Kui põhiosa maailma kujutistest toodavad masinad ja sünteetilised närvivõrgustikud, siis mis koht jääb uues reaalsuses inimesele tema kujutlusega tõesest-võltsist või ilusast-koledast.

Eriolukord on muutunud normaliseeritud sotsiaal-poliitiliseks reaalsuseks. Ühes märtsikuu artiklis The Interceptile kirjeldas kapitalismikriitikust keskkonnaaktivist Naomi Klein, kuidas ühiskondlik ja individuaalne isolatsioon kui paratamatu strateegia inimorganismide hapruse säästmiseks on muutunud tehnoloogiatööstuse „elavaks laboratooriumiks, püsiva – ja väga kasumliku – [inim]puudutuseta tuleviku jaoks”. Tulevik kujutab inimest kui rööprähklevat monaadi tema privaatses kapslis, mis funktsioneerib samal ajal ka kontori, kooli, võimla ja muu sarnasena. Sellises tulevikus võib tööandja seirata tööliste tootlikkust nende nupuvajutuste, ekraaniaja ja GPS-koordinaatide põhjal. Isolatsioon survestab tunnetuslikke protsesse olema järjest enam võimendatud ning ühendatud mitmesuguse meedia- ja seiramistehnoloogia kaudu, muutes pakiliseks vahendatud reaalsuse tõeväärtuse küsimuse.[1]

Tulevik kujutab inimest kui rööprähklevat monaadi tema privaatses kapslis, mis funktsioneerib samal ajal ka kontori, kooli, võimla ja muu sarnasena.

Alates 2016. aastast, mil „tõejärgsus” valiti Oxfordi sõnastiku järgi aasta sõnaks, on libauudiste ja süvavõltsingute kasv olnud eksponentsiaalne, mis on võrreldav 90ndate alguse varajase pahavara ehk arvutiviiruste levikuga. 2020. aastast peegeldab kogu globaalne ühiskondlik korraldus kokkupuudet viirusega. Süvavõltsing on omandanud avalikkuses rämpsposti- ja viiruselaadse objekti staatuse. Esile on tõstetud enamjaolt süvavõltsingute ja poliitika segunemist ehk süvavõltsingut kui võõrkeha, mis sekkub nüüdisaegsetesse poliitilistesse protsessidesse, manipuleerides nende kujunemist. Süvavõltsing kehtestab uue reaalsuse ja esteetilise dünaamika, kus digitaalselt salvestatud kujutised ja/või helid kaotavad osutava suhte tegelikkusega.

Süvavõltsing kehtestab uue reaalsuse ja esteetilise dünaamika, kus digitaalselt salvestatud kujutised ja/või helid kaotavad osutava suhte tegelikkusega.

Inimesel on väga raske midagi identselt võltsida, täiuslikult imiteerida, kopeerida. Masinad pole jällegi võimelised „ise mõtlema, kujutlema”. Ent süvavõltsingute puhul saab rääkida sellest, kuidas teatud hulk koopiaid, andmekuhi ehk kvantiteet muutub mõtlemiseks. Süvavõltsing pole enam lihtsalt kujutise või heli imitatsioon, vaid see on sarnaselt potentsiaalselt ohtliku viirusega aktiveeritud. Ometi ei kuuluta sünteetiline meedia, süvavõltsingud, robootika, algoritmid, tehisnärvivõrgustikud ega süvaõpe planetaarse tehnoloogilise teadvuse esiletõusu, vaid need aitavad tuua järjest selgemini välja seda, kuidas inimeste tunnetusprotsesside ja tehnoloogia kokkupõimumine ei paku sotsiaal-majanduslikule reaalsusele alternatiive, vaid alternatiivseid reaalsusi.

„Süva” mitteinimlik esteetika

„Süva” kui eesliide toob sisse mitteinimliku perspektiivi, nagu me näeme seda süvaajaloo (deep history), -õppe (deep learning), -unenägemise (deep dreaming) ja -aja (deep time) puhul. „Süva” on kui portaal, mis lubab ajaloolasel[2], kultuuriteoreetikul, teadlasel, programmeerijal, vandenõuteoreetikul või tehisintellektil väljuda antropomorfsest tõlgendusfiltrist. Foto- ja helirealistlikud manipulatsioonid ehk süvavõltsingud rõhutavad tõsiasja, et inimpilgule ei jää enam viimane sõna teda ümbritseva kultuuri autentsuse, sisu ja päritolu kinnitamisel, vaid nende tõeväärtuse väljaselgitamiseks on inimintelligents sunnitud pöörduma masinnägemise poole.

Ühendriikide järelevalvetehnoloogia ja filmitööstuse eriefektide (CGI-tehnoloogia) arengu tulemusena illustreerib süvavõltsingute päritolu hästi sõjalis-meelelahutusliku kompleksi mõistet. 90ndatel arendati Ühendriikide sõjaväe programmis FERET (Face Recognition Technology) välja esimene masinnägemissüsteem. Enamik masinnägemissüsteeme põhineb süvaõppesüsteemidel, mis baseeruvad omakorda tehisnärvivõrkudel (artificial neural network), mille eesmärk on luua bioloogilisest või inimajust arvutusarhitektuurne mudel. Sellised süsteemid on võimelised tootma laule, sonette, sümfooniaid, maale, esseid jpm, mis on omamoodi sünteetilise teadvuse tõlgendused inimeste kunsti-, muusika- ja popkultuuri ajaloost.

Meil on rohkelt teadvuse vorme orgaaniliste intellektide kujul, kuid närvivõrgupõhised tehisintellektid – omamoodi räniintellektid[3] – laiendavad teadvuse definitsiooni palju suuremale isendkonnale. Sellised nüüdiskunstnikud nagu Trevor Paglen ja omal moel ka Katja Novitskova on enda loomingus uurinud, kuidas masinad (meid) näevad. Laskudes sügavale automatiseeritud „ajju” või „närvivõrku”, üritavad nad mõtestada, mida masinad ja droonid näevad, kui nad vaatavad (meid) või kui nad „näevad und”. Praegused tehisintellekti abiga sündinud pildid on Pagleni arvates masinnägemise „Aadamad ja Eevad”.[4] Kunstil on keskne roll abstraktsete ja tunnetuslike asjade mõtestamisel ja see on möödapääsmatu ka tehisintellekti ja masinnägemise esteetika mõistetavaks tõlkimisel. Selleks et aru saada, kuidas masinlikud protsessid muutuvad üha enam inimlike tunnetusprotsesside pikendusteks, tuleb, nagu Paglen ja Novitskova näitavad, loobuda sümboliseerimisprotsessidest. Sümboliseerimine ehk kujundlik mõtlemine on omane inimese tõlgendusprotsessidele. Pagleni ja Novitskova kunst eelistab demüstifitseeritud lähenemist mateeriale, näidates, kuidas realism ongi tänapäeval omamoodi objektide ontoloogiate ja perspektiivide kaardistamine, nende sisemise teadusulmelisuse tuvastamine.

Kunstil on keskne roll abstraktsete ja tunnetuslike asjade mõtestamisel ja see on möödapääsmatu ka tehisintellekti ja masinnägemise esteetika mõistetavaks tõlkimisel.

Moodsa kunsti, filmi või muusika loodud strateegiad ja tehnikad, mis aitavad tulla toime masinliku abstraktsusega, võivad äkki osutada uutmoodi realismile. Abstraktsioon on süvaõppesüsteemides mingi seisundi või olukorra taandamine vormiks, mille kaudu on võimalik konstrueerida või simuleerida seisundeid, mis erinevad originaalist. Masinad pole enam ainult mingite kontseptsioonide elluviimised, vaid need on „ise” suutelised kujundlikuks loomeks. Süvavõltsingud kui masinnägemisel baseeruv „kultuur” on omamoodi kohtumispunkt tehisintellektiga, uurimismaterjal tulevastele uurijatele, kes üritavad kujustada ja kujutleda, mis või kes see „mina” kui tehisintellekt on.

(Masin)nägemise ja mateeria suhe

Kui mõtleme nägemisest, siis ei saa keskenduda ainult nägemisele inimajaloo või -arusaamade kontekstis. Fotoretseptorid, mis võimaldavad meil valgust tajuda, on omased suurele osale faunast, millel puudub refleksiivne võime mõtestada enda retseptsioone maailmast. Need on arenenud evolutsiooniliselt välja kemoretseptoritest, võimaldades mõelda nägemisest esialgu kui „nägija” interaktsioonist mingi (keemilise) stiimuliga. Viis, kuidas materiaalne keskkond ja valgus omavahel reageerivad, võimaldab seega omamoodi ürgset suhet maailmaga, mis põhineb navigeerimisel. Süvavõltsingud kui masinnägemisega loodud pildid ilmestavad moodsat ja küberneetilist, eksalteeritud kommunikatsioonivormi, mis rajaneb meediatarbija mõjutamisel esteetiliste s(t)imulatsioonidega. Palju on väidetud, et viimase kahe kümnendiga on nägemine teinud arenguhüppe, kuid mitte seepiate või lõgismadude fotoretseptorites, vaid masinate CCD-andurites ja algoritmilises tarkvaras, mis allutavad tajutava uutmoodi vahendatud suhetesse maailmaga.

Süvavõltsingud kui masinnägemisega loodud pildid ilmestavad moodsat ja küberneetilist, eksalteeritud kommunikatsioonivormi, mis rajaneb meediatarbija mõjutamisel esteetiliste s(t)imulatsioonidega.

Enamik nüüdisaegseid pilte ei ole loodud kellelegi või vähemalt keegi ei mäleta neid, kuid see ei välista neile funktsioonide andmist. Nagu saksa režissööri Harun Farocki looming tõendab, on masinnägemise objektiks loodud kujutised ajalooliselt tihtipeale „operatiivsete”, kui mitte militaarsete funktsioonidega, näiteks objektide tuvastamiseks ja navigeerimiseks masinõppega varustatud lahingudroonid.[5] Need on pildid, mille masinad on loonud masinatele, mis neid näevad ja mis näevad maailma inimestest erinevalt. Sellistel masinatel pole silmi või visuaalset korteksit, kuid neil on omalaadsed andurid, mis tunnetavad valgust, kujusid, liikumist, värve ja temperatuuri. Andurid reageerivad valgusele, kuid need pole alati läätse või kaamera kujuga. Need võivad olla ka lamedad pinnad või pulseerivad magnetid nagu meditsiinis kasutatava magnetresonantstehnoloogia puhul. See annab ehk aimu süvavõltsingute potentsiaalsetest territooriumitest, sest need ei sõltu ainult visuaalsest ja helilisest sisendist, vaid kõigest, mida on võimalik digitaalselt salvestada ja taasesitada. Tehisnärvivõrgustik kui alustehnoloogia asetub andmebaasi kui sisendi ja erinevate väljundite vahele, olles masinavärk, mis iseseisvalt arenedes teeb oletusi ja vigu ning kohaneb n-ö jooksu pealt. Masinnägemine pole ainult uus viis kujutiste tuvastamiseks ja tootmiseks, vaid hoopis uus viis meid ümbritseva abstraktsioonide ja folklooride kujutlemiseks ja modelleerimiseks. Siiani on mõistetud süvavõltsingut kui olemuslikult halba asja. Selle asemel et mõelda süvavõltsingutest kui asjadest iseeneses ja arvata petlikult, et need on kuidagi „kurjad”, tuleks keskenduda sellele, mida süvavõltsing teeb nägemisele ja inimvormiga.

Tegemist oleks masinnägemise vabakslaskmise kui esteetilise ja poliitilise protsessiga, mis on artikuleeritud juba selle kümnendi alguses populaarses kiirendusteoorias (accelerationism). Näiteks tänapäevases populaarkultuuris ennetasid süvavõltsingute nähtust kiirenduslikud popmuusikavormid K-pop ja PC Music, mille hüperkommertsliku esteetika jaoks oli ebaoluline kommunikatsioonivõimekus. Tähtsaks muutus staari ja vokaali hologrammiline ja digitaalne taas- ja ümbertöödeldavus, mille suhe lihaliku inimkehaga oli kadunud.[6]

Kvantiteedist kvaliteeti ja edasi

Alates jääaja lõpust on inimeste toodetud visuaalne kultuur seinamaalingutest TikTokini pidurdamatult kasvanud. Nüüdsel tõhusa andmetöötluse ajastul, mil igaühel on taskus nutitelefon, mis on varustatud piltide ja videote jäädvustamise, animeerimise ning järeltöötlemise funktsioonidega ja omakorda ühildatav lõputute rakendustega, nagu süvavõltsingute loomist lihtsustav REFACE, saab inimesest omakorda pikendus nendele platvormidele, tööriistadele ja meelelahutusvahenditele, mis justkui pidanuks olema alluvas suhtes kasutajaga.

Kasutaja muutub tehnoloogiliste viiruste koldeks, peremeesorganismiks või üheks mäluobjektiks eri masinõppeisenditele. Tööstusliku andmetöötluse skaala, mis ulatub digitaalsest järelevalvest tootmisliinide kvaliteedikontrollide ja automatiseeritud navigatsioonisüsteemideni, näitlikustab tervikuna masinate tarbeks loodud kujutiste paljusust. Päeva lõpuks teevad masinad rohkem endleid kui inimesed. See, mida Frankfurdi koolkonna teoreetik Walter Benjamin nimetas kujutiste mehaaniliseks taastootmiseks, on ületanud selgelt inimliku kognitiivse suutlikkuse seda hoomata või kontrollida, s.t millegi mehaanilisest paljundamisest on tekkinud uutmoodi kvaliteet ja agentsus, mille üheks avaldumisvormiks on süvavõltsing. Kvantiteedist saab kvaliteet, mis tähendas Benjamini jaoks kunstiteose aura kadumist.

Päeva lõpuks teevad masinad rohkem endleid kui inimesed. Kujutiste mehaaniline taastootmine on ületanud selgelt inimliku kognitiivse suutlikkuse seda hoomata või kontrollida.

Objektide ja kunstiteoste aura kadumise asemel käsitleb hiliskapitalismi teoreetik Jean Baudrillard inimese aura kadumist selle taasloomise tagajärjel, mis on süvavõltsingute eesmärk. Baudrillard’i jaoks toimub paljunemine ise digitaalses tehnoloogias simulatsiooni loogika kaudu.[7] Paljunemine ei toimu originaali, vaid koodi või selle ühe osa põhjal. Meediateoreetik Marshall McLuhan kirjeldaski inimesi kui meediatehnoloogia seksuaalorganeid, nagu mesilased on orhideedele.[8] Masinnägemise ja -õppe toel piltide tootmine pole diskreetselt inimtegevus, kuigi see paratamatult eeldab inimtegevusest tekkinud visuaalset kultuuri. Selline esteetika on lahutamatu operatiivse kujutise (Farockil „operational image”)[9] funktsioonist, mida prantsuse tehno- ja kiirusfilosoof Paul Virilio on mõistnud väga sarnaselt seletades kui kadumise esteetikat. Mis kaob, ongi arusaam kujutisest kui autonoomsest mõtisklusobjektist, mida vaadata. Selle asemele ilmuvad funktsioonid, arvutus- ja seiramisprotsessid, mis käsitlevad kujutisi vastavalt nende tehnokraatlikele suunistele.

Kui Benjamini jaoks hävitab mehaaniline reprodutseerimine aura, siis masinnägemine ja kujutis kui masin on pandud tööle, et originaali ja aurat, mis sellega seondub, igal juhul meediatarbija jaoks säilitada, eristada mittevõltse võltsidest ja, vastupidi, siduda kujutisi autentsete identiteetidega. Kui kujutis ise muutub tehnoloogiliseks, siis koopiatasandile peab järgnema midagi muud, mingisugune uus masinlik-autentne kategooria, mida süvavõltsing ju omamoodi näitlikustab.

Aga kuidas ta mind vaatab?

Inimene kui masina visuaalne subjekt ja/või objekt pole miski, mis vajab inimlikke tunnuseid. Ta muutub miljoniks piksliks pihustunud olendiks. Masinnägemissüsteemidel, mille põhjal süvavõltsingud valmivad, ei ole inimesele omaseid tunnetuslikke protsesse, rääkimata kultuurilisest ja ideoloogilisest taustast. Seda, mida nad täpselt näevad, kui nad töötlevad meie nägu, häält või keha, pole võimalik tuvastada.

See küsimus tekitab nii uudishimu kui ka ebaõdusust, kuna masinnägemisel peaksid ju puuduma oma esteetika, mõtlemine ja tunnetus, kuid ta suudab ikkagi meid näha, ära tunda, nägusid omavahel vahetada, kehasid moonutada, nooremaks ja vanemaks teha, keeli selgeks õpetada, liikluses navigeerida jne, mis on juba niigi veider. Näha end läbi masinnägemise kui masinliku Teise, kellel puudub tunnetuslik või kehaline arusaam esteetikast, on üsna võõrastav. Inimene ilmneb kui elutu objekt, mis on masinnägemisele ja (närvi)võrgustikele tuvastamiseks, selekteerimiseks ning moduleerimiseks maailma paigutatud. Seal täheldame midagi, mida võiks mõista kui tagurpidi pööratud õõvaorgu (uncanny valley). Selle asemel et tunda teatud ebaõdusust inimese kergelt ebainimlikust kvaliteedist, tekitab ebaõdusust hoopis inimese mitteinimlikkus läbi masina silmade.

Inimene kui masina visuaalne subjekt ja/või objekt pole miski, mis vajab inimlikke tunnuseid. Ta muutub miljoniks piksliks pihustunud olendiks.

Andmetöötlus muutub omamoodi lahustiks, mis võimaldab algoritmide baasil toimival tarkvaral materiaalses maailmas aktiveeruda. Peamine suutlikkus, mis masinnägemisele komputatsiooni kaudu antakse, on mustrituvastus. Ka inimestel on arenenud evolutsiooniliselt välja keerukas mustrituvastusvõime, kuid evolutsiooniline hind, mida me selle eest maksame, on pareidoolia ehk mustrite tuvastamine seal, kus neid pole, nagu näod pistikupesadel, pilvedes, postkastidel, kohvipaksus või autode esiotstes. Pareidoolia puhul ei kaota selle fantoomse mustri tuvastamise teadvustamine seda silmist või kujutlusest. Süvavõltsingu teadvustamine ei kaota selle fantoomset kohalolu, selle jälge kommunikatsiooniahelates, olles justkui osa reaalsusest, kuid samal ajal selle valepositiivsus. Süvavõltsingute realiseerumine on seega inimese tajupsühholoogilise seisundi ja pildi mehaanilise reprodutseerimise veider segunemine.

Google’i DeepDream kui süvavõltsingu eelkäija on programm, mida on kasutatud näiteks nüüdisaegses järelevalve- ja näotuvastustehnoloogias. Tegemist on algoritmilise pareidoolia eksperimendiga, mustrite ületuvastamisega eri kujutistes, luues seeläbi algmaterjalist hallutsinogeense „võltsingu”.[10] DeepDreami idee seisnes tehisintellekti väljaõpetamises mingi visuaalse sisendi, näiteks koeranägudest koosneva pildikogumiga. Selle tulem tipnes sürrealistlike piltidega, mille puhul tehisintellekt lõi vaid muteerunud koeranägudest koosneva reaalsuse. À la Michelangelo Sixtuse kabeli laemaal, mis moodustub mitmesugustest koerte piirjoontest – see on tehnoloogilise esteetika vorm, kus psühhedeelsus on loodud algoritmiliselt. Kõiges, mida tehisintellekt näeb, sisalduvad ka koeranäod, mis oleks justkui programmeeritud tema visuaalsesse korteksisse. Siin on tegelikult töös kaks erinevat pareidooliat. Üks on algoritmiline, mis otsib kujutistelt koeranäo kujuga vorme. Teine on tajupsühholoogiline, mis paneb inimsilma nendes kujutistes koeranägusid nägema.

Kui süvavõltsingute ja masinnägemise esteetika on kohati psühhedeelne, siis just seetõttu, kuidas see rikub visuaalkultuuri lineaarset ülesehitust.

Sarnasus psühhedeelse kultuuriga on süvenemist väärt. Kui süvavõltsingute ja masinnägemise esteetika on kohati psühhedeelne, siis just seetõttu, kuidas see rikub visuaalkultuuri lineaarset ülesehitust. 20. sajandi psühhedeelne kultuur oli omamoodi vastuhakk lineaarsetele ja homogeensetele struktuuridele ühiskonnas, olles ise seejuures üdini tehnoloogiline, mida illustreeris LSD kasutamine enda inimkogemuse visuaalsetest kammitsatest vabastamise eesmärgil.[11] LSD toimis omamoodi nagu deep dreaming – läbi meelelise pareidoolia, võimaldades tekitada kujutisi ja mustreid põlvkonnale, kellest paljud lõpetasid töötajatena uue meedia tehnoloogiatööstuses Californias või MITis. LSD mikrodoseerimine on Räniorus tänapäeval taasavastatud praktika.

Süvavõltsingud pole ainult digitaalne hallutsinatsioon, vaid ka teadusulmelise tegelikkuse arhiiv, mis küll ei pisenda kuidagi selle poliitilis-sotsiaalset mõju. Arhiiv ka sellest, kuidas andmetöötlusmasinate üleküllastus loob andmetest ja mustritest omaette digiökoloogia, mis väljendub näiteks riikide ja riigiorganite (mõelgem Eesti e-residentide projektide peale) kolimises pilve, k.a meie elupaikade (nn nutikodud), riiete (nutiriided), tööriistade jm tehnoloogia muutumine iseorganiseeruvate süvaõppesüsteemide jaoks seiratavaks. Mõtlemist on laiendatud tänapäeval erisugustesse tööriistadesse haamritest jalgratasteni, pesumasinatest tahvelarvutiteni, kuni autonoomse drooninavigatsioonini välja. Kuna tulevik tundub üha enam pigem meeleline, mitte ajaline küsimus, siis miks mitte kohata tulevikus masinõppega varustatud neuromantilisi[12] kaheksajalgseid, kellega me oleme õppinud tänu teedrajavale süvavõltsingute tehnoloogiale eri liidesesüsteemide kaudu suhtlema.

Stefan Peetri on TLÜ kultuuriteooria ja filosoofia magistrant, kelle uurimis- ja huviväli kätkeb populaarkultuuri, küberneetikat ja kaasaegset kunsti ning nende kokkupuutepunkte.

[1] Kultuuriajalooliselt oleks mäletamisväärne, et 20. sajandi keskpaiga filmidiskursust iseloomustas André Bazini realistlik filmiteooria, millel on hulk sarnasusi Dziga Vertovi cinéma vérité’ga ja semiootik Charles Sanders Peirce’i märgiteooriaga, kus keskne oli märkide tõeväärtuse probleem. Seda, kuidas digitaalne on filmi ja fotograafia kui esialgu fotokeemiliste kunstivormide tõevahendamist ja -väärtust teisendanud, vt Pärn, K. 2020. Filmikunsti surm I: Fotojärgne ajastu. – Teater.Muusika.Kino, mai.
[2] Nt süvaaeg (deep time) ja -ajalugu (deep history) ajendavad ajaloolast väljuma inimlikust ajalookroonikast ning kasutama tehnoloogilisi seadmeid ja omamoodi kosmilise või geoloogilise ajaloo konstrueerimist, mis põhineks erinevatel mineraalsetel, keemilistel, geneetilistel jms arhiividel, mis kõnelevad inimjärgsest või -ülesest ajalootunnetusest.
[3] Nutitelefonid koosnevad mineraalidest ja räniorgaanilistest ühenditest, nagu silikoon, grafiit, volfram, gallium jm haruldased muldmetallid.
[4] Hu, C. 2017. A MacArthur „genius” unearthed the secret images that AI uses to make sense of us. – Quartz, 22.10.
[5] Vt 1988. aasta prohvetlikku teost „Images of War (at a Distance)”, kus vaatajale pakutakse muidu inimese pilgu jaoks kättesaamatut hävitusrelva perspektiivi, ja ka 2000. aasta lühifilmi „Auge/Maschine I”, mis annavad aimu, milline võiks olla automatiseeritud drooni pilk.
[6] Vt ka Kahu, T. 2018. Kiirenduse mõnu ja valu. – Vikerkaar, nr 3, lk 57–62.
[7] Vt Baudrillard, J. 1999. Klooni lugu. – Simulaakrumid ja simulatsioon.
[8] Vt McLuhan, M. 1964 (esmatrükk). Understanding Media, 4. peatükk.
[9] Vt Paglen, T. 2014. Operational Images. – e-flux journal, nr 59.
[10] Suhet populaarkultuuriga võimendab asjaolu, et tarkvara süvaõppesüsteem sai Christopher Nolani samanimelise filmi järgi nimeks Inception. DeepDream ja „Algus” („Inception”, 2010) tegelevad ka inimese mitteteadvustatud vormide või informatsiooni, nende „unenägude” pikendamise ja vahendamise küsimustega.
[11] Ühendriikide ühe põhilise psühhonaudi ja vastukultuuri figuuri Timothy Leary maksiim artikuleeris seda järgmiselt: „Turn on; tune in; cop out.” Ehk käivita, häälesta, välju, mis kujutab ise omamoodi küberneetilist suhet tegelikkusega, nagu enese käivitamine ja häälestamine.
[12] Viide William Gibsoni 1984. aasta küberpungi ulmeklassikale „Neuromant”, mis on ka üks peamine „Matrixi” filmitriloogia eeskuju.