Kas sinagi oled kuulnud hirmulugusid sellest, kuidas puhkusereisile saabunud Lõvi on võtnud eksikombel kaasa Sõnnile sobiliku romaani? Või salvav Skorpion, taga targemaks, soetanud hellahingelisele Vähile mõeldud teose? Ühtegi raamatukogu ega -kauplust pole aga kümnete kilomeetrite raadiuses…

Ära heida meelt! Müürilehe esoteerikud on pannud selgi aastal kokku pead ja seljad, pendlid ja klaaskuulid, et tuvastada just sinu tähemärgile kõige paremini sobiv teos, mis tõstab esile just sinu sisemise sära.

Suurim oht, mis meid kirjandusmaailmas valitseb, ei ole üllatuslikult mitte 1000-leheküljeliste telliste randa ja tagasi kandmisest tulenev seljavalu või igal sammul riiulist pähe pudeneda ähvardavad teosed, vaid valesti valitud lektüür! „Mis see siis ka ära ei ole?” protestib nüüd ehk mõni skeptiline Kaksik. „Ma võin ju raamatu lihtsalt pooleli jätta või mis sellest, kui ma ta ka läbi loen!” Olgem aga ettevaatlikud! Kui täna võtab mõni Veevalaja riiulist südamerahuga Kaladele mõeldud raamatu, siis ülehomme juba elamegi sünges düstoopias, kus naised ei ole enam naised ja mehed ei ole enam mehed ning keegi ei tea enam oma looduse määratud kohta.

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Optimistlikule idealistile Jäärale näevad taevatähed selle suve kohustusliku kirjandusena ette Sally Rooney romaani „Vestlused sõpradega” (Varrak, 2019, tlk Triin Tael), sest täiesti kindlasti meeldis meie tulisele Jäärale ka Luca Guadagnino 2017. aasta film „Kutsu mind oma nimega” („Call Me by Your Name”). Midagi sarnast siin igatahes on, näiteks täiskasvanuks saamine ja armastus, aga ka siirus ja segadus. Ja mõistagi noorus, mis meie tähtkujude pesamuna alati inspireerib.

Kui vestlused sõpradega saavad aga peetud ja loetud, kuid lugemishimu pole veel raugenud (ja ikka eesrindliku Jäära oma ei rauge teatavasti nõnda lihtsalt), on tähetarkadel varuks veel David Foster Wallace’i „Teatavate piiride poorsusest” (Kultuurileht, 2019, tlk Aet Varik). Pea-ees-vette(-või-vastu-seina)-mentaliteediga Jäära kõnetavad igal juhul see kaunis postmodernne katkendlikkus, kuhjamine ja viitamine, nimekirjad ja retseptid, provokatsioonid ja võõritused, surmtõsine veiderdamine jne, mis nüüd lõppeks esmakordselt eestikeelse lugeja silme ette on toodud.

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Selge on see, et ükski tõsiseltvõetav astroloog ei saaks soovitada Sõnnile – erinevalt nii mõnestki teisest kergemeelsemast tähemärgist – kirjandust, mille keskmes on suurlinna vilkuvad tuled ja kerglane ööelu. Ei, siin jääb fortuuna endale kindlaks, sel suvel loeb Sõnn Juhan Jaigi teost „Tundmata palu. 1920–1948” (Kaarnakivi Selts, 2018), mille Lauri Sommer hiljaaegu kokku pani. Jonnakat maamärki tõmbab samavõrd jonnakalt enda poole ikka meie koduse kamara maagiline maaelu. Lugeja juhatatakse Jaigi kummalisse külamaailma koos kõige selles sisalduvaga, mis on nii siit ilmast kui ka mõnest teisest.

Vähemasti mentaalsel maalainel (või kohe kindlasti mitte linnateemadel) jätkab oraakel aga edasigi, soovitades Sõnnile veel Tõnis Vilu (sõltuvalt lugejast kas häirivalt või inspireerivalt) keeleeksperimentaalset luuletuskogu „Libavere” (Häämaa, 2018), sest „De Fakkto on Libavere / minu südämes kõikseaeg […] De Jura on ta lukku / lööödud uks atvukaatide- / dipplomatide peas […] minu salajajane LIBAVERE” (lk 22). Selle pärast, võtke heaks.

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Hüplikele ja korrapäratutele Kaksikutele on Müürilehe esoteerikutel hea uudis, mis kindlustab ühtlasi vähemalt natukene rohkem kui mõnel muul juhul, et sellegi tähemärgi esindaja võiks lõpuks mõne raamatu otsast lõpuni läbi lugeda. Võtmeks on siin ikka ja jälle pakkuda samaväärset pidetust, kuivõrd pidetud on Kaksikud isegi. „Eesti novell 2019” (MTÜ Eesti Jutt, 2019) sisaldab 18 kõige toredamat, meisterlikumat, auhinnatumat või muul moel kõige-kõigemat (näiteks kinnitamata andmetel ka kõige pikemat) meie möödunud aastal trükivalgust näinud jutuvarast. Maarja Kangrost Jan Kausini, Tiit Aleksejevist Margit Lõhmuseni (jne, jne), kirsiks tordil veel Johannes Semperi sajanditagune masterpiece. Teemadki varieeruvad põhjalikult, aga ütleme kohe ära, et mitmel korral tuleb juttu surmast ja alkoholist ning päris mitmes novellis esineb kirjanikest tegelasi.

Kaksikute teinegi soovitus ei kätke endas rangelt võttes (ega ka üheski muus mõttes) lineaarset narratiivi, ehkki mahu annab kokku soliidse, nimelt tasub töötada öökapiraamatuna igal õhtul paari sissekande kaupa läbi uusimat „Eesti õigekeelsussõnaraamatut” (EKSA, 2018), et siis hiljem intellektuaalses seltskonnas keeruliste sõnadega laiata.

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Kuna Marie Kondo teosed on igal endast lugupidaval Vähil juba õiget- ja tagurpidi läbi töötatud ning ta on jõudnud tõdemuseni, et need valmistavad talle rõõmu, soovitab universumi kaardipakk muidu niivõrd kodu poole pööratud sõralisele sootuks Maarja Merivoo-Parro ja Sander Jürissoni koostatud pildi- ja faktirohket teost „Eestlased Ameerikates. Estonians in the Americas” (Eesti Diasporaa Akadeemia, 2018). Sellest, mis kodus, ja sellest, mis (ja kuidas ja kus ja miks) võõrsil. Mitte ainult põgenenud ei ole meie kaasmaalased Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse (ja mujalegi), vaid juba enne I maailmasõda kohtas „meie omi” mitmeis sadamais, keda neist rännukihust, keda ameti- või perekonnaalaste väljakutsete tõttu. Huvitavat lugemist ja vaatamist jätkub siit vähemalt igale Vähile, aga mõistagi ka paljudele teistele.

Mõttemaastikele rändama kutsub ka viimaks eesti keelde tõlgitud Maurice Merleau-Ponty „Taju fenomenoloogia” (Ilmamaa, 2019, tlk Mirjam Lepikult). On see filosoofia või „kirjeldav psühholoogia”, viib see lõppeks „asjade eneste juurde” või neist hoopis kaugemale – see mitme tellise mõõtu teos sobib vihmastel suveõhtutel koduses miljöös läbitöötamiseks vähemalt Vähkidele.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Alati võitlevale ja õiglust taga ajavale Lõvile soovitab universum seekord mitte-nii-kerget lektüüri põgeniketeemal, nimelt Mohsin Hamidi romaani „Lääne tee” (Ühinenud Ajakirjad, 2018, tlk Triin Olvet), mille kohta on kirjutanud läbinägelikult kriitik Karoliina Kagovere: „Võib kohe ära öelda, et tegu on hea raamatuga, mis tekitab nii mõtteid kui tundeid.” Õnneks pole tegemist pelga martüüriumiga, vaid ikkagi põneva ja ladusa lugemisega armastusest ja kodu(tuse)st, mille kuninglik Lõvi meeleldi ja ahnelt ühe jutiga alla neelab.

Natukene teistmoodi, aga samas ka pisut sarnane on teine täpipealt Lõvidele selleks suveks ette nähtud teos, Theodor Kallifatidese „Veel üks elu” (SA Kultuurileht, 2018, tlk Anu Saluäär). Poeetilis-eleegiliste ruumi, kodumaa, keele, emigratsiooni, kirjutamise ja muude sellesuunaliste teemakobarate märkmete või päevikusissekannetena meenutab ta õigupoolest ehk Õnnepalu „Pariisi”, aga Maarjamaa ja Pariisi asemel seigeldakse siin (mälestustes ja tegelikkuses) Kreeka ja Rootsi aladel.

NEITSI (24. august – 23. september)

Kuna 2017. aastal Tallinna Ülikooli Kirjastuselt ilmunud Jan Assmanni „Moosese eristus ehk Monoteismi hind” (tlk Olavi Teppan) on meie skeptilistel ja üliratsionaalsetel Neitsitel ilmselt ammuilma läbi loetud, siis nüüd on samal kirjastusel välja pakkuda veelgi uuem tõlge, nimelt Peter Sloterdijki „Jumalahullus” (2019, tlk Hasso Krull). Üldiselt religioonikaugele Neitsile sobib see kraam nagu rusikas silmaauku, sest see ei näita ainult monoteismi kui niisuguse tekkepõhjuseid (nii judaismi, kristluse kui ka islami varal), vaid tutvustab nende religioonide edasist arengulugu ning olemuslikku konfliktipotentsiaali. Kuna Neitsi ei ole teadupoolest kõige empaatilisem tähemärk, sobib teos just talle tänu selle kaudsele eesmärgile, nagu on sedastanud filosoof Jaanus Sooväli, „…rajada teed mõnevõrra tolerantsema kooseksisteerimise suunas”.

Patoloogiliste perfektsionistidena on Neitsid aga tihtilugu kehvad ajaplaneerijad ja nõnda soovitavad Müürilehe astroloogid neile üht „aja rööbastelt maha” võtmise raamatut, Oliver Bergi luuletuskogu „Hallid toonid” (Elusamus, 2018). See on haneparvedest, vihma valgusest, talvesinast ning ajast, mil kaaluda seentele mõtlemist. Ära torma kogu aeg!

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Kui Kaksikute esindajad on silmatorkavalt kergesti ja kiiresti tüdinevad ning pidetud, siis Kaalud on teadupoolest kogu taevalaotuse kõige otsustusvõimetumad ja püsimatumad isendid. Nõnda võib õige puhkusekirjanduse leidmine neilt sedavõrd suurt pingutust nõuda, et lõpuks jääbki raamat valimata ja lugemata, tarkus kogumata. Nii võtavad meie patoloogilised ülemõtlejad pendlite ja tarokaartide soovitusel riiulist Mart Juure, Oliver Lombi, Keiti Vilmsi ja Contra parimaid kalambuure koondava kogumiku „Poeetiliselt korrektne” (MTÜ Poeetiliselt Korrektne, 2019) ning loevad terve suve meetodil „tera-siit-teine-sealt”. Hea uudis on see ka neile Kaaludele, kes isegi seda ülilühikest vormi lugeda ei viitsi, sest teos on varustatud ka Ave Taaveti kaunite sõnamänguliste piltidega.

Olgu muuga, kuidas on, meie sodiaagisüsteemi põhiliste esteetidena hindavad Kaalud alati ka igasugust poeesiat. Nõnda jääb üle soovitada kirjavara nii elus kui ka kirjanduses/kirjastustegevuses ühiselt funktsioneerivalt tandemilt: Hasso Krulli eepilisem luulekogu „Euroopa” ning Carolina Pihelga mõnevõrra poeetilisem teos „Valgus kivi sees” (Kaksikhammas, 2018 + 2019).

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Skorpionile on igasugune nostalgia ja sentimentaalsus täiesti võõrad ning sellest tulenevalt võiks aimata, et raamat, mis sedastab juba pealkirjaga, et koondab endas kirju, peletab joonelt meie Pluutost juhitud isendeid. Ometi tõmbab fortuuna Skorpioneile kaardipakist ilmeksimatult Andrei Hvostovi „Kirjad Maarale” (Petrone Print, 2019). Miks küll? Universumi (nagu ka Issanda) teed on muidugi kummalised ja ettearvamatud, aga võib spekuleerida, et selle taga on asjaolu, et need ei ole mingid tavalised kirjad, vaid need on kirjutatud tulevikku, autori lapselapsele, kes saab kunagi täiskasvanuks ja kel võib tekkida seejärel erinevaid küsimusi. Küsida võib näiteks, kuidas olla õnnelik. Või hoopis konkreetsemalt: kas vene nimi on Eestis koormaks; kuidas tajub maailma autist; millest sai alguse ajakirjanduse allakäik; kas kodusõda Eestis on reaalne oht või ullikeste foobia; kuidas töötab matriarhaat; ning, last but not least, kas Tartus sõitis tõesti kunagi tramm!?

Hoopis ilmsematel ja olmelistel põhjustel soovitavad meie esoteerikud ööloomale Skorpionile just hilisemateks õhtutundideks mõeldud Martin Oja luulekogu „Öö lainetel surfajad” (Maailmamustrid, 2018).

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Meie sodiaagisüsteemi suurele idealistile Amburile näevad taevatähed selleks suveks ette John Stuart Milli eelmisel aastal eesti keeles taasilmunud teost „Vabadusest” (EKSA, 2018, tlk Kaja Tael). Kui raamat on läbi töötatud, asub Ambur seda kõikvõimalikel koosviibimistel erinevates vaidlustes (mis ärevatel aegadel on kerged tekkima) või rahulikeski aruteludes kuulutama.

Ambur on muidugi muuski teistest tähemärkidest peajagu üle, nimelt teevad tema oraatorioskused silmad ette nii Vähile kui ka Skorpionile, rääkimata üldse kidakeelsest Sõnnist. Keda tal ei õnnestuks oma jutuga ära veenda? Aga, nagu ütles Jeesus (raudselt Ambur!), „kellel on, sellele antakse” (Mt 13:12 jne). Nii võtavad ammuga varustatud tähtkuju esindajad riiulist lõpuks ometi eesti keeles ilmunud J. L. Austini teose „Kuidas teha sõnadega asju” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2018, tlk Triin Kallas) ning teevad endale selgeks, kuidas teha asju illokutiivsete ning perlokutiivsete kõnetegudega ning mida kujutavad endast õigupoolest eksplitsiitsed performatiivid. Ambur, kes veidratest võõrsõnadest naljalt ei heitu, paneb teose öökapile ning loeb selle suvistel uinumiseelsetel tundidel nädalaga läbi.

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Tähemärkidest ehk kõige põhjalikumale pessimistile Kaljukitsele näitavad universumi kavalad rajad sedakorda hoopis lootusrikkamaid märke, tõmmates talle raamaturiiulist Hans Roslingi suurepärase „Faktitäiuse” (Tänapäev, 2018, tlk Helen Urbanik), mille alapealkiri sedastab asjakohaselt, et sealt leiab „kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad”. Nimelt saavad Kaljukitsed nüüd lõpuks veenduda, et arengumaade olukord, vaesus, tüdrukute haridustase, inimeste oodatav eluiga, liikide ohustatus – kõige sellega on asjad hoopis paremini, kui sa arvasid! Ainult kliima on just nii tuksis, nagu räägitakse. Muuga on hästi.

Selle tasakaalustamiseks ennustavad Müürilehe oraaklid Kaljukitsele vihmasteks augustiõhtuteks aga hoopis teistsugust raamatut, mis kinnitab muu hulgas seda, mida Kaljukits niigi teab: elu ei ole üks suur meelakkumine, üks lakkamatu lust ja lillepidu, pidu ja pillerkaar jne. Ei-ei, ikka ja jälle tuleb mõelda ka kaduvikust, niisiis miks mitte jalutada koos Tõnu Õnnepaluga kirikukellade saatel Pariisi surnuaedadel, giidiks kaasas „Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” (EKSA, 2019).

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Alati õhulistele unistajatele Veevalajatele on kõige tähtsam asi maailmas mõistagi vabadus (mille tõttu nad, selge see, erinevad märgatavalt kõigist ülejäänud tähemärkidest). Küllap sel põhjusel on meie soovituski sedakorda ühene ning ette tuleks võtta Julian Barnesi romaan „Aja müra” (Varrak, 2019, tlk Aet Varik). Raamat räägib vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust, igipõlisest võimu ja vaimu duellist hetkedel, mil võim hakkab võitma.

Vabadust (aga ka palju muud – kui üldse küsida mida ja mitte kuidas) leiab ka veel ühe Veevalaja, Eda Ahi luulekogust „Sõda ja rahutus” (Verb, 2018), mille ümber lahvatanud tormikese sarnast pole meie kriitikameri ammu näinud. Raamat sai küll luulekategoorias kultuurkapitali aastaauhinna, kuid nüüd näeme, et Ahi pärast on läinud kaklema härrad (:)kivisildnik, Alvar Loog, Joosep Susi ja Aare Pilvgi. Kui sellest ei saa otsejoones midagi muud järeldada, siis ehk seda küll, et tegemist on teosega, mis kõnetab ühel või teisel (äärmuslikul?) moel õige paljusid (mehi).

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Erinevalt mitmest teisest kirjeldatud tähemärgist on Kalad eranditult ja põhjalikult ebapraktilised ja muretud. Ei kõiguta neid suurt meie lähemad ega kaugemad poliitilised pinged (või isegi kui paiguti kõigutavad, eelistavad nad elada pigem roosade illusioonide mõjusfääris kui karmis reaalsuses). Nõnda mõjub nende loomuomasele hedonismile hästi Péter Esterházy esseistlik „Teekond karistusala sügavusse” (Koobakene, 2018, tlk Lauri Eesmaa). Kaheldamatult jälgivad kõik Kalad erinevaid spordialasid mugavast tugitoolist ka siis, kui nad ise otseselt sporti teha ei viitsi. Midagi õpib siit muidugi ka elu (sh karmuse) kohta, aga mugavalt distantsilt ja nõnda, et kõditatud saavad ka meie hõllanduslike Kalade meele- ja hingekeelekesed.

Seejärel, nagu ennustavad salateaduste asjatundjad, võtavad kõik Neptuuni juhitud veeloomad aga riiulist Jorge Luis Borgese äsja eesti keeles ilmunud kauni ja otsesõnu imelise „Kujuteldavate olendite raamatu” (Tänapäev, 2019, tlk Ehte Puhang) ning kolivad tugitoolist võrkkiike, käeulatuses jäätisekokteil ning vaagen kõige eksootilisemate puuviljadega. Mis muud kui bon appétit.