„Stuudios” on Müürilehe värske rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas Tartu linnakirjaniku Paavo Matsini kabinetis.

Alustada uut loomeinimeste tööle keskenduvat (ja nende tööruumegi vaatluse alla võtvat) rubriiki kirjanikuga on muidugi riskantne. Sest kirjutamine iseenesest on üsna eraklik, s.t vähemasti enamasti kaugelt mitte seltskondlik tegevus. Käingi Paavole enne välja, et tulen pooleks päevaks külla ja vaatan, kuidas ta tööd teeb. Alles hiljem saan aru, et ta vist arvas, et ma tegin nalja (mis ei ole kindlasti täiesti ebaloogiline eeldus). Niisiis pakub ta mulle oma „stuudios” kõigepealt muidugi kohvi (konjaki jätan seekord varase tunni tõttu vahele) ning seejärel näitab ja räägib, mis tal töises sfääris parasjagu käsil on.

Kõigepealt loen, siis kirjutan

Kuna viimased raamatud – romaan „Lenini valss” ning artiklikogumik „Kirjandus ja alkeemia” – valmisid alles möödunud aasta lõpus, ei olegi Paavo järgmine teos veel päris kirjutamisjärgus. Selge on see, et kirjaniku töö ei hõlma rangelt ainult kirjutamist (tähenduses: teksti paberile/ekraanile manamist), vaid see on ainult jäämäe tipp. Parasjagu tegelebki Paavo esmajoones ettevalmistustega ja uue teosega ei kiirusta. „Praegu ma veel tohutult ei kirjuta, jah, rohkem loen,” tõdeb ta. „Suvel saab rohkem kirjutada – pedagoogidel on ju pikk puhkus!” Varsti on tal aga siiski plaanis seada sammud juba kabinetist välja ehk Tartu Ülikooli raamatukokku, kus leidub kunagiselt Tartu Ülikooli rektorilt Ferdinand Gieselt päranduseks saadud haruldane 1114-köiteline kogu, mis sisaldab lisaks keemiakirjandusele ka arvestatavalt alkeemiaalaseid teoseid.

Raamatuid on siin tõesti palju, mitte ainult riiulites, ja Paavo palub paar korda segaduse pärast vabandust. Teadis aga juba Marju Lepajõe, et parasjagu n-ö töös olevaid raamatuid – ka siis, kui neid on väga palju – ei tasugi riiulis hoida.

Matsini „stuudio” ise kujutab endast kabinetti tema kauni (barokse? Igatahes on siin kõik väga suurejooneline, nagu Paavo enda kuvandist niigi järeldada võiks) sisekujunduse ja võimsa vaatega („New Yorgi vaade,” poetab ta ise selle kohta) korteris asukohas, kust umbes sama kaugele (lähedale) jäävad Barlova, Rüütli tänav ja Aparaaditehas – teisisõnu on tegemist igakülgse tuiksoonega. Seda ütleb Paavo muidugi ka Tartu enda kohta („Rokenroll nonstop”), sest Viljandist kolis ta Emajõe Ateenasse õieti alles 2021. aasta jaanuaris: „Viljandis on ükskõik, kuhu sa lähed, igal pool 20 sama nägu – toredad muidugi.” Seesugune seltskondlikkus on kirjanikule aga hoolimata kõigest tähtis: „Kogu aeg ei jaksa tööd teha, siis on hea näiteks kohvikus istuda.”

Seltskondlikkus on kirjanikule aga hoolimata kõigest tähtis: „Kogu aeg ei jaksa tööd teha, siis on hea näiteks kohvikus istuda.”

Seltskond ja kolamine

Ja kirjanikuelu seltskondlik mõõde avaldub muidugi ka siin täna, juhusliku reede hommikupoole päeva, sest nii tunnike pärast minu saabumist tekib „stuudiosse” järsku Siim Lill, kaasas pudel veini ja fotoaparaat, millega pildistada üles haruldasi teoseid Paavo väärikast raamatukogust (näiteks Emanuel Swedenborgi „Taevas ja põrgu” – mida on väidetavasti Eestis üldse ainult „mingi kolm”! – saab suure vaevaga jäädvustatud), ning ainult natuke hiljem saabub ka Kaspar Jassa, kaasas Paavo mantel. Kõige selle peale tsiteerib Matsin sundimatult Pauluse teist kirja Timoteosele, kus on (selgub, et päriselt, ma ise nt kohe ei usu) kirjakoht: „Kui sa tuled, too kaasa mantel, mille ma jätsin Karpose juurde Troasesse, ja raamatud, eriti aga pärgamendid.” (2Tm 4:13)

„Lenini valss” ongi suuresti kirjutatud juba siin korteris, ehkki ettevalmistused selleks käisid muidugi juba varem. Ja eks need, kes Matsinit kunagi lugenud, teavad, kui tähtis roll on tema raamatutes ruumidel, linnadel. Kui „Gogoli disko” tegevus toimus veel Viljandis, siis „Lenini valss” ongi juba esmajoones Tartusse kolinud, varasemates raamatutes seigeldakse aga ka küll Riias, Prahas jne. Järgmine teos viib lugeja juba Peterburi.

Tõtt-öelda peakski teine oluline osa järgmise teose ettevalmistustest hõlmama Peterburis ringikolamist. Kuigi Paavo on seal varem käinud, tahaks ta seda enne raamatu valmimist veelgi teha. „Aga nüüd ei teagi,” nendib ta nõutult. Lepime muidugi siinsamas üsna möödaminnes kokku, et kunagi, kui sõda saab läbi ja a(s)jad on jälle ilusad, läheme kõik koos vene filoloogist giidi Kaspar Jassa juhatusel Peterburi avastama. Aga karta võib, et see reis ei toimu liiga varsti…

Tõtt-öelda peakski teine oluline osa järgmise teose ettevalmistustest hõlmama Peterburis ringikolamist. „Aga nüüd ei teagi,” nendib Matsin nõutult.

Takistusi on elu veeretanud meie kõigi teele muidugi viimastel aastatel veelgi, nii ka „stuudiosse”. „Siia kolides mõtlesin kohe, et see on hea koht salongi pidamiseks,” möönab Matsin, aga koroonaajal pole seda muidugi saanud teha. Salongide ajalooliselt kultuuriloolisest väärtusest pole ilmselt mõtet pikemalt pajatada, Matsini salong peaks aga kindlasti olema selline, kus „võiks olla alati erinevad inimesed – kes muidu kokku ei satuks”.

Asjalik loomeinimene

Ei tea miks, aga mind üllatab tihti senimaani, kui avastan pealtnäha boheemlaslikus loomeinimeses ka hästi asjaliku ja organiseeritud külje. Nii selgub, et siingi on kõige muu kõrval tähtsad üsna administratiivsed tegevused. Näiteks tegeleb Matsin iga päev raamatute saatmisega tellijatele-ostjatele. Kui veel aasta alguses oli vaja täita päevas tellimusi õige mitu, siis praegugi tuleb pea iga päev mõni pakk ikka saata. „Täna saadan näiteks Aare Pilvele raamatu!” (Kokkusaamine toimus 18. märtsil, loodetavasti on Aare raamatu nüüdseks kenasti kätte saanud.)

Aga selgub ka, et iga nädala esmaspäeval ja teisipäeval peab Paavo endiselt kirjandusõpetaja väärikat ametit Viljandi Gümnaasiumis, lisaks loeb Tartu Ülikoolis magistrantidele iganädalast ainet „Müstiline motiiv eesti lastekirjanduses”, kusjuures erilise elevusega – võib-olla pruugib isegi öelda, et kihistades – räägib ta tulevasest „Klaabu” seminarist. Nii ei maksa imestada, et lisaks muule on kaunis kabinetis üks lauake tervenisti täis müstilisi lasteraamatuid, psühhoanalüüsi, unenäoteooriaid jms, koridori sein on aga ääristatud raamatupakkidega, kust endalegi möödaminnes mõne seni riiulist puudunud teose skoorin.

Tartu linnakirjaniku auväärset rolli võtab Matsin aga lausa nii tõsiselt, et ostis sel aastal endale esimest korda elus kalendermärkmiku! „Ja see on üsna kohtumisi täis. Ma põhimõtteliselt ei ütle ära linnakirjaniku asju ja esinemisi.”

Tartu linnakirjaniku auväärset rolli võtab Matsin aga lausa nii tõsiselt, et ostis sel aastal endale esimest korda elus kalendermärkmiku!

Kui tööjutud räägitud, paneb stiilne trio Matsini, Jassa ja Lille isikus joped selga, võtab elektritakso ja põrutab edasi kohvik Urvesse – ja kuigi olen kindel, et saaksin selle teekonna jooksul veelgi teada nii Matsini tööprotsessidest kui ka muust Tartu ja maailma kultuurielust, tuleb taas keelduda. Kohvik Urve kohta kuulen asjaosalistelt järgnevatel päevadel (nädalatel) aga ainult head.