätekreemi ja asub energiliselt sõrmi kreemitama. „Ja teine asi on hääleaparatuur ise. Ma teen ikka mitut sorti harjutusi, nagu lauljale kohane.”

Häälitsejast saab õppejõud

Järgmiseks on Roometi päevakavas arvuti. See asub voodiga samas toas, kus meeleolu on kainem ja askeetlikum. Siin ruumis saab Jakapist filosoof ja õppejõud, kel minevikus kaitstud doktoritöö varauusaja filosoofi Berkeley maailmakäsitlusest ning viimase aja huvifookuses kujutlus ja nüüdisaegne religioonifilosoofia. Täna on vaja valmistuda kohtumiseks juhendatavaga. Doktorant Gareth tegeleb saksa valgustusaja filosoofi ja teoloogi Christian August Crusiuse (1715–1775) tekstidega. Vaja on välja selgitada, kas Crusiuse meelest oli maailmu olemas üks või hoopis mitu.

Topime end kiirustades riidesse, et jõuda kokkusaamisele „viisaka viieminutilise hilinemisega”. Jakapi kinnitab, et tavaliselt on ta kohtumistele jõudmisel täpne. „Ma olen üldse pedant. Kaos ikka häirib.” Avastame end märjalt tänavalt, kiirustame üle Toomemäe ja saabume Jakobi 2 õppehooneni mööda rada, mida tuntakse Aeglase Surmana. Gareth on muhe musta nokatsiga šotlane, kelle dressikal on kiri „nature utopia”. „Ma olen kohutavalt näljane,” kuulutab Roomet. Leiame tee Aasia söögikohta Mandala. „Siia ma satun ka päris sageli.” Lõuna möödub vabas keskustelus. Kuulen, et jaanuari lõpus liitub Jakapi folkloristide välitööretkega Kirde-Indiasse khaside juurde. Rõõmustan. Olen Tartu Ülikooli folkloristika osakonnast võrsunud, niisiis oskan kaasa rääkida välitöödest ning natuke ka khasi jumalustest ja libatiigritest, kellega Roomet ilmselt isiklikult kohtub.

Ent rääkimata on veel kõige tähtsamast: Crusiusest ja tema võimalikest maailmadest. Pärast kõhutäidet on selleks õige aeg ja koht Werneris kohvitassi taga. Filosoofid potsatavad üksteise vastu istuma. Roomet rivistab lauale arvuti, vihikupaberi, pastaka, prillitoosi, kätekreemi ja avab telefonist Crusiuse pildi. Crusiuse pilgu all hakkavad Roomet ja Gareth kompima tema maailmapilti. Mudivad, venitavad, murendavad, väänavad, togivad, nügivad, voldivad kokku ja laotavad lahti. Roometi märkmepaberile ilmub tähendusrikas skeem. „See siin on meie universum.” Ta tõmbab paberile loperguse lataka. Meie universumi kõrvale tekivad teised võimalikud maailmad – ähmaste piirjoontega rõngad. 

Jälgin, kuidas nii Roomet kui ka Gareth žestidega oma ideid voolivad ja illustreerivad, oimukohtadest välja venitavad ja laua sisse pressivad. Vahepeal laguneb mõttestruktuur laiali, Roomet keerab jutule vindi peale, pahvatab naerma ja viskab lõbustatud pilgu minu suunas. Gareth on see, kes ruumi paisatud juturiismed kokku korjab ja uuele mõttekäigule vundamendi laob. Crusius piidleb kogu protsessi kustuvalt ekraanilt, kerge muie näol.

Molutame päeva õhtusse

Viis minutit enne viit pakivad filosoofid Crusiuse krips-kraps kokku, libistavad püksitasku, arvutikotti, ja arutelu on seks korraks läbi. Vahepeal on linna peale laskunud vettinud pimedus. Roomet mõtiskleb hetke ja jõuab argisele järeldusele, et tavalisel päeval läheks ta koju India viisa taotlusega tegelema. Tagasi kodu-kontor-stuudios asun ajatäiteks raamatuid lehitsema. Riiuleist leiab filosoofiaalast kirjandust, luulet, teoseid sarjast „Avatud Eesti raamat” ja „Vabamõtleja”, kus ilmus ka Roometi hiljutisim kogumik „(Ir)ratsionaalne”. Lisaks leidub trükiseid dadaismist ja avangardist. Omamoodi uunikum tundub olevat massiivne lepatriinudega raamat „Codex Seraphinianus”, mis sisaldab kentsakaid illustratsioone ning paistab olevat kirjutatud tundmatus lepatriinukeeles. 

Õhtu lõpetuseks paneb Roomet mängima The 13th Floor Elevatorsi kogumikplaadi. Närime kuivatatud jõhvikaid, pähkleid ja veeretame juttu, nüüd juba rahulikumalt kui hommikul. Ajan Roometi kergelt kimbatusse küsimusega tema õhtuste tegevuste kohta. „Tõesti, mida ma teen… Ma käin päris palju seltskonnaga väljas. Aga kodused tegevused…” Sähvatab äratundmine. „Ma molutan! Muusika mängib ja ma molutan.” 

Vestleme veel kodust ja ühiskondlikest ootustest. Külaskäimise kombe hääbumisest ja korterikontsertidest, mis pole Eestis paraku populaarsed. Lõpuks laskub ruumi vaikus. Settime mõlemad lillale diivanile ja tuiutame pilguga üle ruumi. Vähene lambivalgus muudab esemed kahemõõtmeliseks. Tolmuimeja, süntekas, riiul, nipsasjad, lauale jäänud efektimasinad. Pilk liigub mööda lage, raamistab ukseavad, joonistab kaasa vaibamustrit. Tunnen, et nüüd sai ka see päeva viimane faas ehk molutamine korralikult kaasa tehtud. Hiljem, olles vahetanud Jakapi hruštšovkakorteri enda oma vastu, vahin neidsamu ruumielemente, mis ometi õhkavad hoopis teistsugust energiat. Pakub rahulolu, et ka standardlahenduste ajastul suudab inimene ruumi oma olemuse järgi painutada ning mõnedel, sealhulgas Roomet Jakapil jagub julgust seda ka teistega jagada.

[1] Girilal Baarsi ja Roomet Jakapi 2024. aasta album „Bokat” (Rinzekete Recordings).

Hildegard Reimann on vastavalt vajadusele folklorist, etnoloog, kunstnik; rebane või kurblik lilleke.

motoerotica arvab, et inimesed võiksid kasutada julgemini sõna irw”.