Sääsed, Putin, muruniitmine ja deliirium. Suvi teeb teadvuse ja tajudega asju, mida ei suuda ükski teine aastaaeg.

1. „Päike oli juba kõrgel taevas. Maapind hakkas kuumenema ja õhutemperatuur tõusis kiiresti. Ma ei tea, miks me enne liikuma hakkamist nii kaua ootasime. Mul oli tumedas ülikonnas palav.” Albert Camus’ kuulsas lühiromaanis „Võõras” kirjeldatakse korduvalt sellist mõttetust kuumusest läbistatud õhustikku. Nii kuum ja nii mõttetu, et see on lausa üks võimalus, miks peategelane Meursault tapab võrdlemisi põhjusetult kellegi araablase. „Minu ümber oli ikka sama päikesepaistes kiiskav maastik. Taeva heledus muutus talumatuks. Teekatte pealiskiht oli päikese käes lõhenenud, jalad vajusid sisse ja pehme läikiv asfalt tuli nähtavale,” jätkab kusagil Camus. Asfaldi sulamine.

2. Suvi on omamoodi karm aeg, seda ilmselt oodatakse ja kardetakse. Ehkki nii psühhoanalüüs kui ka tavakogemus ütlevad, et ootus ja kartus on enam-vähem üks ja sama. Kirjutasin ise ühe oma esimestest ajakirjanduslikest töödest kellestki noormehest, kes põlgab suve. Aasta oli siis 1999, käimas mu esimene ja ka viimane ajakirjanduse suvepraktika Jõgevamaa maakonnalehes Vooremaa, ning ühtlasi oli väga palav suvi. Suvepõlgur osutus küll tegelikult fiktsiooniks ja eks ma intervjueerisin paljuski tema pähe ennast. Kui ma õigesti mäletan, sai pealkirjaks „Suvepõlgur pärna all”, ja loo kohaselt toimuski intervjuu pargis pärna all, sest kus mujal. Pärn heitis varju ja selle all oli natuke vilu ja jahedam. Pärna alt võis jälgida ka inimesi, kes liikusid päikesevines. Nüüdseks on see pärn maha võetud ja selle asemel pole midagi.

3. Möödunud suvi oli ju Eestis üks ajaloo palavaimaid. Algas juba mais ja lõppes oktoobris. Vahepeal hakkasid isegi imbuma kuskilt hallutsinatsioone tekitavad jutud, et kuumalaine võib kesta veel kuid. Või isegi veel rohkem. Äkki isegi juhtub nii, et kuum ei lõppegi ära, sest võrreldes senisega on toimunud mingisugune radikaalne muutus. Midagi sellist, kust tagasi ei tulda. Filosoof Timothy Morton on toonud käibele mõiste „hüperobjekt”. „Mõne nähtamatu jõu kohutav vari,” alustab ta oma raamatu „Hüperobjektid” esimest peatükki P. B. Shelley värsiga. Edasi arutleb Morton sarnases meeleolus ja rütmis ning toob kõigepealt hüperobjekti näitena välja kliima soojenemise, kuid hüperobjektiks on võimalik pidada ka keelt, tuumakatastroofi, alateadvust jne. Hüperobjekti üks iseloomulik omadus on mittelokaalsus. Me ei saa öelda, kus ta on, ent teda on tunda. Mortoni raamatu alapealkiri on „Filosoofia ja ökoloogia pärast maailma lõppu”. Hüperobjekti iseloomustab ka see, et teda ei saa kontrollida, ta elab mingit oma elu. Teiste hulgas räägib Morton hüperobjektist ka ansambli My Bloody Valentine võbeleva müraseina puhul. Ja hea, et räägib, sest mu endagi üks mälestusväärseimaid suvekogemusi seostub just selle bändiga. Kord kõndisin hirmpalaval päeval jalgsi Palamuselt Luuale ja kõrvaklappidest hakkas mängima My Bloody Valentine’i „To Here Knows When”. Palavus väreles minu ja kodu vahele jääva oru kohal ning läbi selle virvenduse oli näha ka lehmi. Lehmad sõid.

4. Camus’ romaan algab peategelase ema matusega. Matuserong liigub päikeses. Mu elu esimene paanikahäire toimus umbes samasuguses olukorras. Mind võeti kaasa Palamusel toimuvale surnuaiapühale ja ikka selleks, et mälestada sinna maetud sugulasi. Oli jällegi liiga palav päev ja liiga võimas päike. Ühel hetkel muutus ruum minu, päikese ja asfaldi vahel nii väikeseks ja samal ajal üliläbinähtavaks või üliläbikiirgavaks, et ma ei saanud enam aru, kus ma olen. Mulle tundus, et mind ei ole. Hüperobjekt andis endast jälle märku. „Mind äratas tasane kahin. Avasin silmad ja ruumi valevus näis veelgi lõikavam. Kuskil polnud varje ning iga ese, iga nurk ja kumerus mu vaateväljas torkis oma selgusega mu silmi,” kirjeldab Camus ülinähtavust.

5. Aga võib-olla ei tulegi kuum suvi, võib-olla tuleb hoopis tavaline või isegi külmemat sorti suvi. Kas seda pigem kardetakse või pigem loodetakse või on see taas enam-vähem üks ja sama? Külma suvega meenub kindlasti 1953. aasta külm suvi, mis järgnes Stalini surmale ja mille käigus amnestia saanud vangid voolasid mööda Nõukogude Liitu laiali ning kuritegevus kasvas hüppeliselt. On tehtud ka film „1953. aasta külm suvi”. Suve külmimate hetkede hulgas meenub enamasti ka jaanipäev, sest jaanipäev on tihti külm ja kapist tuleb välja otsida jope. Paar aastat tagasi oli nii külm suvi, et kas inimesed polnud mitte suve lõppedes lausa niivõrd pettunud, et hakkasid kohe sügiseks soojale maale puhkusereise broneerima. Ja kuidas läks neil, kes eelmiseks suveks igaks juhuks soojamaareisid ära broneerisid?

Igal juhul, tuleb ta siis kuum, külm või keskmine, loodetakse suvest ja puhkusest üldiselt viimast võtta. Millegipärast meenub sellega seoses ka Jacques Tati film „Härra Hulot’ puhkus” (taas 1953), mille kirjelduses seisab muu hulgas, et härra Hulot proovib elada nagu „uus, puhkust pidav klass” ning „ole sa kapitalist või marksist, ennast jäikadest sotsiaalsetest normidest puhkuseks lõdvaks lasta on keeruline”. Puhkus seisab ees ja see nõuab, et ka puhataks, aga kõik see kukub välja väga sunnitult ja ebaloomulikult. Puhkus on töö. Aega on vähe, aga teha tuleb palju, ütleb meile mingis mõttes puhkuse moto. Huvitavat paradoksi on minu jaoks sisaldanud ka sõnaühend „aktiivne puhkus”. Kas pole see mitte oksüümoron, olen mõelnud.

6. Suve puhul ei saa kuidagi rääkimata jätta muruniitmisest. Väga harva juhtub suvel nii, et keegi ei niida muru. Olen ikka leidnud, et niitmata muru on palju esteetilisem, aga nii mõnigi mu lähedastest pole tahtnud sellise asjaga nõus olla ja on sara alt selle jutu peale muruniiduki välja ajanud. Kui aga jällegi vaadata ühe mu lemmikkunstniku David Hockney maale perfektselt pügatud California murudest, on seegi küllaltki rahuldust pakkuv.

Samas võib muru niites tulla pähe igasuguseid mõtteid. Eelmisel aastal näiteks mõtlesin muruniitmise ajal, et maailmas oleks ilmselt elu tunduvalt parem, kui inimesed natuke vähem teeksid ja rohkem paigal püsiksid ja toimiksid toimimata. Mõtlesin ka Putini peale, sest kelle muu peale sellistel puhkudel ikka mõtted lähevad kui mitte Putini peale. Kui keegi on tegus, siis on see just Putin. Ja siis mõtlesin ka, et vormistaks need mõtted õige üheks arvamusartikliks, siis oleks nagu midagi öeldud, oleks midagi suurt ja tähtsat öeldud. Aga siis mõtlesin ka, et milleks, ja niitsin muru edasi. Mõtlesin, et niidaks õige muru edasi ja laseks teadvusel niisama voolata. Varsti aga oli mõte Putini juures tagasi. (Kirjutan praegust teksti Luual 12. mail, väljas on sombune ja kõle, ja kuulen köögist järgmist dialoogi. A: Peaks minema muru niitma. B: Vist veel ei saa, märg on. A: Eks siis peab kolmapäeva-neljapäevani ootama.)

7. Sügelemine on kindlasti üks suve ja eelkõige maasuve märksõnu. Maasuvi on alati ka töötegemisega seostunud. Kuna oleme mingis mõttes vähemalt maaelu silmas pidades jõudnud töölõpu ajastusse, siis on isegi natuke kummaline vaadata inimesi, kel polegi eriti tööd teha. Käed aga nagu ikkagi sügelevad. Siis tuleb kõndida ümber maja või lihtsalt niisama endisele karjamaale ja tagasi. Varem tuli sinna viia lehm. Varem tuli sööta siga (seapidamine on nüüd ametlikult keelatud). Varem oli tunduvalt rohkem kärbseid, sest olid loomad ja oli sitta ja oli kärbestel, kus maiustada. Varem tuli teha heina.

Heinateoga meenub mulle loomulikult sügelus. Tegid terve päeva kiiskava päikesega heina ja õhtuks olid higi, tolm ja heinatolm end nahale sisse seadnud. Olid teinud teise naha, omamoodi hüperobjektuaalse naha. See nahk sügeles ja sügeles nii, et ka järves käigust polnud abi. Ja siis leidus ka neid, kes ütlesid, et hea oleks lakas magada. Heintes. Küll viskaks pikali, küll uinuks. Mõnusates pehmetes hästi lõhnavates heintes, mis minu arust vastikult torkisid ja kõik hoopis halvemaks tegid. Normaalne inimene ei saa heintes magada, ainult see, kellel on südame asemel kivi või naha asemel metall. Heintes ei maga inimene, vaid potentsiaalne küüditaja või koonduslaagri valvur. Jah, ma tean, et see jutt ei ole päris adekvaatne, aga suvel võib, sest suvi võib inimesed lolliks teha.

8. Kui kärbsed on vaata et väljasurnud liik ja isegi kõige tüütumat põrisejat porikärbest võib tervitada kui kõige eksootilisemat olendit, kes tuleks looduskaitse alla võtta, on nendega tüütussektoris paljuski paaris käivad sääsed ikka ja alati kohal. Või siis peaaegu ikka ja alati kohal, sest liiga palaval suvel, nagu seda oli möödunud suvi, pidid ka sääsed ja nende tungiline eksistents millelegi veel suuremale järele andma. See veel suurem oli muidugi hüperobjekt. Sääskedele ei meeldi päike, nad tahavad natuke jahedamat ja niiskemat ilma. Kuid olenemata sellest, kas on sääskedele soodus või mitte nii väga soodus periood, toimub üks suvine arhistseen alati sellele vaatamata. Sellest pole pääsu. Stseen on järgmine. Sa kuuled, et toas on sääsk. Mõtled, et hea küll, las ta olla, küll ta ehk oma pinisemise lõpetab või siis vähemalt saabub enne sügav ja magus uni. Aga ei saabu. Ja ka sääsk ei lõpeta. Siis sa tõused, lööd tule põlema ja püüad sääske tabada. Ütleme nii, et varsti sa tabadki sääse. Muidugi tuleb sääsest verd, sest ta on jõudnud juba natuke kusagilt võtta. Sa lööd tule ära ja püüad uinuda. Või siis vähemalt omi mõtteid mõelda ja uinuda. Ja äkki (ka seda on võimalik pidada hüperobjektiks) on midagi jälle kuulda. Midagi tuttavat. Mingit kindlat ja vastikut ja kellelegi äraeksimatult omistatavat sagedust. Sääse sagedust. Kõik kordub.

Janar Ala on vabakutseline kultuuriajakirjanik