P. I. Filimonovi postmodernistliku võttestikuga romaanil „Thálassa! Thálassa!” on ühisjooni kolme olulise slaavi autori loominguliste käekirjadega.

P. I. Filimonov
„Thálassa! Thálassa!”
Varrak, 2013

Eestivene kirjandus sai möödunud aastal ühe teose võrra rikkamaks. „Mitteeukleidilise geomeetria tsooni” (2010) autor Pavel Filimonov on kirjutanud uue romaani, kus põimuvad peenelt kasutatud antiikmütoloogia ning vihmane tänapäev, mitte väga radikaalsed tekstuaalsed mängud ja meditatiivselt lihtsad mõtisklused elust kui veevoolust ja viimase igikestvast liikumapanevast jõust. Selle raamatu kaudu imbuvad meie kirjandusse kolm tähtsat slaavi autorit, nimelt Milorad Pavić, Viktor Pelevin ja Andrei Kurkov. Filimonovi romaani teeb eriti tähelepanuväärseks just asjaolu, et see on kõikide eelmainitud autorite loominguliste võtete sümbioos, nende lahustumine teineteises. Kindlasti ei ole tegemist otseste laenudega, vaid pigem poeetiliste iseärasuste ümbermõtestamisega, liikumisega samas voolus, mille tulemuseks on väga omapärane ja mitmeti tõlgendatav teos. Vaadakem, kuidas suhestuvad need autorid „Thálassaga”, lähenedes neile aga mitte kui Filimonovi mõjuallikatele, vaid pigem võimalikele lugejapoolsetele verstapostidele sel väga voolaval teekonnal.

Esiteks, Milorad Pavić. Tema maailm on rikas ilmekate ja nüansseeritud detailide poolest, mille poeetiline kuma saadab lugejat ka siis, kui ta on raamatu lugemise lõpetanud. Tema romaanides on igasuguseid veidraid sündmusi, muistseid sekte ja vandeseltse, mis oma saladusi kiivalt kaitsevad. Veevalajate liikumisel, millest tuleb juttu Filimonovil, on palju ühist Pavići kirjeldatud müstiliste rühmitustega. Filimonovi romaanis on põnev see, et ta kirjeldab Veevalajaid nii seest kui ka väljast – meil on nende juhi lihtsad ja paradoksaalsel viisil väga inimlikud kirjad, kuid niisamuti ka ärev, pingeline ja aeglaselt lahti hargnev kirjeldus nende tegevuse kohta. Lugeja ees on katkendlike seoste ja ootuste jada. Kuidas võib tulise nimega neiu Agnia järsk ja ootamatu kadumine olla seotud järjest areneva ja mõjukamaks muutuva, peaaegu et religioosse liikumisega? Kas võib juhtuda, et see tavaline maailm, kus me elame, on tegelikult meist suuremate jõudude mänguplats, mis allub omakorda teatud esteetilistele ja žanrilistele reeglitele?

Üks tegelastest, oma tüdruku kaotanud Georgi, kes vedeleb romaani esimeses pooles kodus diivanil ega suuda tegeleda kuidagi oma mure lahendamisega, kõneleb, et tema elu on nagu halb film. Peategelasi ei paina mitte ainult hirm kunstilise reaalsuse, lõksuna mõjuva ettemääratuse ja jälgitud olemise ees, vaid ka loominguline kriis: ideedest täis, kuid oskamatu Arkadi tahab teha kõigi aegade parima pornofilmi, rutiinseks muutunud kuulsuse käes piinlevat muusikut Blutussovi vaevab aga küsimus, miks seda kõike vaja on. Ka Georgi üritab kirjutada muusikat, kuid tema jaoks muutub kõige olulisemaks hoopiski õigesti elatud elu küsimus. Romaani eri tegelasliinide kokkupõimumised ja salaühingut puudutavad keerised meenutavad neid Pavići lehekülgi, kus tegelaste kokkupuude võõraga – olgu see müstiline, teispoolne või lihtsalt ülimalt saladuslik – ei ole lihtsalt üks järjekordne põnevusega vürtsitatud ja haarav episood, vaid elufilosoofiline valik, uue ja hoopis keerulisema nägemise omandamise viis. Sektile on iseloomulik hierarhiline mõtteviis, mis ei peegeldu ainult romaani kolmeosalises jaotuses (eelmaik, sõnum ja lahtiütlemine), vaid ka selles, et iga astmega muutuvad argisena käsitletava maailma reeglid ja olemus. Filimonovi romaan pseudoreligioossest ajupesust – ja kui lihtsalt meie peategelased selle mõju alla langevad! – on ühtlasi teos, mis võib olla avastuseks, imerohuks ka lugejale.

Teiseks, Viktor Pelevin. Tema loomingus on nähtud aastate vältel läbivat sarkasmi tänapäeva massikultuuri ja tarbijaühiskonna mõtteloogika suhtes. Võib aimata vana head filosoofilist dialoogi õpetaja ja õpilase vahel, mis on tuttav juba antiikkirjandusest. Neid elemente kasutab autor oma romaanides suure hasardiga. Pelevin üritab olla irooniliselt, kuid mänglevalt õpetlik, tema loodud fantastiliste situatsioonide ja müütiliste tegelaste juures ei ole nauditavat esteetilist rafineeritust nagu näiteks Pavići teoste puhul.

Filimonovi romaan järgib Pelevini poeetikale iseloomulikke võtteid, mille põhjal võib luua sihitut, aga dünaamilist liikumist kätkeva utopistliku elufilosoofia. Sel liikumisel puudub konkreetne eesmärk (loomulikult kui mitte võtta arvesse nn lahustamist ehk oma inimtunnuste ja omapära kaotamist, mis seostub eesti lugejal tahes-tahtmata nõukogudeaegse kollektivismi ülespuhutud loosungitega). Teiselt poolt vee liikumine. Voolamine on paradoksaalsel kombel seotud mittemidagitegemisega, eemaldumisega tavaelust ja selle muredest, kõige jätmisega saatuse ehk voolu hoolde. Sellest sünnivad kohati ülimalt naiivsed, kohati inimlikult väga ehtsad ja sentimentaalsed vannikirjad – jah, justnimelt vannikirjad. Ka kreeka mõttemees, Veevalajate rühmituse looja, istub enamasti oma mugavas vannis ja avastab reisimise võlu alles hiljem. Kuivõrd tema kirjades ülimalt kiidetud liikumine on üldse erinev staatilisest paigalseisust? Seda enam, et Georgi saatus hüpata ühest lennukist teise ja vaadata tuimalt ühte ja sama propagandafilmi ei ole eriti veenev ja on vaevu parem nukrast kodusistumisest.

Põnevad on leheküljed Voolu kummardajate sisearusaamatustest ja hierarhilistest võitlustest, kuid kahjuks ei arendata seda temaatikat romaanis piisavalt põhjalikult. „Thálassa! Thálassat!” on võimalik käsitleda kui teatud mosaiikteksti: erinevatest kirjadest moodustub Veevalajate reeglistik ning iga osa lõppu otsekui suvaliselt lisatud tsitaatidest võib lugeja kuulda endale vastamas sulisevat postmodernismivoogu. Küll peab tõdema, et Filimonovi romaan ei ole nii torkav, radikaalne ja uuenduslik teos, nagu võiks arvata, vaid pigem võidab see poolehoiu oma tasase, rahuliku kulgemisega. Veekeeris jääb ära ja lugeja otsekui astuks pikka, tihti kõrvalistest asjadest pajatavasse vestlusse. Selline stiil on äratuntav ka autori varasemates raamatutes.

Kolmandaks, Andrei Kurkov. Sel venekeelsel ukraina kirjanikul on tavaliselt kaht sorti tekste. Meid huvitab seoses Filimonoviga valik tema romaane, kus samaaegselt väga põhjalikult ja valikuliselt käsitletavad argielukirjeldused kogu oma detailirohkuses ja isegi masendava elurutiini igavuse mõttes kunagi realismi piirialadele ei lasku. Argipäevasus matkib Kurkovi (ja ka Filimonovi tekstides) meie tavaelu argiseid vorme, iseloomulikke tunnuseid, pakub teatud kuulsaid brände ja nimesid, aga ei ole kunagi psühholoogiliselt põhjendatud ega lahti seletatud, nagu see on omane realismile. Filimonovi autorihääl on tekstis siiski olemas, aga selle empaatiad ja hoiakud on vaevu tuvastatavad. Otsekui oleks meil tegemist mõnevõrra iroonilise autorit kommenteeriva kajaga, mille taasavastamine ühel või teisel leheküljel lugejale lausa väikseid üllatusi valmistab.

„Thálassa! Thálassa!” reaalsus on äärmiselt tinglik ja emotsionaalselt sihitu – me kulgeme läbi mitme tegelase elu, mis on enamasti tühjad ja sündmustevaesed. Tegemist võiks olla salaühingu- ja konspiratsiooniromaaniga, kuid isegi selles kontekstis on Filimonovi raamat üsna tundetu. Seda võiks võrrelda Arkadi loodud propagandafilmiga „Vee mõrsjad”, mis on aeglane ja rahulikult voolav teos. Nagu ka film, ei paku „Thálassa! Thálassa” vastuvõtjale võimalust olla kaastundlik, vihane, õnnelik jne. Selle peamine võlu on muus. Igale korralikule postmodernistlikule tekstile kohaselt võimaldab Filimonovi teos sõnalist ja sümboolset peitusemängu: viiteid veele, niiskusele, voolavusele on palju ja nende märkamine ning pusletükikestena kokkupanemine on isegi huvitavam kui Arkadi, Blutussovi, Georgi või siis nabokovlikult puuduva Agnia elu jälgimine. Romaan-imerohi osutub võluanumaks. Sõltuvalt lugejast võib ta võtta kas ühe või teise või kolmanda vormi. Nii et võimaluse korral valige „Thálassa! Thálassa!” jaoks oma kõige toredam kruus.