Kas ka sinul on tunne, et raamatuid ilmub liiga palju ja raamatukogutädid ei oska alati soovitada just sinu tähemärgile sobivat? Või et muusikažanre – plaatidest ja lugudest rääkimata – on mustmiljon ja oled juba loobunud üritamastki leida õigeid just enda sodiaagimärgile? Rääkimata suvelavastustest, festivalidest ja jumal teab millest veel. Millega sisustada oma suvi? Õnneks on Müürilehe hiromandid võtnud välja oma tarokaardid, pühkinud tolmu kristallkuulidelt ja arvutanud välja just kõige õigemad majad sinu sünnikaardil (vms…). Loe see läbi ja sa ei kahetse!

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Jäär, Jäär, jäärapäine Jäär… Soovita talle ükskõik mida, see teeb ikka, mida tahab! Aga me ju mõtleme ainult head, kuula ükskordki! Kärsitud on nad ka, muudkui tera siit, teine sealt. Õnneks Jääradel seekord kaartidega vedas, sest just niisugustele sobivad kenasti Keiti Vilmsi „@keitivilms” (Tänapäev, 2017) ja Kaupo Meieli „Lühistu koosolek” (Post Factum, 2017). Suurepärased säutsu- ja laastukogumikud, just lugemiseks ja naermiseks aegamisi, kas või terve suve saate kaasas kanda, ahmida sisse Keiti rumalakartlikku (lk 136) nohuvabohu (lk 129), muu hulgas saate siit teada, et taimetoitlased on peast sojad (lk 118) ja et igaüks peab ikkagi oma kalamburisti ise kandma (lk 171). Kaupo tekstid kipuvad olema pikemad ja dialoogilisemad, aga vähemalt sama keelemõnusad ja humoorikad: „– Tere, kus need „Minu…” raamatud on? / – Ma küll ei tea… kodus teil äkki?” (lk 63).

Kuna lugemist jätkub, mahitab tähtede seis Jäärasid nimetatud teoseid kaasas kandma rannas, lennukis, suvilas, aga kindlasti ka 11. või 12. augustil bussis teel Paidesse Arvamusfestivalile (sest Jäärad, nagu me teame, peavad teisi valgustama ja sütitama ning just Arvamusfestival on teile selleks õige koht – tingimata soovitavad planeedid teil külastada seal inspiratsiooniks ka Müürilehe ja Vikerkaare ühislava).

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Sõnnidele on planeetidel, numbritel ja tarokaartidel sedakorda öelda üksmeelselt vaid üht – Viljandi! Eesti moodsaim teater Ugala kutsub kõiki Sõnne ja nende lähemaid sõpru ja sugulasi suveetendusi nautima ja sel aastal on need õige eripärased. Paavo Matsini igati auhinnatud Viljandi-raamatust „Gogoli disko” on Ott Aardami lavastajakäe all kujunenud suurejooneline vaatemäng, mis publikult esiti ilmselt enam tähelepanelikkust ootab kui tavaliselt. Selle spektaakli nägemiseks peaks aga tingimata kiirustama, sest etendusi jagub vaid kuni 23. juunini. Kui see õnnestub mingil põhjusel maha magada, on universumi kaardipakil ja Ugala teatril teile aga veel üks võimalus välja käia. Alates 4. augustist saab sammud seada juba Vargamäele, kus Vallo Kirsi lavastaja- ja Urmas Lennuki dramaturgikäsi on andnud suvelavastuses „Kõrboja perenaine” hääle Tammsaare Kõrboja naistele.

Kangekaelsed Sõnnid aga, keda Viljandi kohe ülepea ei kõneta, saadaksime 30. juunist 2. juulini XII noorte laulu- ja tantsupeole „Mina jään” me armsal lauluväljakul, kus saab vajadusel äratada endas patriootilisi tundeid, aga ka niisama laulda ja rõõmustada ühes teistega. Seekordse laulupeo peadirigent on Heli Jürgenson, tantsupeo pealavastaja on Margus Toomla.

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Kaksikud on selleks suveks kahjuks veidi rohkem väsinud kui me teised. Sellepärast tuleb hoolikamalt akusid laadima hakata ja kuhu mujale kui Muhu Woodstocki ehk tulevikumuusikafestivalile Juu Jääb oma sammud nüüd seada. Juba 27. juunist 1. juulini avaneb see võimalus. Iidsed puud ja kiviaiad, viisakad sääsed ja kadakad, meri, päike, sulnid meloodiad. Midagi muud ei olegi Kaksikutel akude laadimiseks vaja kui seda, mis siin džässist, elektroonilisest ja maailmamuusikast kokku segatakse.

Kui aga akud on laetud ja puhkus ikka veel kestab, saab planeetide seisust järeldada mitmeid ajaveetmisvõimalusi märksõnaga „muuseum”. Sest just Eestimaad peab avastama sel suvel üks õige Kaksik! Üks võimalus selleks on näiteks külastada jalgrattamuuseumi Järvamaal Väätsas. Teine variant oleks külastada hoopis Heino Lubja kaalumuuseumi Mustveel. Läbi tasub astuda ka August Teppo lõõtsamuuseumist Loosul Võrumaal ning vanakraamientusiastidest Kaksikutele soovitame Heino Prosti põllutöömasinate muuseumi Nõo vallas Vissi külas.

Aga kui tõesti mõned nimetatud liiga kaugele või obskuuriasse jäävad, lubab kosmiline energia armulikult Kaksikutel lihtsalt trolli peale istuda ja loomaaeda sõita, vaadata üle loomapererahva uusimad lisandused (3. juunil näiteks sündis teravmokk-ninasarviku värskeim beebi…), süüa suhkruvatti ja teha nägu, et on käidud looduses.

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Kodulemb Vähk ei pruugi selgi suvel tahta suurematele muusikafestivalidele või muudele väliüritustele minna, vaid eelistab ehk hoopis kodus raamatuid lugeda. Õnneks on hiromantidel neile seks puhuks ka väärikaid soovitusi.

Urmas Vadi „Neverland” (Kolm Tarka, 2017) on teos, mis ühelt poolt piisavalt mahukana suvelugemiseks hästi sobib, teisalt aga näitab ta meile läbi kaleidoskoobi praegust Eestit ja praegusi eestlasi. Inimsuhetest räägib ta, millest siis veel. Segadustest ja saatuse vimkadest. Keskeakriisist ja olmest, aga sellest kõigest vadilikus vaimus. Kõrvale soovitame võtta Vadi „Tänukõne”, mis suure suve eel maikuu Vikerkaares ilmus. Tundelisematele ja tundlikumatele luulesõpradest Vähkidele näeb planeetide seis aga ette Tõnis Vilu „Kinki psühholoogile” (EKS, 2016), milles meie kirjanduse kiirelt tõusev täht räägib… õigupoolest bipolaarsest häirest ja sellest, mida see inimesega teeb. Iga rida võib üllatada, suurem osa üllatabki. Ei oleks üllatavgi, kui õhukese raamatu lugemiseks kuluks nädalaid või kuid.

Kui aga 19. augusti paiku ilm õige ilusaks peaks minema ja Vähkki koduseinte vahelt väljuma kipub, soovitame võtta suuna Järva-Jaani vanatehnika varjupaika ja kinomuuseumi, kus just siis taaskord kino Sõpruse korraldatavast Filmilindifestivalist ja selle pakutavaist väärtfilmidest osa võib saada.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Loomade kuningale näeb suveennustus ette nautlemist, nautlemist, nautlemist (justkui see oleks erinev ükskõik missugusest eelnevast suvest Lõvi elus). Esiteks informeerime, et 9. juunil avati Tartmusis Peeter Alliku isikunäitus „Kultiveeritud skisofreenia”, kuhu iga enesest lugupidav Lõvi peaks tingimata jõudma! Ka siis, kui suvekuudel ei jõua, soovitame minna ikka enne 17. septembrit, mil näitus sulgub.

Lõvid, kes aga Tartusse kunsti nautlema minna ei soovi (miks küll?), võivad vaadata hoopis Pärnusse, kus Avangard Galeriis avatakse samal päeval Leonhard Lapini näitus „Masinad”, mis avangardi vanameistri 90. juubelile on pühendatud. Sedakorda peavad huvilised aga kiirustama, sest väljapanek jääb avatuks vaid kuni 18. juulini.

Girl power’i pooldajaist Lõvisid tõmbab aga kindlalt 19.–29. juulini Eesti eri paigus (alustades Haapsalust, lõpetades Paidega) lahtirulluva eesti rokiklassikat esitavale tuurile „Maapealne paradiis”, kus laval meie silmapaistvad ja musikaalsed naised Lenna Kuurmaa, Piret Krumm ja Liina Vahtrik bändiga. Morbiidsema meelelahutuse huvilised aga seavad 3.–16. juulini (etendused mitu korda päevas) sammud kunagisse Murru vanglasse, kus selle hoone valgustkartvast ajaloost pajatab lugusid Kinoteatri sünge suvelavastus „Murru 422/2”.

NEITSI (24. august – 23. september)

Meie tähemärkide kõige mõistuslikumal pragmaatikul soovitavad tarokaardid seekord konstrueerimise ja õmblemise ette võtta! Sest kes muu kui Neitsi sellega hakkama saaks. Õnneks on ;paranoia kirjastus seks puhuks avaldanud Heidi Paju teose „Meeste püksid” teise, täiendatud trüki. Ärge laske end eksitada kirjastuse nimest ja varasemast tegevusest, tegu on täiesti tõsise õpikuga, mis juhendab meestepükste vormistamist retuusidest stringideni ja tagasi.

Selleks et pisutki tasakaalustada kõike ratsionaalset, soosib tähtede seis eriti nende Neitsite laekumist Tartusse, kes üles kasvanud 90ndatel, sest just teile on mänguasjamuuseumis avatud väljapanek „Unistused ja tegelikkus. 90ndate lapsepõlv” – tõeline nostalgialaks, mis aitab mõistuse korrakski mõnel suvekuul välja lülitada ja lapsepõlveradadele kanda. Õnneks jääb see näitus avatuks kuni käesoleva aasta lõpuni ja pisut peale sedagi.

Kõigile Neitsitele, kel suvel Müürilehe tellimus lõppema hakkab või kel, oh häda, pole seda olnudki, soovitame seda uuendada! Ühtlasi soovitame Vikerkaart ja Sirpi ja kõike muud head ja paremat. Ka kultuur võib stimuleerida mõistust, kallid sõbrad!

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Skisofreenilistele diplomaatidele ja alati heasoovlikele kahepaiksetele näitavad planeedid suveks külluslikke kultuurielamusi.

Esiteks saab Tallinna Kunstihoones kohtuda Laevaga ja unustusega Laevast, sest 18. juunini on seal avatud Karel Koplimetsa näitus „Juhtum nr. 11. Talsinki”, mis meid kõiki enamal või vähemal määral puudutavasse pendelrändeküsimusse süüvima paneb. Väljapanek jutustab foto- ja videokeeles surmväsinud pendeltöölistest ja läbustavatest turistidest trajektooril Tallinn-Helsingi kulgeval liinilaeval. Leplikud Kaalud võtavad seda soovitust loodetavasti ka arvesse!

Kellele visuaalne kunst ja sotsiaalpoliitilised küsimused aga pinget ei paku, võtavad ette Hanif Kureishi uusima teose „Eimiski” (Varrak, 2017) ja süvenevad põhjalikult. Milleni võib viia paranoia? Mis saab, kui saabub keskeakriis? Kus on tõde? Ja ka muudele küsimustele otsib „Äärelinna Buddha” autor siin lahendust.

Põhja-Eesti Kaalud naudivad aga 24.–29. juulini Telliskivi Loomelinnakus Tartust külla tulnud Elektriteatri välikino pärleid! Näha saab Sophia Coppola filmi „Petetud”, igati kinoklassikalist teost „Tondipüüdjad” (1984), aga ka dokfilmi „Kedi”, mis pajatab Istanbuli tänavakasside elust. Tartus näidatakse välikino väärikat programmi aga niikuinii kõikvõimalikel aegadel kõikvõimalikes paigus!

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Nagu Kaksikutelgi, soovitab universumi kaardipakk Skorpionil iseäranis hoolikalt akud täis laadida, et sügisel uuesti õige hoolega tegudele asuda. Selleks avaneb juba alates 6. juulist võimalus kaugel-lähedasel Naissaarel (Lõunaküla, Omari küün, ehkki vaevalt üks õige Skorpion seal väga ära eksida suudab…), kus Nargenfestivali raames esitletakse Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti (Tallinna Linnateater) lavastust „Aadama õunad”.

Selleks et Skorpionile vahel ikka pealetikkuvat salvamishimu leevendada, näeb planeetide seis sel suvel ette rahustavat külastust Tartmusi ja tekstiilikunstimaailma, sest 28. juulil avatakse seal Eva Mustoneni näitus „Teemantmaja”, mis mõistagi lisaks Skorpioneile ka kõigile teistele sobib.

Ise ütleb Eva oma näituse kohta nii (ja meie esoteerikud noogutavad selgeltnägevalt kaasa): „Tead seda tunnet, kui paned jalad kuuma vannivette (haige ja nii) ning see satub nii kuum olema (käega küll ei tundunud), et kõigepealt on valus, siis hakkavad sipelgad jooksma ja lõpuks ei tunne õieti midagi: sama hästi võiks vesi jääkülm olla, vahet poleks. Kuigi see asi (vesi? temperatuur?) on nii sinu ligi ja nõuab viivitamatut reageeringut, oled korraga küllastunud ja tühi.” Näitus jääb avatuks taasiseseisvumispäevani.

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Just meie tähemärkide suurimale filosoofile rõõmuks on kirjastuselt Ilmamaa (sarjast „Avatud Eesti raamat”) nüüdsama (originaalis küll juba 1886. aastal ilmunud) Friedrich Nietzsche eestikeelne „Sealpool head ja kurja. Tulevikufilosoofia eelmäng” Jaanus Soovälja tõlkes.

Olgu kohe öeldud, et see Nietzsche hilisloomejärku kuuluv teos algab tõdemusega, et tõde on naine. Kas ja kuidas see põhjendub, saab aga juba teosest endast lugeda.

Teadupoolest on Ambur aga ka kõige seiklushimulisem tähemärk, mistõttu soovitame värskelt ilmunud Kristel Halmani „Minu Tšehhit” (Petrone Print, 2017), milles näeme, kuidas üks väikene puhkusenädal võib muutuda aastatepikkuseks seikluseks ühes hoopis uues riigis.

Seda, et rännata võib ka rändamata, tõestab aga 25. augustil Kumus avatav näitus „Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis”. Vaataja ees avanevad reisimise ja rändamise kõikvõimalikud vormid Ida-Euroopa minevikust ja olevikust, mida täiendavad eesti kunstnike reisimütoloogiad. Osa sellest teravmeelsest ja minevikumälestustega mängivast projektist oli esmakordselt eksponeeritud 2015. aasta Veneetsia biennaalil. Kuraatori rollis Magdalena Moskalewicz.

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Ikka kurvameelsusele ja morbiidsusele kalduvaile Kaljukitsedelegi on meil häid uudiseid. Nimelt on jõudnud meie kinolevisse Aki Kaurismäki uusim linateos, sadamalinnade triloogia teine osa „Teispool lootust” (2016), mida saab näha näiteks kinos Sõprus, aga ka Tartu Elektriteatri välikino seanssidel. Õnneks mitte vaid traagilist, vaid ka kaurismäkilikku põhjamaist koomikat lajatab kõnealune film.

Augustis on aga Kaljukitsedel ja nende sõpradel ja sugulastel võimalus näha Saueaugu teatritalus Tartu Uue Teatri suvelavastust „Sümfoonia ühele”, mis ühtlasi on helilooja Ardo Ran Varrese debüütlavastus ning seetõttu mitte niivõrd üllatavalt üles ehitatud ja pealkirjastatud kui muusikateos. Melanhoolseile Kaljukitsekestele seega küllap kindlasti sobiv „lektüür”. Sõnad, mõtted, liikumine, rütmid ja helid on reastatud ja komponeeritud pigem klassikalise muusika kui harjumuspärase dramaturgia reeglite kohaselt. See ei takista aga toimuvat teatrietendusena vaatamast ja nägemast. Laval „vana mees” Aleksander Eelmaa.

Positiivsust ammutab eestlane aga teadupoolest metsast, soost ja rabast, nii näeb universum Kaljukitsedele ette lisaks kõigele internetibrauseri avamist, kuhu trükkub aadressiribale vastavalt loodusegakoos.ee, misjärel Kaljukitsed valivad välja õiged matkarajad ja järgivad etteantud suuniseid.

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Tähemärkidest teadupoolest ühele avatuimale ja ikka vähemusi toetavale Veevalajale soovitavad meie esoteerikud Baltic Pride’i külastamist, mis sel, üheksandal aastal taaskord Tallinnas toimub.

Juulikuu 6.–9. kuupäevadel vältava festivali kavast leiame maailmakino, konverentsi LGBT+ inimeste elukaarest, näituse, loovkirjutamise õpitoa, peod ning esmakordselt ka ekskursiooni, mis avab Tallinna linnaruumi LGBT+ ajaloo kaudu. Festivali kulminatsiooniks on vabaõhukontsert, mille juhatab sisse meeleolukas rongkäik. Festivalile on oodatud kõik, kes huvituvad LGBT+ inimeste kultuurist või soovivad neile toetust avaldada, sõltumata seksuaalsest ja soolisest identiteedist. Baltic Pride seisab vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on hea ja turvaline elada, ning seda põhimõtet toetavad meie andmetel vähemalt kõik Veevalajad.

Von Krahli teatri suurejooneline „Sünnisõnad” etendub Noblessneri valukojas augustis vaid kuuel korral ja on mõistagi kohustuslik igale Veevalajale! See Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste loodud muusikaline suurvorm toob lavale 80-liikmelise koori võimsa kooslauluga ning kordumatu trummi- ja valgusmana valukotta spetsiaalselt lavastuse tarbeks ehitatud järvel.

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Alati tundlikule ja kunstilembesele tähemärgile Kaladele avaneb sel suvel lausa (vähemalt) kaks võimalust oma hella natuuri teatrivoogudesse heita.

NUKU teatri suvelavastus „Mees, kes ei teinud mitte midagi” esietendub juba 2. juulil. Aare Toikka muusikaline müsteerium toetub otseselt Mehis Heinsaare teoste, sh samanimelise novelli, ainetele. Muusika ja laulutekstid pärinevad aga Lauri Saatpalult. Etendusi mängitakse pisteliselt suve lõpuni.

Üsna samasse kanti tüürib saatuse tahtel ka meie teine kultuurisoovitus Kaladele – nimelt näidatakse Urvastes 10.–24. augustini Edgar Valteri „rahutut rahu” „Õhtu on salameri” ehk visuaalteatriühenduse Misanzen (eesotsas Helen Rekkoriga) suvelavastust, mis Valteri arhailise ja nostalgilise õhustikuga, reaalse ja ebareaalse piiril balansseerivaist maalidest inspireerituna joonistab välja mitmeid läbivaid motiive: looduskeskkond mitmekihilise väljendusvahendina, arhetüüpsed Poiss ja Tüdruk või Mees ja Naine; inimestest ebaproportsionaalselt pisemaks maalitud lääbakile vajunud talumajad… Valteri maalidest kumab eestlasele arhetüüpselt omane harmoonia loodusega, oskus olla tasa, et kuulda ja tajuda rohkem.