Kalmistutel jalutades võib tajuda aegadeülest kollektiivsust – kohtumist tuttavate nimedega, kes on su hinge märgi maha jätnud või sinust indiviidi vorminud.

Itaalia, Rooma, Piazza Barberini

Ingel Prantsuse kalmistul, kellele sammal pea ümber aupaiste on joonistanud. Fotod: Urmas Lüüs

Olin netis juba varem üksjagu kontidest ehitatud kabeleid ja krüpte näinud, kuid Roomas avanes võimalus ühte neist külastada. Frantsiskaani ordusse kuuluvate kaputsiini munkadega on enamik enesele teadmata tuttavad tänu cappuccino’le, sest see südamelähedane kohvijook meenutas piima lisamise järel itaallastele just nonde munkade hõlstide kreemjat tooni. Vähem oleme kursis vagade vendade surmalembusega. Et endale surelikkust meelde tuletada, kandsid kaputsiinid varem kuubede all sissepoole turritavaid nahka torkivate ogadega kaelakette. Kloostri seintel rippuvatel maalidel näeme hamletlikes poosides surnupealuu seltsis mõtisklevaid peamunkasid. Maisest vaevast lahkunud maetakse kolmekümneks aastaks kirstuta maha, et lisada nende kondid pärast Santa Maria della Concezione dei Cappuccini kiriku keldrisse tuhandetest luudest rajatud kabelitesse. Mitmed mungad näitavad hardalt näpuga, et vat sinna lohku või riita kavatsen end heita.

Olemas on kõik, et vändata üks korralik splätter. Enesevigastamine, koljukultus, vennaslaipade üleskaevamine värske ehitusmaterjali hankimiseks. Mind õudukalembest sellega juba ei raba. Kuid kohapeal munkadega jalutades rabas nende elurõõm, kilav keskustelu, kloostris kaikuv südamlik naer. Surm ei heidutanud neid, vaid teadlikkus oma maise keha kaduvusest õhutas kasutama olemasolevaid päevi täiel rinnal – palvetama, naerma, aitama abivajajaid. Krüptid pole leinamiseks, vaid mõtluseks elu üürikusest.

On kloostreid, kus meele treenimiseks ja petlike ihade lahustamiseks vaadeldakse surnukehi.

Eesti, Aegna saar, Eesti Theravaada Sangha

Hiina kalmistu ohverdamisaltar Tais, kus põletatakse võltsraha ja paberist tehtud väärtuslike asjade mudeleid. Usutakse, et suitsuga koos lähevad ka asjade vaimud üles taevasse, kus lahkunud neid kasutama saavad hakata.

Autentset Buddha õpetust jagavad mungad ei erine oma ajutisust tajudes palju kristlikest kaputsiinidest. Tai kuningriigis matkates ühte kloostrisse sisse põigates märkasin hoovis veidrat järelkäru. Lähemal inspekteerimisel osutus see käepärastest vahenditest ehitatud krematooriumiks. Kärssavast rasvast glasuuriga kattunud šamottkividega kamber seisis avali, gaasiballoonid kõrval reas. Kedagi kohalikest, sest peale minu teisi turiste polnud, ei paistnud vaatepilt häirivat. Vaid üksikud tuhahelbed lendusid nagu lumeräitsakad troopilises kuumuses harvade tuuleiilidega laiali. Päevinäinud kühvelgi vedeles samas.

Meenus meie auväärse Ṭhitañāṇo lugu tai munkade meeleharjutustest. Söömahimu maandamiseks kujustatakse toidu teekonda soolestikus. Kibedates maomahlades ligastuva massi muundumist pruuniks haisvaks roojaks. Sugukihu mõistmiseks kujustatakse liha tegelikku olemust. On kloostreid, kus meele treenimiseks ja petlike ihade lahustamiseks vaadeldakse surnukehi. Selliseks saab kõik elav. Mädanevaks, roiskuvaks, pundunuks. Kas see siis ongi me ihade liha? Seda ei vaadata mitte enese karistamiseks, ikka elurõõmu leidmiseks, olulise leidmiseks, meelerahu leidmiseks.

Prantsusmaa, kümned eri kalmistud

Prantsusmaal resideerides valmistasin ette näitust „Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda”. Varastasin pealkirja ühelt oma lemmikautorilt Arvo Valtonilt. Kaks kuud rändasin pildistades mööda surnuaedu. Tänu väikeste külakeste tihedale võrgustikule suutsin neid väisata mitu tükki päevas. Suuri Pariisi omi pidin samas dokumenteerima mitu päeva, et ükski põnev nurgatagune nägemata ei jääks.

Purunenud emailportree Prantsuse kalmistul

Mis mind nende kalmistute puhul siis nii väga võlus? Möödunud aegade suuruse trööstitult räämas tunnismärgid? Meil on veider kalmistutel aega veeta, kuid pariislaste jaoks on need vaiksed paigakesed, kus pingil raamatut lugeda või sõbraga keskustella. Neil on see muidugi rohkem veres kui meil, sest ülerahvastatud linna avarad pargid ja platsid kuulusid seal sajandeid vaid aadlikele. Lihtrahva jaoks said kalmistud peamiseks elu tuiksooneks. Seal peeti laatasid, tantsupidusid, rahvakogunemisi. Kaupmehed sättisid haudade vahele üles turuletid. Öösiti sai võõra pilgu eest varjatult tähtpäevi tähistada või ilma suurema põhjuseta tina panna. Kuna kodus elas mitu põlve pead-jalad koos, said noored asu kurameerida ja vaikivate tunnistajate pilgu all ühte heita. Sõdade ajal otsiti kalmistumüüride varjust kaitset.

Aga ikkagi, ma pole vastanud, mis mind kalmistute puhul köidab. Mis paneb ühe enda arvates täiesti normaalse mõtlemisega inimese (kuigi see va enda arvamus on üks jõledama kahtlane värk) valima reisisihtkohti ennekõike eripäraste kalmistukultuuride järgi, et oma vabast ajast päevade kaupa üle maailma haudade vahel patseerida ja detaile üles pildistada?

Meil on veider kalmistutel aega veeta, kuid pariislaste jaoks on need vaiksed paigakesed, kus pingil raamatut lugeda või sõbraga keskustella.

Surnuaiad pole minu jaoks üksildased ega mornid. Tajun seal midagi, mida parema sõnastuse puudumisel võiks nimetada aegadeüleseks kollektiivsuseks. Ma ei pea silmas kollektiivsust kommuuni- või seltsielu mõistes, vaid eksistentsiaalset kollektiivsust. Pariisi kalmistutel kohtad kvartalist kvartalisse pöörates üha tuttavaid nimesid, kes kõik on su hinge mingi märgi maha jätnud. Esimene kord, kui kuulsin Édith Piafi „Non, je ne regrette rieni”. Telekast tuli, külmavärinad. Kuidas see tundmatu asi üles leida? Prantsuse keelt ju ei osanud, kirjapilt hoomamatu. Kes see on? Juutuubides sõelusin õnneks ikkagi välja. Siis sai lugu lõputult tülpimuseni kedrata. Sealt vaid pilguheite kaugusel magab Oscar Wilde. Mäletan, kuidas lugesime koolis „Õnnelikku printsi”. Tavaelus on mind pea võimatu nutma ajada, aga mingi saadanama literatuurne melanhoolne traagika suudab alati peidetud nupu üles leida. Pärast oma esimese noormehega lahkuminekut lugesin Wilde’i Bosiele ehk Lord Alfred Bruce Douglasele vanglast kirjutatud armastuskirja „De Profundis”.

Sealt Père-Lachaise’i kalmistu keskosa puudevilusse liikudes ei saa muidugi üle ega ümber Jim Morrisonist, kelle kalk cool ei jätnud ka minusuguse teismelise bändimehe hoiakut vormimata. Ja siis kõik need kunstnikud, kelle nimesid sai seitsmendas klassis kunstikooli eksamiks öid ja päevi tuubitud – David, Appel, Delacroix, Ernst, Géricault, Ingres, Modigliani, Seurat ja no muidugi üsna värava all vedelev meie oma Eduard Wiiralt, kelle „Põrgut” ma nii reprodelt kui ka originaalis pika jõllitamisega silma sarvkestadele tahtsin söövitada. Kõiki mind mõjutanud raipeid juba sellelt ühelt kalmistult üles lugedes peaksin artikli mahu umbe toppima, nii et las nad jääda rahus. Oleks mõttetu laduda ritta kõiki neid surnud prantsuse mehi, kellega olen veetnud voodis pikki õhtuid. Ma koosnen nendest. Minu mõtted koosnevad neist. Kõik need laenatud mõtted, mis on vorminud mind just selliseks indiviidiks. Ja kellegi teise teistsuguseks. Oleme käepärastest klaasikildudest kombineeritud vitraažid.

Tšiili hingemajake. Usutakse, et kui keegi saab liiklusõnnetuses surma, toimub hukkumine nii ruttu, et inimene ei saa ise arugi, et ta ära suri. Seetõttu ehitatakse õnnetuskohale tee äärde hingemajake, kuhu hing saaks nii kauaks elama asuda, kui ta oma uue staatusega rahu teeb ja enam koju tagasi ei kipu.

Mis on minu oma? Mitte ainult mõtted pole laenatud. Minu räägitav keel on emakeel, sest omandasin selle oma ema matkides. Sain laenuks. Edasilaenamiseks. Sõnad, tähed, kõik puha laenuvärk, hullem kui Kreeka riigivõlg. Mina pole vaielnud, kas null on kvantitatiivne väärtus. Mina võtsin selle vastu vaidlemata omaks. Kui mõtted pole minu omad, kas siis vähemasti keha on? Mu keha pandi idanema üska, kasvatati ema keharakkudest valmis ja võeti vupsti välja (ema jaoks see muidugi nii „vupsti” ei käinud). Kogu see mateeria tuli laenuna. Nagu start-up’i investeering, spin-off’i algkapital. Kõik geenid, mis rakkude edasist edenemist juhatavad, tulid pooleldi emalt, pooleldi isalt. Ma pole muud kui sadade edasilaenude pealt teenitud intress.

Kõiki mind mõjutanud raipeid juba sellelt ühelt kalmistult üles lugedes peaksin artikli mahu umbe toppima.

Eesti, Haapsalu, Metsakalmistu

Olen mälupildis lapsena vanavanaema haual. Seal kasvasid metsmaasikad. Noppisin neid ja ajasin ükshaaval suhu. Kas pole mitte romantiline viis oma vaaremaga ühte sulada, süüa tema kehast väestunud marju? Just see mind kalmistute puhul võlubki. Ühenduses olemine. Teatavate piiride poorsus. Taipamine, et ma pole midagi erilist, individualistlikku, eemaletõugatut. Olen osa ühest suuremast tervikust, järjepidevusest. Sepana töötades kasutan samu tööriistu kui rauatöö leiutajadki. Jah, mõned materjalid on muutunud sitkemaks, mõned riistad arenenud mugavamaks, mõned protsessid kujunenud töökindlamaks, aga printsiibid on jäänud samaks. Olen sepana suures kollektiivis, kõigi enne mind seda tööd teinute kollektiivis. Olen inimesena kollektiivis, kõigi enne mind inimene olemises ebaõnnestunute kollektiivis. Ei midagi enamat, ei midagi vähemat.


Urmas Lüüs on.