Talv on kindlasti parim aeg kirjutamiseks, pole enam tüütuid suvekohustusi. Külalisi vastu võtma ei pea, lapsed on koolis, inimesed on tööl. Rannad on taas tühjad, nagu ka metsarajad. Saab piiluda iseenda sisse.

Talvel on ilmad küll lumised ja hallid, kuid omamoodi on talvine aeg üks ilusaimaid kirjaniku jaoks. Saab palju mõelda, arutleda, lugeda ja kasvada. Suvel ma rohin või korjan marju ning kastan peete-kaalikaid (küll suvetööd on sageli tüütud, saaks vaid lugeda! – nii mõtlen suvel). Aga tuleb talv, siis ongi korraga nii palju aega, saab jälle lugeda. Aju mõtleb muidugi kogu aeg, isegi suvel sätib aju riime, mõtleb lõppude ja alguste peale, mõtleb teiste tekstide peale, mida lugenud olen, aga suvel on mõte nagu hakitum ja loium. Hing jääb unarusse, sõnad lähevad meelest, sest nii palju on vaja suhelda. Mis siin elus muud, kui õppida elama koos teistega, olla nendega koos, võtta neid vastu, pakkuda teed, kuulata nende lugusid, isegi kui need on igavad ja tüütud. Õppida inimeseks olemist – see on suve mõte.

Suvel kasvavad puud ja taimed, talvel, kui puud puhkavad, kasvan aga mina ise. See aeg on täiesti minu oma. Naudin raamatuid, sõnu, saan mõelda suvel pooleli jäänud mõtted lõpuni. Aga millal kirjanik siis puhkab? Umbes kaks aastat tagasi ma kirjutasin ühe luuletuse, kus on lõpuread: „Kui süda ei löö enam / puhkab luuletaja päriselt.” Võib-olla tõesti on kirjaniku surm kirjanikule see päris-päris puhkus! Lugeda oma toas raamatuid ja mõelda oma mõtteid, see on kirjanikule kindlasti üks suurimaid puhkuseid ja naudingu allikaid, aga alles surm vabastab kirjaniku ka sellest naudingust, sest eks ju Buddhagi ole öelnud, et igasugune nauding on samal ajal ka piin. Surma – Suurt Unustuse Rahu Maad –, seda puhkust ma veel ei oota, sest sõnad suudavad mulle veel piisavalt mõnu pakkuda, aga kord kui ma inimestest väga tüdinud olen, siis ootan surma ja igatsen ära sinna, kus on sõnade kodu ja kus on tõeliselt hea.