Sotsiaalmeedia profiilid, mis elavad üle meie surma, on meie lähedastele ja sõpradele oluliseks mõttekohaks. Mida teha lahkunust alles jäänud kontodega? Kas ja kuidas väljendada leina sotsiaalmeedias, mis on korraga isiklik ja väga avalik? Kas surnud inimest on üldse viisakas oma sõbralistist kustutada?

Mida aeg edasi, seda enam suureneb tõenäosus, et tunneme kedagi, kes on meie seast küll füüsiliselt lahkunud, kuid püsib jätkuvalt „elus” internetiavarustes. Mark Zuckerberg on öelnud, et Facebooki missioon on ühendada inimesi kõikjal maailmas. Kasutajaskonna kasvades ja vananedes on sellele lisandunud uus tähendus maailma suurima virtuaalse surnuaiana. Ka sellel on ühendav eesmärk, kuid nüüd juba elavate ja surnute vahel.

Virtuaalsed leinamisviisid

Sotsiaalmeedia on lisanud leinamisele uued mõõtmed. Kadunu pereliikmed ja lähedased sõbrad soovivad mälestustest kinni hoida ja vajavad selleks konkreetset kohta või eset, mis kuulus varem lahkunule, olgu selleks siis näiteks mänguasi või rõivas. Tänapäeval on sobilik ka sotsiaalmeedia konto. Sotsiaalmeedias leinamine sarnaneb olemuselt traditsiooniliste leinamiskommetega, mis ei ole kuhugi kadunud, vaid mille kõrvale on tekkinud uued tavad. Näiteks räägitakse endiselt lahkunuga, kuid nüüd kasutatakse temaga suhtlemiseks Facebooki. Jätkuvalt käiakse hauaplatsil ja lisatakse sellest pilt ka lahkunu sotsiaalmeedia kontole. Tähtpäevadel mälestatakse surnuid siiani traditsioonilistel viisidel, kuid tehakse ka postitusi, mis kujutavad näiteks põlevat küünalt.

Mitmete teadlaste ja psühholoogide hinnangul ei ole lahkunu Facebooki seinale postitamine sugugi halb idee, kuna see võimaldab väljendada oma emotsioone, jagada kogemust ja nõnda leinaga paremini toime tulla. Leinajatele mõjub positiivselt, kui lahkunu seinale postitatakse koos pildiga mõni tore lugu või mälestus temast. Nii saavad jagatud mälestuste kaudu oma leina väljendada ja läbi elada nii postitaja ise kui ka teised profiili külastajad. Ka vastava sisu lugemine on leinamise vorm, mis lihtsalt ei väljendu nii avalikult.

Sotsiaalmeedias saab jagada ka surma puudutavaid teateid, näiteks matuse toimumise aega ja kohta, kogu lahkunu tutvusringkonnaga. Samuti on võimalik rakendada seda näiteks heategevuslikul eesmärgil, kogudes annetusi kas lahkunust maha jäänud lastele või teistele surmava haigusega patsientidele. Leinaprotsessile mõjub kasulikult ka Facebooki kasutamine vestlus- ja mõttekaaslaste leidmiseks ning teiste leinajatega suhtlemiseks.

Mitmete teadlaste ja psühholoogide hinnangul ei ole lahkunu Facebooki seinale postitamine sugugi halb idee, kuna see võimaldab leinaga paremini toime tulla.

Kuidas avaldada kaastunnet?

Elavatele mõeldud keskkonnas surmast kuulmine põhjustab arusaadavalt ehmatust, mistõttu surma põhjuseid seal pigem avalikult ei arutata, seda tehakse privaatsetes vestlustes. Ühtlasi mälestatakse sotsiaalmeedias rohkem ja emotsionaalsemalt noorelt ja ootamatult lahkunuid kui neid, kes surevad pärast pikalt põetud haigust. See on selgitatav asjaoluga, et erinevalt ootamatust surmast on vanema inimese või haiguse puhul lähedastel rohkem aega leinaks valmistuda.

Kes mõtleb, kas ja kuidas lahkunut Facebookis leinata või mälestada, siis paljude lahkunu profiilile tehtud postituste juurde on lisatud kaunid fotod, millel kujutatakse ühiselt veedetud hetki. Fotodega jagatakse meenutusi igast lahkunu eluetapist – varasest lapsepõlvest kuni temast viimati tehtud piltideni. Postituste ja kommentaaride tekstid iseloomustavad lahkunut sõnadega, mis toovad välja tema parimad isiksuseomadused, kinnitades normi, et surnutest halba ei räägita.

Kõik, kes on surmaga kokku puutunud, teavad seda mõnevõrra ebamugavat tunnet, kui sotsiaalne norm justkui käsib lähedastele kaastunnet avaldada. Lahkunu Facebooki profiil pakub ka selleks head platvormi. Toetus- ja kaastundemärgina reageeritakse teiste postitustele näiteks südame või pisarates näo emotikoniga. Lahkunu konto kustutamist sõbralistist tajutakse aga kohatuna.

Lahkunu konto haldamist või kustutamist soovitatakse ka seetõttu, et aina sagenevate andmelekete ja osavate häkkerite tõttu võib see sattuda mõne pahalase kätte.

Virtuaalne pärand

Selleks et lähedased ei peaks vaevlema pärast su surma, mis on niigi emotsionaalselt raske periood, küsimuse käes, mida teha sinust maha jäänud sotsiaalmeedia kontodega, tasub sellele mõelda juba elades. Facebookis saab iga kontoomanik ise kindlaks määrata, kas tema surmast teatades konto kustutatakse või saab mõni kindel inimene sellele piiratud ligipääsu. See tähendab, et kontole saadetud sõnumeid lugeda ei saa, aga talle jääb õigus otsustada, mida sellega edasi teha. Näiteks Facebookis on võimalik luua lahkunu profiilist mälestusleht, mille juures on ka vastav viide. Tuntud eesti inimestest on selline leht telesaatejuht Signe Lahteinil ja kirjanik Margus Karul. Praktikas tundub, et eestlased eelistavad pärast omaniku surma pigem kontode kustutamist, kuid leidub ka mälestuslehti, kuhu aastaid pärast inimese surma jätkuvalt postitatakse.

Lahkunu seinale tehtud postitustega saadetakse talle ka mitmesuguseid sõnumeid: väljendatakse igatsust ja armastust, soovitakse head teed ja rahus puhkamist,  küsitakse küsimusi elu kohta pärast surma ja antakse teada, kui lahkunut tajutakse mõne loodus- või paranormaalse nähtusena oma igapäevaelus. Kui enda sõnadest jääb väheks, jagatakse luuletusi või laulusõnu.

Ka see on täiesti normaalne, et kõik ei tahagi sotsiaalmeedias oma leina näidata.

Kui üldiselt nähakse sotsiaalmeedia kasutamises hulgaliselt leinaprotsessi kergendavaid asjaolusid, siis negatiivselt mõjuvaks peetakse lahkunu märkimist postitustes ning tema konto alles jätmist väga pikaks ajaks. See suurendab võimalust, et lähedasemad leinajad loovad sotsiaalmeedia profiili alusel endale illusiooni, et inimene on veel elus. Lisaks võib see põhjustada emotsionaalset raskust või ebamugavustunnet teistes lahkunu sõbralisti kuulunud inimestes. Üldiselt peetakse heaks lahenduseks, kui nn surnud konto kustutatakse mõni aeg pärast matust või sellest tehakse mälestusleht. Lahkunu konto haldamist või kustutamist soovitatakse ka seetõttu, et aina sagenevate andmelekete ja osavate häkkerite tõttu võib see sattuda mõne pahalase kätte. Kes meist tahaks, et ammu lahkunud lähedane ühel hetkel Facebookis reklaame jagama hakkaks või et tema profiilipildi juurde ilmuks aktiivset olekut tähistav roheline ringike?

Kahtlemata on meie surmakultuur pidevas muutumises. Selles mängib olulist rolli sotsiaalmeedia ja see, kuidas me uusi kanaleid kasutame. Kokkuvõttes ei ole traditsioonilised leinamisviisid kuhugi kadunud, nende kõrvale on lihtsalt lisandunud uued tavad.

Kindel on, et pole üht kindlat ja õiget viisi, kuidas sotsiaalmeedias leinata. Igaüks peab leidma just endale sobiva, olgu see siis lahkunu seinale postitamine, talle privaatselt kirjutamine või lihtsalt tema profiili vaatamine ja teiste postitustele reageerimine. Ka see on täiesti normaalne, et kõik ei tahagi sotsiaalmeedias oma leina näidata.

Küll aga peaks juba elades oma digitaalse pärandi peale mõtlemine olema sama normaalne kui maise vara kohta testamendi tegemine. Digitaalne jalajälg on vaimselt ja emotsionaalselt väga oluline pärand. Seega parim on varakult oma soovidele mõelda ja rääkida neist ka lähedastega.

Mina olen otsustanud, mis minu Facebooki kontost pärast mu surma saab. Aga sina?

Annika Maksimov on lõpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala. Selle artikli järeldused, kirjeldused ja soovitused põhinevad tema bakalaureuse- ja magistritööl, mis käsitlevad Facebookis leinamise praktikaid.

Elis Kitt on vabakutseline graafiline disainer, animaator ja illustraator. Lisaks teeb ta brändi Ekito alt riideesemetele ja kottidele airbrush-illustratsioone.