Raagus puud, imetegijad ja helendava ekraani zen – režissöör Kaur Kokk harutab lahti oma uue mängufilmi sõlmed ja selgitab, miks põhjasõjast räsitud Eesti ei pruugigi erineda tunnetuslikult väga meie tänapäevast.

Kohtume Kauriga Niguliste kiriku all endise „Lollidemäe” terrassilaudadel. Võtame Estburgerist kohvi ja vett ning istume septembrikuise lõõskava päikese eest varju. Kaur on öösel neli tundi maganud ning tulnud äsja Coca-Cola Plazast „Põrgu Jaani” järjekordset parandatud varianti üle vaatamast. Kauri film „Põrgu Jaan”, mis esilinastus 5. oktoobril, on üks viiest EV100 programmi raames rahastatud täispikast mängufilmist. See on põhjasõjajärgne tume müsteerium, mille kesksed teemad on usk ja identiteet.

Vaatasin „Põrgu Jaani” ja mõtlesin žanri peale. Kui seda žanriliselt määratleda püüda, võiks öelda, et see on natuke nagu põhjasõjajärgne detektiivifilm või isegi 18. sajandi talupoja-film-noir.

Talupoja-noir on päris hea. See meeldib mulle. Ma pole kunagi päris nii mõelnud, aga mulle on sellised ristžanrite nimetused südamelähedased, muidugi kerge huumoriga, mitte sada protsenti. Selles mõttes paned sa täppi, et mul oli pika arenduse jooksul erinevaid žanrinimetusi. Kui hakkasin „Põrgu Jaani” tegema, siis puhas žanrifilm mulle väga huvi ei pakkunud. Tahtsin žanre segada. Kirjutades avastasin, et loosse hakkasid tekkima müsteeriumid. On üks mõrvamüsteerium ja samas ka justkui religioosne müsteerium. Ja lisaks on müsteerium identiteedita mehest. Need kõik põimuvad kuidagi kokku. Kui ma selle sõlmituse enda jaoks kätte sain, siis rohkem ma žanrimääratlusi ei otsinud, sest tundus, et nii on kõik juba paigas.

„Põrgu Jaani” nimitegelasel on mälukaotus ja ta otsib oma identiteeti. Sellele vihjab ka filmi treileris välja toodud tsitaat taoismi teerajajalt Laozilt: „Alles siis, kui unustan, kes olen, saan selleks, mis suudan olla.” Mida see sinu jaoks tähendab?

Huvitun omal tagasihoidlikul moel taoismist, ennekõike „Tao Te Chingist”. Ma tegelesin sellega „Põrgu Jaani” kirjutamise aegu päris intensiivselt. Kes soovib, võib vaadata lugu nii, et keskne küsimus, kes ma olen, on mõttetu. Ja seda see Laozi tsitaat selles mõttes tähendabki, et antud küsimusest lahti lastes on võimalik saada ükskõik kelleks. Enne aga tuleb see loovutada, kõige täiega. Pigem mitte olla keegi ja saada kogu aeg selleks, kelleks on vaja saada.

Taoismis on tühjuse teema päris oluline.

Absoluutselt. Kulge kulgemata, toimi toimimata ja midagi ei jää tegemata. Aga „Põrgu Jaan” ei ole taoistlik film ja seetõttu ei ole seda tsitaati filmi lõppversioonis. Treilerisse sai see pandud, et anda mingi vihje filmi tunnetuse kohta; et selline filosoofilise taju või õhustikuga film.

Tegu on EV100 programmi raames rahastatud filmiga. Mida tähendab sinu jaoks mõiste „rahvuslik identiteet”?

Ma pean tunnistama, et ei saa aru, kuidas on võimalik rahvuse üle uhkust tunda. Samamoodi nagu ma ei mõista, kuidas saab olla uhke pruunide või mustade juuste või ükskõik mille üle, mida sa ei ole ise teinud ega mõjutanud. Ehk siis tunda suurt uhkust millegi üle, mis on väline, sulle peale pandud asi, milles sa ei saanud kaasa rääkida – see on minu jaoks imelik. Ma ei arva, et me kõik peame olema kuidagi rahvusetud, sellega ma ei ole ka üldse nõus. Minu meelest on väga hea minna kuhugi mujale, näha, et inimesed elavad teistmoodi, ja selle peegelduse kaudu enda kohta midagi õppida.

„Põrgu Jaan” ei ole rahvuslik film ega tegele kindlasti üheselt eesti rahva küsimustega. Ta on universaalsem. Küll aga märkasin filmi jaoks ettevalmistusi tehes ja juba võtetel olles, et reageerin teatud kohtades, et oh, see on nagu vana eesti film. Natuke teatraalne, natuke hillitsetud, selline võrdlemisi kujundlik. Mäletan, et minu jaoks oli suur rõõm seda täheldada. Ja kui ma selle avastuse tegin, siis mõtlesin, et keerame peale. Ühesõnaga, see meeldis mulle väga. Mingitel hetkedel isegi tajusin natuke hommage’i raagus-puu-filmile; et ta nii-öelda võtab omaks seda eesti filmiks olemist.

Eesti filmi kuvand laiemas avalikkuses – need stambid, raagus puu ja mis veel, eks ole, mida koomikutele meeldib aastavahetusel ikka alla joonida ja põlistada – ajas mind nii kuradi närvi. See on rumal ja kitsarinnaline ning selline väikese rahva tunnus. Mitte rahvaarvu mõttes väikese, aga oma kultuuri eneseväärikuse suhtes. See on minu arvates kehv näitaja. Ja mind ajas see niivõrd närvi, et ma mõtlesin, et hea küll, teen ühe filmi, mis on nii eesti film, et raisk, kurat, nutate raagus puud vaadates (muheleb). See ei olnud aga mingi liigutav jõud ega miski, mis oleks minuga kogu aeg kaasas käinud.

See raagus puu motiiv jookseb päris tugevalt läbi ka „Põrgu Jaani” algsest variandist, selle tudengifilmi versioonist.

Jah. Mul oli siis kõvem Ingmar Bergmani periood. Asjaolu, mida on ilmselt selle filmi nägudest ja kõigest muust natuke ka näha. Tegelikult on päris paljude vanade eesti filmide puhul tajutav, et need, kes ei olnud Tarkovski laksu all, olid Bergmani laksu all. Seal on sedasama hiigelsuurt plaani ja õrna silmavärelust; et vaatame siis pikemalt seda nägu (muheleb kergelt). Mingil tajutasandil mulle lihtsalt meeldib see. Mulle meeldivad sellised kergelt sünged ja lakoonilised, puhastatud kujundid. Lihtsalt meeldivad! Neid on mõnus vaadata ja mõnus teha.

Ja ma ei tea, kuidas see sulle mõjus, aga kui paned tähele näiteks filmi esimest repliiki, kus Pääru Oja ja Volkonski arutavad laiba kohal, siis see on ju tegelikult huumor. See ei ole tõsine asi. See, kes ei ole valmis sellist lugu huumoriga vaatama, seda loomulikult ei näe. Ega see mingisugune naerukoht ei ole. Minu jaoks aga annab see häälestuse, et raagus puu küll, aga vaadakem nüüd rahulikult, ärme lae seda ise liigse tõsidusega.

Sa mainisid Bergmani. Kes on veel sinu põhilised mõjutajad olnud nii filmikunstis kui ka üldisemalt?

Filmikunstis on see olnud muutlikum kui näiteks kirjanduses. Bergman on see, keda ma olen kõige rohkem vaadanud ja üle vaadanud, kõige rohkem lugenud – ühesõnaga autor, kes on minu jaoks siiamaani kõige huvitavam. Samuel Beckett on keegi, kelleta ma ei saa ega tahagi saada. Ja siis on posu ameeriklasi, näiteks selline mees nagu David Foster Wallace, kes on minu jaoks väga oluline oma teatavas järeleandmatuses ning soovis ühel ajal edasi liikuda, aga teisalt mitte muutuda selliseks kuivaks akadeemiliseks art house’iks ja säilitada kunsti inimlikku aspekti. Tema avastamine viis-kuus aastat tagasi oli minu jaoks päris suur sündmus. Ma jäin konksu otsa, tellisin Amazonist kõik tema raamatud ja hakkasin järjest minema.

Wallace ise on öelnud, et tema suureks mõjutajaks sai pärast „Blue Velveti” nägemist David Lynch.

Kas sa oled lugenud seda, kui ta käis (David Lynchi filmi „Lost Highway” – toim.) võtteplatsil?

Jah.

See on päris naljakas. Kõik on teinud Lynchist sellise müstilise kuju, nagu tal oleks kontakt mingi kõrgema sfääriga. Mine tea, võib-olla ongi (muheleb). Mulle aga tundub, et ta on oma toimimises täielik kõhutundemees; et seal ei ole midagi intellektuaalset. See, kuidas ta platsil asju on ajanud. Et ta on selline… Räägib näitlejaga, teeb kätega selliseid liigutusi (matkib davidlynchilikku sõrmedega õhus miskit hoomamatut ja samas äärmiselt defineeritut kompivat liigutust), sugereerib midagi. Näitleja vastab, et ahah. Kõik lähevad kaasa, sest kõik armastavad ta filme ja ta on lihtsalt nii meeldiv inimene, nii mõnus kuju. Aga mulle tundub, et ta teeb oma töid puhtalt vatsaga.

Ma ei tea aga, kuidas ta sai nii väga mõjutada. Wallace oli nii matemaatiline, ta oli akadeemikute laps. Võrreldes Lynchiga, kes on oma jutus kohati isegi päris primitiivne, on nad minu meelest niivõrd polaarsed, et ma arvan, et Wallace aistis Lynchis midagi, mida ta uskus endal vajaka olevat. See varbad-mullas-maailmataju, mis on vahetu, tunnetuslik. Wallace intellektualiseeris kogu aeg asju üle ja see oli ka tema suur hirm. Ta nägi Lynchis seda, mida ta tahtis endas rohkem näha, puhtalt tunnetuspõhist toimetamist.

Võib-olla siit on hea siirduda sellise teema juurde, et kui Wallace’i jaoks oli Lynch omamoodi lõhkeaine, et pääseda välja akadeemilisuse müüride vahelt, siis sa ise õppisid Tartus kaks aastat filosoofiat, aga see vist jäi pooleli, kas pole?

(Kerge nukrusega) See jäi pooleli, jah.

Ja siis sa siirdusid BFMi. Kust selline valik?

See on pikem jutt. Ma ei läinud tegelikult esimesel kursusel üldsegi režiisse. Asusin alguses helirežiid õppima. Ma tegin Tartus metal-bändi. Päris tõsiselt mängisin iga päev, harjutasin tundide kaupa. Päris hästi läks ka. Mul oli idee, et minust saabki elukutseline muusik, aga kuna mul on kogu aeg intellektuaalsed huvid olnud, siis uskusin, et filosoofia sobib mulle. Ja nii edasi. Olin seal aastakese ja kõrvalt tegin bändi. Siis hakkas tunduma, et see ei ole ikkagi see, mida ma tahan. Ja siis hakkas mulle käima ajudele Tartu elu oma teatud pingetuses. Tartus on nii mõnus. Keegi ütles kunagi, et Tartus võid käia terve elu baarist baari jutuga, et sul tuleb kohe esimene luulekogu välja, ja see on okei. Tallinnas sa võid ringi käia ja sama rääkida, aga see ei ole okei. Mingist hetkest ei ole see enam okei. Ma ei tea, keda ma tsiteerin. Palun vabandust, kui see inimene loeb seda – ma ei tea, kelle sõnu ma kasutan. Minu arvates võtab see päris hästi kokku selle erinevuse. Mul oli lihtsalt selline etapp, kus soovisin sellest välja saada. Musavärk ei läinud ka enam nii, nagu ma tahtsin, ja tekkima oli hakanud filmihuvi. Mul olid ka mõned sõbrad, kes olid filmikoolis, nagu see ikka käib. Kuna olin tegelenud muusika ja helisalvestamisega, siis mõtlesin, et helimaailm pakub mulle pinget, lähen õpin helirežiid ja saan kõrvalt musa edasi teha. Õpin justkui ametit.

Kadunud Jüri Sillart oli siis veel elus. Kool oli Mustamäel. Esimene aasta on bakalaureuseõppes üldine. Spetsialiseerumine toimub alates teisest aastast. Alguses tegeleb helimees režii ja režissöör heliga ning kõik õpivad kõigi asju. Siis ma tegin mingeid etüüde. Pidi kolmeminutilise filmi looma – ise filmima, ise monteerima, ise kirjutama. Väikesed autorietüüdid. Kuskil karuperses neid öösel meisterdati (muheleb). Ja mul tekkis selline tunne, et kõik olemise pusletükid sobitusid mõnusasti kokku. Ma ei olnud seda varem kogenud. Kui ma 14-aastaselt esimest korda elektrikitarri kätte sain, juhtus ka midagi sarnast. Oooh! This is amaazing!

Ma ei arvanud aga endast tol ajal eriti palju. Esmalt surusin seda režiimõtet tagaplaanile, aga see ei läinud ära. Lisaks ei olnud need etüüdid halvemad kui minu režiisse astunud kursavendade ja -õdede omad. Ma ei ütle, et need olid paremad, aga need ei olnud kindlasti ka halvemad. Ja kooliaasta lõpus leidsin ma ennast Jüri Sillarti kabinetist. Kui ta viitsis, tabas ta ära kõik, mida oli vaja tabada.

Enamasti, mis õpilastesse puutus, ta viitsis ka. Ma mainisin midagi sellist: „Mul on kahju, et järgmisest aastast enam režiitunde ei saa kaasa teha.” Ja ma ei pidanud eriti midagi rohkem ütlema. Jüri vastas, et saab aru. Tavaliselt eriala ei vahetata, aga see ei oleks võib-olla paha mõte. Tehku ma suvel üks film ja siis sügisel vaatame. Tuled sügisel, näitad ja siis vaatame.

Ta ei öelnud seda välja, aga ta ei pidanud tähtsaks, kui hea on minu loodav film. Ta soovis lihtsalt näha, kas ma viitsin veel, kui film on valmis ja olen teada saanud, mis vaev see on. Aga see tahtmine aina kasvas minus. Mul oli juba enne plaan, et isegi kui Jüri mind ei taha, siis teen ikka filmi. Pool stsenaariumit oli juba valmis. Ajasin sõbrad kokku, tegime lühika ja sellel läks väga hästi. Ja nii see juhtus.

Nii palju kui ma olen lisaks algupärasele ja nüüd linastuvale „Põrgu Jaanile” su filme näinud, tundub mulle, et nende tegelaskujud teenivad pigem mingeid ideid või abstraktsioone. Võib-olla see ongi selline üleüldine asi kino puhul…

On koolkondi, mis arvaksid, et see on vale lähenemine. Ameeriklased ütleksid, et see on kõige halvem lähenemine üldse, sest siis sa ei tegele inimestega, vaid režissööril-stsenaristil on mingid etturid, kellega navigeerida.

Mina enam ei tea. Kui ma alustasin, siis tahtsin küll teha selliseid filme, kus on suured kujundid ja iga tegelane on väike kujund ja see kõik on tegelikult üks metafoor või vähemasti küsimusepüstitus mingis suuremas mõttes. Nii ei saa aga kõikidest asjadest rääkida. Me jõuame sisu ja vormi ühtsuseni. On vaja selliseid ja teistsuguseid filme. Mõned teemad vajavad sellist üldistavamat lähenemist. Ma arvan, et „Põrgu Jaani” lugu ongi selline. Aga mingeid… ma ei taha öelda argisemaid, aga mis puudutab inimese sotsiaalset ja emotsionaalset toimimist sellistes kitsamates lõikudes, siis võib-olla selliseid asju ei saa nii üldistavalt kujutada. Need ei muutu piisavalt elusaks.

Kuigi ma pean tunnistama, et olen kontseptualist küll. Mind hämmastab see, kui inimesed ei ole 21. sajandi kunstis kontseptualistid. See on kunstist läbi käinud. Astuda tagasi ja öelda, et seda pole olnud, on kummaline. Ja lisaks on filme nii palju. Nii kuradi palju tehakse filme, kus ei ole mingit kontsepti.

Sa oled teinud „Põrgu Jaani” umbes kümme aastat.

Tegelikult pisut vähem. Sellest ajast, kui ma „Põrgu Jaani” lühifilmi lõpetasin. Siis ma ütlesin kaitsmisel komisjonile, et minu meelest ei mahtunud kõik lühikasse ära ja ma kavatsen teha sellest täispika filmi. See oli aastal 2011.

Tudengifilmis oli Jaan küllaltki teistsugune karakter. Seal oli tema see prohvetlik kuju, kes oli näinud ilmutust – käinud tinglikus põrgus ja tulnud tagasi, et rääkida talupoegadele sellest, mida ta seal kohtas või kuidas põrgu on hierarhiavaba. Täispikas filmis on Jaan muutunud aga pigem identiteedita uurijaks, selliseks vaatlevaks tegelaseks. Mis oli sinu jaoks tähtis Jaani kui nimitegelase ümberkirjutamisel selle aja jooksul?

Esiteks, algne „Põrgu Jaan” on võetud ühe põhjasõjajärgse legendi, nimelt Taeva Jaani legendi järgi, kes kuuldavasti olevatki pärast surma jalad alla ajanud ja hakanud sellist juttu rääkima. Selle sotsiaalse komponendi tõttu, mis tema jutus oli, läkski jamaks. Rahvas hakkas mässama ja parunile see ei sobinud. Lühifilmi puhul oli keskne see sotsiaalne komponent. Mind ei huvitanud see aga enam piisavalt. See on küll oluline, aga mitte niivõrd, et see põhifookusesse tuua.

Teiseks, klassikalises kirjanduses on palju seda, et kui on imevõimete või kõrgemate sfääride puudutusega tegelane, siis teoses ei taheta rääkida peamiselt mitte temast, vaid peategelane on tema hea sõber, kes on tavaline inimene. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on lihtsam samastuda kellegagi, kes ei ole taevas või põrgus ära käinud, sest keegi meist pole. Nii saab jätta imetegemise mehaanika varjule ja olla palju imeväärsem seda kõike mitte näidates. Samamoodi nagu heas õudusfilmis tuleb hoida kolli peidus kuni viimse hetkeni või teda üldse mitte kujutada, sest meie fantaasia loob palju huvitavama ja personaalsema kolli. Seni kuni sa ei näita, et tal on lateksist käed külge pandud ja ujulestad ja mingi bullshit. Nii on ka imetegijaga. Ma tahtsin, et teda olekski filmis väga vähe. Ta mõjutab sündmusi, käib läbi, kaob ära, siis tuleb jälle. Me tajume tema kohalolu rohkem, kui näeme seda. Ma ei tahtnud teda olmeolukordades üldse kujutada. Ja see identiteedita mees… See on ka narratiivses mõttes hea käik stsenaristile, sest kui su tegelane ei tea midagi, siis ta võib minna igale poole ja küsida ükskõik mida. Avastamise ja rännaku jaoks oli see sobiv. Loomulikult ma ei mõelnud kohe, et oo, see on sobiv, paneme selle. See käib kuidagi tunnetuslikult ja samm-sammult. Hakkad kirjutama ja avastad, et on sellised võimalused.

Ja ma ei tahtnud, et religioosne müsteerium oleks loo täielikult kaaperdanud. See ei olnud tegelikult see, millest ma rääkida soovisin. Mu eesmärk oli käsitleda uskumist laiemalt. Religioon käib selle alla, aga usk on ka see, mida me usume seoses iseenda võimalustega seda maailma mõjutada.

Võib-olla läheks religiooni teemaga edasi. Ajalooliselt on religioon olnud Eestimaal midagi sellist, mille eest inimesed ära põgenevad või mida nad kuidagi tõrjuda üritavad. „Põrgu Jaanis” aga kasutavad talupojad just oma moonutatud versiooni kristlusest, et usurpeerida parunivõimu. Kuidas nii?

Vaat siin on üks koht, kus toimub päris tugev haakumine tänapäevaga. Mind ei paelunud põhjasõjajärgne aeg peamiselt põhjusel, et kõik olid siis haiged, vaid seepärast, et see oli reaalne periood, kus ei teatud, kas üldse midagi tuleb. Tulevik oli nii ebaselge. Mind huvitas, mis inimesega siis toimuma hakkab, kuidas ta mõtleb ja käitub.

Praegu on ka segased ajad. Maailm muutub nii rajult, et inimesed hoiavad kinni sellest, mis neil käeulatuses on. Enamasti on see mingit sorti usk ja tänapäeval ei pea see olema enam religioosne. Mulle meenutavad mõned „Põrgu Jaani” tegelased praeguseid esoteerikuid (muheleb). Kui oled hädas, siis selleks et loota, pead leidma mingisuguse loogika. Igasuguste imetegijate lood tulevad tavaliselt ikka sellistel aegadel, kui on kõige raskem ja on enim imetegijat vaja. See paralleel oli mulle oluline. Ja tegelikult mulle lihtsalt tundus, et need inimesed hakkaksid nii tegema, sellises olukorras niimoodi käituma. See on psühholoogiline reaalsus. Üks oluline mõte selles filmis on, et me olemegi paljuski see, mida me usume. See, mida me usume tõde olevat, juhib meie käitumist ja meie käitumine ongi see, mis me oleme. Mitte ilmtingimata see, mida me mõtleme, vaid see, mida me teeme. Ja usk mõjutab konkreetselt seda, mida sa teed igapäevaselt. Mulle tundus tähtis seda näidata. Eriti praegu.

Elame sellises maailmas, kus lähed mõne sündmuse järel internetti, mingisse Eesti või Lääne meediaportaali, vaatad uudiseid ja saad infokillu – juhtus see sellega seal ja sel põhjusel. Ja siis suundud mõnda oponeerivasse inforuumi, näiteks mõne naaberriigi omasse, ja võid näha sama asja kohta täiesti teistsugust, samamoodi justkui faktidega kinnitatud juttu. Ja see on ainult üks näide sellest, kuidas me elame pidevas kognitiivse dissonantsi seisundis, sest meieni jõuavad kogu aeg vastandlikud signaalid, mis tunduvad mõlemad korrektsed. Sellises olukorras on ülioluline inimese enda töö, et ta saaks aru, mis on see, mis teda liigutab, mida ta tõeks peab, sest sellist asja ei ole olemas, et keegi midagi ei usu. Usud vaikimisi kas või vabaturumajandusse või sotsiaaldemokraatiasse või traditsioonilisse perekonnamudelisse või millesse iganes, aga millessegi sa pead uskuma. Me oleme niimoodi ehitatud. Tänapäeva maailmas on väga oluline selle kõige vahel navigeerida. See on küll üks asi, mille peale ma „Põrgu Jaani” kirjutades ja tehes väga palju mõtlesin.

Kui sa peaksid tegelema millegi muu kui filmiga, siis mis see oleks?

Ilmselt ma teeks musa, ma arvan. Musa ja kirjutaks midagi.

Kirjutaks midagi?

Ma ei tea. See on selles mõttes alatu küsimus, et kurat teab, mis siis saaks. Kuidagi peaks raha teenima ja… Aga ma olen kogu elu kirjutanud – kas see on olnud mingi novell enda jaoks või mingisugune muu asi. Ma arvan, et see ei kaoks kuhugi. Ja muusikat teen ka hobikorras praegu endale edasi. Ilmselt midagi muusika ja kirjandusega seotut.

Kas midagi juba haub järgmiseks ka?

Haub-haub. See on naljakas asi, et siis kui filmi teed, ei mahu midagi muud pähe ja tekib selline tunne, et ei olegi uusi mõtteid, aga kohe, kui koormus langeb natukene ja jõuad lõppu, montaaž hakkab valmis saama, siis mingi osa su ajust vabaneb ja hakkavad tulema (kõrgemal toonil) plumps-plumps mingisugused hägused aistingud. Saad aru, et tegelikult on kuskil allhoovustes mingisugune töötlemine käinud ja mingid asjad, mille peale oled vahepeal mõelnud, on ideedeks vormunud.

Mul on mitu mõtet. Need on kõik liiga varases faasis, et neist nii-öelda kirjeldavalt rääkida, aga mul on paar mõtet. Siin on vaja nuputada, millega täpselt edasi minna. Oma nahal on ära kogetud, kui tugevalt ja kui kauaks sa seod ennast ühe maailma, ühtede mõtete, ühe atmosfääriga. Sa kannad seda reaalselt aastaid kaasas. Nüüd on see küsimus selgemaks saanud, et kas ma tahan just ühe või teise konkreetse ideega nii kaua olla.

Aga ma kritseldan midagi üles, et päris meelest ära ei läheks, ja siis lasen asjal olla. Vaatan, et kui mõni idee kahe kuu pärast veel samamoodi erutab, siis tasub võib-olla tähelepanelikumalt uurida.

Sa rääkisid enne ühest lühikesest tekstist „Zen of the Silver Screen”, mille sa mõni aeg tagasi kirjutasid.

Seletasin selles enda jaoks, miks kinokunst kõigi nende masside peal nii kuradi võimsalt töötab. Mõte oli midagi sellist, et kui me usume üht filmi, tahame seda vaadata ja läheme asjaga kaasa, siis me vaatame iga linateost tegelikult nagu dokumentaalfilmi. Vähemalt mängu korras, me ütleme oma ajule, et see on päriselt. Sest see vaade, mis ekraanil avaneb, see helendav ruuduke seinas, on oma kujult võrdlemisi sarnane sellega, mida sa ise iga päev näed. Võib-olla natuke laiem, aga põhimõtteliselt samasugune. Ühesõnaga, ma kirjutasin, miks on nii zen filmi vaadata. Miks see nii mõnus on – isegi siis, kui tegemist on millegi rõvedaga. Tegelikult on see ohutu, hea ja turvaline. Elades oleme me oma „silmakaamera”, selle helendava ruudu eest kogu aeg vastutavad. Kuhu poole pöörata, mis kaadrit võtta, mida teha, mis saab? Kui lähed aga filmi vaatama, siis sult võetakse ohjad käest. Miks me võpatame, kui plahvatus käib? Sest me usume, et see on päris, parasjagu toimuv. Taju mõttes asendame pooleteiseks tunniks oma reaalsuse. Seetõttu me tahame, et kõik muu kinos oleks must ega peegeldaks midagi. Ja see, kui keegi helistab või segab, ajab kohe närvi. Minu jaoks on see üks rahulik hetk, kui sa ei pea ise oma „kaameraga” jaurama.

Von Trier rääkis sellest, miks inimesed tahavad rõvedaid lugusid näha, miks nad lähevad ikka ja jälle vaatama, kuidas keegi kellelgi pea otsast ära saeb või midagi muud sellist teeb. (Nõjatub diktofonile lähemale ja manab madalal, süngel häälel) Sest inimesed tahavad minna läbi paksu, pimeda ja ohtliku metsa, kui keegi ütleb: „Tule, ma viin. Ma annan sulle käe.” Sa lähed pimedusse, aga teejuhiga. See on nii mõnus, raisk. See on puhkus ja pääsemine ja vabanemine ja kõik asjad. Selline teooria on mul, jah. Päris adekvaatne, kui ma nii rääkima hakkan praegu (naerab endamisi ja süütab suitsu). Selle võime isegi sisse panna.

Ma arvan ka. See on minu meelest päris hea lõpp.

Tõnis Jürgens on rõõmus pessimist.