„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord veetsime päeva tantsija ja koreograafi Sigrid Saviga.

Eelmise aasta lõpus võis tunduda, et on keeruline käia etenduskunsti vaatamas, ilma et laval poleks Sigrid Savi. Liialdus? Võib-olla tõesti, aga 2022. aastal nägin ma teda laval vast kaheksa korda, iga kord eri teosega. Esimest korda juhtus see märtsis Kanuti Gildi SAALi „Made in Estonia Maratonil”, kus ta esitas kaks naudingukultuuriteemalist lühiteost, ja viimati nägin teda samuti Kanutis etendunud lavastuses „Cowbody”, mille ta lõi koos Hanna Kritten Tangsooga. Sinna vahele jäid esinemised black box’ides, galeriides ja pidudel, lavadel nii Eestis kui ka välismaal. Olgu tantsija või koreograafina, Savil on seljataga ropult viljakas aasta. Kui uurisin meie koos veedetud päeva poole peal, et mida tal sel aastal veel teha on vaja (eeldades vast pikka ülesannete nimekirja), siis tuli välja, et enda häguse argipäeva mulle tutvustamine oligi tema tehakirja viimane punkt aastal 2022.

Grimmi, kostüümi ja butafooriaga

Kuna Sigridil ei ole Tallinnas stuudiot, küsisin lugu ette valmistades, kus ta siis peamiselt tööd teeb. Pärast veidi mõtlemist pakkus ta välja kolm kohta: bouldering’i-stuudio Kivi Climbing, kus ma saaksin oma silmaga näha, kuidas ta enda füüsist tippvormis hoiab, teiseks Linnahalli alad, et avastada ruumiga mängimise rõõme, ja kolmandaks mõni kohvik. Viimane neist põhjusel, et teada ju on, et vabakutselise loovisikuna töötamine eeldab pühendunud ja regulaarset tippimist ja klõpsutamist internetiühendusega aparaadi ees. Võime mõelda neist kui stuudio kolmest nurgast: trenniala, kus saab keha soojaks, tugevaks ja paindlikuks teha, siis hea vaatega aken, mis paneb loovad mõtted peas käima, ning kontorinurgake, kust saab need kuradima avaldused ja e-kirjad teele panna.

Ringlevast viirusest äsja paranenuna jõudiski Sigrid jahedasse Kivi Climbingu ronimissaali. Mõte Sigridi katsetuste, õnnestumiste ja läbikukkumiste protsessi pealtvaatamisest täitis mind elevusega. Igaüks ei saa ju köögipoolelt raporteerida… Seega mõistate vast mu pettumust, kui mu ees seisis tumedates toonides silmameigi, hoolikalt paigutatud ruuži ja ümberriietumisplaanidega artiste. Riietusruumis võttis ta kotist välja õuna ja gaasimaski, millega fotodele huvitavat aktsenti lisada. „An apple a day keeps the war away,” osutas ta neile kavala naeratusega. Hmm, tal on siin juba mingi kontseptsioon välja töötatud. Ja selleks et meid köögipoolelt veelgi kaugemale transportida, oli ta ronimiseks hoopis teistsugused püksid ja pluusi kaasa võtnud, seega musta ja roosaga värvilised retuusid läksid kotti ning jalga tõmbas ta hoopis alt laienevad teksad. Kostüüm ka kaasas…

Sain kiirelt aru, et publikuga harjunud inimest ei saa niisama lihtsalt endal tajutavat pilku unustama panna. Loomulikult tahab professionaalne koreograaf ka selle päeva ohjad ikka enda kätte haarata! Õnneks jõudis siis kohale meie fotograaf Alana. Sosistasin talle salamisi kõrva, et tundub, et Sigrid tahab show’d teha, aga hea oleks, kui fookus oleks just nendel hetkedel, kui ta pealtvaataja pilgu ära unustab, et saaksime püüda kinni vahepealsed momendid. Outfit paigas, asusid Sigridi silmad mööda värviliste mummude ja plaatidega kaetud saaliseinasid vilama, et tuvastada kohad, kus liikudes tuleksid eriti toredad pildid. Meenutasin talle, et ta võib minu ja Alana ronides täielikult ära unustada ja oma tavalisele protsessile keskenduda, nautida liikumist iseeneses.

Loomulikult tahab professionaalne koreograaf ka selle päeva ohjad ikka enda kätte haarata!

Sportlik hasart

Asusime kehasid üles soojendama. Võtsin ka osa, lootes, et õpin selle käigus salajasi nippe või trikke. Kui uurisin, kuidas ta end vormis hoiab, kui ronimisseina parasjagu käeulatuses ei ole, näitas ta mulle ette säärase harjutuse: oled küljeplangus, siis sirutad käe lae suunas ja seejärel suunad selle keha veidi pöörates elegantselt maapoolse kaenlaaluse alt läbi, siis sealt jälle üles. Proovisin. Täitsa intensiivne oli.

Keha soojendades jagas Sigrid lugusid sportlikust hasardist. Kuulsin näiteks, kuidas ta otsustas ujuma minna, eesmärgiga teha 20 otsa. 20 otsa piirile lähenedes sai ta aru, et ohoo, vist saab isegi 30 teha. Siis… äkki teeb 40? Miks mitte 50? Pea hakkas ajus juurduma mõte sellest, kui kauni ümmarguse numbrini jõuaks ta 100 otsa ujumisel. Puhas hasart suutiski lihaste ja kopsude väsimust unustama panna – otsad said tehtud. Uurisin selle peale, kas tal on kunagi mingeid suuremaid vigastusi olnud. Jah. Ükskord murdus roie. Aga arstiabi ei olevat see vajanud.

Vaadates Savi seina peal liikumas, tekkisid kiirelt paralleelid tema koreograafia ja liikumisstiiliga. Selge keskendumine liikumise funktsionaalsusele. Hoolikad, kuid optimaalsena mõjuvad asetused. Raskuskeskmete loogikaga mängimine. Tajusin just esimestel radadel, et tema füüsis võimaldas liikuda ilma rapsimata. 

Pärast ühte eriti kontimurdvat ronimisringi tegime väikese hingetõmbepausi. Vestlus läks Berliini peale. „Viimane kord, kui ma Berliinis käisin, sõitsin öösel rongiga koju. Üks vanem mees istus mu vastu ja me hakkasime rääkima. Järsku surusime ühte kätt, siis tegime teise käega tere ja siis sõitsime kolm peatust kinnisilmi üksteise kätest risti kinni hoides, pead sisuliselt koos. Siis ta ütles, et see on tema peatus, ja kõndiski rongist välja.” Linnatänavatel kondamine toidab loovaju, söödab ette ootamatuid võimalusi nii vaatlemiseks kui ka osalemiseks. Berliinis rohkem, Tallinnas vähem. Eesti on samas mugavam, turvalisem. Sellepärast Sigrid tahakski ideaalis oma elu kahe linna vahel ära jaotada. Rikkalikult juhuseid täis metropol võib oma suuruse ja anonüümsusega üksildustunnet süvendada. „See linn sööb sind kuidagi.” 

Diivatsemine on primitiivne

Kui Sigridi füüsis ronimisest ära väsis, istusime tema pisikesse halli autosse, et Linnahalli juurde sõita. Libisesin tagaistmele suurte lillade hantlite kõrvale. Mina esitasin küsimusi, Alana pildistas ja Sigrid juhtis autot, luges kaarti, vaatas tänavale, tajus läätse enda peal ja riisus oma ajukäärusid, et vastuseid leida. Jõudsime ambivalentsuseni, mida ta oma töödes tihti taga ajab: „Vaataja ei saa aru, kas toon on naljakas või naljakas ja kurb korraga. Pärast ühe töö vaatamist ütles üks tüüp Kanutis, et tal on nii veider tunne, et ta ei taha üksi jääda, sest kogetu tõmbas kuidagi nii kinni. Ise mõtlesin küll, et see oli kergem stseen, aga pärast läks kellelgi õhtu täiesti lukku.” 

Küsisin Sigridilt ka koostöö kohta. Kuidas ta leiab need inimesed, kellega on hea või viljakas koos luua? Kuidas nad ära tunda? Ja kas ta on kunagi kõrvetada saanud? Kontrollitud ülekoormatuse noot hääles (vist olime just suurel ringteel, kust oli vaja maha saada), ütles ta: „Esiteks, kas ta on meeldiv ja empaatiline inimene.” Sealt edasi kirjeldas ta momente, kui ta on kellegi liikumis- ja mõtlemisstiili vaadates endaga haakumist ära tundnud, tajunud, et kui nad koos töötaksid, siis ta ei peaks kõike seletama, tegema rasket tööd, et ideid üle õhusilla kohale toimetada. Hea partner lihtsalt mõistab, sest ühist on piisavalt – stiili- ja maailmataju klapib. Kuid liiga müoopiliseks minna ei tohiks, sest siis tekib oht, et publik ei saa toimuvale üldse pihta. Näiteks „Cowbody” puhul osutusid hindamatuks dramaturg Ruslan Stepanovi küsimused ja tagasiside. Ilma temata oleksid Savi ja Tangsoo võinud siseringi loogikasse kinni jäädagi. Hiljem liigub Sigrid selle mõttega edasi: „Minu meelest peab olema normaalne inimene, et teha mis tahes kunsti. Su töö on olla haavatav, avatud, uudishimulik – kust saab tulla mingi üleolevus? See on siiski üsna ebaglamuurne amet, nii et ma ei näe diivatsemisele väga kohta. Kogu tiim on tähtis, mitte ainult kunstnik ja tema töö.”

Minu meelest peab olema normaalne inimene, et teha mis tahes kunsti. Su töö on olla haavatav, avatud, uudishimulik – kust saab tulla mingi üleolevus?

Sigrid Savi

Vormikorilus

Jõudsimegi Linnahalli parklasse. Jäisel tühermaal parkimisinfo otsimine ja võõrastelt selle küsimine võttis veerand tundi, kuni Sigrid otsustas ehku peale välja minna ja end lihtsalt kesklinnas parkijana määratleda. Läks vist õnneks – kinnitussõnum saabus ruttu. 

Mulle torkas pähe küsimus, mis oli vallanud mind juba mõnda aega: mida kuradit peab Sigrid silmas nende vormide all, mis aina teemaks tulid? Selgub, et oluline osa tema inspiratsioonist tuleneb just kehaosadest moodustuvatest vormidest mõtlemisest ja nende aktiivsest otsimisest. „Vaatan tihti kellegagi koos videot ja pean paluma selle pausile panna, et saaksin teha screenshot’i,” selgitas ta elevil toonil. „Sageli on tegu poole liikumise peal olevate kehadega. Siis analüüsin, mis selle nii vahvaks teeb, miks mulle sellised vormid meeldivad. Kas seal toimivad mingid jooned? Kuidas saab maas lamav poos dünaamiline olla? Kuidas saab staatiline keskkonnaga ühte sulav vorm samal ajal hästi eraldiseisev olla?” Sain paremini pihta küll. Veel enam, Sigridi nohiklik rõõm nakkas. 

Kuna õun sai Kivis turnides ära söödud, oli aeg võtta külmunud lubjakivist kaarte all kotist välja gaasimask. Sigrid asus joonte ja raskuskeskmetega kaamera ees mängima. Nüüd sain veelgi paremini aru, mida vormidega töötamine tegelikult tähendab. Mask ees, hakkas Sigrid oma kehaga seda külma ja ohunoodiga keskkonda artikuleerima. Küünarnukk serva peal ja keha kaldus, nii et tegelikult on küll kogu raskus küünarnukil, kuid pealtvaatajale sedasi ei tundu. Vorm kutsutakse ellu viisil, mis ei vasta ootustele ja äratab seetõttu huvi. Keha tõlgendab ja kehastab ümbritsevat iseenda kaudu.

Kiirelt läks külmaks, kui aus olla. Alana pildistas ja see hoidis teda soojas, Sigrid liikus ja see hoidis teda soojas. Mina vaatasin pealt, hõõrusin käsi kokku ja hüppasin ühe koha peal. Küsides, kas läheme kohvikusse, mõtlesin ma hoopis: „Kui ma kohe ühte kohvitassi käes ei hoia, võib juhtuda, et hakkan asju lõhkuma.” 

Kakao ja loominguline saaste

Ma ei lähe kunagi selle peale, et viimane minut päästab. Ma valmistan alati kõik ette.

Sigrid Savi

Varsti saabusimegi pagarikotta, mida mu suunamudijast tuttav ükskord soovitas. Kui aju ära sulas, ei saanud ma lasta Sigridil kontoritööd teha, vaid tahtsin aina rohkem teada ja kuulda. Ta oli öelnud meie päeva alguses: „Ma ei lähe kunagi selle peale, et viimane minut päästab. Ma valmistan alati kõik ette.” See kehtis ka siin, s.t ta võttis, kakaotass auramas, välja enda märkmed ideedega, mida ta kindlasti väljendada sooviks. Müts pühendumuse ees maha, kuid seekord tõmbasin niite siiski mina. 

Uurisin näo kohta koreograafias. Mind huvitas, miks enamik tantsijaid nägu võrdlemisi neutraalsena hoiab. Ülejäänud keha on mängus, seda kasutatakse täiel määral, kuid näolappi ja selle võimalusi hoitakse tihti lukus. Sigrid ütles, et tavaliselt on selle valiku taga soov säilitada ambivalentsust, kogemuse emotsionaalset laengut publikule mitte sisse sööta. Näiteks „Cowbody” puhul tundsid nad, et pidid tagasi hoidma, et see läbuks ei läheks. Kuna ka tüki heli on veidi absurdimaiguline, mõjuks naeratav või totter näoilme liiga otsese kutsena end lõbustatuna tunda.

Pärast Alana lahkumist uurisingi pimeduses Sigridi käest: „Kas sul jäi veel midagi, millest tahaksid rääkida?” Ta heitis pilgu paberile, kus olid eeldatavasti kirjas teemad. Jah, oli. Kriitika puhta, sõltumatu inspiratsiooni idee aadressil. Ta ei usu sellesse. „Isegi kui kunstnik ennast täiesti ära isoleerib, on meie kollektiivne alateadvus ikkagi nii saastatud, nii ühine, et me jõuame sinnasamma kohta ikka tagasi.” Tema enda kirjeldatud lähenemine loomeprotsessile käivitas mind väga: „Kui olen kuskil kinni ega suuda seoseid luua, siis hakkan end infoga üle külvama. See tekitab seisundi, kus kuskilt hüppab ping! üks teema ja siis ping! teine teema lähedale. Kas see on puhas inspiratsioon? Need seosed saavad tekkida ainult minu alateadvuses, aga ma olen mõjutatud nii teistest inimestest kui ka enda ajaloost. Seega ei ole see puhas, ikka saastatud.”