Nagu ikka, panustab Müürileht eesti rahva kultuurilisse harimisse tänavugi suvise raamatuhoroskoobiga, et iga tähemärk leiaks ilmuva lektüüri muljetavaldavast hulgast üles just endale sobivaimad teosed!

Kas raamatupoodide värske algupärase ja tõlkekirjanduse letid võtavad silme eest kirjuks? Kas raamatukogude aimekirjanduse ja luuleriiulid tekitavad selguse asemel muudkui segadust? Mida lugeda rannas või võrkkiiges või vihmastel õhtutel hubases suvekodus, kas haarata joonelt klassika või moodsa, tõsise või naljaka lektüüri järele? Kus on tõde, kuidas valida õigesti? Ole sa Lõvi või Skorpion, Jäär või Veevalaja, enam pole tarvis kobada pimeduses ega raisata oma aega mõnele hoopis teisele tähemärgile mõeldud kirjandusteostega, sest lõplikud ja ammendavad suunised leiad just siit!

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Esiteks on muidugi peaaegu eranditult kindel, et teatavat tüüpi rannahundid, keda pruugite kohata 2024. issanda aasta suvel – kel lisaks ülejäänud atribuutidele rannakoti servast tingimata James Joyce’i „Ulysses” (Varrak, 2024, tlk Paul-Eerik Rummo) piisavalt välja ulatub, nii et ka juhuslikel möödujail oleks võimalik selle pealkirja lugeda –, on ikka Jäärad, alati eesrindlikud, alati otsusekindlalt eesmärgi poole rühkivad, nõnda on igasugune klassika siinpuhul niikuinii eeldatud. Kusjuures Jäärad (nagu mõnedki teised, mis siin öelda) on plaaninud „Ulyssest” lugeda juba nii keskkoolist peale, aga nüüd, kui esmalt 1922. aastal Pariisis ilmavalgust näinud teos on viimaks eesti keeles ilmunud ning seetõttu (kultuuri)meedias laiemat tähelepanu köitnud, pole enam mingit pääsu. Müürilehe hiromandid on siinkohal täiesti üksmeelsed – veel enne kui puhkus on läbi, on Jääral need ca 880 lehekülge ka läbi töötatud või siis teeb ta väga veenvalt nägu, et on.

Kas enne või pärast „Ulyssest” (või noh, küllap vahepealgi), võtab Jäär aga tingimata ette võib-olla üldse huvitavaima hiljutise luuledebüüdi, Päiv Dengo suvevärvidesse rüütatud „Kilpkonna üheks päevaks” (Kirjastus Hunt, 2024). Raamatuke, kus dialoogi astuvad kerge ja raske, kuum ja külm, muusika ja keel ning tume tulemine, pimedus pilkane. Veelgi enam: „kunagi on olnud teistsugused suved / ja järgmine tuleb jälle uus / võin korjata maasikaid, korraldada kontserdid / ja suudelda kellegi huuli / või jätta kõik selle tegemata” (lk 25–26).

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Nähtavasti on suvisel fortuunal Sõnnile esmajoones varuks üks üllatus – Sõnnile, keda on teatavasti üldse kohutavalt raske ühest kohast teise liigutada! Sest vähemasti kirjandusteoses tuleb nüüd pikema jututa üks pikem rännak ette võtta, et maanduda koos Nii Ayikwei Parkesi „Sinise linnu saladusega” (Loomingu Raamatukogu, 2024, tlk Heili Sepp) ei kusagil mujal kui Ghanas. Parkese teost võiks nimetada üsnagi klassikaliseks kriminaalromaaniks ja see poleks kindlasti vale – just ühe kuriteo lahendamisega (nagu ikka, süsteemi ja lollide ülemuste jne kiuste) siin peategelane Kayo tegelebki. Aga midagi on mõistagi veel (lisaks sellele, et ghana proosakirjandust, nagu tõdeb tõlkija järelsõnas, on eesti keeles äärmiselt vähe, kui üldse, näha olnud). Siin on ka džunglit, meile kauget kultuuri, müstikat ja teadvuse avardumist – nii võib paiguti kuriteo lahendamine ka tagaplaanile nihkuda. Kuid ka klassikalise krimkana on tegemist äärmiselt kvaliteetse juhtumiga!

Ootamatult on Müürilehe tähetarkadel Sõnnile aga veel üks vimka varuks, sest enamasti me sodiaagisüsteemi stoilisima asuka riiulist poeesiat ei leia. Nüüd tuleb aga küll seada sammud raamatukokku või -poodi ja võtta sealt kaasa Aliis Aalmanni leidlik ja kummaline „Väe võim” (Tuum, 2023). „Kas me pääseme kui hukkamõist nii kare / kui öeldakse et põud on meie pärast põldudele poet’ / kui pilved tühjaks väänatud sest vägi võttis vihma / kas pääseme / kui katk on niitnud küla järel alles meie hütid / praksuv tuli küpsev tainas ahjus ikka elame” (lk 9). Huh!

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Öelge, mis te (muidu) ütlete Kaksikute kohta, seiklusjanu vähesuses neid küll kindlasti süüdistada ei saa! Nõnda on kohane ka taevakaardilt kantud suvelektüür – Kristo Jansoni ja Triinu Merese kahasse kirjutatud „postapokalüptiline teekonnaromaan” „Devolutsioon” (Kiiksuga Kirjastus, 2024). Esmapilgul võrdlemisi (žanri)stereotüüpselt karmikoelise minategelase (kui võib-olla tema sugu välja arvata) seiklused ja jutustamisstiil on kusjuures täiesti võluvad, ka maailm, mida kirjeldatakse, saab autorite oskusliku sule kaudu elavaks, nii ka inimesed selle sees. Nõnda võib nende motiivides olulist rolli mängida kõigist võimalikest variantidest näiteks himu vana hea praemuna järele, mis omakorda toob mängu kanad (ja kumb üldse oli enne?). Jne. Peategelase seltsilisteks ilmuvad õige pea nooruke Rico ja mõneks ajaks ka karvane Diego, seiklus jätkub ja saab vist ka öelda, et teose lõpp võib teid üllatada.

Lisaks düstoopilisele meelelahutusele saavad Kaksikud tänavu lugeda (näiteks) sellest, kuidas „eemaletõukavana mõjuvast vastsest saab imekaunis liblikas”, nagu märgib Emanuele Coccia „Metamorfooside” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, tlk Mirjam Lepikult) tagakaanel Indrek Koff. Olgu kõne all liikide (minevikuline või kestev) moone, kõigi ja kõige „üks elu” või lõppeks tehnika või tulevik(ulisus), igal juhul on Coccia uurimus elegantselt ja väga poeetiliselt kirja pandud (ning tõlgitud), väidetes ja lausungites on läbivalt hoogsalt julgust, lust lugeda nii vihmastel pärastlõunatel toas kui ka laiskadel rannapäevadel.

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Vähigi puhul ei pea Müürilehe esoteerikud pikalt mõtlema – tingimata tuleb sirgjooneliselt võtta ette Sven Mikseri (au)hinnatud ja arutatud ning tingimata üdisuvine „Vareda” (Rahva Raamatu Kirjastus, 2023). Siin saab (sõltuvalt konkreetse Vähi vanusest) näiteks kas mõelda tagasi enda lapsepõlvele mõnes väikeses Eesti asulas või võrrelda teosest kerkivaid 90ndate alguse pilte (sest väga pildiline ja muidu aistiline see romaan küll on) praegus(t)ega, aga peamiselt muidugi tasub lasta raamatukese armastus- ja arengulool end tüünelt kaasa viia. On ikka tore küll, jagub nii leitsakut kui ka vihma nagu me parasvöötme suvedes ikka.

Kuna aga võib ilmselt eeldada, et „Vareda” on mõnelgi Vähil (ja teistelgi) tegelikult juba läbi loetud, panustab universum siinkohal järgmisena vähem tõenäoliselt juba avastatud teosega, natuke ootamatu lühijutukogumikuga „Kollane tapeet ja teisi jutte: 19. sajandi naisena” (Kirjastus Loeb, 2023, tlk Maarika Luts ja Liis Pallon). Teos viskab lugeja ülemäära pikkade selgitusteta vette ja laseb tal õieti ise tuvastada, millega – ja miks just nii – täpselt tegu on, sest paratekst on napp. Aga nelja meil vähe tuntud 19. sajandi naise lühijutud siin on: Charlotte Perkins Gilmani sissevaade psühhiaatrilise „ravi” sfääri, Lucy Cliffordi lugu üksikema lootusetust elust, George Egertoni jutt (naise) valikuvabaduse puudumisest ning Rebecca Harding Davise sotsiaalkriitiline nägemus elust rauatehases. Õdusad jutud nad lugemiseks just olla ei pruugi, kuid huvitavad ja vajalikud tingimata.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Tulemärk Lõvi võtab kohe puhkuse esimestel minutitel ette norra (esmajärjekorras) autofiktsiooni superstaari Karl Ove Knausgårdi „Koidutähe” kauaoodatud järje „Igaviku metsa hundid” (Varrak, 2024, tlk Sigrid Tooming). Põnevus püsib ka siin ja laotub soliidsetele lehekülgedele, aga teadagi müsteerium päriselt ei lahene, sest lisandumas on veel mõnigi köide. Läbinägeliku portreteerimisoskusega autor toob meid siin inimeste kaudu tagasi apokalüptilisse olukorda, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Sedakorda ei toimu tegevus ainult Norra suves, vaid paralleelselt ka Venemaal.

Teinegi Lõvile selleks suveks surmkindlalt määratud teos hoiab lugejaid peamiselt põhjamaal, sedakorda Islandil. Sigrún Pálsdóttiri debüütromaani „Salakamber” (Salv, 2023, tlk Askur Alas) premise on paljulubav ning selleski väikeses raamatus püsib mingi kummaline põnevus. Akadeemilisest maailmast ja teadusavastustest on ta muidugi küll, kunstiajaloost ja pettumustest samuti, aga võib-olla peamiselt ikkagi inimlikust ummikseisust ja sellega toime (või mitte) tulekust. Veenvalt ja originaalselt on autor näidanud meile selle seisaku ehk hirmutavaimaid aspekte, millega inimene – nagu Lõvigi tihti – peab tegelema üksinda: mis toimub tegelikult ja mis on miraaž (või isegi kujund?) ning mis peitub ukse taga? Kas üldse midagi? Puhkuse lõpus peab õigluse rüütel Lõvi aga ilma kahtluseta ette võtma Sveta Grigorjeva luulekogu „Frankenstein” (Suur Rida, 2023), sest kõigest poliitilisest ja sotsiaalsest võib vahel küll puhata, aga päriselt eemalduda ei saa kindlasti. 

NEITSI (24. august – 23. september)

Eelmisel suvel soovitasid Müürilehe tähetargad mäletatavasti Neitseile tungivalt Gruusiast pärit Nino Haratischwili mastaapse ajaloolise perekonnaromaani „Kaheksas elu. (Brilkale)” tõlke esimest köidet ja nüüd äsja ongi sellele viimaks lisandunud väga pikisilmi oodatud (ja veelgi mahukam!) teine pool (Rahva Raamatu Kirjastus, 2024, tlk Elina Adamson), mis universumi müstiliste seaduspärasuste järgi taas Neitsile selle suve lugemiseks on määratud. Aga muidugi, ega keegi teinegi, kel esimene loetud, teist köidet riiulisse jäta, teos on sedavõrd põnev ja hästi kirjutatud. Kuigi selle kõrval ka parasjagu sünge, nagu pea kõik ajalooline (ja vist ka perekondlik?) tihti kipub olema. Samas selge see, et vähema kui sünge ajalooga Neitsi oma suve mõistagi ei veedakski. Boonuseks hõrk ja seletamatult müstilise toimega kuum šokolaad!

Igimetoodilise ja -täpse Neitsi puhul on aga teada veel üks kirjanduslik seaduspära, mis kõlab nii: kui üldse luule, siis kontseptuaalne! Nõnda näeme vaimusilmas, et Neitsi peab puhkuse jooksul läbi töötama ka „Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimese valikkogu” pealkirjaga „Alfabeedi sünnimaa” (;paranoia, 2024, tlk Contra). Sisaldab ta ju näiteks kartulisortide loendit, FIFA liikmesriikide akronüümide loendit, MS Wordi muudatuste aktsepteerimise menüüvalikute tekstidest koostatud luuletust, aga paljut muudki, mis võib Neitsi alustuseks küsima panna, kas see ongi luule, millele õige pea järgneb ka vastus: jah, on küll! Eluhoo ja -lusti kirjandus.

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Rahu armastavad ja enda teada seda ka külvavad Kaalud seisavad sel suvel surmkindlalt silmitsi austria kirjaniku Cornelia Travniceki lühiromaaniga „Ketsid” (Värske Raamat, 2023, tlk Madli Oras). (Pea)tegelas(t)e noorus ja mässumeelsus võiks tõesti teose noortekirjanduse alla liigitada (ning Kaaludel harja n-ö turrigi ajada), kuid nii teemad – lähedase surm, keerulised peresuhted, (olme)mured lähisuhetes, lahkuminekud jne – kui ka paiguti napp stiil ja sujuvalt mittelineaarne tegevusaeg pakuvad kindlasti midagi väheke vanematelegi kirjandushuvilistele (Kaaludele). Liiati näeme siin üht võimalust, kuidas „kodustada” kõigepealt oma punkar (kui „isegi Pipi Pikksukal oli kõigest ahv”, lk 7) ning hiljem teisigi tegelasi.

Teiseks on meie esoteerilised (maa)kaardilugejad Kaaludele puhkuselektüüriks välja kaalunud kevadel kirjandusfestivali HeadReadki väisanud soome kirjaniku Iida Turpeineni debüütromaani „Surelikud” (Tänapäev, 2024, tlk Piret Pääsuke). Aga ikka seepärast, et see on raamat maadeavastamisest, mis muidugi sisaldab ka mere(de) avastamist, ning kohtumisest Tundmatuga, kelleks osutub Stelleri meriõhv, 1741. aastal Kamtšatka poolsaare lähedusest avastatud majesteetlik mereimetaja. Autori eeltöö paistab muljetavaldav ning raamatu tegevus toimub veel mitmetel aegadel ja mitmetes kohtades, ellu ärkavad mitmed ajaloolised tegelased, kuid teose keskmes püsib endiselt toosama (vaikselt tuntum) – tegelikult juba 1768. aastal liigse küttimise tagajärjel välja surnud – tundmatu, s.t tema omamoodi n-ö järelelu.

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Nagu Piret Jaaksi (igati õigusega) ohtrasti tunnustust leidnud romaani „Taeva tütred” (Varrak, 2023) kangelanna Anna Hedwig Büll, on ka eranditult kõik Skorpionid – kelle jaoks klapib teos suvelugemiseks niisiis kui rusikas silmaauku, sest kes meist ei tahaks (positiivsete) tegelastega samastuda! – töökad ja julged (öeldakse isegi, et ennemini nad murduvad, kui alistuvad!), kuid samas ka väheke kinnised. Ajaloolise tegelasena on Büll muidugi niigi inspireeriv ja Jaaksi väljavalgustus toob Haapsalust pärit baltisaksa misjonäri ühtäkki eestimaalaste laiemasse teadvusse. Aga vist üldse on kirjandusteostes n-ö neil päevil selliseid üdini positiivseid tegelasi värskendav kohata. Armeenia genotsiidi ajal orbudekodus kõigi raskuste ja ohtude kiuste ennastsalgavat kristlikku tööd teinud Hedwig sobib selliseks kangelaseks hästi, aga mõtteainest ja äratundmist (s.t näiteks sõda ja ebaõiglust) leiab teosest veelgi.

Teiseks terendab Skorpioni selle suve kohustuslikus lektüüris üks sootuks teistsugune teos, Urmas Vadi romaan „Kuu teine pool” (Kolm Tarka, 2023). Võib kusjuures ka juhtuda, et kõnealuste teoste reastamisel lähevad ka Skorpionid omavahel tülli. Äkki võiks „Kuu teise poole” kõige üldisemalt määratleda (beeta)meestekaks? Skorpioni jaoks paiguti piiripealne pehmus, ehk nukruski (mis aga ikka pikitud vadiliku huumoriga) teevad lõpuks oma töö ja sulatavad ka kõige kalestunuma südame, kusjuures, ega vist meesautorid sarnasel viisil näiteks lapsepõlve ja suhtekeerde üleliia tihti ei käsitle. 

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Eranditult rahutute, aga ka kergesti vaimustuvate Amburite lugemislaualt leiame sel suvel esmalt jutukogu „Eesti novell 2024” (Eesti Jutt, 2024), kust, mis siin salata, Jupiteri teinekord võrdlemisi fiktsioonikauge esindatav seekord väärikat – ja mitte vähe olulisena ka autoriteetide heakskiiduga – lugemisvara nüüd aegamisi doseerib. Võimalik, et nalja saab selleaastases kogumikus vähem kui mõnelgi varasemal aastal, aga üldiselt see Amburit ülemäära ei kõiguta, silma torkab, et kohalikus novelližanris paistab viimaks valitsevat tõesti ka tugevapoolne n-ö naiste aeg. Temaatiliselt ütleb üks koostaja Mart Velsker raamatu alguses tabavalt, et sõna, mis tänavust valikut iseäranis võiks iseloomustada, on „isa”. Nii vist tõesti ongi. Isad (ja ikka ka emad) ning lapsepõlved siin laiutavadki, aga eks lõpuks leiab ka paljugi muud (OnlyFansini välja).

Ilukirjandusest võib Amburil aga teadagi hiljemalt augusti alguseks mõõt täis olla, selleks puhuks tõmbasime talle universumi eksimatust kaardipakist legendaarse juudi päritolu poola sotsioloogi Zygmunt Baumani „Voolava hirmu” (EKM Teaduskirjastus, 2024, tlk Reet Hiiemäe) värske eestikeelse tõlke. Pea 20 aastat tagasi esmailmunud teos – nagu ilmselt aimasite! – pole kaotanud mingisugust aktuaalsust, ikka endiselt on „hirm ja kurjus siiami kaksikud” (lk 83), jätkuvalt kas tiivustab või ei tiivusta meid surmahirm ning painab mittehallatavuse õudus. Sellest kõigest pajatavad meile päevitunud ja puhanud Amburid juba hiljemalt septembris kõrtsilaudade taga!

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Peamiselt järjekindluse ja sihikindlusega hiilgavale Kaljukitsele näeb universumi fortuuna tänavu ette Andrei Belõi „Peterburi” (Ilmamaa, 2024, tlk Erle Nõmm) läbitöötamist – teose, mida on võrreldud näiteks vana hea „Ulyssesega”, mida kas loevad või ei loe sel aastal aga hoopis Jäärad, ning muidugi Prousti teosega „Kadunud aega otsimas”. Viimaseid seoseid kommenteerides on aga näiteks Mudlum Raamatukoi blogis möönnud: „[T]ahaksin potentsiaalset lugejat lohutada – asi ei ole nii hull.” Kuigi romaani mastaapsus koosmõjus tegevuse ajalise kompaktsuse ning selle sisse paigutuva veidra detailsusega Kaljukitse kindlasti paelubki, võib juhtuda, et peamiselt üdini asjalikule Saturni kaitsealusele põhjustab sümbolismi tähtteos esmapilgul siiski segadust. Kuid kui üldse midagi, siis just väljakutsed Kaljukitse kõnetavadki! Abimeheks muidugi ka raamatu algusesse paigutatud vägagi põhjalik ja asjalik vene kirjanduse kauaaegse õppejõu Lea Pildi eessõna.

Eeskujuliku maamärgina peab Kaljukits aga enne või pärast mahuka ilukirjandusteose alla mattumist ette võtma hoopis filosoof Michael Marderi mh „vegetaalse ükskõiksuse” vastu võitleva „Taimmõtlemise” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2024, tlk Liisi Rünkla). Seda muu hulgas selle pärast, et Kaljukitsed, nagu mitmed teisedki, kipuvad tihti unustama, et liikuvamate ja silmatorkavamate liikide kõrval on olemas ka ökosüsteemile ja meile kõigile hädavajalikud, kuid oma paiksuses märkamatumad taimeriigi asukad. „Inimese parim sõber on taim,” ütleb pikemalt mõtlemata järelsõnas ka Hasso Krull.

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Võimalik, et kõige parem uudis on Müürilehe esoteerikutel sel suvel ootamatult hoopis Veevalajatele, kelle elud muidu üldiselt on teadagi väga rasked, kuid kes nüüd on täiesti kindalt ära teeninud arvatavasti aasta kõige toredama tõlketeose, mis paraku paljudel kuidagi kahe silma vahele on jäänud (ehk seetõttu, et Loomingu Raamatukogu viimastel aastatel pea eranditult väga head kraami väljastabki!?). Jutt käib serbia-horvaadi kirjaniku Bora Ćosići võrratust ja paiguti pööraselt naljakast raamatukesest „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” (Loomingu Raamatukogu, 2024, tlk Madis Vainomaa). Esmalt võib-olla harjumatult teadvusevooluline, kuid lapse vaatepunkti süütus ja juhtumuste pöörasus harjutavad lugeja sellega juba mõne lõiguga. 1969. aastal ilmunud teos on, nagu arvata võiksimegi, autobiograafiliste sugemetega, tegevustik paigutub ajaliselt autori lapsepõlve keerulise ajalooga Jugoslaavias, kuid see keerulisus iseenesest avaldub teoses kuidagi möödaminnes ja (kõigest hoolimata või just kõige tõttu) äärmiselt humoorikalt. Pärl. Omal vastutusel muidugi soovitame ka teistele tähemärkidele!

Aga selge see, et Müürilehe tähetargad poleks oma n-ö ülesannete kõrgusel, kui nad Veevalajale ka väärt luulet ei soovitaks, ses mõttes pole seegi aasta mingi erand. Ja Tõnis Vilu „Vana hing” (Häämaa, 2023) on tõesti (küll ootuspäraselt, aga nagu Vilu puhul ikka – igas järgmises teoses ikka uutmoodi) väärt luule. „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35).

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Kaladele, vabandage väga, manasid me klaaskuulid „kohustuslikuks kirjanduseks” sedakorda lausa kaks lahkuminekuraamatut (oleme selle asjaolu ka mitmeid kordi tarokaartide ja muu tavaariga üle kontrollinud – tõesti, pole parata!). Esiteks tuleb ette võtta aasta alguses ilmunud Carolina Pihelga (muide, samuti Kalad!) lühiromaan „Lõikejoon” (Loomingu Raamatukogu, 2024), mis kõneleb üsnagi keerulisest ja painavast suhtest väljumisest – aga mitte ainult. Paranemine toimub paralleelselt peategelase lapsepõlve ja juurte lähema silmitsemisega ning mitte ebaolulisena samal ajal aeda harides, teos on seega põimitud veenvaks tervikuks, mis ei muutu lugedes igavaks. Kaastundlikele Kaladele kindlasti ka muidu sobilik lektüür, mis võimaldab aga ka rõõmustada tegelase edusammude üle, ehkki teadagi pole seesugune paranemine kunagi lineaarne.

Viimaks võtavad Kalad ette kevadel Prima Vista kirjandusfestivali külastanud hispaania autori Isaac Rosa otsejoones ühest lahutusest pajatava romaani „Õnnelik lõpp” (Toledo, 2024, tlk Marianne Ots), mis jäägu ka siinse põhjaliku ja tõsise horoskoobi õnnelikuks otsaks. Kalade kahtleva loomuga klapib teos ses mõttes hästi, et Rosa jutustab lahutuse maistest ja vaimsetest komistuskividest ja verstapostidest läbi mõlema abikaasa pilgu. Olme ja lapsed, aga ka enese taasleidmine ja ülesehitamine, muidugi kahetsused… Peab küll ütlema, et lõplikult pole siin ka banaalsusest pääsu, aga otsesõnu ja ainult lahkuminekuid fookusesse võttes poleks see vist ka eriti võimalik.

Diandra Rebase on graafiline disainer ja kunstiline juht, kes läheneb oma loomingule absurdsuse, ootamatuse ja kohmakuse kaudu, mis lõpuks realiseerub exquisite corpse’i vormis.