Mis on eelduseks, et inimene leiab oma koha mõnes subkultuuris, ja kas vananedes see identiteet ähmastub? Miks on linnaruum olnud noortele oluline kogunemispaik ja kui lihtne on neilt seda ära võtta? Otsime vastuseid koos subkultuurist tulnud ja nüüd neid uuriva muusikateadlasega. 

Kui asi puudutab subkultuuride hingeelu või popkultuuri anatoomiat, hüppab tihti esimesena pähe just Brigitta Davidjantsi nimi. Oleme Müürileheski palunud tal maalida lugejale silme ette kohalike naispunkarite nägu, muukida lahti eesti poplaulude sõnumeid ja kirjutada endise muusikaajakirjanikuna sellest, kuidas muusikakriitikat tehes ausaks jääda. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teadlasena subkultuure uuriv ning õppejõuna teadmisi jagav Brigitta on meist enamasti ikka sammuke ees – mõni teema, millega talle läheneme, on tal juba läbi käidud, parajasti töös või mõttetasandil olemas. Nii on ta kaardistanud juba põhjalikult feminismi teekonda peavoolupopis, eesti naisartiste popmuusikas, Armeenia rahvusliku identiteedi konstrueerimist muusika kaudu jne. Mõni aeg tagasi lõppes tal Helsingi ülikoolis järeldoktorantuur, kus ta tegeles peamiselt subkultuuride marginaaliatega, käsitledes seda eesti naispunkarite, Depeche Mode’i fänniklubi ja venekeelsete noorte näitel.

Alanud aastal asub ta aga koos kolleegide Marju Raju ja Anita Maasaluga uurima Eesti subkultuursete noorte ideologiseerumist 21. sajandil, subkultuuri mõju vaimsele tervisele ja selle põlvkondlikku perspektiivi. Selle kõige kohta rohkem teada saamiseks näiski mõistlik ta seekord intervjueerija või kirjutaja asemel intervjueeritavaks kutsuda. Ja kuigi Brigitta ampluaa ei piirdu ainult teadusliku tasandiga – on ta ju kirjutanud raamatuid, teinud bände ja veab siiamaani Hannaliisa Uusmaga koos duot HUNT –, jäävad need vestlused teist korda ootama. Seekord sukeldume täies mahus subkultuuride ja pisut ka muusikaajakirjanduse toimimisloogikasse.

Suur aastalõpu kokkuvõtete ralli on just mööda saanud. Kui palju sa ise näiteks parimate albumite edetabeleid jälgid?

Mult just küsiti uute albumite edetabelit ja sain aru, et tegelikult väga ei jälgi. Otsin konstantselt uut muusikat, mida kuulata, aga mul ei ole vahet, kas see on kirjutatud sel aastal, kümme või kolmkümmend aastat tagasi. Selles mõttes kulgen ma nii-öelda paralleelmaailmas, aga ma arvan, et minusuguseid on päris palju.

Niisiis kohustust sa ei tunne, et kõige ilmuvaga kursis olla?

Tegelikult vist ei tunne. Üks mu tuttav just ütles, et see on nii armas, kuidas tema otsib kogu aeg uut muusikat ja mina kuulan ainult vanu asju. Ma kuidagi, jah, ei hierarhiseeri ega prioriseeri enda jaoks uut või vana. Ja ma olen aru saanud, et kõik, mis on vajalik, jõuab lõpuks ikka minuni, umbes nagu Kate Bushi „Running Up That Hill” jõudis eelmisel aastal praeguste noorteni.

See on naiste puhul subkultuursetes skeenedes hästi sümptomaatiline, eriti pungis, et neid saadab nn petise sündroom, et nad ei olnud õigesti punkarid.

Mis sa arvad, kas neid tabeleid võib objektiivselt vaadelda või on need pigem mõne üksiku spetsialisti maitse edasiarendus?

Meil on päris palju kõlakoja efekti ja ma arvan, et see on loomulik ja normaalne. Samas, kui mõtlen uurija perspektiivist, siis isiklikud edetabelid on huvitav materjal, mida analüüsida. Mõtlen kohe, et sinna juurde võiks teha edetabelite koostajatega süvaintervjuud ja vaadata, mis pilt välja joonistub. Ja inimlikult on põnev näha, mida keegi esile tõstab.

Mida seal täpsemalt uurida saaks?

Neid teemasid oleks nii palju. Kuna mind ennast huvitavad alati muutused ja arengud ning nende seosed meie ühiskonnaga laiemalt, siis esimese asjana tuleb pähe analüüsida seda, kuidas hangiti edetabelisse jõudnud muusika kohta infot näiteks 30 aastat tagasi ja kuidas praegu. Ning kuidas sellest tulenevalt või selle kiuste on otsustajate ja arvajate ring laienenud või muutunud.

Mäletan umbes 2000ndate keskpaika, kui muusikaportaal Pitchfork suutis nii mõnegi artisti loomingust, kelle albumile nad madala skoori panid, negatiivse kuvandi luua. Kas muusikaajakirjandusel on praegu veel üldse niisugust jõudu?

Ma ei ole kindel, et eriti on. Tunnen, et mingid asjad on demokratiseerunud, mingis mõttes on lisandunud kõlakoja efekti. Mäletan, kui ma kunagi muusikaajakirjanikuna alustasin ja sattusin Päevalehte muusikakriitikuks. See oli nullindate keskpaik või esimene pool ja siis oli küll selline tunne, et ma ei saa aru, miks mulle kui kriitikule nii palju võimu omistatakse. Mulle tundus see juba tollal liiast. Ma võin kirjutada ükskõik mida, aga lõpuks teevad muusikud ikka oma asja. Kui keegi kirjutab midagi, mis neile ei meeldi, siis nad saavad alati lihtsalt öelda, et kriitik on loll. Või kui kirjutad midagi, mis neile meeldib, siis korra on justkui tore. Tegelikult ei ole seal sellist võimu, nagu arvatakse olevat. Võib-olla maailma mastaabis, aga vaevalt et Eestis, panused tunduvad nii palju pisemad. Mind häirib natuke see – ja see on ka põhjus, miks ma ise ei taha eriti kirjutada –, et kõik tunnevad kõiki ja seetõttu on raske aus olla. Ma tahan, et keegi ütleks välja, et mõni väga hinnatud ja armastatud, juba institutsionaliseerunud artist tegi nõrga plaadi. Aga keegi ei ütle, sest keegi ei taha kellegagi tülli minna. Ma saan inimlikult sellest aru. Selles mõttes ma tunnen, et see väiksus on meie probleem.

Oma teadustöös keskendud sa suuresti subkultuuridele. Hiljuti tegelesid põhjalikult marginaliseeritud identiteetidega Eesti subkultuurides 80ndatel ja 90ndatel. Mille põhjal sa oma subjekte valid?

Ma arvan, et mind iseloomustab teadlasena võib-olla feministlik lähtekoht. Teadus ei ole kunagi neutraalne ja me ei saa distantseerida ennast sellest, mida me uurime, nii et see lähtub tegelikult väga tugevalt minust endast. Kuna ma kuulun mingis mõttes ikkagi rahvusvähemusse, sest mu isa on armeenlane ja ema poollätlane-pooleestlane, siis see teisesuse kogemus on minu jaoks lapsest saati olemas olnud, nii kaua kui ma ennast mäletan. Ilmselt on see suunanud mind uurima neid rühmi siin Eestis ja ka globaalselt on see huvitav teema. Eriti paelub mind see, kuidas enamasti loovad marginaalsed rühmad oma marginaaliad. See on küll labane näide, aga mul oli lapsepõlves sõbranna, kellega olime mõlemad klassi heidikud, aga meie omavahelises suhtes kiusas tema omakorda mind. Ja ma saan aru, et mitte seepärast, et ta oleks pahatahtlik olnud, vaid kui sa oled juba see, keda kiusatakse, siis sa vajad seda ühte veel nõrgemat. Mina kiusasin seetõttu oma nooremat venda. Teine asi on see, et ma uurin teemasid, millest ma ise hoolin. Lähen tihti kirjutamise ja uurimise ajal neisse lugudesse väga sisse ja suhtun neisse suure armastusega, mis ei ole ilmselt teadlase puhul õige asi, mida teha. Samas mulle tundub, et kui kaob hoolimine, siis ei olegi sellel kõigel mõtet.

Sa olid vist ise ka noorena punkar?

Ma olin pungiskeenes küll. 

Aga kas sa pidasid end punkariks?

Kui sa küsid, kas ma olin punkar, siis minu instinktiivne vastus on, et ah, mis nüüd mina see õige punkar olin. Nüüd ma saan aru, et selline tunne on tüdrukute puhul üsna tavaline. Ma uurisin eesti naisi pungis. Intervjueerisin nüüdseks vanima pungipõlvkonna naisi, kes avastasid selle 70.–80. aastate vahetusel, ja noorimaid, kes olid punkarid 2000ndate keskel. Kui ma vaatasin ka globaalses plaanis, mida on Ühendkuningriigis ja mujal kirjutatud, siis see on tegelikult naiste puhul subkultuursetes skeenedes hästi sümptomaatiline, eriti pungis, et neid saadab nn petise sündroom, et nad ei olnud õigesti punkarid. Õige punk oli siis, kui tuli Villu Tamme, või õige punk oli ÜKs, kus oli Sex Pistols. Ka ÜK naiste puhul esines seda, et õige punk oli Clashi ajal. Olles rääkinud kõigi nende väga ägedate naistega ja lugenud neid uurimusi, olen jõudnud sinna, et jah, ilmselt ma olin küll punkar, lihtsalt omal 90ndate postsovetliku Eesti moel.

90ndate keskpaik oli aeg, kui põhihitt oli „Turvamees”. Eliitkooli poiste lõpuvideoid vaadates ütlesid kõik, et nad tahavad turvameheks saada, aga lõpuks läksid juurat õppima.

Kas meespunkarid vaatasid ka kuidagi ülevalt alla või oli see pigem naiste enda tunnetus?

Mingite meestega rääkides on mul jäänud mulje, et ka neil oli see tunne, et õige punk oli mujal. Ma ei mäleta, et oleks olnud mingit erilist ülevalt alla vaatamist, aga ehk ma noore inimesena lihtsalt ei märganud seda. Üheksakümnendad oli kummaline aeg, kui oligi palju subkultuure ja piirid nende vahel olid palju hägusemad kui näiteks eelnenud kümnendil. Minu imetlus ja kadedus oli suunatud pigem nende naiste poole, kes julgesid endale siilisoengu teha ja kusagilt needid läbi ajada. 

Kas subkultuurisiseseid kihistusi oli 80ndatel ja 90ndatel palju?

Neid kihistusi oli väga palju ja see ongi huvitav, sest subkultuuride piirid olid väga hägused. Mul oli kolm juhtumiuuringut, mis mind spetsiifiliselt huvitasid. Üheks olidki naised pungis, mille puhul ma kulgesin läbi stagnatsiooni ja perestroika iseseisvumise ja ühiskonna stabiliseerumiseni. Siis Eesti Depeche Mode’i fänniklubi, sest minu arvates on täiesti fenomenaalne, et nad on tegutsenud 30 aastat; kuidas nad alustasid isetehtud zine’ide ja kirjavahetusega üle Eesti – see on hoopis teistsugune kui teiste subkultuuride lugu Eestis ja kuidagi väga südamlikult tüdrukuid kaasav. Kolmas seltskond, millega ma alles tegelen, on venekeelsed poisid ja tüdrukud, kellega ma ise suhtlesin kõige rohkem vanalinnas ja meie linnaruumis. Nad alustasid minu arust sageli grungest ja sealtsamast arenes väga tugev metal’i-skeene. Selle uurimuse fookus ilmselt küll veel muutub, sest venekeelseid noori uurides tuleb nii palju uut ja huvitavat infot, et ma alles mõtlen, kuidas seda kategoriseerida.

Lugesin Ekspressist sedasama Depeche Mode’i fänniklubi lugu, kus Liis Roden kirjeldas väga tabavalt: „Enamik, mis tollal meediast tuli, oli Vikerraadiost „Veskimees” või Soome TVst 1980ndate tilulilu happy people pop music, teisalt sentimentaalsed pompoossed rokkballaadid. Depeche oli dark, gloomy ja stoiline, samas seletamatult sügav ja jõuline, tasakaalukas, rõõmutu vaade elule – ja see tohutult kõnetas. See oli salamina. Samas teatud iroonia, küünilisus. Ka natuke mina. […] Ma olin lummatud.” 

Olen uurinud üsna palju neid rühmi, kelle hulgas ma ise olen insaider, kas või armeenlasi Eestis. DMi klubis ma ei olnud, kuigi teadsin sealt mingeid inimesi. Samas see teisesuse kogemus, mida nad kirjeldasid, oli minu arust universaalne, väga paljudele tuttav, ja ma sain aru, et kui see lugu Ekspressis ilmus, siis paljud tänapäeva noored tundsid selles midagi ära.

Intervjuud kokku leppides mainisid, et DMi klubi oli ka peavoolu feminiinsuste ja maskuliinsuste suhtes väga alternatiivne. Milles see lisaks tüdrukute kaasamisele väljendus?

Kui vaatame kogu nende esteetikat, tundub see ikkagi vägagi macho, kõik need nahktagid ja asjad. Aga kui mõtleme, mis oli peavoolu macho… See oli aeg, kui põhihitt oli „Turvamees”. Eliitkooli poiste lõpuvideoid vaadates ütlesid kõik, et nad tahavad turvameheks saada, aga lõpuks läksid juurat õppima. Mulle tundub, et DMi klubi maskuliinsus erines ikkagi vägagi normist. Kui poisil olid pikad juuksed, kurtsid nad, et memmekesed lähevad üle tee ja hoiavad kotist tugevasti kinni. Tänapäeval tundub see täitsa naljakas. Samas ka naised hälbisid selles kambas feminiinsusest. Seesama Liis kirjeldas, kuidas Nõmme vahel tuli mingi mees teda sõimama ja kui ta sai aru, et tegemist on tüdrukuga, haaras ta peast kinni: „Issand, tüdruk!” See oli ka aeg, kui oli tugev beibekultuur, kus käidigi retuuside ja nabapluusiga, tohutu meik näos. 

Kas saab ka riigiti mingeid erinevusi välja tuua. Kuidas näiteks erinesid punkarid Eestis ja Soomes?

Eesti punki mõjutas ju tegelikult Soome. Meil oli hiljuti Helsingis viimane seminar ja mul oli hästi tore juhendaja Anu Korhonen, kes on minust võib-olla mõnikümmend aastat vanem. Mul on praegu käsil pikem kirjatükk ühest J.M.K.E. albumist ja kui ma seda tutvustasin, ütles Anu, et ta mäletab, kuidas nad veel karjusid kaasa: „Tere, perestroika!” Kui ta luges seda, kus ma kirjeldan, kui do it yourself oli eesti punk ja kuidas vanaisa kappidest leiti riideid, et ennast pungiks teha, siis ta ütles, et neil oli täpselt samamoodi. Nad otsisid samuti oma vanavanemate kappidest riideid ning oli vaesus ja koledus. Ma mõtlesin lapsena alati, et Soomest tulevad värviline näts ja ilusad riided, aga tema ütles, et oh ei. See pani mind esimest korda mõtlema, et võib-olla meil oli ikkagi Soomega rohkem ühist, kui ma oleks arvanud, olgugi et mastaabid olid loomulikult hoopis teised. Minu arust on pungi puhul huvitav hoopiski see, et meil on palju mingeid müüte. Meil räägitakse kogu aeg, et punk oli eesti asi, kuid 80ndatel ja 90ndatel oli vene punkareid ka. Rääkisingi hiljuti ühe venekeelse tüübiga, kes seletas, kui raske oli tollal olla venelasena punkar. Said mõlemalt poolt sõimata. Sõimasid nii venelased, et kas sa ei austa venelasi, kui ka eestlased. Mul on tunne, et meil on palju paralleelajalugusid, mis on peidus teiste ajalugude all. 

On kurb, mida näiteks gentrifikatsioon on meie vanalinnaga teinud. See sõi subkultuurid vanalinnast välja. See sõi sealt niimoodi välja ka noored ja elu.

Mis rolli mängis subkultuuride jaoks linnaruum?

Subkultuurid olid internetieelsel ajal väga linnaruumipõhised. Näiteks Tallinnas kogunesid viiekümnendatel Viru väravate juures teddy boy’d ehk lõngused, hipid käisid koos Vabaduse väljakul. 80ndatel ja 90ndatel olid kõik linnaruumis ja me kõik käisime samadel pindadel, näiteks Lollide mäel – need, keda kutsuti vene karvasteks, skinhead’id, punkarid, neohipid. Depeche Mode’i fänniklubi on selles mõttes unikaalne, et nemad said kokku kirja teel oma turvalises ruumis, mis on ilmselt ka põhjus, miks tüdrukud olid nii kaasatud – nad said liituda turvaliselt n-ö oma magamistoast. Muidu nad internetieelsetes subkultuurides nii kaasatud ei olnud.

Nii et Lollide mägi oli toona nagu omamoodi Viru keskus?

Viru keskus ei ole võib-olla nii alternatiivne. Tollal oli piir alternatiivi ja peavoolu vahel väga range. Sajandivahetusel see kõik tohutult hägustus interneti tulekuga, kuigi nüüd on jälle mingi uus kamp peale kasvanud, kes mõtestab enda puhul rangemalt subkultuurset identiteeti, ja mulle tundub, et see on natuke seotud nende vanematega. Minu põlvkond on kasvanud suureks, saanud lapsed ning seal on vanemate ja laste vahel natukene teistmoodi suhe. Ollakse samas meediaruumis ja mõjutatakse üksteise subkultuurset ja muusikalist kogemust. Muide, need protsessid võtamegi sel aastal EMTAs uurimiseks fookusesse.

Mis tingib selle, et mingist linnaruumi osast saab kogunemispaik? Miks see oluline on?

Minu jaoks oli see hästi huvitav, kuidas mõned kohad olid subkultuursed ja teised mitte. Kas või Raekoja plats, kus käidi aastakümneid. See on tegelikult nii kurb, mida näiteks gentrifikatsioon on meie vanalinnaga teinud. See sõi subkultuurid vanalinnast välja. See sõi sealt niimoodi välja ka noored ja elu. Üks naine meenutas, et sajandivahetusel tekkis sinna politseijaoskond, pandi kaamerad ja seetõttu noored enam ei käinud seal. Eri skeenede ja põlvkondade jutust tuli selgelt välja, et olid kohad, mille puhul sa teadsid, et keegi ikka on seal. Mobiiltelefone ei olnud, kõigil ei olnud ka lauatelefone, sa ei saanud inimesi kätte või ei raatsinud helistada ja siis läksidki linna, kõndisid kõik need kohad läbi ja kellegi ikka leidsid. Või kui tahtsid teada, mis kontserdid toimuvad, läksid sinna, kus olid kontserdiplakatid. Võisid sattuda vabalt ka mõne kontserdi peale kusagil suvalisel tänaval. Linnaruum oli oluline, elus ja dünaamiline infovahetuse koht. See oli rohkem inimeste oma.

Mobiiltelefone ei olnud, kõigil ei olnud ka lauatelefone ja siis läksidki linna, kõndisid kõik kogunemispaigad läbi ja kellegi ikka leidsid.

Mis olid 90ndatel peamised alternatiivsed kontserdi- ja peokohad?

Baar 13 oli minu arust see, kus palju käidi. Seal ei olnud ainult pungiasjad. Mäletan üht hästi naljakat J.M.K.E. kontserti kusagil 97. aastal, kus Villu Tamme laulis, kõik hüppasid. See Baar 13 oli paras urgas. Sinna olid kuidagi sattunud soliidselt riides soome mees ja tikk-kontsadega eesti naine, punane roos käes. Kui lugude vahel korra vaikus tekkis, oli kuulda, kuidas see mees jorutas naisele Toni Braxtoni lugu: „Unbreak my heart…” Von Krahlis käidi ka palju, Levikas oli. Mingil hetkel, kui mina juba enam eriti ei hänginud, oli Vene tänava 24 tunni poe esine see koht, kus noored alati kokku tulid.

Huvitav, miks seal?

Üks naine ütles, et seal sai kangi all pissil käia.

Mis on üldse eelduseks, et inimene leiab end osana mõnest subkultuurist?

Nende intervjuude põhjal, mille olen teinud, joonistub ikkagi välja see, et kõigil on olnud mingisugune teisesuse kogemus. Kes on olnud näiteks segarahvusest, on rõhutatud introvertsust, kinnisust, toodi välja koolikiusamist. Mulle tundub, et sa leiad endale seeläbi oma turvalise ruumi, kus olla. Mul oli sama asi. Mind kiusati koolis, mulle ei meeldinud seal, ma ei osanud sinna sulanduda ja mul ei olnud väga cool’e riideid. Siis teed sellest defektist efekti. Oskan enda pealt öelda ja kui oleme sõbrannadega rääkinud, siis kõik on viidanud, et see oli ellujäämisstrateegia. Üks tüdruk ütles mulle, et tal oli klassiõde, kes käis ühe Nancy tantsupoisiga, ja ta sai aru, et tema jaoks jääb alati kättesaamatuks olla see lahe, ilus, nunnu tüdruk, kes käib Nancy tantsupoisiga. Ta tundis, et ta pidigi tõukama ennast teise äärmusesse, et leida oma koht.

Meil on just praegu Marjuga pooleli üks hästi tore uurimus. Meil on tekkinud ka LGBTQ+ rühmad, kes teevad muusikat, ja meie fookuses on praegu segakoor Vikerlased. Mina uurisin identiteedipoliitilist aspekti – mis toob sellise kogukonnakoori kokku ja mis neid ajendab –, käisin ka ise kooris laulmas, ning Marju vaatas vaimse tervise aspekte, seda, kuidas ühine muusikaline tegevus inimestele positiivselt mõjub. See tuli ka minu subkultuuriuurimusest tugevalt välja, et kuulumine on väga palju seotud ikkagi emotsionaalse heaoluga. See, et sa kuulud sinna, kuulad ja teed seda muusikat. Nüüd astusime sealt sammu edasi. Kooriliikmed olid hästi teadlikud, kuidas ennast hoida, ja terve mõtteviisiga. Minu jaoks on huvitav see, mida mu kolleeg Anu Veenre tabavalt ütles, et kui võtame ükskõik mis koori, siis sinna satuvad inimesed, kes võib-olla muidu ei ole nii ühel lainel, aga lauldes tekib ühtsustunne. Vikerlastes oli minu arust see ühtsustunne juba enne olemas, lauldes see lihtsalt võimendus. See on ikkagi üsna unikaalne pehme aktivismi vorm. See, et me laulame selle kogukonna eest.

Kuivõrd subkultuuriline kuuluvus vanemas eas ähmastub?

Ma arvan, et see sõltub väga palju inimesest. Ma küsisin naistelt, kas punk on neis kusagil veel alles. Peaaegu kõik ütlesid, et muidugi on! Isegi kui neil on pärlid kaelas ja ilus soeng peas, siis mul on tunne, et päris paljudest see ikkagi ei kao ära. Kui ma mõtlen, mille ma ise sealt kaasa olen saanud, siis ma siiamaani kahtlen institutsioonides, ja usun, et see on juuripidi selles pungiajas. Üks naine ütles hästi armsasti, et see on nagu nähtamatu anarhiamärk su laubal.

Olen sattunud viimasel ajal artiklite otsa sellest, kuidas keskikka jõudes ei viitsi paljud enam uut muusikat kuulata ja pöörduvad hoopis tagasi oma vanade lemmikute juurde. Kuidas sina seda mõtestaksid?

Minu arust on palju kurvem see, kui inimesed kaotavad üldse sideme muusikaga. Ma olen näinud inimesi, kellele muusika on hästi oluline ja siis ühel hetkel enam mitte. Aga ma saan aru, et ilmselt need inimesed ise ei ole õnnetud, nii et mis ma neile ikka kaasa tunnen. Mul endal on ka jäänud alles mingid vanad lemmikud, kuigi uusi tuleb peale. Ma ise olen mõelnud vanade lemmikute naasmise puhul seda, et sa õpid asju uutmoodi mõtestama. Näiteks Nirvana, mida ma kuulasin, kui olin 13 ja mille avastasin 20 aastat hiljem uuesti – mind tabas šokk, kui sain lõpuks aru, millest nad laulavad ja kuidas nad laulavad. Muusikale lisandub sageli mingeid uusi kihte ja ma arvan, et see on ka hea põhjus, miks inimesed vanade asjade juurde tagasi pöörduvad. Nad õpivad asju uutmoodi mõtestama. 

Ma siiamaani kahtlen institutsioonides ja usun, et see on juuripidi selles pungiajas.

Üks argument, mida välja toodi, oli ka see, et uus muusika on seotud noortekultuuridega ning seetõttu on sellega raskem suhestuda. 

Ma arvan, et ka seda on, aga kõvasti vähem kui varem. Mu 12–aastane poeg ning 6-aastased tütar ja poeg vaatasid ära „Wednesday” sarja ja mina oma kaasaga ka ning see on see, mis meid kokku toob. Ma ei ütle, et see on kõigil nii, aga ma arvan, et tänu sellele, et oleme samas meediaruumis, on põlvkondlikud piirid läinud hägusemaks ning meil on ka sarnasem muusikamaitse ja sarnased huvid. Samas on noorte puhul näha ka nostalgiat olnud aegade järele. Mäletan, et üheksakümnendatel ja sajandivahetusel oli tugev 70ndate nostalgia ja nüüd on noortel 90ndate nostalgiat – see on aeg, mida nad ei ole näinud, aga millel on mingisugune romantiseeritud kuvand ja sellest ka tagasipöördumine selle muusika juurde. Rääkides noorte nostalgiast. Käisin suvel Plastikus peol ja sattusin rääkima ühe tüübiga, kes oli minust silma järgi noorem. Ta ütles, et talle meeldib vana muusika. Ma ütlesin, et mulle ka, et ma kuulasin Emerson, Lake & Palmerit ja mingit sellist asja kunagi. Ta jäi selle peale imelikult vait. Mõtlesin, et kurat, oleks pidanud rääkima sellest, kuidas ma vanamuusikat kuulasin, et ta vist mõtles seda. Ja siis ta ütles, et ei, ta mõtles rohkem üheksakümnendaid. Mind tabas šokina, et issand, üheksakümnendad on vana muusika.

Vahepeal on ikka räägitud subkultuuride surmast. Kuidas sa seda teadlasena näed – kas meil on olnud selliseid mõõnaperioode?

Seda ma oskan öelda ilmselt aasta pärast, aga ma spekuleeriksin, et uus sajand tõi tervikuna mingi languse. Selle aja kohta ütles vist Erik Morna, et ei olnud tegelikult ka eriti palju bände, sest kõik olid korraga DJd. Samamoodi oli 90ndate algul roki nullpunkt. Vene turgu enam ei olnud, raha ei olnud ja kõik tegelesid ellujäämisega. Muusikud läksid Soome laevale. Nii tundus olevat ka nullindate algul. Mulle näib, et internet ikkagi hägustas neid piire, eriti peavoolu ja alternatiivi vahel, nii et me räägime isegi postsubkultuursest ajast, mis ei olegi iseenesest halb. Kui ma praegu noori vaatan, siis mulle tundub, et subkultuursuse teema on jälle hästi oluline. Mingil hetkel hakkasin jälle märkama linna peal, et noortel on J.M.K.E. tagid. Võtsin oma kolleegi 11-aastasel pojal nööbist kinni ja küsisin, miks ta seda kuulab ja mida see talle tähendab, ning sain aru, et üsna samadel põhjustel kui ma ise temast pisut vanemana.

Subkultuuride ideologiseeritust käsitleva uuringu, millega te peagi tegelema hakkate, kirjelduses on öeldud, et 90ndate noorte puhul oli seda ideologiseeritust vähem. Kuidas nii?

See tuli esile sellest naispunkarite uuringust, mille ma tegin. Nõukogude ajal oli see üsna tugevalt ideologiseeritud. See on see glokalisatsioon, et globaalne ilming võttis lokaalse vormi, ning Eesti punkarid ihalesid pigem kapitalistlikku maailmakorda. Meil oli selline võltsvasakpoolsus ja ma arvan, et see resoneeris ka ajastuga, stagnatsiooni ja perestroikaga. Kui ühiskond nullindatel rahunes, muutus ideologiseeritus jälle tugevamaks ja hakkasid süvenema neonatslikud ideed, aga ka antifa veganiliikumine. Ma ei ole seda teemat veel empiiriliselt uurinud ja ma ei pane pead täiesti panti, aga tundub, et uus sajand tõi uued suunad.

Minu jaoks on intrigeeriv see, et kui ma vaatan tüdrukuid ja poisse, kellega koos me pungiteemas olime, siis näen päris palju seda, et tüdrukud, nagu minagi, on suundunud pigem kuskile feminismi ja vasakpoolsusesse. Inimõigused ja kõik muu. Aga päris paljud poisid on liikunud pigem parempoolsesse maailmakorraldusse. See on huvitav, kuidas me oleme näiliselt samast lähtekohast alustades nii erinevatesse paikadesse jõudnud. Ma ei defineeri seda parema või halvemana, vaid minu jaoks on kõige olulisem empaatia, et mõista, miks see nii on. 

Kuidas on interneti tulek subkultuure mõjutanud?

Interneti tulek ongi see, mis on hägustanud palju piire peavoolu ja alternatiivi vahel, demokratiseerinud, lasknud leida liitlasi üle maailma. Samas ma arvan, et põhjus, miks Depeche Mode’i fänniklubi nii tugevalt elama jäi, on see, et nad tulid kokku internetieelsel ajal ja jõudsid endale tugevalt juured alla ajada. 

Veebruaris on meil ilmumas fänluseteemaline number. Kui palju erineb subkultuur fänlusest?

Sa võid olla üksiku indiviidina fänn, aga kui hakkad üksikust indiviidist fännina otsima oma kogukonda, jõuad võib-olla subkultuuri loomiseni. See on ka see, mis juhtus Depeche Mode’i fänniklubiga. Olidki need üksikud fännid oma muusikaarmastusega üle terve Eestimaa, kes moodustasid omavahel subkultuurse rühma. 

Mitmetel subkultuuridel on tänapäeval pigem cool kuvand. Need on miski, kuhu tahetakse kuuluda. Samas, kui võtame teatava popmuusika, mida fännavad näiteks teismelised tüdrukud, tekib inimestel eelaimdus, justkui selle muusika kuulamine või enda sidumine sellega oleks eos häbiväärne. 

Olen mõelnud sellele nii akadeemia kui ka argikultuuri kontekstis. Akadeemias kulus oma aeg, et mitte vaadata fänne kui veidrikke ja saada aru, et fänlus ei ole midagi piinlikku või halba, vaid selles on oma ilu ja see väärib uurimist. Kui rääkida tiinekate kontekstis, siis meil on niisugune kursus nagu sugu ja popmuusika. Üks tudeng Martin Kirsiste ütles seal välja mõtte, et ühiskond vihkab noori tüdrukuid, ja see võttis mul hinge kinni, sest ma sain kohe aru, mida ta mõtleb. Ühiskond vihkabki noori tüdrukuid, kas või selle kaudu, et kõike seda, mis meeldib noortele tüdrukutele, halvustatakse. Me halvustame neid poistebände ja mitte poistebände, mida tüdrukud kuulavad, neid riideid, mida nad kannavad. Mul on tunne, ja võib-olla ma eksin, et sageli vihkavad noori tüdrukuid noored naised, umbes kahekümnendate alguses, kellele tüdrukuiga on ohtlikult lähedal. Ma olen mõelnud, et see on mingi enesevihkamise vorm. Aga tegelikult ei ole fännamine halb. Ma arvan, et see on väga ilus, siiras ja tähelepanuväärne ning see noor tüdruk on väga hea publik, sest ta päriselt kuulab, huvitub ja leiab sealt midagi ning see ei vääri mitte mingil juhul halvustamist. Me peaks noori tüdrukuid rohkem ka sellest aspektist hindama.