Suvi on Maarjamaal lühike ja seda enam on tähtis, et puhkuseks saaks valitud õige lektüür! Kuidas aga orienteeruda uuema kirjanduse valikus? Kas proovida uisapäisa ja huupi, kas näkkab, või teha valikuid teadlikult ja sihipäraselt, täpsemalt oma sodiaagimärgi järgi?

Müürilehe tähetarkasid on kimbutatud juba terve aasta küsimusega, mida ometi lugeda meil ilmuva kirjanduse tohutust laadungist, aga meie ennustajate vastus on olnud vankumatu: kannatust, seltsimehed kirjandushuvilised, juba enne jaanipäeva selgub tõde! Ja nagu ikka, oli meie ilmeksimatutel astroloogidel õigus. Inimkond jaguneb teatavasti eranditult kaheteistkümneks tähemärgiks ja suvelektüüri on õige valida just enda sodiaagimärgi järgi, sest sama kindel kui see, et Ambur peaks käima kauge kaarega mööda Jäärale – või lausa Lõvile! – sobivast kirjandusest, on seegi, et Kalad ja Skorpionid ei tohiks samu teoseid lugeda!

Jäär (21. märts – 20. aprill)

Kuna väga tõenäoliselt on alati eesrindlik ning kogu maailma ebaõigluse vastu võitlev Jäär veebruarist peale vaid sõjauudiseid lugenud, on Müürilehe tähetargad tõmmanud talle seekord universumi kaardipakist välja mitmeid eskapistlikke teoseid. Esmalt TJ Klune’i „Maja taevasinise mere ääres” (Rahva Raamat, 2022, tlk Bibi Raid). Kindlasti on siinkohal tegemist millegi nunnuga, ehkki mitmete teiste tegelaste hulgas kohtab ka ei kedagi muud kui Luciferi ennast (siinkohal küll hüüdnimega Lucy), aga viimaks ka kväärarmastust, perekonda, lähedust ja palju muud sümpaatset. Hoolimata enam kui 500-leheküljelisest mahust võib juhtuda, et Jäär tahab selle lausa ühe jutiga läbi lugeda, sest käest panna on seda raamatut tõepoolest raske.

Järgmiseks soovitavad meie taevakaare asjatundjad Jäärale aga jaapani õukonnadaami Sei Shōnagoni „Padjamärkmeid” (Tallinna Ülikooli kirjastus, 2021, tlk Alari Allik), mis viib meid küll Heiani ajastusse (794–1192), kuid mille lehekülgedel on paljud lugejad tundnud ära midagi peaaegu rabavalt tänapäevast. Niisugusena on „Padjamärkmed” ka väga kerge ja naljakas teos, koosnedes veidratest nimekirjadest, loeteludest, aga ka kirjeldustest ja tsitaatjatest õpetussõnadest. Rahulik lektüür, millest võib õieti jätkuda kogu suveks. Kui aga mingil põhjusel ei jätku, sobib siia juurde tingimata ka poola kirjaniku Marcin Wicha isiklik-kummaline teos „Asjad, mida ma ära ei visanud” (Loomingu Raamatukogu, 2021, tlk Margus Alver).

Sõnn (21. aprill – 21. mai)

Stoiline ja põhimõttekindel Sõnn hindab siin elus ilmselgesti esmajoones jäävamaid väärtusi. Seega võib öelda, et inimese vastu tunneb ta huvi vaid n-ö pikemas perspektiivis ning enam paeluvad teda näiteks… majad. Ja muidugi linnad kui küllaltki inertsed organismid. Nii võtab Sõnn südamerahus suvelektüüriks briti arhitekti David Simi teose „Pehme linn” (Eesti Arhitektuurikeskus, 2021, tlk Yoko Alender ja Aino Kuntsel) ning juurdleb (mõistagi mitte ülemäära kiiresti). Raamat räägib nimelt kohanevast ja inimsõbralikust linnast. Ja jätkusuutlikust hedonismist!

Kui Sõnn ka loeb ilukirjandust, peab sel olema mingit laadi eepiline või suurejooneline või üleelusuurune mõõde. Näiteks võiks ta jutustada midagi olulist ka ajastu ja/või põlvkonna kohta. Nii sobib Sõnnil süveneda suve teises pooles Lauri Sommeri „Toome tuledesse” (Menu, 2022). Võimalik, et Sõnn ise jätab raamatu poeetilisemad seigad vahele, aga tingimata tahab ta teada lähemalt Artur Alliksaare ja Uku Masingu kohta ning sellest, kuidas nad end ümbritsevat muutsid ja mõjutasid, taustaks (või päriskoduks) on siin muidugi aina mütologiseeruv Tartu. Suve lõpunädalail võtab Sõnn ette aga Tauno Vahteri päriselust ainest saanud romaani „Madis Jeffersoni 11 põgenemist” (Tänapäev, 2021), mille puhul saab jällegi tõdeda, et päriselu võib teinekord olla kordades kummalisem kui fiktsioon…

Kaksikud (22. mai – 21. juuni)

Pidetutele virvendajatele Kaksikute tähemärgist pole teadagi mõtet pakse romaane soovitada, sest neid ei viitsi nad peaaegu kunagi läbi lugeda. Kuna aga ajaga kaasas käimine ja asjadega kursis olemine on neile tähtis, tõttab siinkohal appi kaunis tõusulaines opereeriv kodumaine novellitoodang. Esiteks muidugi Maarja Kangro „Õismäe ajamasin” (Nähtamatu Ahv, 2021), kus leidub niivõrd ootamatuid ja kummalisi pöördeid ja registrivahetusi, et raamatusse sisse kirjutatud üllatuspotentsiaal on piisav isegi selles plaanis ülinõudlike Kaksikute jaoks. Kuna Kaksikutele meeldib kõige muu kõrval ka naerda, soovitavad Müürilehe tähetargad muidugi ka Urmas Vadi „Hinge maanteeserval” (Kolm Tarka, 2021), mille kirjarahvast tegelaskond võib tingimata nii äratundmist kui ka veidrat kummastust tekitada.

Ehkki mitte jutukogu, sobib rännuhimulistele ja uudishimulikele Kaksikutele suvelektüüriks ilmselgesti ka Anne Vetiku „Minu Goa. Päike, penid ja piña colada” (Petrone Print, 2022). Muidugi kõnetab Kaksikuid ka Vetiku kaasahaarav stiil ja sümpaatne huumorimeel, kuid võib-olla enamgi veel äratavad loomasõpradest Kaksikutes poolehoidu autori kirjeldused varjupaigakoertest – eriti väärib tähelepanu see, kui individuaalselt, isiklike veidruste ja iseloomujoonte kaudu kirjeldab Vetik iga looma. Aga pööraseid seiklusi teistsuguses kultuuris jagub siin veelgi.

Vähk (22. juuni – 23. juuli)

Ettevaatlik pruugib suvelektüüriga olla ka ürgtundlikel Vähkidel, nõnda alustavad meiegi tähetargad lugemissoovitusi esmalt n-ö tasa ja targu, käies Vähkidele kõigepealt välja ukraina inimõiguslase Larõssa Denõssenko lasteraamatu „Maia ja sõbrad” (Koolibri, 2022, tlk Ilona Martson). Raamat kõneleb peategelase Maia 17 klassikaaslase kaudu vabadusest ja erinevustest, sellest, et elud ja perekonnad ei ole kõik ühtmoodi, vaid õige isenäolised. 2017. aastal kirjutatud raamat ei räägi muidugi ainult sõjast, aga taamal on see olemas siingi – paljud lapsed on kogenud leina ja kaotust. Lisaks muule läheb raamatu müügitulu Ukraina Kultuurikeskusele.

Ukraina lainel (aga siiski omajagu ettevaatlikult) sõuab ka järgmine universumi kaardipakist Vähile tõmmatud teos, milleks on Sergi Žadani „Depeche Mode” (Loomingu Raamatukogu, 2020 / uustrükk Loomingu Raamatukogu, 2022, tlk Riina Roasto). Esmalt 2004. aastal trükivalgust näinud teos viib lugeja aga hoopis 90ndate alguse Harkivisse, veidrasse Ida-Euroopa siirdeaegruumi, kus kolm sõpra – minajutustaja Žadan, juudist antisemiit Koer Pavlov ning Kommunisti-Vasja – on võtnud nõuks leida üles neljas sõber Karburaatori-Saša, et anda talle edasi tähtis teade. Teos on hoogne, humoorikas ja pöörane, aga selle taustal on muidugi kuidagimoodi praegu ka see n-ö uus kontekst.

Lõvi (24. juuli – 23. august)

Majesteetlik hedonist Lõvi on määratud sel suvel seisma silmitsi Mait Vaigu auhinnatud jutukoguga „Simulatsioon” (Puiestee, 2021). Õieti on see raamat omajagu n-ö meestekas, aga kuna nähtavasti loevad meil siiski eelkõige naised, ei ole säärane osutus ülemäära vajalik. Enamgi veel, öelda võib lausa, et tegemist on teatava beetameestekaga, sest peamiselt just säärastest räägivad kogumiku novellid – meestest, kel on parajasti midagi puudu, mingi konkreetsem või abstraktsem mure, ja mõnes mõttes on tegu ka (ootamatult?) tõsise raamatuga, ehkki Vaigu kujutlusvõime ja stiil viivad lugejad siiski iga kord täiesti kummalistesse kohtadesse. Teisalt pruugib Lõvil seekord kätte võtta ka Karl Martin Sinijärve juubeli-luuleteos „Irdtriiv” (Näo Kirik, 2021), mille idiosünkraatiliselt vohav keelemäng – hoolimata sellest, et see ei peaks autori loominguga varasemast tuttavat lugejat ülemäära üllatama – kõnetab kõige enam just suur(elis)te žestidega harjunud Lõvi.

Kuna Lõvi teab sedagi, et lisaks muudele funktsioonidele pruugib kirjandus ka lahutada meelt, olla näiteks lihtsalt põnev, siis tasubki tal võtta näiteks juuli lõpunädalail kätte Allar Tankleri debüütromaan „Teistes osades” (Fookus Meedia, 2021), mis tegeleb igal juhul mingi müsteeriumi lahendamisega.

Neitsi (24. august – 23. september)

Eraklikule (ja paiguti pahurale) Neitsile raamatuid soovitada liiga lihtne ei ole, aga nähtavasti on nende jaoks selgeks kvaliteedimärgiks ja ennetavaks soovituseks autori isik, iseäranis küsimus, kas tegemist on samuti Neitsiga. Nõnda on sedakorda igati paslik tutvuda KIWA eksperimentaalpöörase nõukanostalgiaga, võttes kätte tema „kummiliimiallikad” (Tänapäev, 2021). Siit leiame teisikuid, glämmi, punki, postindustriaalseid tühermaid („Palun laske mind KEKi juures maha.”), normcore’e mehikesi, urisid ja muidugi eri aineid. „Nagu Alice mingil hilissotsialistlikul imedemaal,” tõdeb näiteks Jaak Tomberg tagakaanel.

Teiseks teevad meie tähetargad siinkohal panuse tõenäosusele, käies Neitseile kohustuslikuks suvelugemiseks välja värske lühiproosakogumiku „Eesti novell 2022” (Eesti Jutt, 2022). 18 autorit, 18 parimat novelli möödunud aastast, kõik ühes kohas koos! Ehkki võib arvata, et mõni siin meeldib Neitsile vähem kui mõni teine, on täiesti kindel, et mõni kolmas meeldib pööraselt. Nii leiame siit tekste novelliskeene raskekahurväelt (Maarja Kangro, Mait Vaik, Lilli Luuk, Ave Taavet jne), aga ka mõndagi üllatavat. Kuna tegemist on järjekorras viienda kogumikuga, lubab väljaandja muidugi ka eriti tugevat valikut!

Kaalud (24. september – 23. oktoober)

Kaaludele on tähetargad otsustanud sedakorda resoluutsemalt läheneda kui muidu, sest vastasel korral ei otsustagi meie taevalaotuse otsustamatuimad asukad lõpuks midagi ja raamatud jäävadki lugemata. Nii ongi ettekirjutused Kaaludele järgmised: 1. Juta Kivimäe „Suur tuba” (Varrak, 2021) ja 2. Loone Otsa „Armastus” (Rahva Raamat, 2021). Kuna tegemist on teostega, mis möödunud aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ka esikohta jagasid, ei pruugiks Kaaludele kaalumiseks üldse muid argumente välja käiagi, kuigi tegelikult on neil sarnasusi muidugi veel. Mõlemad kasutavad meie ajaloo traumaatilisi episoode, aga (näiteks tehniliselt) muidugi puhta erineval moel: Otsa teose tegevus toimub näiteks täpipealt 24 tunni jooksul, samas kui Kivimäe kasutab väärt (ja üldse mitte lihtsat) lapsjutustaja võtet.

Õnneks ei sunni saatusesõrm Kaalusid sel suvel lõpuks ikkagi ainult kollektiivsete minevikutraumadega tegelema, natuke lubatakse ka kergemat kraami. Nii tasub (näiteks vahetult enne uue õppeaasta algust) võtta ette Roomet Jakapi õhuke raamatuke „Rahvusvaheliste tippspetsialistidega. Büronaudi päevaraamat” (;paranoia, 2021), mis kasutab võrratult humoorikalt ära akadeemilise bürokraatia klišeesid ja tekitab diskursusega kokkupuutunute seas kindlasti läbivat äratundmist!

Skorpion (24. oktoober – 22. november)

Salvamisaltile Skorpionile fortuuna sel suvel halastanud ei ole, sest ette tuleb võtta „kuulsa dissidendi” Vladimir Bukovski autobiograafiline teos „Ja naaseb tuul…” (EKSA, 2022, tlk Viktor Niitsoo). Sest millal veel kui sõjaajal lugeda laagrikirjandust… Aga lugema peab tingimata. Lisaks laagriaastaile leidub siin kirjeldusi põrandaaluste poliitiliste ühenduste ning avalike protestide kohta, jutustatakse luulelugemistest Majakovski monumendi juures ja meeleavaldustest süüdimõistetute kaitseks, jälitustegevusest ja vandenõust. Kui aga pärast seda veel võhma jagub, tasuks ehk järgmiseks ette võtta ka sama sarja eelmine raamat, Varlam Šalamovi „Kolõma jutud” (EKSA, 2019, tlk Ilona Martson), mis on meisterlik ja haarav, kuid samavõrd lõpmatult õõvastav, paljastades midagi olulist külma, nälja ja töö kohta…

Aga nähtavasti n-ö kõige lõpuks saatus veidi ikka halastab (või lepitab) ka Skorpionite peale, sest laagrikirjanduse tunneli lõpus terendab Veiko Märka „Vargamäe eided ja koerad” (Vabamõtleja, 2021), mis klaarib üsna otsejoones arveid Tammsaare endaga, sest Märka annab siin viimaks hääle nii lambasihvrile (keda Tammsaare „Tões ja õiguses” isegi eesnimevääriliseks ei pidanud! Ikka lambasihver, ikka eit ja vanamoor…) kui ka mitmetele „Tõe ja õiguse” koertele, kellele kirjanikuhärra ise kuigi kauneid saatusi ette ei näinud.

Ambur (23. november – 21. detsember)

Amburi puhul on Müürilehe esoteerikud küll esiti ehk eriti suure üllatusega lagedale tulnud, tõmmates trumbina välja Vladimir Sorokini „Opritšniku päeva” (Argo, 2009, tlk Aila Tomingas). Esiteks ei ole siin horoskoobis üldiselt tavaks nii vanu teoseid üldse adresseerida, teisalt aga on Amburil valdavalt n-ö targematki teha kui ilukirjandust lugeda. Aga „Opritšniku päev” on teatavasti praegu õige päevakajaline hoolimata sellest, et tegemist on (satiirilise) düstoopiaga. Tegevus toimub „kahekümne aasta pärast Venemaal”, taastatud on monarhia, opritšnina ja ihunuhtlus, riik on eraldatud maailmast Suure Vene Müüriga, läbi käiakse veel ainult Hiinaga… Ja selles maailmas teeb oma rasket igapäevatööd tubli opritšnik Andrei Danilovitš Komjaga, kelle elust võetakse siin fookusesse üks päev, mis „algab raske pohmelliga ja lõpeb umbjoobes”. Sinna vahele jääb aga veel mõndagi: jagelemist tolliga, külaskäiku selgeltnägija juurde, aga ikka ka poomist, vägistamist ja drooge.

Mõneti kaugemale minevikku vaatab Marek Tamme koostatud värske raamat „Vestlused Lotmaniga” (Tallinna Ülikooli kirjastus, 2022), mida samuti just Ambur sel suvel lugema peaks, et teoses sisalduvat siis teistelegi kuulutada. Vahemikus 1966–1993 antud intervjuud on omavahel õige erinevad, aga tihti kohtame siin mõtisklusi kultuuri, hariduse, ehk eriti humanitaarteaduste tähtsusest, kusjuures iseäranis oluliseks väärtuseks pidas Lotman (ja peab Amburgi) südametunnistust.

Kaljukits (22. detsember – 20. jaanuar)

Ehkki teatavasti seisab Kaljukits vankumatult n-ö kahe jalaga maa peal, on universumil sel suvel kavas ta sealt lugemissoovitustega siiski veidi lennukamatele radadele kangutada! Esiteks, nii kohe pärast jaanipäeva, võtab Kaljukits ette Paša Matšinovi „Lenini valsi” (Lepp ja Nagel, 2022) ega pane seda enne käest, kui raamat ka läbi on loetud. Koos äsja Tampere vanglast vabanenud taskuvarga Konstantin Opiatovitši, tema vana sõbra Gukši (nüüdse nimega Kuksiminen) ja ei kellegi muu kui Vladimir Iljitš Lenini endaga rännatakse siin Soomest kogemata Tartusse, kus siis külastatakse asutusi ja satutakse sekeldustesse. 

Aga see pole veel muidugi kõik, juba juulikuumuses võtab iga Maarjamaa Kaljukits ette argentina kirjaniku Julio Cortázari ehk küll samavõrd fantaasiaküllase (kuigi sellest hoolimata sootuks teistsuguse) teose „Kronoopide ja faamade lood” (Toledo, 2022, tlk Ruth Sepp). Kui juba Pablo Neruda teatas, et „kes ei loe Cortázarit, on neetud”, on asi ammugi otsustatud, sest neetud ei taha Kaljukits igatahes olla (kuigi needustesse ta muidugi ka ei usu). Kõige muu kõrval leiab siit näiteks praktilisi juhtnööre nutmiseks (mida on teadupärast tarvis igal endast lugupidaval Kaljukitsel, kuigi mitte ainult). Ja lõppeks lausa õpetussõnu selle kohta, kuidas minna trepist üles.

Veevalaja (21. jaanuar – 19. veebruar)

Võimalik, et kogu meie rikkalikust sodiaagisüsteemist tunneb just Veevalaja näiteks kõige rohkem muret keskkonna ja planeedi pärast. Aga lisaks sellele tahab ta tingimata teada, kuidas asjad toimivad ja, lõppeks, miks nad sellisel viisil toimivad. Appi tuleb siin igatahes evolutsioonibioloogia, sest just Tuul Sepa kaunilt kirjutatud „Evolutsioonibioloogi päevik” (Varrak, 2021) on Veevalaja sellesuvises menüüs kindlalt kohal. Autori isiklike tähelepanekute kaudu, mis on kirja pandud ühe aasta jooksul, saame siit teada näiteks naeratamise evolutsiooni, virisemise väärtuse, mängu saladuste ja kükitamise kasulikkuse kohta… Evolutsioon, ütleb autor, ongi tee inimese käitumise mõistmiseni. Aga asjaolude mõistmine ei pea alati tingimata tähendama nendega leppimist, sest mõistusega on võimalik paljustki üle olla!

Nagu ikka, ei saa tundlik Veevalaja suvelgi ei üle ega ümber poeesiast ja seda on meil neil päevil õnneks üsna rikkalikult. Olgu see siis Berit Kaschani habras-melanhoolne „Täna piisab vähesest” (Puänt, 2022), Sanna Kartau (valu)kehalisem „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga” (Tuum, 2022) või ehk hoopis Tõnis Vilu mälestuste (lauget?) teravikku vaatav „Kõik linnud valgusele” (Loomingu Raamatukogu, 2022). Või noh, eks arvata võib, et Veevalaja võtabki järjest (või läbisegi) ette need kõik ja soovitab teistelegi.

Kalad (20. veebruar – 20. märts)

Kaks asja, mis on olulised idealistlikele unistajatele Kaladele, on teatavasti 1. loovus ning 2. logelemine, nii ei tule neile saatuse määratud suvelektüürigi kaugelt otsida, vaid ette tasub võtta otsejoones Jaan Aru populaarteaduslik (ja sellegipoolest kaunilt kirjutatud) teos „Loovusest ja logelemisest” (Argo, 2022). Nagu me teame (kuigi vahepeal ka ära unustame), on loovuse viljadeni jõudmiseks vaja korralikku süvenemist, aga sellele tasakaaluks ja mitte vähem tähtsana ka omajagu logelemist. Aga Aru räägib meile siingi raamatus tuttavaist teemadest: inimese ajust ja tema võimete piiridest, nutineedusest, mõttevälgatustest, laste arengust…

Lisaks sellele näeb saatus Kaladele sel suvel aga ette ujumist koos Mehis Heinsaare „Ööpäevikuga” (Loomingu Raamatukogu, 2022), mis on õieti üsna melanhoolne lugemine ja mille läbitöötamisega ei tasu kindlasti kiirustada. Kiirustanud ei ole nähtavasti ka autor, sest sisaldab see keskmise mahuga vihik ülestähendusi aastatest 2007–2012. Nii on siin muidugi ühelt poolt abstraktsemaid mõtisklusi teemadel aeg, muutumine, unustus, üksindus jne, aga on ka (kuigi mitte ülemäära palju) sümpaatselt olmelisi sedastusi, nagu „Tavaline päev Emajõe tänaval. Neli tundi vene keelt” (05.12.2009) või „„Kuninglikult kõige ilusamat kahekümne esimest sajandit teile,” ütles üks vuntsidega mees eile Viljandis” (12.05.2008). Või siis lihtsalt: „Nüristunud hüääni tunne.” (10.07.2010)

Nadezda Andrejeva (@nadidj) on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes on jõudnud maalimisest graafilise disaini ja illustreerimise juurde ning loob lisaks väikeseid koomiksiraamatuid.