„Selleks et metal’it teha, peab ikka natuke napakas olema. Peab olema ühildumatu üldise vooluga. See ei ole küll rusikareegel ‒ kui sa pole õige mässaja, pole sa õige metal’i-mees või vastupidi ‒, aga mingisugune suurem või väiksem kokkuklappimatus ühiskondlike normidega paistab olevat tugevaks eelduseks.”

Magnus Andre (29) on vabakutseline produtsent, ansambli Talbot basskitarrist, süntesaatorimängija ja laulja. Talbot on andnud ligi 200 kontserti, neist vähem kui viiendiku Eestis, ning bändi teine album „Scaledˮ pälvis tänavusel Eesti Muusikaauhindade jagamisel aasta metal-albumi tiitli. Kaido Haavandi (36) on helimees, tõlkija, kontserdikorraldaja ja pagan-metal-ansambli Tharaphita kitarrist-süntesaatorimängija, lisaks organiseerib ta suviti Vana-Vigalas Eesti suurimat „raskemale muusikale orienteeritud” festivali Hard Rock Laager. Vestlusringi vormistas artikliks tõlkija, muusikaajakirjanik ja -kriitik ning doom rock’i ansambli Taak laulja Mart Kalvet (38).

Klappimatuse kiitus

Ammugi on möödas ajad, mil ontlikku üldsust hirmutavaid „hevikaid” võrdsustati vägivaldsete pättidega ja seostati saatanakummardamisega. Pikkade juuste eest peksasaamine pole enam igapäevane ‒ pigem pälvib arhetüüpse „karvase” välimusega metal’i-sõber pidutsemisega liiale läinud nudipäiselt võõralt õlalepatsutuse koos rõõmsa tõdemusega: „Sa oled nagu see Metsatöll!” Või vandeseltslasliku ülestunnistusega: „Ma kuulasin ka kunagi Slayerit.” Raskerokk on igas mõttes kapist väljas ning ka ekstreemne metal on endale alternatiivkultuuris arvestatava eluruumi vallutanud. Ometi pole raskemuusiku tee suisa sirge ja avar. „Pahatihti ei käi bänditegemine ja akadeemiline või üldse tööalane karjäär käsikäes,” nendib Kaido. „Mõlemad nõuavad pühendumist ja vähestel õnnestub mõlemaga edukalt tegeleda. Metal’i tegemise juures on seda märgata rohkem kui mujal. Selleks et metal’it teha, peab ikka natuke napakas olema. Peab olema ühildumatu üldise vooluga. See ei ole küll rusikareegel ‒ kui sa pole õige mässaja, pole sa õige metal’i-mees või vastupidi ‒, aga mingisugune suurem või väiksem kokkuklappimatus ühiskondlike normidega paistab olevat tugevaks eelduseks. Normaalselt peavoolu-kodanikult ei saa eeldada, et kärisevad kitarrid ja ebakõlad talle meeldiksid.” Kaido tunnistab, et raske on tagantjärele analüüsida, kuidas metal’i, eriti ekstreemse metal’i ‒ ülikiire, üliraevuka, terrorismis kahtlustatavate piinamiseks kasutatava „lammutamise” ‒ nautimise juurde jõutakse. Tõdeme lõpuks, et metal’i kuulamine on omandatud maitse ‒ nagu kalamarja või oliivide söömine. „Isegi rokk on selline, millega rikkumatul looduslapsel, kelle jaoks on muusika olnud linnulaul ja vilepillihääl, on hoobilt keeruline suhestuda,” arvab Kaido. „Kitarri kõlamoonutusefekt ‒ distortion ‒ kannab, nagu nimigi ütleb, moonutust. Selle sound’iga on midagi „valesti”. Jimi Hendrixi ajal, kui efektiplokkide valik oli napp, lõigati kõlaritel papid katki, et rohkem pläriseks. Metal’i kõlas peegeldub mingisugune groteskivajadus ‒ mingi kriipiv moment peab sees olema.”

Traditsioon ja eksperiment

Pole raske tõmmata katkematut joont esimesest metal-bändist Black Sabbathist Talboti ja Tharaphitani. Kas võib öelda, et metal on subkultuurina jätkusuutlikum kui teised muusika- ja moevoolud? „Äkki meile, kes me selle sees oleme, lihtsalt tundub nii,” arvab Magnus. „Alternatiivkultuuris on tegelikult palju pika traditsiooniga hoovuseid.” Kaido osutab, et metal-kogukonna tõsiseltvõetaval liikmel on siiski keerulisem üleöö vaevata halli massi sulanduvaks kontorirotiks muutuda: „Seda raskendab kogu atribuutika ja poos, mis metal’iga kaasas käib ‒ kas või tätoveeringud. Korralik metal-stiilis nahakaunistus on nagu sildade põletamine. Samamoodi ei kasva pikad juuksed üleöö. Muidugi kõlab selline hoiak mõnevõrra lapsikult, aga nii on läinud.” Kuidas on vankumatult stiilitruud inimesed nii altid muude stiilidega eksperimenteerima, kui osutada tõsiasjale, et edukamad metal-artistid meil ja mujal on lõiminud stiilipuhast käristamist kõrvaliste elementidega ‒ küll folgi, küll klassika, küll tantsumuusikaga? Kas see ei räägi vastandumisjanule vastu? Ei, sugugi mitte, leiab Kaido: „Ju neil muusikutel on natuke igav hakanud ja nad on soovinud oma stiilisisestele normidele vastanduda.” Kas Eesti metal-skeene on meestekeskne? „Kindlasti on muusikute hulgas mehi rohkem kui naisi,” kinnitab Kaido. Publiku osas pole soolõhe kummagi muusiku arust sama silmatorkav. Miks nii? „Võib-olla ei tundu see naistele enamasti lihtsalt kohane,” oletab Kaido. „Huvi oma elu metal’ile pühendada on Eestis naisterahva puhul raskem tekkima.” „Samas, rokis on naisterahvad praegu rohkem pildil kui kümme aastat tagasi,” arvab Magnus. Paistab, et naismuusik olla on üha vastuvõetavam. „Oma roll on ka sellel, kas muusik on iseõppija või muusikakooli kasvandik,” leiab Kaido. „Mulle tundub, et metal-bändidega liituvatel neidudel on sagedamini muusikaline haridus. Ilmselt lihtsustab varasem muusikaga tegelemine otsustamist.”

Küpsed ubinad

Kas Eesti Nokiaks metal-maailmas võiks olla eriomane ugrilikkus? Kaido ütleb, et ei oska sellistes kategooriates mõelda. „Ei usu, et on võluvitsu, mis muusika müübivaks muudavad.” Samas nenditakse, et muusikaäri tipp-produtsendid just selliseid „võluvitsu” otsivadki. „Suurtele plaadifirmadele eksperimenteerimine ei meeldi,” arvab Magnus. Kaido kirjeldab kaht teed tippu: „Mõned plaadifirmad sõlmivad lepinguid lootustandvate bändidega, kelle loomingut kujundatakse mingile mallile vastavaks. Teine võimalus on töötada end underground’is üles muusikaga, mida pole ehk lihtne müüa, ent kui seda tehes saavutatakse teatud küpsus, muutub ka bänd plaadifirmadele kütkestavaks. Firma, mis adub, et bändi saaks nende vahendite toel edukamalt turustada, võtab ka eksperimentaalsema kollektiivi meeleldi enda hõlma alla. Küpsus võib väljenduda ka lavalises enesekindluses. Mulle ei pruugi meeldida bändi muusika, aga kui ma näen, et nad on laval veenvad, saan ma aru, et bänd on hea. Kui saavutad sellise tõsiseltvõetavuse 20. eluaastate algupoolel ja saad pühenduda bändi arendamisele 30. eluaastatel, on sul aega veel paarkümmend aastat suuri tegusid teha ja töö vilju maitsta. Eesti skeene puhul juhtub see reeglina umbes kümme aastat liiga hilja. Meil on nii-öelda usutavate bändide liikmete vanus juba 35–40 aastat…” Kaido leiab, et bänditegemise tahe võiks kasvada välja sisemisest vajadusest: „Võimalikke ohvreid ja tagasilööke tuleks eos teadvustada ja nendega leppida.” „Tuleb endale selgeks teha, kas muusika on ikka see asi, mida sa kõige paremini oskad,” arvab seepeale Magnus. „Kui oskad, siis tulebki seda teha.” Kas on õige öelda, et Eestis pole metal-muusiku karjääriväljavaated eriti avarad? „See on nii kogu maailmas,” teab Kaido. „Praegu turneedel käivate suurte, rahaliselt kindlustatud metal-bändide karjääri on alustaval bändil juba praktiliselt võimatu korrata. Küll aga on tänapäeval kergem olla natuke muusik, natuke ärimees ja natuke pereisa.” Pakun, et Manatarga Euroopa-turnee maailma tuntuima black metal’i bändi Mayhem soojendajana 2004. aastal oli Eesti metal’i jaoks märgilise tähtsusega. Kaido nõustub, märkides, et Metsatöll on selles vallas nüüdseks kaugemale jõudnud. „Mugavustega nightliner-turneebussi ja esmaklassilise korraldusega ringreis oli äärmiselt õpetlik kogemus,” rõhutab ta, lisades, et toonane väljaminek oli suur, kuid plaatide-särkide müügiga õnnestus osa sellest tagasi teenida. Magnuse bänd Talbot esindab hoopis teistsugust, omal käel korraldatud ringreisimudelit. Ka tema kinnitab, et „merch’i” müügiga on heal juhul võimalik rahastada päris suur osa turneest. „Esimese ringreisi tegime kokkulaenatud rahaga,” möönab ta, „aga samas õppisin nende kuude jooksul rohkem kui varasema kümne bändiaastaga.”

Rauad on tules

Kas Hard Rock Laagrit on praegu raskem korraldada kui kümme aastat tagasi? „Kindlasti mitte,” vastab korraldaja Kaido. „Koostööpartnerid on välja kujunenud, keskmine publikuhulk ‒ umbes 1500 inimest ‒ samuti. Mullu laagris esinenud USA legendaarne thrash-bänd Testament tõi festivalile uue hingamise ja ka eakamast publikust koosneva kontingendi.” Kas selline mall, et tegevmuusik töötab lisaks stuudios, korraldab üritusi ja keerab helipuldis nuppu, on tavaline mujalgi? „Ikka. On loomulik, et mida kauem oled skeenes tegev, seda rohkem tekib eneseteostamisvõimalusi, mis vastastikku üksteist täiendavad,” kinnitab Kaido. „Kõige rohkem „päris töö” moodi sellistest otstest on helikeeramine ‒ selles vallas annab isegi karjääri teha. Kontserdikorraldamisega on alati risk, et saad vastu pükse, ehkki kogemuse kogunedes see kahaneb. Bändimehekarjäär ei hakka kindlasti sisse tooma. Võib-olla mõnikord õnnestub vähem peale maksta.” Kui see töö sisse ei too ja hobi ka ei ole, kuidas seda siis nimetada? „See on elustiil,” leiavad mõlemad mehed. Eesti metal-muusikute üheks suuremaks takistuseks võib olla jõuetus, mis neid pärast esimese helikandja ilmumist tabab. Tehakse mitu aastat albumi nimel tööd, aga kui ketas viimaks käes, saabub pingelangus. Tegelikult peaks just siis algama töö värske toote promomise kallal. „Materjali kallal töötamine, selle salvestamine, esinemine ja isegi lihtsalt proovitegemine peab olema mõtestatud protsess,” selgitab Kaido. „Tark on koostada graafik, jagada ülesanded ja kontrollida nende täitmist nagu igas muus äriettevõttes.” Selline mudel eeldab paraku, et lisaks geniaalsetele pillimeestele on bändis ka hea ärivaistu, suhtlemisoskuse ja algatusvõimega organisaatoreid.

Showcase-festivali dihhotoomia

Miks jõuab Tallinn Music Weeki metal’i showcase’ile vaid mõni üksik välisdelegaat? „Olles külastanud ise delegaadina metal’i showcase-festivale mujal, tean ma, mis sellistel üritustel toimub,” muigab Kaido. „Ärgatakse pohmakaga, hängitakse päev otsa teiste delegaatidega ja võib-olla õhtu lõpuks lohistatakse end korraldaja tungivate mõistaandmiste peale üht-kaht kohalikku bändi vaatama. Selliste hevimesside ülesanne on enda ala inimestele seltskondlik kohtumisvõimalus anda. Lubada bändidele, et nende esinemist vaatab arvukas rahvusvaheline „žürii” ja et kergesti võib pudeneda plaadileping, on natuke luiskamise moodi.” Magnuse kogemus on teistsugune: „Talbotil õnnestus lavale pääseda ürituse epitsentris Von Krahli baaris. Seal pälvisime Skype’i auhinna, millega kaasnes esinemine Tamperes festivalil Lost In Music. Järgnesid ülesastumised Euroopa suurimal showcase-festivalil Eurosonic. Meile seda keegi ei öelnud, aga seal käisid meid vaatamas Roskilde agendid. Ilmselt jätsime neile hea mulje, sest mullu olimegi Roskildel.”

Rohkem läbemust!

Mis nõu anda muusikuteed alustavaile noortele? „Selleks et töö hakkaks vilja kandma, on vaja kannatust, püsivust ja pühendumist. Edu ei tule üleöö,” räägib Kaido. „Muu on teisejärguline. Minimaalse eelarvega on täiesti võimalik bändi teha. Normaalsete pillide hinnad algavad paarisajast eurost ‒ paned häälde, vaatad, et käriseb küll, ja saadki kodus arvutisse salvestama hakata.” „Vähemalt üks hullumeelne eesmärk võiks ka olla,” lisab Magnus, „näiteks esineda koos oma lemmikbändiga. Aga kui seda saavutada ei õnnestu, ei tohiks ka heituda. Kõige hullem on see, kui inimene end ise ühekordse põrumise peale masendusse mõtleb.” Kas võib öelda, et praegu läheb Eesti metal’il paremini kui iial varem? „Välismaal on teadlikkus Eesti metal’ist kindlasti kõrgseisus,” nendib Kaido. „Eesti kohta ei oska öelda.” „Võit on seegi, kui perekondlikus süldilauas ei vaadata bändimeest nagu külahullu, kelle põhitegevus on prooviruumis õllejoomine,” postuleerib Magnus.

Märtsikuu Müürilehe kaks muusikakülge on kokku pannud Rada7. Mittetulunduslikel alustel ja vaprate vabatahtlike tegemistahtel toimiv veebikeskkond tähistab sel aastal oma 15. sünnipäeva. Pika tegevusaja jooksul on jagatud kohalikule muusikaskeenele toetust nii kirjasõna kui ka nõu ja jõu näol.

Sensatsiooniliste klikiteemade puudumisest hoolimata on Rada7 oma laialdase kõlapinnaga julgelt populaarseim eestikeelne muusikasait. Artiklite teemavalikut kannustab otsiv ja uue järele janunev vaim, mis uurib kõikvõimalikku põnevat nii muusikalises areaalis kui ka selle piiride taha jäävas ning püüab vältida seejuures hambutut eklektikat ja mugavalt sissesõidetud vakku kaldumist. Rada7 jagab alati rõõmuga tähelepanu ka külalisautoritele ‒ kirjutamishuvi puhul võta nendega ühendust aadressil teave@rada7.ee.