„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime Koplis külas skulptor Madlen Hirtentreul.

Kui te veel ei tea, ja te ei pruugi seda teada, siis Madlen Hirtentreu on kunstnik, kes on hariduselt materjaliteadlane ja skulptor ning osaleb aktiivselt ka kohalikul etenduskunstiväljal. Tõsisemalt astus ta rambivalgusesse 2019. aasta SAAL Biennaalil, kui ta lõi Noblessneris nüüdseks lammutatud Balti laevaremonditehase hoonesse performatiivse installatsiooni „Kliinik pärast paati”, kus suur mehhaniseeritud robotämblik tegi kõikvõimalikke vigureid, ja oli ka sealsamas etendunud Alissa Šnaideri perfoka „Weird tales I have tried to write” kunstnik. Tänavu veebruaris tuli ta Kanuti Gildi SAALis välja Beiruti 2019. aasta meeleavaldustest inspireeritud helilavastusega „Motell Düskroonia”, mis paigutub kuhugi installatsiooni, lavastuse ja perfoka vahealasse. Ta on teinud kunstnikuna koostööd ka Jarmo Rehaga ja tema loomingut võib näha Kunstihoone värskelt avatud „Kevadnäitusel”.

Kui võtan Madleniga ühendust, et esitada oma stuudiovisiidi palve, on ta lõpetamas just külaskäiku Veneetsia biennaalile, kuid õnneks suudame leida kohtumiseks aja jaanieelsel esmaspäeval, enne kui ta iga kümnenda kaasmaalase kombel jaanipäevaks Saaremaale sõidab.

Kaevuri, bassu, Napoli

„Kaevuri 1,” annab Madlen oma stuudio koordinaadid. See on vana hea Kopli poolsaare lõpp – trammidepoo, Mereakadeemia, Professorite küla, mahapõletatud Kopli liinid, mida kinnisvaraarenduse lõuad püüavad aplalt ampsata, jne. Muinsuskaitsealuses kolmekordses paekivimajas pesitsevad fotograafid, muusikud, kunstnikud. Hoov on täis eri lagunemisastmega autosid, nii 50ndate uunikume kui ka täiesti suvalisi 00ndate bemme – klassikaline kunsti ja garaaži kombo. Madleni stuudio asub teisel korrusel ja seal on tsaariaja arhitektuurile omased kõrged laed – pakuks puusalt nii 3,5 meetrit kindlasti. Maja omanikud pidavat olema sümpaatsed mustades nahktagides vana kooli bemmivennad Jevgeni ja Vadim, kes said selle omal ajal võlgade katteks ning hoiavad seda nüüd pensioniks. Üür on ülinormaalne, madalam kui ARSi kunstilinnakus, ja kui midagi katki läheb, siis Jevgeni ja Vadim parandavad ise ära.

Madlen oli kunagi tubli noorujuja, käis kaheksa korda nädalas ujumistrennis ja osales isegi noorte olümpial.

Madlen oli kunagi tubli noorujuja, käis kaheksa korda nädalas ujumistrennis ja osales isegi noorte olümpial. Tema leivanumber oli vabastiilis 50 m sprint, kõige viletsam aga liblikas, mida ta ise küll miskipärast delfiiniks kutsub. Kui ta praegu Sõle ujulas kaks korda nädalas hommikuti oma pooleteisekiltsast otsa ujub, näeb ta sageli majaperemeest Jevgenitki kloorivees sulistamas. Guugeldan hiljem kodus naljaviluks „Hirtentreu ujumine” ja vasteks tulebki 2005. aasta artikkel Järva Teatajast, kus kirjutatakse üle Väinjärve ujumise võistlusest: „Kiireim naine oli seekord järves 12aastane Tallinna neiu Madlen Hirtentreu, kes lõpetas üldarvestuse viiendana jättes selja taha enamiku mehi.” Word! Madlen ütleb mulle hiljem, et auhinnaks oli kast õlut, mille isa pidi vastu võtma. Olid ajad!

Madlen on toimetanud siin stuudios viis aastat ega tea kinnisvaraarenduse halastamatut teerulli arvestades, kui kauaks seda pidu-lusti jätkub. „Ilmselt varsti tehakse siia majja Maxima või midagi sarnast, siinkandis ju poodi ei ole.” Kui tulla korra tagasi ujumise juurde, siis Madlen nendib, et Koplis ta ujumas ei käi, kuna vesi on liiga madal, küll aga aeg-ajalt Paljassaares.

Madlen veedab stuudios päris palju aega. Pärast päevatööd EKA kujundliku mõtte laboris, kus ta on Ene-Liis Semperi n-ö parem käsi, tuleb ta alati sinna. Keskmiselt 4–5 korda nädalas käib ikka. Stuudio on tema mental space, pühapaik ja iseolemise ruum. Aeg-ajalt võiks ju külalisi käia, aga ta ise ei viitsi neid kutsuda. Kui majas toimub mõni pidu, siis muidugi satub sinna uksega eksivaid kontvõõraid. Samas paekivikolossis tegutsevad veel ärklikorrusel Maarja Nuut ja Maris Pihlap, all moefotograaf Kertin Vasser, DJd ja meie loo fotograafi Tarikut kohtab ta tihti ja üle koridori teisel pool maja on kunstnik Eva Mustonen, kellega nad vahepeal hängivad. Majas toimetab veel ka Kroonika fotograaf Sven Tupits. Kui läheme vahepeal õue tutvumistiiru tegema, kõnnibki meile vastu heatujuline majanaaber Eva Mustonen, kes on teel raamatukokku, et tagastada Elena Ferrante romaan „Minu geniaalne sõbranna”. Poolharitud inimesena võtan jutuotsa üles ja viitan kahele hiljuti nähtud mängufilmile, mis on tehtud Elena Ferrante lugude põhjal, aga mingit pikemat vestlust sellest paraku edasi ei arene. Jutuajamise hilisemas faasis ütleb Madlen, et Napoli, kus toimub tihti ka Ferrante lugude tegevus, kuulub tema lemmiklinnade hulka. „See on üks viimaseid anarhiliselt mõjuvaid Euroopa suurlinnasid. Soovitan külastada. Seal lähedal on ka väga head ujumiskohad.”

Materjalid, mis meist maha jäävad

Madleni huvitavad materjalid ja ta oskab kahtlemata nendega ümber käia. Meenuvad suured nahataolised rippuvad vaibad Jarmo Reha lavastusest „WhiteWash”. Baka sai Madlen Milanos Euroopa disainiinstituudis visuaalkultuuri ja majanduse erialal, millele lisaks valis ta materjalitehnoloogia suuna. Hiljem lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri magistriastme ja õpib nüüd sinna otsa veel ehte- ja sepakunsti bakalaureuses.

Vaatame betoonparukaid, mida Johhan Rosenberg ja Jette Loona Hermanis kandsid hiljuti Maardu dekennaali perfokal ning mis olid tema Draakoni galerii näitusel. Madlen selgitab, et betooni sai valatud parukatele mitme kuu vältel ja parukad ise seisavad mootorikorpustel, mis on kallatud üle vahaga. Kuna Madleni isa tegeleb elektrimootorite mähkimisega ja neil jääb üle palju praaki, toob ta endale sealt aeg-ajalt tavaari. Ka stuudio laes rippuvad lambikuplid on ta teinud praakmootorite korpustest. Ta seletab, et mootoribisnises piisab väikesest kriimust, et asi oleks praak ja läheks utiili, kust tema siis endale taaskasutuseks materjali otsib. 

Siin stuudios on üldse väikestviisi materjalide imemaa. Riiulis seisavad purkides ja virnades kõikvõimalikud katsetused. Kui miski õnnestub, kirjutab ta konsistentsi üles, et saaks hiljem materjali taasluua. Vahel sünnib ka juhuslikult mõni huvitav kombinn. Madlen hakkab purgi pealt veerima: „Vaha, pigment, silikoon, betoonisegu ja miskit veel.” Teises purgis on oksiid keraamikale, mis annab glasuurile hõbedase kuma. Madlen näitab väikest glasuuritud kujukest, et demonstreerida oksiidi metalset efekti, ja objekt tundub pigem raualaadne kui keraamiline. Ta jutustab, kuidas ta sai vaskoksiidi pleki pealt, mis tal siinsamas õues kolm aastat oksüdeerus. See lisab keraamikale punakust. Keset sadu objekte ja materjale osutab ta järsku mingile asjandusele ja ütleb: „Näed, need on mu juuksed vahaga. Mul tuleb nii palju juukseid peast ära, kui ma neid harjan. Leidsin siis, et peaks neid kasutama. Panen juuste vahele traadi, katan vahaga ja siis saan neist vaikselt mingit vormi arendada.”

Vaatan kümneid beebisid, mis seisavad riiulil ja kuulusid Madleni 2019. aasta SAAL Biennaali installatsiooni juurde. Kõrgemal on veel roosast silikoonist luigevorm, mille võtmiseks ta kasutas surnud luike. Kõik selle, mis on savist, kipsist, silikoonist või betoonist, teeb ta oma stuudios, aga akrüüliga peab mujal mässama, sest tal pole stuudios korralikku ventilatsiooni. Akrüüliga tuleb töötada õues või vahel käib ta Raja tänaval. Kui rääkida materjalidest, siis mida aeg edasi, seda vähem suudab Madlen töötada n-ö sita materjaliga, endale hakkab vastu. Need on materjalid, mis on tervisele ja keskkonnale kahjulikud või põhjustavad raiskamist. „Vahel paratamatult ikka, aga aina vähem tahaks tegelikult teha midagi näiteks betoonist,” ütleb ta mõtlikult. Ta muretseb ka selle pärast, et kui ta peaks ära surema, siis kui suur kogus asju temast maha jääb. Isegi praegu oleks neid palju. Teen stuudiole silmadega tiiru peale ja naljatan, et kui ta kohe sussid püsti viskaks, siis kesse viitsiks kogu seda tavaari laiali tassida ja ära kraamida. See oleks täielik bardakk.

Kõik selle, mis on savist, kipsist, silikoonist või betoonist, teeb ta oma stuudios, aga akrüüliga peab mujal mässama, sest tal pole stuudios korralikku ventilatsiooni.

Korra arutame ka seda, kas ökofašistlikus ühiskonnas peaks mingid kunstipraktikad seoses nende jätkusuutmatusega ära keelama. Madlen arvab, et skulptuur ja materjaliteadus võiksid rohkem koostööd teha. Jarmo Reha lavastusele „WhiteWash” lõi ta eemalt nahka meenutavad materjalid, mis olid valmistatud limast. Tegelikult ta teab, et seda oleks võimalik teha ka mingitest normaalsetest algainetest. Lima, selgitab ta mulle kui materjaliteaduse idioodile, koosneb põhimõtteliselt PVA-liimist, kontaktläätsevedelikust, kummiliimist või pesugeelist ja boorhappest. Vetikad on muidugi teema, ja alginaadid. Madlen on asendanud silikooni vormide võtmisel alginaadiga, sest see laguneb silme all viie päevaga ära. Kipsile on ka mingid alternatiivid ja eks neid tuleb kogu aeg juurde, esialgu on need traditsioonilistest materjalidest muidugi tunduvalt kallimad.

Mootorid, mis nurruvad

Kuna stuudio ümber on külluslikult masinaid ja ruumis endaski on mitu mehhaniseeritud objekti, siis uurin, kuidas ta üldiselt mootoriga eluvormidesse suhtub. „No kui aus olla, siis ma vist olen veits küll autopede,” ütleb motikajakki kandev Madlen naerdes. Tema vanaisa Alvar Hirtentreu on mitmekordne Kalevi suursõidu võitja ja Eesti meister motoringraja sõidus, Madleni isa sõitis samuti ringrada ja vend motokrossi ning ta on ka ise motoraja ääres sirgunud. „Kasvasin üles koos vormel 1-ga. Ükskõik kus me perega olime või mis kell parasjagu oli, alati tuli vormelit vaadata. Ferrari lipp pandi toas lehvima ja nokats pähe, kui Schumacher sõitis. Nüüd oli ta aastaid koomas.” Madlen ütleb kerge kurbuse ja imetluse seguga, et kuigi vanaisal on Alzheimer ja Parkinson, siis tema süvamälu on ikka briljantne ja ta putitab siiamaani mootorrattaid, kuigi tal puudub lühimälu.

Madlen ütleb, et kuna tal on perekonnas palju insenere, siis ka teda prooviti nooruses mehhatroonika poole suunata.

Vahepeal käib meie loo peategelane stuudio ümber tegutsevate automeestega juttu ajamas, uurib, palju üks või teine auto maksab, või palub mõne uunikumiga proovisõitu teha. Selle peale enamasti naerdakse ja keeldutakse viisakalt. Kui ühel pool maja on garaažide ja töökodade rivi, siis teisel pool kõrgub kahekorruseline metallangaar. See on mootorite ja kunsti kohtumise õu. Aia tagant paistab ka väike puidust õigeusu kirik. Osutan mehaanilisele objektile stuudios ja küsin, mida see aparaat teeb. Madlen torkab masina juhtme stepslisse ja metalljullad hakkavad kääksudes ringe tegema. Mahakantud tõstuki mootor veab kogu seadeldist. Nurgas seisab ka nn pekiväristaja, mille ainus funktsioon oli ühel näitusel seapekki väristada.

Madlen ütleb, et kuna tal on perekonnas palju insenere, siis ka teda prooviti nooruses mehhatroonika poole suunata ja kohe ei suudetud seda päris omaks võtta, et ta kunsti õppima läks. Nüüdseks on pere tema valikutega siiski rahu sõlminud. Alguses arvati, et ta lihtsalt jonnib neile vastu ja neil oli väga raske mõista, mida ta üldse päevad läbi teeb. Nähti kõvasti vaeva, et teda kunsti juurest millegi „normaalse” poole juhtida. Eks ennekõike kardeti, et ta ei saa hakkama või läheb halvale teele. Madlen väidab, et ta saab hakkama küll. Lisaks põhitööle EKAs müüb ta aeg-ajalt graafilisi lehti ja muidugi ehteid, mille kaudu ta on seotud ka kodumaise ultrahipi kollektiiviga Sorcerer Sourcing. „Kui on sitemad ajad, siis ehted lähevad ikka müügiks,” sõnab ta muretult. Madlen valmistab peamiselt kõrvarõngaid ja sõrmuseid. Ta näitab mulle Instas oma kunstnikuprofiili @morris_motel. Sõber oli talle kunagi öelnud, et kui tahad saada endale pornostaari nime, siis võta selleks oma esimese kodulooma nimi ja esimene kodu. Tema saigi nimeks Morris Motel, kuna ta pere pidas kunagi Saaremal motelli.

Surrogaat, guljašš, ussid

„Süüa tahad?” küsib ta järsku. „Miks mitte,” vastan viisaka inimesena. Otsustame seada sammud legendaarsesse postmodernistliku arhitektuuriga Sirbi kohvikusse. Ega neid kohti siin üleliia palju pole, mis va vana head autentset toitu pakuksid. Gentrifikatsiooni teerull teeb usinalt oma tööd ja peagi on ka Kopli jõudnud neljaeuroste croissant’ide tõotatud maale. Tunnen seda kanti Kopli kunstigümnaasiumi alumnus’ena juba vanast ajast ja jagan Madleniga paari mälestust. „Näed, seal mu koolivend pidas veidi aega pirukaputkat, aga pärast läks tapmise eest vangi, ja selle putka taga käisime suitsu tegemas,” ütlen, osutades kivist kuudile Kopli tänaval. „See putka pidi Kaur Kenderile kuuluma,” teab Madlen öelda. Kopli Elysium.

Madleni juurde tuli siin Koplis kord üks ukraina mees, kes ütles, et ta on väga ilus ja et ta sooviks, et Madlenist saaks tema lapse surrogaatema.

Mingit veidrat teed pidi jõuame looni, kuidas Madleni juurde tuli siin Koplis kord üks ukraina mees, kes ütles, et ta on väga ilus ja et ta sooviks, et Madlenist saaks tema lapse surrogaatema, kuna ta enda naine ei saa lapsi. Esialgne pakkumine oli 10 000 eurot ja võimalus tuua laps kenasti ilmale nende mereäärses majas Ukrainas. Surrogaatema meie kunstnikust tol korral ei saanud, aga see juhtum iseloomustab hästi, millega elu võib sind siinkandis kokku viia. 

Astume sisse Sirbi kohvikusse ja tellime päevapraed, milleks on tatar ja guljašš. 3.50! Hind, mis ka hind on! Teenindaja, kelle hääl kõlab, nagu ta oleks umbes kaks miljonit sigaretti ära suitsetanud, toob road lauda ja midagi pole öelda, tegemist on keelt alla viiva kulinaariaga. Proovi sa linna pealt sellist hinna ja kvaliteedi suhet leida. Tatart vitsutades peatume korra kunstniku lemmikloomal, kes elab tal kodus akvaariumis – Mehhiko tömpsuul ehk aksolotlil, keda Madlen aeg-ajalt vihmaussidega toidab. Mündi teisel poolel on süütunne, mis on temas aja jooksul vihmausside ees tekkinud. Juhtuski nii, et kord nägi ta (oli see unes või ilmsi, ei saanudki aru) laua taga istumas ja einestamas inimmõõtmelisi vihmausse. Sellest inspireerituna tahab ta tuleval aastal suured vihmaussid ka ühe näituse raames Kadrioru parki istuma panna. Leiame tatrataldrikute kohal, et ega see süütunne vihmaussi ees lõpuni õigustatud ei ole, sest varem või hiljem kõduneme ka ise maa sees ja siis saavad igasugu elajad meie ihul kui päevapakkumisel hea maitsta lasta.

See vihmaussilik suure ja väikese suhe paneb teda mõtlema. Madlen ütleb, et ta proovib harjuda sellega, et teha rohkem väikese skaala asju. „Olgem ausad, väikesel asjal on ka võim, kuigi ajalooliselt ollakse harjunud pigem suurt kummardama, kuna füüsilisus ja imestus tekivad suurest.” Aga väike tahab ka kummardamist.

Kui oleme stuudiosse tagasi jalutanud ja sisse astub naabrimees Tarik, mainib Madlen kui muuseas kurioosset perioodi oma elust, kus ta ei saanud kuus kuud magada. Kui, siis ainult kergeid uinakuid tehes. See une ja ärkveloleku vahepealne seisund iseloomustab vast ka tema töid kõige laiemalt.

Tarik Labrighli on fotograaf, DJ, produtsent ja getogrillija. Veab muu hulgas Halal Clubi nime kandvat peosarja ja plaadifirmat.