Hiljuti Tallinna väisanud Sunn O))) on arvamust lõhestav muusikagrupp. Küüniliselt ja lihtsustatult võiks väita, et 21. sajandi üliühendatud maailmas on Sunn O))) lämmatavalt isoleeriv drone-muusika juba eos hukule määratud.

★★★★★

Kuid samas on avangardismi roll olnud alati piire kompida ning maapõuest senitundmata tõdesid ja emotsioone välja kaevata. „Pyroclasts” on sündinud tegelikult piirangute üsast, olles juba varem sel aastal välja tulnud albumi „Life Metal” lindistamise ajal toimunud ning rangelt ajaga piiritletud soojendusseansside heliülesvõte. Tulemus on seega ühel ajal minimalistlik ja liialdav, hõlmates üksikuid kitarrivärinaid, ning täidab oma askeetlikust tehnikast hoolimata täielikult helimaastiku.

Kuigi ambient-muusikal on üldiselt probleem helilise pealetükkivusega (ehk kas seda muusikat peaks üldse aktiivselt tähele panema), siis „Pyroclasts” sellist dilemmat ei tekita. Album on muserdavalt domineeriv, välistades tähelepanu suunamise millelegi muule kui rusuvatele kitarritoonidele. See, mida kuulaja selle tähelepanuga peale hakkab, on tema enda mure. Tõenäoliselt tekib tal sisekaemuse moment, kus võib leida end täiesti õigustatult küsimast: „Kas mulle üldse meeldib, mida kuulen?” Ta võib samastuda Alex DeLarge’iga filmist „Kellavärgiga apelsin”, kus laiali tõmmatud silmalaud sunnivad teda vaatama kohutavaid filmikaadreid. Ent „Pyroclasts” ei ole tegelikult kohutav, vaid omal moel lummav. Kuulajal tasub vaid loovutada talle oma elust see kolmveerand tundi täielikult ning kompromissitult.