Kas tasub ikka päevast päeva elada millegi ootuses – äkki homme, äkki suvel… – või kogu aeg sinna-tänna sehkendada ja talupoeglikult tööd rügada – niita, istutada, väetada, rohida? Äkki oleks targem sel suvel hoopis paigal istuda?

Olen sageli näinud sellist vastikut unenägu, kus suvi jääb ära. Päris täpselt ma seda kirjeldada ei oska, aga meeleolu on umbes selline: kogu aeg oodatakse mingit sooja päeva, mil saaks päikest võtta, siis aga selgub, et on juba sügis ja siis miskipärast juba järgmine suvi, ja siis on see ka möödas ja seda nagu poleks olnudki ja on jälle pikk, pime ja igavene suvede vaheaeg. Kuidas see siis nii läks? Kuhu kadus? Kuhu jäi?

Äkki homme…

Kas pole nii, et me elame kogu aeg millegi ootuses? Äkki homme ei ole nii tuuline. Äkki homme on rohkem päikest. Äkki hakkab homme sadama. Äkki homme pole nii hirmus palav või hirmus külm. Tuleks see kevad ometi rutemini! Aga siis ta tuligi ja näe! Kohe on möödas. Ja see napp kolm kuud suve, millest iial ei tea, mida see toob – kas jaanipäeval saab veel hallad maha, kas tormituuled käivad üle maa, kas toob põuda või mõnda muud ikaldust. Ja vaid mõned üksikud päevad aastas, kui teed hommikul silmad lahti ja mõtled, et ohh! paremat pole võimalik tahta. Nii ilus. Issand. Kui õudselt hea on elada…

Ega siis ootuses elamine ei käi ainult ilma või aastaaja kohta. Ja ega ma ei tea ka, kas see peaks olema teistmoodi või kas see üldse saakski teistmoodi olla. Et lihtsalt oled, ringutad hommikul, siis astud välja ja elad iga oma päeva ühtviisi õnnelikult.

Tahaks inimesi näha, istuda nendega soojal suveõhtul õuelaua taga, juttu rääkida ja palju naerda. Tahaks üleüldisemalt öeldes lihtsalt elada.

Eestimaa suvi oma erakordses lühiduses paneb inimesed veel eriti proovile. Mida kõike peaks suvel tegema, pahatihti veel selle ainsama puhkusekuu ajal? Tuleb muidugi palju puhata, aga ka ära teha kõik need tööd, mis talvel tegemist ei kannata. Mul endal on suvest suvesse umbes järgmine programm. See neetud katus tuleb ikka uus panna, aga mis raha eest? Värvida maja vooder ja aknaraamid väljastpoolt, äkki jõuab isegi teha uue kuuri (aga mis raha eest?). Tuleb muidugi palju niita, istutada, väetada, rohida, kasta ja võidelda igasugu satikatega, kes taimi järavad. Sees ka tuleks remonti teha. Päevitada tahaks ka kogu aeg ja lugeda neid raamatuid, mida aegade jooksul maale on veetud oma aega ootama. Tahaks inimesi näha, istuda nendega soojal suveõhtul õuelaua taga, juttu rääkida ja palju naerda. Tahaks üleüldisemalt öeldes lihtsalt elada. Mitte oodata, et kunagi see kõik juhtub.

Võib-olla sel suvel…

Võib-olla sel suvel inimesed ongi õnnelikumad. On, mille pärast olla. Mul näiteks tütar teatas, et pärast kõike seda kodusistumist ta enam iial ei ütle, et tal on igav või midagi pole teha ega kuhugi minna. Ja esimesel tõesti soojal päeval kirjutas ta mulle Messengeri: „Mul on nii hea tuju, sest nii ilus ilm on. Kuidas nii ilus, ma ei suuda seda uskuda!”

Paraku tuleb suve jooksul lisaks kõigele muule mõelda veel kole palju eksistentsiaalseid ja keerulisi mõtteid.

Võib-olla mõni mõtleb kummatigi, et suvest tuleks võtta viimast – üks tore väike raamatukogu kutsus mind esinema ja kui ma siis vastu ajasin, et tuleks äkki sügisel, teatati murelikult, et sügisel tuleb ju teine laine. Mõni kardab, et sügisel pole raha enam olemas või juhtub see, et liiter piima maksab 340 miljardit marka nagu kunagi Saksamaal (vastava numbri leidsin ajakirjast Maaja – taevake, ma ei teadnud, et see ikka veel ilmub). Maailm on paigast nihkunud, ja neil, kes sellest enne veel aru ei saanud või sellele eriti mõelda ei viitsinud, pole enam kuhugi peitu pugeda. Nii lihtsalt on. Paraku tuleb suve jooksul lisaks kõigele muule mõelda veel kole palju eksistentsiaalseid ja keerulisi mõtteid. Sellepärast ongi hea, et mõni asi on enam-vähem endine. Sest suvi ikkagi tuli. Mitte nii nagu talv, mis jäi ära. Päris kindlasti on puud lehes ja muru roheline, võililled õitsevad nagu mullu, taevas on sinine, seal sõuavad väikesed valged pilved ja hommikuti äratab sind linnulaul. Mina ei ole see inimene, kes hakkab praegu mängu rikkuma ja ütleb, et ega teile seda suve nüüd kauaks ei ole, kohe on platsis kümme Egiptuse nuhtlust, vesi muutub vereks, taevast sajab konni ja inimeste kehad on paiseid täis. Egiptlased tulid ju Aaroni aegadel lõpuks oma jamast välja. Tuleme ka meie.

Aga nihe on juba toimunud. Miljardid inimesed said kahe kuu jooksul aru, mida neil on tõeliselt vaja ja mida mitte. Ja said ka aru, et ainuüksi ninaesisest ja helendavast ekraanist ei piisa. Kuid stopp! Ärme rohkem traumeeri, küll vaikselt, tasapisi loksub kõik mingi uue korra järgi jälle paika. Peab ju lohutama ka, mitte ainult hirmutama. Mille nimel siis üldse oma eluvõitlust pidada, kui lootust ei ole.

Sel suvel on kindlasti oodata vabameelsuse kasvu. Hoidke silmad lahti! Juba levivad internetis hirmsad pildid raseerimata naistest. Meestest, kelle hall siilisoeng on nii välja kasvanud, et nad meenutavad paadunud revolutsionääre. Nüüd tuleb suvine raamatusoovitus, milleks on Albert Engströmi „Moskoviidid” (Loomingu Raamatukogu 14–15/2020, rootsi keeles 1929):

„Tänavu hilissuvel, kui oli veel päris soe, tuli Moskvas ette hulk ekshibitsionismijuhtumeid, nagu täiesti usaldusväärsed isikud on mulle jutustanud. Moskva kõige esinduslikumatele tänavatele ilmus mehi ja naisi, kes olid ihualasti, kui maha arvata punane lint üle rinna. Lindile oli kirjutatud: „M a h a  v õ l t s h ä b i!”

Ei, sel suvel ikka vist veel ei pane otra, hernest, kartulit ja lina. Kurat, selle odra sisse tuleb ju sündida, kuidas ma hakkan nüüd vanuigi uuesti talupojaks?

Niisugused tõelise vabameelsuse avaldused keelati siiski ära, kui nad olid mõnda aega kestnud; see abinõu tundub mulle mõistlik, kuigi ei ole ehk päris konsekventne.

Samasuguseid kogemusi on olnud pärast suurt Prantsuse revolutsiooni ja võib-olla pärast kõiki maailma vapustanud suuri murranguid. Aga pikapeale aetakse riided jälle selga. Pikapeale libiseb kõik tagasi vanadesse rööbastesse või vähemalt rööbastesse, mis vanadest enam nii väga palju lahku ei lähe.”

Muidugi, paljud ei taha sugugi, et kõik oleks jälle nagu enne. Ega siis kunagi pole inimesed üksmeelel olnud, teised arvavad jälle, et midagi ei muutu, kaupa toodetakse, raha külvatakse, rahvas ostab asju ja teeb tööd. Ajalehed tellivad artikleid, kus üks kuulus tarkpea teise järel muudkui aga avaldab arvamust. No mis siis edasi saab, kuidas teie arvate?

Pärast jaanipäeva…

Aga asjadega hakkab midagi juhtuma. Nad tunduvad imelikud ja justkui mitte siit maailmast. Nad ei ole ahvatlevad. Äkki võiks hoopis olla üks tare-tareke, kus on laud ja kaks pinki, laua ümber istub pere, keset lauda on suur puust kauss ja igal näljasel puulusikas, mille ta ise endale juurikast välja hooletas. Loomulikult on tareke püstitatud oma-metsa-puudest. Isa ise tegi koos oma isaga ja suurematel töödel oli pool küla abiks. Paneks lina kasvama, oleks takku, millega tare pragusid toppida, ja lastele saaks särgikesed selga. No vähemalt on mind tihti külastanud mõte, et kas ma ei võiks endale ise riideid õmmelda nagu vanasti, ma ju kunagi oskasin ja tegin kõik kuni talvepalituteni välja. Ühe hea palituga saab paarkümmend aastat käia, siis tuleb riie teisipidi pöörata ja läheb veel viis. Keegi teine ei pea minu ihukatte heaks rügama. Ei, sel suvel ikka vist veel ei pane otra, hernest, kartulit ja lina. Kurat, selle odra sisse tuleb ju sündida, kuidas ma hakkan nüüd vanuigi uuesti talupojaks? Olgu see hoiatavaks näiteks, milliseid imelikke mõtteid võib suvi inimeste pähe tuua. Ma olin ikka eriti vihane, kui saared kevadel lukku pandi. Seal oli ju minu tuumavarjend, maailmalõpukodu, kus endale ise kartulit kasvatada. Teised läksid kõik oma maamõisatesse ära, postitasid uhkusega pilte igasugu maatöödest. Ja siis kui piirangud maha võeti, siis küsis samal päeval mu käest vähemalt 6–7 inimest, et kas ma olen juba Muhus. Ma olen isegi praegu veel Tallinnas, kuigi ma vahepeal korra sain ikka käidud. Pidid nad need piirangud siis üldse maha võtma, nii hea oli öelda, et näe, ma ei saa ju minna, ei lasta. No igatahes ootavad mind üle pea kasvanud hein, katused ja muud vahvad suvetegemised.

Minu soovitus suveks oleks: istu paigal, ära traavi ringi. Seda on ju sel suvel hoopis lihtsam teha!

Minu ema ütles ikka, et pärast jaanipäeva on suvi juba läbi. Kui päevad hakkavad lühemaks kiskuma, siis pole asjal enam seda õiget jumet. Kardan, kallid lugejad, et see artikkel jõuab teieni siis, kui suvi ongi juba läbi. Kui nii, siis viige oma rehad ja vikatid kuuri alla tagasi ja sõitke jälle linna. Kui on üks asi, mida ma suve juures suuremat ei salli, siis see on see edasi-tagasi sõelumine eri kohtade vahet, sinna ja tänna, kompsud käes. Vaevalt oled ühes kohas muru ära niitnud ja toad lapiga üle käinud, kui vaja uuesti teise kohta minna, et seal kõige sellega otsast peale hakata. Minu soovitus suveks oleks: istu paigal, ära traavi ringi. Seda on ju sel suvel hoopis lihtsam teha!

Mudlum, kirjanik