„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas värske albumiga välja tulnud San Hanil.

„Yeah, selle suve bängerid,” hüüab kolleeg Tanel Mütt mai esimesel nädalal kontoris, kommenteerides San Hani juuni alguses ilmuvat albumit „MEMO”. Paar päeva hiljem vedelen voodis, keha pisut nõrk, kuna käisin eelmisel õhtul Flumeni rokenlolla laivil Tallinn Music Weekil. Panen telefonist mängima San Hani uue singli „Tivoli”: „Vaatad tulesära, elu algab täna, me melody on tivoli.” Metabora (Nathan Tulve) produtseeritud biidid põrklevad ja mullitavad ning San Hani (Henrik Rakitin) laulab elust kui lõbustuspargist, kus ta ei viitsi järjekorras oodata. Mõtlen Taneli sõnadele ja noogutan – see on perff suvekas. Tõmban kõne peale San Hanit asjaajamises abistavale Eliann Tulve-Ojaveele ja ütlen, et tuleksin hea meelega stuudiosse juttu ajama. Pärast pikka rahutut puiklemist nõustubki nii muusika kui ka kunstiga tegelev San Hani mind oma stuudios Tallinnas Ädala tänaval vastu võtma. Sealjuures jõuab ta mainida, et see on vaid üks tema stuudiotest.

San Hani laulab elust kui lõbustuspargist, kus ta ei viitsi järjekorras oodata.

Vaatame lagunemise sära

Ädala tänava ümbrus on üks lahe kant. Ma ei imesta, et San Hani sugusel artistil siin pea täielikult tühjaks kolitud endises Tallinna Vee büroohoones stuudio on. (Lisaks temale on siin veel paar-kolm stuudiot, juuksurisalong ja Ädala söögituba.) Otse tema umbes 30-ruuduse stuudio suurtest akendest paistab lõunasuunas vana hea trollidepoo koos juba mahakantud ja veel kandmata trollidega. Hoone idaküljest avaneb vaade peatselt lammutamisele minevale hipodroomile, mille asemele tulevad büroohooned ja überkallid korterid. Lääne- ja kirdeküljes seisavad Põhja-Tallinnale iseloomulikud hruštšovkad ja Põhja-Eesti Verekeskuse hoone, kus andsin enne San Hani külastamist pool liitrit verd ja sain vastu paki kohvi, mille tõin külakostiks. Verekeskuse taga kõrgub Pelgulinna sünnitushaigla. Neljandas ehk põhjaküljes toimub Tallinna Vee asjaajamine: ritta laotud betoonist kanalisatsioonikaevud ja torujupid, lisaks kõikvõimalikud garaažid ja tööstushooned. Mu pilk jääb pidama ka nõukaaegsel kaubaautol, mis kevadpäikese pimestavas säras mahajäetult laguneb. „Ilus vaatepilt,” jõuan mõelda, enne kui San Hani oma sigareti lõpetab ja mind sisse juhatab.

Hani ütleb, et teda räigelt inspireerib see stuudiot ümbritsev keskkond. Siin liikudes näib, et üks ajastu pole justkui veel lõppenud ja teine on juba alanud, mingi veider vahepealsuse või arhiivilik tunne.

Hani ütleb, et teda räigelt inspireerib see stuudiot ümbritsev keskkond. Siin liikudes näib, et üks ajastu pole justkui veel lõppenud ja teine on juba alanud, mingi veider vahepealsuse või arhiivilik tunne. Sisuliselt nagu internet – atemporaalsus. Teeme juttu sellest, et Vladimir Loginovil peaks tulema varsti välja dokfilm hipodroomist. Hani ütleb, et talle meeldis väga Loginovi Lasnamäe hiiglaslikust garaažiühistust rääkiv „Sipelgapesa” – ta sõber elab seal lähedal ja see garaažikompleks paistis sõbra aknast. Möödunud oktoobrikuus oli Lasnamäe, täpsemalt siis Lindakivi kultuurikeskuse esine ühtlasi koht, kus Hani tegi oma audioperfoka „ETHER FM”. Selle jaoks oli sõidutatud kohale hulk tuunitud audiosüsteemidega masinaid (selliseid, mille ultramadal bass teeb kõhu lahti ja mis teevad värvimuusikat), mis mängisid sagedusel 102,7 MHz edastatud San Hani muusikat, mille ta oli siinsamas Ädala stuudios produtseerinud. Selle tarbeks oli tal ostetud Hiinast väike raadiosaatja, mis nüüd siin stuudio aknalaual vedeleb.

Ossid, papüürus ja paratsetamool

Hani stuudiosse tungib intensiivselt palav päike ja ta kostab, et suvel on siin sisuliselt võimatu olla, nagu kasvuhoones. Talvel on aga okei, elektriradikad seina ja siis on soe, eriti arvestades, et elektri eest siin eraldi maksma ei pea. Teeme korra isegi võllanalja, et peaks siia krüptokaevanduse püsti panema. Stuudios on aukohal mingi uhkema Jeepi nahast tagumine iste, mis on diivaniks kohandatud. Sohvale on tehtud puidust ovaalsed käepidemed. San Hani viitab mingi sõbra isale, kes oli lasknud selle autosohva nime kandva kurioosse disainiobjekti valmistada, enne kui see talle anti. Hani puhul on tunda tõmmet autode poole. Oma audioperfokale leidis ta ka tuunitud masinad regulaarselt koos käiva Ülemiste autoskeene hulgast. Tal pole otseselt maalikunstniku tausta (ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide skulptuurisuunal), aga talle meeldib maalida. Kunagi tegi ta ühe ossimaali, kus kari kutte nõjatub bemmile. See töö õnnestus tal ühele haigladirektorile maha müüa.

Hani jutt pendeldab vahealades nagu tema füüsiline stuudiogi: ühelt poolt on temas teatavat süsteemikriitikat, teisalt naudib või fetišeerib ta ka meie ülikonsumeristlikku ja -tehnoloogilist nüüdisaega nagu me kõik. Stuudios on laiali pooleliolevad tööd: kanepi- ja moonikorjajaid portreteeriv maal, seapea-piñata ja kurikamees, majapidamispaberist valmistatud lõuend (selle kohta ütleb Hani sitapaberipapüürus) ja mitmed tumedamates toonides abstraktsed tööd. Ta jutustab mulle silmanähtava rahuloluga oma skulptuurist, mis on netis üheksa sotiga müügis. See on paratsetamoolist valmistatud Nike toss. Ta ütleb, et paratsetamool on tossus uskumatult kõvaks kivistunud ja tema tagasihoidlikul hinnangul kestab see toss vähemalt tuhat aastat kuni Y3K saabumiseni välja. Lisaks saab seda tossu lakkuda, kui peaks peavalu olema. Nõustun Haniga, et tegemist on mitmes plaanis igati väärt kunstiteosega. Kui hiljem seltskonnas tuttavatele valu vaigistavast tossust räägin, on kõigi huulil mõistagi küsimus, kas seda jalga ka saab panna. No kuulge, ei saa ju. Kesse tahaks kivistunud tossus käia?

Hani jutt pendeldab vahealades nagu tema füüsiline stuudiogi: ühelt poolt on temas teatavat süsteemikriitikat, teisalt naudib või fetišeerib ta ka meie ülikonsumeristlikku ja -tehnoloogilist nüüdisaega

Hanil on stuudios laua peal ka suur läpakas ja stuudiomonitorid, sest lisaks kunstile produb ta siin oma mussi. Tema uus album „MEMO” valmis eelkõige küll Nathani magamistoas-stuudios Nõmme mändide all, aga varasemaid asju on ta ikka siin nokitsenud. Kujutan ette, mis tunne on selles nullindate maailmast maha jäetud kontorihoones pimedal talveõhtul istuda – õudne ja õdus ilmselt ühekorraga. Hani tahabki mulle hoones tuuri teha, sest eks terve see maja ole laiendatud mõttes rental mental space. 

San Hani peeglitaguses maailmas

Näib, nagu selles kolmekorruselises majas oleks toimunud kusagil 2007. aasta paiku üldine evakuatsioon: tühjad bürooruumid ja seifid, laudadele unustatud arvutid, printerid, televiisorid ja klaviatuurid, suvalised fotod pidudest ja veetaristu objektide külastamisest, tühjad konjakipudelid, floppy disk’id ja CD-plaadid. Põhimõtteliselt on tunne, nagu vaatleks mõne kunstniku monumentaalset lagunevate nullindate installatsiooni. Selle peale meenub mulle riim San Hani värskest loost „Dracula”: „Déjà vu, vitamiin, farmaatsia, mu peal on graatsia.” Ja teinegi riim samast loost: „See mööbel on Ikea, me paneme põlema.” Kui räägime Hani muusikast, ütleb ta, et tunneb ennast 90ndate lapsena ja ka tema muusika on mõneti inspireeritud PC Musicust, mis võttis omakorda eeskujuks 90ndate ja nullindate popmuusika, võimendades seda läbi heeliumifiltrite. 

Siseneme Haniga suurde helesiniseks võõbatud ruumi. Hani nõtkub mööda ruumi ja leiab, et see oleks hea koht, kus üks pidu maha panna, kuigi see tähendaks ilmselt väljaviskamist. Või nagu ta riimib oma loos „Pöörane”: „See linn on pöörane, persse Eesti ment, tuleb väike noise-complaint, lihtne, ups, yo, ahh, seda meie ei teind.” Ühes väiksemas kontoris on perfektselt ümmargune peegellaud, millelt välgub Hani peegeldus, selline natuke orpheuslik moment. Kui fotograaf Adele-Kristelle Lehtorg käib hiljem Hanit pildistamas, oskab ta terava silmaga sarnast orpheuslikku momenti tabada.

Hani nõtkub mööda ruumi ja leiab, et see oleks hea koht, kus üks pidu maha panna, kuigi see tähendaks ilmselt väljaviskamist.

Hani meenutab oma elu Amsterdamis, kus ta paar aastat Rietveldi akadeemias õppis. Enda elatamiseks tegi ta ühele ultrarikkale kohalikule siseviimistlustöid. Ta rõhutab, et sealne rikkus on ikka midagi muud, see on vana raha. Tubades seisab 500-aastane mööbel, kusagil vedeleb mingi Rembrandt jne. Muidu peab ta aga Hollandit silmakirjalikuks kohaks, kus jutlustatakse muudkui progressiivsusest ja kaasatusest, aga koolis on kõik musta töö tegijad ikka eranditult tumedanahalised. Ta ütleb, et Hollandis võib olla ajutiselt tore elada ja õppida, aga ta ei kujuta ette, kuidas ta suudaks seal endale n-ö vabakutselise kunstnikuna eales eluaseme hankida. Talle meeldib Ida-Euroopa, see on õige kraam ja seda tuleb väärtustada koos kõigi selle heade ja halbade külgedega. Eks Ida-Euroopa olegi teatavas mõttes Lääne peeglitagune nagu ka näiteks globaalne lõuna, kuigi veel räigemalt. 

Veri, pitsa, tennis

Kuna on üks neist vähestest kuumadest ilmadest sel kevadel ja päike tõepoolest kütab stuudios, leiame Haniga, et oleks aeg keha kinnitada. VHK filmiklassi õpilased Emili Roots ja Rahel Reinumägi, kes paar tundi oma Müürilehest vändatava doki jaoks meie vestlust filmisid, pakivad ka vaikselt oma aparaate kokku. Nad ütlevad põlevail silmil, et see külaskäik oli nende jaoks väga huvitav. Jalutame kambakesi mööda tühje koridore väljapääsu poole. Salamisi loodan, et äkki Ädala söögituba on lahti, aga njet. Sildil seisab, et avatud iga päev kl 11.00–13.00. See perfektse 2003. aasta sisekujundusega söökla jääb teiseks korraks. Hani ütleb, et ta ikka aeg-ajalt kinnitab seal keha, mingi kolme-neljakaga saab lõuna. Otsustame Kaja Pizzasse sõita ja Põhja-Eesti Verekeskusest möödudes räägin Hanile, kuidas kavatsen artiklis kirjutada, et andsin enne intervjuud verd ja sain selle eest paki kohvi, mille külakostiks tõin. Hani sõnul peaks eriti mehed ikkagi doonoriks käima, kuna see soodustab vere uuenemist ja vähendab vanemas eas veresoonte lupjumise riski. Tark jutt! Samuti räägib ta mulle pohmakast, mis vereandmisele järgneval päeval tekib. Verepohmakas. Meenub jällegi riim Hani loost „Dracula”: „Ma pesen oma hambaid verega, olen Dracula. Kui südames vaakum on, olen Dracula. Mu silmis on päikest ja nii palju valget, et meenutab talve.”

Istume Õle tänaval söögilauda ja ootame pitsasid. Selgub, et San Hanile meeldib tennist mängida nagu mullegi. Isa olevat ta kunagi judosse pannud, aga talle judo ei meeldinud ja ta läks tennisesse. Teeme ettevaatliku kokkuleppe, et läheme ühel päeval Herne tänava välisväljakule mängima. Eks sellised kokkulepped tavaliselt sinnapaika jäävadki. Nädalapäevad hiljem kohtume Haniga Tallinna öös keset tossumasinaid ja valju muusikat. Vestleme ühest ja teisest ning lõpuks tuletab Hani meelde, et peaksime ikkagi tennist mängima minema. „Loomulikult läheme,” luban artistile ja mõtlen, et küll see elu on ikka üks tivoli. 

Adele-Kristell Lehtorg on vabakutseline fotograaf ja produtsent, keda võib näha vabal ajal vanadest skate ja fashion magazine’idest inspiratsiooni otsimas ning sürreaalseid ideid kokku panemas.

San Hani esineb suvel mitmel festivalil, sh Mägede Häälel ja Võnkel. Tema värske album „MEMO” on kuulatav Spotifys.