Pilguheit kalanduse ajalukku näitab, et isegi kui inimesed on loodusressursside ammendumist kogenud ja suudavad seda tähele panna, kustub ohutaju mälust paari aastakümnega. Üheks põhjuseks on visalt taanduv uskumus maailmast kui lõputust varaaidast, mille varje võib kohata ka tänapäeva kliimakokkulepetes.

Arutlusi praegusest keskkonnakriisist läbib mitu vastandust ja eristust, näiteks kohaliku ja globaalse tasandi vahel, geoloogilise süvaaja ja tunduvalt väiksemal skaalal lahtirulluva inimaja vahel. Lisada võiks ka kõikvõimsuse ja jõuetuse ning kontrolli ja kontrollimatuse. Viimased seostuvad sellega, et ühelt poolt on inimesest saanud planeeti ümberkujundav jõud, teisalt tajutakse aina selgemalt looduse meelevalla ähvardust.

Tegemist ei ole mustvalgete vastandustega, pigem markeerivad need teatud pingeväljade äärmusi, mille vahele mahuvad eri tõlgendused, algatused ja ahastused. Pakun välja, et üks selline pingeväli, mis aitab nüüdset situatsiooni paremini mõista, on peidetud mõistepaari „lõplik ja lõputu”.

Keskkonna- ja kliimaproblemaatika laiem nähtavus peegeldab nihet loodusmaailma tajumises. Seda ei ole enam võimalik vaadelda ammendamatu varaaidana, kust saab lõputult võtta, või piirideta hoidlana, kuhu saab lõputult visata. See diskursus hüüab justkui ühest suust: loodus, vähemalt sellisena, nagu meie seda tunneme ja vajame, on lõplik ja kaduv, muutudes aina hapramaks ja haavatavamaks meie eneste käte vahel. Teravdatud taju inimese eksistentsiaalsest kokkupõimitusest nõnda tajutud loodusmaailmaga on teinud lõplikkusest omamoodi eetilise imperatiivi: otsatu külluse ja edasiliikumise asemel tuleb taanduda looduse seatud raamidesse, uue asemel tuleb eelistada taaskasutatud vana, lõputu progressi asemel tuleb orienteeruda aina ahtamate piiridega kaduvas ja surelikus maailmas.

Teravdatud taju inimese eksistentsiaalsest kokkupõimitusest loodusmaailmaga on teinud lõplikkusest omamoodi eetilise imperatiivi: otsatu külluse ja edasiliikumise asemel tuleb taanduda looduse seatud raamidesse.

Külluse ammendumine

Keskkonnaajaloo uurimissuund ilmestab, et ka varasematel aegadel on inimesed täheldanud looduskeskkonna haavatavust, suutmata siiski ära hoida ökoloogilist hävitustööd, mille tunnistajaks praegu oleme. Näiteks kirjeldab W. Jeffrey Bolster oma teoses „The Mortal Sea” („Surelik meri”), kuidas juba enne 17. sajandit, mil Põhja-Ameerikas tekkisid esimesed eurooplaste püsikolooniad, käisid kümned tuhanded Euroopast pärit kalamehed Atlandi ookeani loodeosas mereelustikku küttimas. Kodust seilati kaugele, sest Euroopa rannikuvete ökosüsteem oli juba paljuski kurnatud ega suutnud pidada sammu kala- ja vaalapüügi nõudlusega. Bolster kirjeldab, et mererändurite teekonnad kulgesid ühtaegu nii ruumis kui ka ajas, sest nad leidsid eest ökoloogilisi rikkusi, mis olid Euroopas ammu minevikuks saanud: „Nende aruanded ei kajastanud ainult Ameerika küllust, vaid ka keskaja lõpus toimunud Euroopa ranniku ökosüsteemide ammendumist.” (lk 43)

Tähelepanuväärne on, et uue maailma kalamehed hakkasid üpris varakult hoiatama varude vähenemise eest. Esimeste Euroopast pärit kolonistide põlvkondade valvsus ja ettevaatlikkus tulenes paljuski sellest, et neil oli värskelt meeles, mis tagajärgi võib ülepüük kaasa tuua. Seega olid nad iseäranis tundlikud, kui märkasid saagikuse langust. Näiteks võtsid sedalaadi hoiatustele tuginedes Ameerika Ühendriikide kirdenurgas asunud Uus-Inglismaa ühinenud kolooniate volinikud juba 1660. aastal vastu määruse, mille eesmärk oli reguleerida makrellipüüki. 

Bolster toob hulgaliselt näiteid, kuidas Ameerika Ühendriikide kirdenurgas paikneval Uus-Inglismaal kerkisid ka järgnevate sajandite jooksul sedalaadi arutelud aina uuesti päevakorda, aga ainult selleks, et siis jälle vaibuda ja unustusse vajuda. Paradoksaalselt kehtestati piiranguid rohkem 17. kui 18. sajandil, mil surve mereelustikule aina kasvas ja iga põlvkonnaga langes ootus näiteks vaala, morsa, ahvena ja tuura arvukusele. Kuigi ökoloogilised mõjud olid märkimisväärsed juba enne tööstuslikku ja mehhaniseeritud kalandust, muutus olukord hüppeliselt 20. sajandil, kui Uus-Inglismaa sadamatesse saabusid traallaevad. Kui veel sajandi alguspoolel kõlasid uue tehnoloogia suunas kriitilised hoiatushääled, siis 1930. aastateks oli traalpüügist saanud norm.

Kalurid, teadlased ja poliitikud ei tahtnud uskuda seda, mida nad nägid juhtumas. Meri ei olnud surematu.

Hoolimata sellest, et inimtegevuse mõju mereelustikule märgati juba varakult, viisid uue tehnoloogia kasutuselevõtt, varasemate õppetundide unustamine ja visalt püsiv uskumus, et meri on ammendamatu ja igavene, lõpuks drastiliste tagajärgedeni: „Meremehed ennetasid instinktiivselt ohtu, nad hoidsid end valvel ja uurisid pidevalt oma ümbrust, et leida vihjeid vähimagi probleemi kohta. Valvsuse nõrgenemine tähendas katastroofi. Ometi tabasid katastroofid nii kalu kui ka kalureid perioodiliselt 17., 18. ja 19. sajandil ning siis juba laiaulatuslikult 20. sajandi lõpus. Osalt seetõttu, et kalurid, teadlased ja poliitikud ei tahtnud uskuda seda, mida nad nägid juhtumas. Meri ei olnud surematu.” (lk 2–3)

Looduse lõplikkus vs. tehismaailma lõputus

Kas saame ütelda, et praeguseks on arusaam looduskeskkonna surelikkusest pärale jõudnud? Nagu ennist kirjeldasin, võivad tänapäevased arutelud ökoloogilisest katastroofist vähemalt sellise mulje jätta. Eeldades, et idee ajalootust ja igavesest loodusest on tõepoolest mingil kujul taandunud, on huvitav täheldada, et avaramalt mõistetuna on lõputuse kategooria siiski endiselt elujõuline. Kui ühest küljest vormib meie tegelikkustaju ökoloogilise lõplikkuse printsiip, siis samal ajal kujundavad seda ka teatavat laadi lõputused, mõeldagu näiteks piirideta majanduskasvu retoorikale või justkui ammendamatute võimalustega tehisaru valdkonnale.

Hoolimata teadlaste pikaaegsetest hoiatustest, et lõputu kasv ei ole lõplikus maailmas võimalik, kirjeldab näiteks Euroopa roheline kokkulepe kliimaneutraalsuse poole liikuvat kasvustrateegiat. Niisiis on eesmärk jätkuvalt kasvada, aga teha seda keskkonda säästval moel. Hoolimata praktilisest küsimusest, kas ja kuivõrd saab neid kahte eesmärki tegelikult ühildada, on oluline ainuüksi see, et taoline sihiseade hoiab alal ettekujutust justkui otsatult paisuvast, piiridest kammitsemata protsessist. Veelgi selgemalt ja radikaalsemalt ilmneb tunnetus mingisugusest otsatusest virtuaalmaailma ja tehisaruga seotud rakendustes ja arengusuundades. Seda, et nendes valdkondades võivad vallanduda murrangulised ja kohati ennustamatud muutused, ilmestab ka mullune valdkonna ekspertide ettepanek ohutuskaalutlustel tehisaru arendustöö ajutiselt pausile panna.

Kuivõrd sügavuti on võimalik kujundada haprusel ja piiratusel põhinevat eluhoiakut, kui meie kujutlusvõimet toidavad samal ajal väljavaated lõputust arengust ja kasvust?

Oluline on küsida, kas ökokriisist tingitud lõplikkuse imperatiiv sobib kokku majanduslik-tehnoloogilise lähenemisega. Kas need kujutlusviisid toetavad või hoopis õõnestavad teineteist? Kuivõrd sügavuti on võimalik kujundada haprusel ja piiratusel põhinevat eluhoiakut, kui meie kujutlusvõimet toidavad samal ajal väljavaated lõputust arengust ja kasvust? Või suudame siiski need maailmad endas kuidagi kokku siduda ning kehastada samal ajal lõplikkust ja lõputust?

Suutmata pakkuda ammendavaid vastuseid, võiks ometi järeldada, et inimese seisundi mõtestamiseks ökoloogilise kriisi ajastul tuleks ühelt poolt pöörata tähelepanu loodusega seotud hoiakute ja praktikate teisenemisele pikemas ajalises vaates, nii nagu seda aitab teha keskkonnaajalugu. Teisalt tuleks arvestada ka laiemate inimlikku reaalsustaju vormivate teguritega. Kui vastus keskkonnakriisile tähendab lõplikkusel, piiratusel ja surelikkusel põhineva ökoloogilis-eksistentsiaalse rakursi kujundamist, siis selle juurutamine peab toimuma pingelises vastasmängus kujutlustega hoopis teistlaadsest, justkui lõputusse sirutuvast maailmast.

Juhan Hellerma on Tallinna Ülikooli teadur ja Tartu Ülikooli külalisteadur.