Tartu Ülikooli vanemteadur Aimar Ventsel kirjutab Feministeeriumis, et Eestis pole käimas maskuliinsuse kriis, vaid vastupidi, siin on säilinud võimalused kunagise nõukogude proletaarse macho kohandumiseks uutesse oludesse.

Kui hakkasin üheksakümnendate keskpaigas tegema Siberis antropoloogina välitöid, oli mul tunne, et Nõukogude Liit sai otsa eelmisel päeval. Suur osa inimesi, keda kohtasin, asus varem või hiljem rääkima sellest, kui hea oli elu Nõukogude Liidus. Mingil ajal kadus see ära, ent viimasel neljal aastal on Venemaal taas süvenenud nõukogude mineviku heroiseerimine. Kusjuures vestluskaaslase juttu kuulates jääb mulje, et kõik sai läbi alles mõne nädala eest – muljed on nii vahetud. Eestis võib märgata sama tendentsi, ainult et vastasmärgilisena, nimelt Nõukogude Liidu manamisena kõikvõimalikelt arvamusliidritelt võtmes: „See kõik oli alles eile!”

Tegelikult pole Nõukogude Liitu juba veerand sajandit. Ent üks, mis on ühine nii Eestile kui ka Venemaale, on võitlus n-ö traditsioonilise pere ja soorollide eest. Just hiljuti mõlgutasin selle üle mõtteid ja võta sa nii või teisiti – meie traditsioonilised soorollid põhinevad suuresti nõukogude ajal juurutatud arusaamal mehelikkusest ja naiselikkusest ning nendevahelistest seostest.

Sotsialistlik tuumikperekond oli kadunud Nõukogude Liidus teatavasti ühiskonna algrakuke, koosnedes isast, emast ja lastest. Ning selline on ka meie kaasaegne domineeriv arusaam traditsioonilisest perekonnast. Väheke keerulisemad olid lood perekonna sees valitsenud suhetega, hierarhiate ja soorollidega. Teoorias oli nõukogude naine võrdne mehega. Ta lendas kosmosesse, valas terast, juhtis traktorit ja tegi töid, millest tema kapitalistlik sookaaslane võis ainult unistada. Huvitaval kombel valgus nõukogude ajal naisi rohkem n-ö mehelike tööde peale kui vastupidi. Millegipärast oli vähe (kui üldse) meessoost lüpsjaid, lasteaiakasvatajaid või kas või juuksureid, kosmeetikuid ja pediküürijaid.

Naised toas ja mehed õues

Nõukogude soorollides oli veel üks konstantne suurus – selle üks osa oli meeste domineerimine avalikus sfääris ja enese teadlik distantseerumine kodutööst. Ning ühes olid vist kõik Nõukogude Liidu mehed ühel arvamusel – kodune töö on naisetöö.

Olles läbi lapanud aastakäikude kaupa nõukogude ajakirju ja vaadanud ka läbi olulise osa nõukogude filmitööstuse toodangust, julgen ma nentida, et nõukogude ajal oli meheideaal proletaarne macho. Parim näide sellest on kultusliku iseloomuga filmi „Moskva pisaraid ei usu” teine osa. Süžee oli lühidalt järgmine: üksikemast ettevõtte direktor juhtumisi kohtus meeldiva lukksepast mehega. Mees oli konkreetne ja otsusekindel, meeldis naisele juba esimesel kohtumisel, ent teatas ka kohe: „Perekonnas on pea mees, ei saa olla, et naine on kõrgemal ametikohal või teenib rohkem kui ta mees.” Läkski nii, et mees sai juhtumisi teada, et naine on direktor, solvus ja kadus. Naispeaosaline ahastas, oli depressioonis ja mehe otsingutesse lülitusid ka sõbrad. Mees leiti üles. Eriti sümboolsed on filmi lõpukaadrid. Mees saabub oma armsama juurde, kus naine parajasti tütrega õhtust sööb. Mees istub sõnagi lausumata laua otsa, perepea kohale, ja naine tõstab talle sõnagi lausumata suppi taldrikusse. Mees ei ütle sõnagi, haarab ühte kätte leivatüki, teise lusika ja hakkab vaikides sööma.

Tee tööd ja võta napsu!

Nõukogude elus eksisteeris suhteliselt koherentne „hegemooniline maskuliinsus”. Raewyn W. Connell on defineerinud selle tegevuste ja praktikatena, mis on kooskõlas sel momendil aktsepteeritud patriarhaalse ühiskonnakorraga, kus meeste domineeriv roll naiste üle on või näib olevat endastmõistetav. Muidugi on Connellil ka kriitikuid, mõni neist väga konstruktiivne. Näiteks hea analüüs sellest, kuidas ebatraditsiooniline seksuaalsus on mõjutatud hegemoonilisest maskuliinsusest. Ent needki kriitikud ei eita domineerivate maskuliinsuse kontseptsioonide mõju inimeste käitumisele.

Nõukogude maskuliinsuseideaal oli väga konkreetne. Kui nüüd vaadata asja teoreetiliselt, siis sotsiaalne sugu ja soorollid on midagi sellist, millele mõeldakse, mida luuakse ja säilitatakse iga päev. Ühiskonnas eksisteerib doing gender surve, st sundus järgida praktikas sotsiaalseid rolle. Soorollide taasesitamise publikuks on teiste inimeste reaalne või ettekujutatud juuresolek ning sotsiaalne sugu on tegevus, protsess, mis väljendub performatiivsuse kaudu.

Kogu selle teooria illustratsiooniks sobib suurepäraselt ülalmainitud film, kus soorollide, eriti mehelikkuse taasesitamisel mängib suurt rolli publik. Goša oli tüüpiline nõukogude mehe ideaal, kes pidevalt taasesitas oma maskuliinsust. Keelates naisel šašlõkki küpsetada, sest naised ei oska lihaga midagi peale hakata ja üleüldse peab naine piknikul puhkama. Kandes naise raskeid ostukotte. Lahendades resoluutselt kõik probleemid – kui peretütre peikal tekkisid probleemid kaakidega, siis said need Goša käest peksa. Ja olles vastuvaidlematult perepea, kes otsustas, mis on hea ja halb ja mispidi asjad käivad. Siia juurde käis muidugi mehelikkuse tunnusena ka alkohol ja suitsetamine. Olete te tähele pannud, kui palju nõukogude filmides suitsetatakse ja napsu võetakse?

Aga Šurik?

Selline konservatiivne maskuliinsus – tõeline mees on see, kes teeb kõvasti tööd ja võtab hiljem korralikult napsu – haakus täiel määral nõukogude eetosega. Nõukogude rahvas kogu aeg võitles ja allutas loodust. Kord industrialiseeriti arktilist Põhjalat, kord ehitati eriti ekstreemsetes looduslikes tingimustes maailma pikimat raudteed, kord künti Kasahstani lõputuid steppe viljakandvaks uudismaaks. Kui vastupunnivat loodust polnud tarvis alistada, siis keerasid nõukogude mehed maailma suurimate kallurite ja kombainide rooli, kaevandasid sütt või valasid sulatusahjude lõõsas malmi. Terve nõukogude aja vältel kultiveeriti taolist lihtsat ja proletaarset maskuliinsust.

Olin kunagi sunnitud läbi vaatama mitu aastakäiku ajakirja Ogonjok. Mind hämmastas see, et kui võrrelda 1977. aasta aastakäigu väljaannete illustratsioone 1987. aasta aastakäigu omadega, siis ainukene silmapaistev erinevus oli see, et 1987. aasta piltidel enam ei suitsetatud. 1977. aasta piltidel olid paljudel sigaretid näppude vahel. Kombainijuht sihikindlalt horisonti vaatamas, pabeross hammaste vahel. Või siis teadlane, vaatamas mõtlikult lauale laotatud pabereid, toetamas pead käele, mille sõrmede vahel suitseb sigaret, valge triiksärgi käised mehelikult üles kääritud. Muud vahet ei olnud. Illustratsioonid olid muidu enam-vähem samasugused, isegi soengud ja riided olid samad. Nagu vahepeal polekski kümmet aastat möödunud.

Muidugi olid olemas teisedki maskuliinsuse vormid. Mitte iga nõukogude mees ei käinud tunkedes ega lohistanud pidevalt enda järgi kuvaldat. Kuid seda seltskonda ei tunnustatud. Nõukogude ideoloogia ei pidanud intelligentsi isegi omaette klassiks, vaid n-ö sotsiaalseks vahekihiks. Prillidega kõhetu mees oli sotsialistliku maskuliinsuse jaoks midagi kahtlast ja teinekord suisa kohtlast. Seda demonstreeris kinolinalt ka sellise maskuliinsuse arhetüübiks saanud Šurik, kes sattus igasugustesse jamadesse küll Kaukaasias, küll suisa Moskva kesklinnas.

Maskuliinsuse kriis?

Nüüd on ajad muutunud. Pole enam ei Nõukogude Liitu ega sotsialismi. Kas seeläbi on muutunud ka maskuliinsus? Uurimused näitavad, et traditsiooniliste proletaarsete töökohtade kadumisega võib täheldada teatud juhtudel „maskuliinsuse kriisi”, mis on tingitud füüsilise töö järkjärgulisest väljavahetumisest teenindussektori vähem maskuliinsete tööde vastu. Majanduslikud muutused tõid kaasa ka kriisi maskuliinsuses – mitmes endises sotsriigis on fikseeritud olukord, kus endised perekonna toitjad muutusid pärast ettevõtte pankrotistumist pere toitjast koduseks abikaasaks, kes sõltus täielikult naise teenitud rahast. See kõik tõi muidugi kaasa endiste töömeeste identiteedikriisi.

Mingil ajal ilmusid ka uued tööd ja ametit, mis ei nõudnud füüsilist jõudu ja vastupidamist. Kusjuures selliste rahategemisvõimalustega puutuvad noored kokku varakult. Kui ma ise teenisin näiteks tudengipäevil lisaraha jaamas vagunite laadimisega, siis minu tudengid istuvad kusagil arvuti taga. Kes meist poleks kuulnud kaeblemist, et tänapäeva noored mehed pole mehelikud, pigem õrnad ja hellitatud nagu tüdrukud?

Kõval maskuliinsusel kandepinda leidub

Eesti ühiskonnas toimusid suured muutused 1990. aastate algul ja mitte ainult majanduses. Ühtäkki oli Eesti Vabariigil noor valitsus, kahekümneaastased asutasid ja valitsesid panku jne. Samas kadusid suured tehased ja vabrikud, proletaarsus polnud enam ühiskonna keskmes. Sellega on kaasnenud suurenev noorte perede individuaalsus ja vähenenud side teiste sugulastega – nii näitavad ka Läänes tehtud uuringud. See kõik nagu annaks aluse rääkida järjest pehmenevast maskuliinsusest, mis ühe armastatud meestearsti jutu järgi olla suisa vääramatu bioloogiline protsess.

Probleem on aga selles, et kõiki Läänes läbi viidud uuringute tulemusi – nii ühiskondlikke kui bioloogilisi – ei saa Eestisse üle kanda. N-ö pehme maskuliinsuse apologeedid jätavad tähelepanuta, et suurte tehaste kadumisega väljendub n-ö kõva maskuliinsus teistes sfäärides. Kõigepealt, sotsialistlik „hegemooniline maskuliinsus” pole mõttemaailmast kuhugi kadunud. Sotsiaaldarvinistlikud arvamuseavaldused à la „Eestis pole sugudevahelist palgalõhet, on lihtsalt edukamad või vähem edukad karjääritegijad” või siis igasuguse naisõiguslust meenutava asja üle irvitamine pole unikaalselt eestilikud, vaid nähtused, mille ulatus ja levik siiamaani defineerivad piiri Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.

Nagu märgib Judith Butler, manifesteeritakse soorolle läbi tegevuse, kusjuures need tegevused peavad korduma. Ka kooseluseaduse vastased liikumised ja seksuaalvähemuse esindajate üle ilkumine ehk siis homoseksuaalsuses ohu nägemine on sellises mastaabis endiste sotsmaade tunnus. Kui nüüd kasutada jälle Butleri terminit, siis „heteroseksuaalne hegemoonia” üritab siin traditsiooni kaitsmise sildi all säilitada sugudevahelist status quo’d, ei enam ega vähem.

Vanad normid uues kuues

Naastes maskuliinsuse kui sellise juurde, siis siin on järjest rohkem lubatud improvisatsioonid. See tähendabki üha rohkem pehme maskuliinsuse avalikku ruumi sisenemist, kuid ma ei näe mitte kusagil „pehmode” paraadi. Sulatusahju ees kõrbemine või raudlattide tarimine on tänapäeval asendunud kas või spordisaalis käimisega. Sportimine on maskuliinsuse raames otseselt seotud enesekontrolli ja usaldusväärsusega. Isegi pealtnäha pehmed nohikud tegelevad päris palju enese liigutamisega – kas või jalgrattasõit või rulatamine. Teiseks, Eestist pole kuhugi kadunud ka otseselt „mehelikud” tegevused. Eesti Vabariigi suurim majandusvaldkond on teatavasti metsamajandus ja seal on füüsilist tööd piisavalt. Ka merega seotud valdkonnad või ehitus kuuluvad samasse kategooriasse. Ka armee on karjäärivõimalusena Eestis vägagi populaarne.

Lõpetuseks võib öelda, et kui vaadata maskuliinsust siinmaal postsotsialistlikuna, siis eesliide „post” osutab paljude praktikate ja seisukohtade jätkumisele, ehkki teises vormis. Eesti pole läbi teinud lääneriikides tüüpilist tööstuse surma, vaid siin on säilinud võimalused kunagise nõukogude proletaarse maskuliinsuse transformeerumiseks ja adapteerumiseks uutesse oludesse. Sellest johtuvalt on Eestis raske rääkida nii maskuliinsuse kriisist kui ka pehme maskuliinsuse lausrünnakust. Ning kuna selline „maailmakord” ei näita murenemise märke, siis pole ka põhjust imestada, et taandumas pole ka „maailmakord” inimeste peades.