Kauaoodatud suvi on taas meie õuele sõudnud, võib-olla esmapilgul isegi suurema n-ö pauguga, kui loota/karta võis, seega on päevakorrale kerkinud taas kolm igipõlist suvemuret: 1) palav!, 2) sääsed! ja 3) mida ometi järgmiseks lugeda!?

Selge see, et suvelektüüri ei tasu ette võtta uisapäisa ja suvaliselt, nagu jumal juhatab jne, ikka peaks jälgima, et avatav teos justnimelt sinu tähemärgile kõige paremini sobiks! Vastasel juhul ei jõua lugemistraumasid ära klaarida ka sügise ega äkki isegi talvega. Õnneks on Müürilehe erakorralisel esoteerikatoimetusel igale viimasele kui sodiaagimärgile häid uudiseid (siin: teoseid). Igaühele midagi, keegi ei jää ilma. Kui endale tähtede üliobjektiivselt määratud lugemised loetud, siis võib muidugi ettevaatlikult teistelegi soovitatut kiigata (või hoopis selliseidki väärt teoseid, mis siit nimekirjast napilt välja jäid), kuid paneme südamele, et see toimugu rangelt omal vastutusel.

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Jäärale, kelle tugevuste hulka teatavasti ei kuulu just ülim kannatlikkus, soovitavad Müürilehe tähetargad esmalt üht õige värsket novellikogu, nimelt Mari-Liis Müürsepa raamatukest „Jäävad ainult silmad” (EKSA, 2023). Suuresti (aga mitte ainult) mõne aasta jooksul perioodikas ilmunud tekste koondav kogu on varem peamiselt luuletajana tuntud Müürsepa esimene proosaraamat. Kohtab siin erinevate üsna kummaliste muredega rüselevaid inimesi, aga sõna saavad ikka ka loomariigi esindajad. Just hea teos Jäärale haarata, võib lugeda ühe teksti kaupa või erilise pühendumise hetkedel lausa mitu järjest.

Kui Müürsepa tekstides saab ikkagi ka omajagu nalja (või vähemasti kohtab ootamatuid veidrusi), siis tõsisematele Jääradele on sel suvel rangelt soovitatav Tõnu Õnnepalu teos „Eesti loodus” (Kirjastus Paradiis, 2022). Vihjeid, millega võiks täpsemalt tegu olla, leiab esiteks konkreetse raamatu pealkirjast, aga lisaks Õnnepalu enda varasemast loomingust. Psühhogeograafiline on ta kindlasti, kaardistades (hariduselt bioloogist) autorile olulisi paiku ja (loodus)nähtusi. On linde (roolind, peoleo), meresid ja saari (Vilsandi, Hiiumaa), mõni taluõugi, soo ja raba… Paiguti melanhoolne, siis informatiivne, kokkuvõttes kõigiti suvine lugemine, nagu Õnnepalu viimasel ajal kipubki olema („Ah, suvi on ikka ilus! Sest elu on ikka ilus. Ja suvi on elu.”, lk 16).

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Alalhoidlikule ja tasakaalukale Sõnnile võiks muidugi samuti Õnnepalu „Eesti loodust” soovitada nagu äsja Jäärale, kuid veelgi veendunumalt osutavad meie eksimatute astroloogide kalkulatsioonid Ray Bradbury äsja eesti keeles uuesti välja antud „Võililleveini” (Kirjastus Paradiis, 2023, tlk Laine Hone) suunas. Ulmeklassikust autori nimi kaanel võib siinkohal küll veidike eksitada – ehkki fantaasiaküllaseid mõttelende on siin küllaga, on see esmajoones lugu ühest (õnnelikust) lapsepõlvest, nimelt 1928. aasta suvest Illinoisi osariigi (fiktsionaalses, aga kindlasti päriselulise eeskujuga) väikelinnas Greentownis. 12-aastase Douglas Spauldingi seiklused ja avastused seoses näiteks suve pudelisse püüdmise, uute tenniskingade, võidu mööda raudteerööpaid jooksmise ja kõige muuga, mis siin elus on olulist, tekitavad ilmselt mõningasi äratundmisi kõigis, kes on kunagi olnud lapsed.

Osalt samastki ajast räägib aga üks hoopis teistsugune teos, mis tõsisele Sõnnile kindlasti ka sobib, nimelt seni viimase kirjandusnobelisti Annie Ernaux’ õhuke raamatuke „Koht” (Tänapäev, 2023, tlk Malle Talvet). Tegevuspaik on küll teine ja ajaraam lõppkokkuvõttes hoopiski laiem („Kui ma loen Prousti või Mauriaci, on mul raske uskuda, et nad kirjutavad ajast, mil mu isa oli laps. Tema maailm oli keskaeg.”, lk 18), stiilgi sootuks dokumenteerivam, aga kuidagi ühte võivad nad paralleelselt lugedes sulama hakata.

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Ehkki Kaksikud ei pruugi olla kaugeltki me sodiaagisüsteemi suurimad teadusnohikud, on nad kahtlemata ühed uudishimulikemad ning ilmselt just selle pärast ongi saatuse kaardipakist neile selleks suveks potsatanud Stephen B. Heardi „Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik” (alapealkirjaks kenasti kirjeldav ja kokkuvõttev „Kuidas teaduslikud nimed pühitsevad seiklejaid, kangelasi ja isegi mõnd kaabakat”) (Argo, 2023, tlk Lauri Laanisto). Bioloogist autor pole meile aga (bioloogist tõlkija vahendusel) esitanud pelka nimekirja kummalistest isikunimedest inspireeritud liiginimedest (ehk eponüümidest), vaid jutustab selle kõige taustal esiteks haaravaid lugusid, saame siit aimu ka teadusajaloost üldisemalt (oma veidruste ja pimetähnidega), näiteks ei tule jutuks mitte vaid Beyoncé järgi nimetatud parmuliik või Frank Zappast inspiratsiooni saanud meduus, vaid peatükis „Kurja nimi” ka näiteks Adolf Hitleri järgi nimetatud pime jooksiklane ning Benito Mussolinilt nime „laenanud” põldmurakas…

Kui teadusmaailm avastatud, jõuab Kaksikute lugemislauale aga esiteks Igor Kotjuhi „Sireenid ja sähvatused” (Kite, 2022) ning Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” (Hunt, 2023). Ehkki mõlemad luuleteosed algavad sõjaga, tüürivad nad edasi nii sisuliselt, vormiliselt kui ka kujunduslikult õige erinevaid radu pidi, väärt avastamist ja kaasamõtlemist mõlemad.

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Varasematel aastatel tihti luulelisi lugemissoovitusi saanud Vähkidele pakuvad Müürilehe astroloogid sel suvel esiteks võrdlemisi üllatuslikult hoopis raskemat sorti romaanižanri, nimelt Jonathan Littelli nii sisult kui ka mahult suurejoonelist teost „Eumeniidid” (Varrak, 2022, tlk Heli Allik). Veidi alla 1000 tiheda lehekülje sisse mahub üks (fiktsionaalne, aga mitte fantastiline) inimelu, üks (mittefiktsionaalne) sõda ja inimvõimete kohutavad piirid – tavapäratult ei hargne sündmused mitte ohvri, vaid kaassüüdlase vaatepunktist, sest minajutustajaks on valitud SS-Obersturmbannführer Max Aue. Kerge lugemine ta küll pole, kuid väga huvitav sellegipoolest, igalt leheküljelt aimub autori põhjalikku tööd allikatega ning inimese mõistmise püüdu.

Pärast „Eumeniide” (või enne) peaksid Vähid aga tingimata ette võtma Tõnis Tootseni igati õigusega (au)hinnatud romaani „Ahvide pasteet. Ühe ahvi mälestusi ja mõtteid” (Kaarnakivi seltsi kirjastus, 2022). Ehkki sõda, okupatsiooni ja liigisiseseid võimuvõitlusi esineb siingi, teeb erinevalt Littellist Tootsen (või noh, ütleme, ahv nimega Ergo) ka nalja. Lisaks „Ahvide planeedi” otsesemale ja kaudsemale parodeerimisele on siin muidugi vägagi suur tõenäosus tabada kõikvõimalikke allegooriaid ja paralleele inimajaloo ja tänapäevaga, aga need ei pruugi olla järjepidevad, paiguti võib ka lihtsalt autori kummalisel ahvimaailmal end kanda lasta.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Kirglikule ja paiguti võitlusaltile Lõvile sobib Virginie Despentesi esseekogu „King Kongi teooria” (Salv, 2023, tlk Maria Esko) sel suvel kui rusikas silmaauku. Originaalis 2006. aastal ilmunud teos manab meie ette mõndagi äratuntavat (kuigi nähtavasti paljude jaoks hoopis skandaalset jne/vms). Sõnakad feministlikud esseed räägivad näiteks pornost, seksitööst, vägistamisest, aga ka klassiühiskonnast ja seksuaalsuse poliitikast. Endale omaselt konkreetses keeles räägib Despentes ka tuttavaist teemadest, laskumata tavapärasesse moraalitsemisse või hoopis õigustamisse, isiklik ja üldine põimuvad lõpuks kokku nõnda, et teosel on igal juhul mõju (ehk isegi mitte ainult Lõvile!).

Kuna Lõvile on teatavasti (nagu küll ka mõnelegi muule päikesemärgile) omane hedonistlik eluhoiak, pruugib talle tingimata soovitada ka küll juba eelmisel aastal ilmunud Keiu Virro leidlikku ja sümpaatset veiniraamatut „Vala välja! Minu veiniteekond Kosmosest sommeljeekoolini” (Varrak, 2022), mille paljude vooruste juurde võib lugeda ka kõrkuse ja snobismi puudumise. Ootamatu boonusena käib fortuuna kohe Virro raamatu kõrvale aga välja Piret Põldveri mh alkoholi negatiivsetest külgedest kõneleva teose „Hoog” (Kastani Tänava Kirjastus, 2022) – kindlasti mitte plaaniga hedoniste vihastada, vaid eelkõige ehk seepärast, et raamat paneb lugeja (paiguti kriitiliselt) kaasa mõtlema me ühiskonna ja kultuuri iseenesestmõistetavuste teemadel.

NEITSI (24. august – 23. september)

Neitseile teadagi midagi vähemat soliidsest romaaniköitest soovitada pole erilist mõtet, õnneks neid meil ikka ilmub. Esiteks, omakeelseist võib täitsa valida, kas võtta ette Lilli Luugi „Minu venna keha” (Hea Lugu, 2022) või Carolina Pihelga „Vaadates ööd” (Kaksikhammas, 2022). Neid on ikka omavahel võrreldud – rasked ja ajaloolised mõlemad, paiguti nukrad või hirmsad (sest sõda), jutustades liiati kumbki teekonnast või otsingust –, aga leiab ikka ka paljugi erinevat.

Kui need eelmisel aastal ilmunud teosed on mõnel eriti eeskujulikul Neitsil juba ammu läbi loetud, pruugiks ette võtta eriti värsket tõlkekirjandust, peamiselt peame siin silmas Gruusia päritolu romaanikirjaniku Nino Haratischwili romaani „Kaheksas elu. (Brilkale)” (Rahva Raamatu Kirjastus, 2023, tlk Elina Adamson). See on tõeliselt suurejooneline perekonnalugu, mis algab Venemaa kodusõjaga ja kulgeb läbi terve 20. sajandi, kusjuures Haratischwili oskus inimesi kirjeldada ja psühhologiseerida on silmanähtavalt meisterlik, aga ka perekonda (kui niisugust?) kujutades ei takerdu ta tavapärastesse klišeedesse. Väga oluline koht on teoses Gruusia ajalool, mille 20. sajandi peatükk ju teatud mõttes sarnaneb meiegi omaga – ja siis jälle mitte nii väga. Autor ei ole pidanud vajalikuks lugejale Wikipediat ümber jutustada, vaid eeldab, et teksti jäetud väikeste vihjete põhjal annab lõpuks päris suure – ja väga huvitava – pildi kokku panna.

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Kaaludele suvelektüüri soovitamisega kipuvad Müürilehe muidu väga enesekindlad esoteerikud ikka tibake jänni jääma, asudes ehk isegi liialt nii- ja naapidi kaaluma, planeetide seisu mõõtma jne. Kas mitte esmalt võtta ette Jüri Kolgi hiljutisim (proosa)luuleteos „Fuuga” (Kirjastus Puänt, 2023)? Jah, võib-olla küll. Kontrollisime järele, selgub, et Jüri Kolk ise jääb kusagile Vähi Lõvi-poolsesse serva, kuigi kui lugeda, siis võiks küll esmalt mõelda, et Kaalud mis Kaalud… Nii et mingi kahtlus ikka jääb. Ehkki „Fuugas” ei ole ühtegi eksplitsiitset küsimärki, koosneb ta ikkagi suuresti küsimustest ja kõhklustest ning on võib-olla ka lõpuks tõsisem teos kui Jüri Kolgilt muidu võiks oodata: „kas suhetel on esimene ja teine ja kolmaski kosmiline kiirus kas mingit uut asja alustades peab kohe uskuma see nüüd ongi see on täpselt õiges mõõdus metsikus nüüd jään planeedi orbiidile igaveseks tiirlema visas õnnelikus osaduses” (lk 11). 

Või äkki ikkagi kuluks Kaaludele ära midagi konkreetsemat – kus vastuseid on rohkem kui küsimusi? Kas ehk Kruusa Kalju „Üleelamiste vanake” (SA Kultuurileht, 2023)? Proovime. Isiklikust elust, lauliku elust, laste kasvatamisest, kangelaseks kasvamisest, kirjanikupalgalisusest, metafüüsilisest ja füüsilisest isikust, pinsipõlveunistustest – millest kõigest siin juttu ei tule, aga tingimata saab siin kõige muu kõrval ka nalja. See kulub Kaaludele ikka ära.

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Skorpionid pruugivad olla meie sodiaagisüsteemi ühed nõudlikemad lugejad, tihti tüütultki nõudlikud! Ikka teavad nad ise kõige paremini jne. Nõnda on siinkohal kõige kindlam toetuda hoopiski asjatundjate arvamusele, mis hiljemgi salvamiste eest kilbiks võib jääda, ja soovitada otsejoones Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosakategooria laureaati, Piret Raua kaunist novellikogu „Nimepanija” (Tänapäev, 2022), mis muidugi ka ilma auhinnata oleks kõigiti soovitamist väärt. Novellides näeme veelgi selgemalt kui varem Raua käekirja ja häält ning teda kõnetavaid teemasid – ikka tundub siin üksikisik kohtuvat ühiskonna ootustega ja neile ka alla jäävat… Aga leiab muudki – absurdi, veidrusi, igatahes ootamatusi, nagu novelližanrile ju kohane ongi –, seejuures mitte üldse vaid n-ö realistlikku mõttelendu.

Kuna väärt lühiproosateoseid on viimasel ajal ilmunud palju ja Müürilehe tarokaardid näitavad selgesti, et Skorpion just sellel soonel püsima peaks jääma, saabki sama soojaga soovitada Lilli Luugi meisterlikku esikkogu „Kolhoosi miss” (Saadjärve kunstikeskus, 2022). Siingi näeme üksikisikuid – suuremaid ja väiksemaid – toimetamas valdavalt ebasõbralikus ja rusuvas ühiskonnas, aga asi pole (vähemasti teose algusepoole n-ö nõukaaja novellides) niivõrd sootsiumi ootustes, vaid eluraskustes endis ja selles, kuidas nendega üldse võimalik on hakkama saada.

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Me taevakaardi ehk suurimadki filosoofid Amburid hea meelega ilukirjandusest üldsegi hoiduksid. Seega on tingimata pisut üllatav, et suvine fortuuna just ilukirjandust jm fiktsiooni (erilise fookusega veel teaduslikul fantastikal) jutuks võtva uurimuse Amburite ette laotab, nimelt Jaak Tombergi teose „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023). Pole küll lõpuni kindel, kas siit päriselt selgub, kuidas täita soovi, aga inim(soov)mõtlemise kaardistamisega tegeleb autor siin küll põhjalikult, alustades mahukat teost ehk meist paljudele tuttava tsitaadiga vendade Strugatskite teosest „Väljasõit rohelisse”: „Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga.” Just selle lause pärast satub iga viimane kui Ambur kahtlemata n-ö konksu otsa, aga ka järgnev ei valmista pettumust.

Kui siiski kohusetundlikult pisut ilukirjandust ette võtta (suvi ju, ütleb endale iga endast lugupidav Ambur, midagi ikka peaks lugema!), siis ikka klassikat. Õnneks on eesti keeles viimaks olemas Laurence Sterne’i „Tristram Shandy elu ja arvamused” (Varrak, 2023, tlk Kersti Unt). Kuna teos valmis esmalt aastatel 1759–1767, pole siit oodata vähemalt sisuliselt nüüdisaja lainetusi (millest Ambur ka tõesti tüdinud on), kuid vormiliselt see naljalt 18. sajandit ei meenuta, pigem seostuvad Sterne’i katkestavad, endale osutavad ja mängulised tehnikad paljudele näiteks postmodernismiga.

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Nagu järgneva romaani peategelane, on ka Kaljukits visa ja sihikindel ning eluraskustele (ka siis, kui nad on inimlikult üsnagi rasked) naljalt alla ei vannu. Soome kirjaniku Tommi Kinnuneni romaan „Ei öelnud, et kahetseb” (Varrak, 2022, tlk Jan Kaus), nagu mitmed teisedki siinses horoskoobis soovitatud (ehk hiljaaegu eesti keeles ilmunud) teosed, ei ole kaugeltki lihtne lugemine. Raamatu kaas kuulutab rännakuromaani ja nii muidugi ongi, aga see teekond on nukker ja ebakindel, kandes endaga kaasas teadmatust, kahtlusi ja muret, aga kõige enam ikka alandust ja häbi. Teekond algab Norra rannikult Narvikist, kus sakslaste teenistuses olnud naised saavad teada teise maailmasõja lõppemisest ja võtavad esmaste pöörangute kaudu ette pika teekonna (peamiselt jalgsi) läbi suure Soomemaa tagasi kodukanti. Mis ootab kodus? Mis saab edasi?

Pärast seda kulub Kaljukitsele (ja noh, eks vist teistelegi) aga ära väheke õhulisemat kraami, mida omajagu pakub eri autorite lühiproosat koondav „Eesti novell 2023” (MTÜ Eesti Jutt, koostajad seekord Maria Esko, Maarja Kangro, Mart Velsker ja Joosep Vesselov), mis, kui lubate, on sel aastal tõesti eriliselt hästi õnnestunud ja pole lõppkokkuvõttes ka ülemäära tõsine ega raske. Juhtub seejuures muidugi siiski nii mõndagi, keegi kukub kailt vette, keegi sõidab auto sodiks, lendab õhku üks putka jne jne, kõige lõpuks tuuakse lagedale ka üks verine väits.

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Erinevalt mitmetest teistest tähemärkidest (jätame nad siinkohal targu otsesõnu nimetamata!) hindavad Veevalajad oma elus ikkagi ka nalja ja teatavat kergust, mida muu hulgas pakubki universumi neile selleks suveks määratud esimene teos, Anti Saare „Sõnaraamat” (Kolm Elu, 2022). Peamiselt pakub ta aga muidugi sõnu, nende üle arutamist, vaagimist, analüüsimist ning eks ikka ka sõnadega veiderdamist.

Kui „Sõnaraamat” on läbi töötatud, võtab endast lugupidav Veevalaja ette Miljenko Jergovići „Sarajevo Marlboro” (SA Kultuurileht, 2023, tlk Madis Vainomaa), mis on küll üsnagi teistsugune juhtum, aga kes tahakski kogu aeg samasuguseid raamatuid lugeda? Jergovići esmalt 1994. aastal ilmunud jutukogu tegevus-/ajapaigaks on küll Bosnia sõda ja Sarajevo piiramine (millest autoril endalgi õnnestus 1993. aastal väljuda ning Zagrebisse põgeneda), aga tekstid on enamasti üles ehitatud nõnda, et võiks jääda mulje, nagu nad räägiksid millestki muust, mõnest argisest esemest või nähtusest (ühepajatoidunõust, kaktusest, kaevust, sõrmusest), tegevusest (pummeldamisest, trammi kella helistamisest, vee toomisest, porgandi ja pastinaagi kasvatamisest) jne. Nõnda ei olegi raamat otsesõnu teab kui morbiidne (kohati lausa nagu humoorikas…), ehkki nukrad hoovused on siin kindlalt kohal, ka (võib-olla eriti) olukordades, kus nad on edasi antud justkui möödaminnes.

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Tundlikke Kalasid universum ja fortuuna väga otsese ja radikaalse sõjalektüüriga seekord ehmatama ei hakka, esmalt tasub hoopis lagedale otsida Loomingu Raamatukogu kuldsarjas tänavu taas välja antud „Närvitrükk” – kõigepealt 1971. aastal ilmunud nelja autori – Joel Sanga, Jüri Üdi, Toomas Liivi ja Johnny B. Isotamme – ühine värsivihik. Ehk müütilisekski muutunud saamislooga teos on aastakümnete jooksul mõjutanud paljusid, küllap aga aitab uutele lugejatele või taasavastajatele veidi tagapõhju avada Mart Velskri uustrüki tarbeks kirjutatud läbinägelik saatesõna. Muide, oluliste sünniaastapäevade raames ilmusid tänavu ka Viidingu „Kogutud luuletuste” (Tuum) ning Alliksaare „Päikesepillaja” (Ilmamaa) uustrükid.

Kuna teatavasti hoolivad Kalad üle keskmise loomadest, loodusest ja üldse kõigist n-ö nõrgematest, ei tohiks ülemäära üllatada, et järgmiseks soovitavad meie ilmeksimatud astroloogid neile just Maarja Pärtna „Elavat linna” (Tedretäht, 2022). Žanriotsust on siinkohal veidi keeruline teha, vast võiks öelda, et tegemist on loodusteemaliste miniatuuridega, rohkem või vähem ilukirjanduslikega, kus kohtame linnaloomi, -linde ja -taimigi, kõiki aastaaegu ja temperatuure, Tartu tänavaid ja linnaosi. Peamiselt torkavad siingi silma hoolimine ja tähelepanelikkus kõige elusoleva suhtes, aga ka üldse mitte nii ühesuunaline järelemõtlemine inimese ja looduse ning keskkonna suhete üle.

Liisi Grünbergi illustratsioone ja koomikseid saab vaadata aadressil liisigrunberg.ee.