Eri aastaajad teevad inimestega asju, mida mõistus ei oska alati seletada. Suve saabumine lööb aga kogu harjumuspärase pea peale ja inimestes käib väiksemat sorti klõps, mille tagajärjel aetakse vana nahk maha ja leitakse enesele mõneks kuuks uus mina.

Linnahundid

Linnahuntide ehk -sanitaride jaoks tähendab suve saabumine sulavat asfalti, kuumavat betooni ja kõige muu urbaanse epitsentris olekut. Nad ronivad juba aprillis Spritzi lõhna peale oma peidikutest välja ja teevad dessante esimesele avatud terrassile. Samal ajal kui enamik inimesi üritab linnast lahkuda, jäävad sanitarid suveks tagalasse, sest pika kaamose järel tahavad nad tunda oma lihaskarkassis tänavate roidunud hingeõhku. Hundid on sotsiaalsed olendid, kes tahavad joosta oma karjaga läbi sündmuste tihniku. Suvistelt outfit’idelt ja poleeritud hobiautodelt lükatakse maha tolmukord, ülekuumenenud telefonid huugavad sotsiaalmeedia jooksutamisest ja pideva FOMO seisundis lastakse igasugu juhuslikel keeristel end kaasa tõmmata. Linnasanitaride hooajalises pleilistis on 5–6 bängerit, millega nad suudavad kuidagi läbi suve kruiisida ja mille külge kleepub kümneid või sadu sooja tõrva lõhnaga kaetud mälestusi. Esimesed vilud augustiööd toovad nende silmi pisikese melanhooliapisara, sest see on selge märk, et linn hakkab jälle oma asjalikku kuju võtma. 

Linnasanitaride hooajalises pleilistis on 5–6 bängerit, millega nad suudavad kuidagi läbi suve kruiisida.

Suveromantikud

Juba mai saabudes tajusid armastajad meeltes ja niuetes tõmmet romantilisemat laadi seikluste poole. Nende telefoniekraanid on esimeste soojade ilmadega kohtinguäppide näppimisest higiseid sõrmejälgi täis. Kuigi on ka neid, kes unistavad hobuse seljas päikeseloojangusse ratsutamisest ja selle seebiooperi mõõtu õige leidmisest, tunneb enamik neist oma soontes teadmatuse sooja adrenaliinivoo tukseid. See, mis suvel lahti läheb, on üks suur skannimisorgia. Silmad peast välja vupsamas, huuled manamas esile just seda kõige timmitumat naeratust, liiguvad romantikud mööda peatänavaid ja kuluaare, kõrvade vahel piiksumas romanto-detektor. Ei kulu palju aega, et üksteist üles leida ning parkides, suvilates ja matkaradadel libedamat laadi mokalaata pidama hakata, hoolimata ümbritsevate itsitustest või ebamugavusest. „Sellest saab meie suvi,” ümisevad nad vilavail silmil. Cupido sõrm ei pruugi siiski alati armumise tuumanupuni jõuda ja võib ka juhtuda, et psüühe saadab välja äreva signaali, kui suveväravad hakkavad vaikselt koomale tõmbuma. 

Romantikud liiguvad mööda peatänavaid ja kuluaare, kõrvade vahel piiksumas romanto-detektor.

Esto lennusalk

Kui päike on korralikult käised üles käärinud, võib olla kindel, et muilmail tähtsa rööprähklemisega tegelevad ilmakodanikud saabuvad tagasi Eestisse oma olemise süvajuuri otsima ja aeg-ajalt ka kosmopoliitsusega eputama. Talendid koju, aga ainult kõige soojemaks kuuks. See on ainuke aeg aastas, kui n-ö ookeanitagune elu lubab pikemat pausi, et va igikamaral ringi paarutada. Need suvetulekud on segu joovastavast eufooriast ja masendavast kiirustamisest, kus enesele armsate inimeste nägude nägemine tekitab samavõrra rõõmu kui teadmine selle kohtumise lühiajalisusest kurvastust. Esimene nädal kulub aklimatiseerumisele, teine sisseelamisele, kolmas juba rahutusele, et kodusviibimise selgroog on murtud, ja neljandat looritab kerge väsimus, mida ringitõmblemine paratamatult põhjustab. Tagasisõidupilet on neil mõistagi juba alguses olemas, ehkki mõtteid täidab ka pidev eksistentsiaalne küsimustik: „Kas ma suudaks tagasi tulla? Kas ma oleksin õnnelik? Kus on parem?” Jne, jne. Järgmisel aastal kordub kõik jälle samamoodi.

Muilmail tähtsa rööprähklemisega tegelevad ilmakodanikud saabuvad suvel Eestisse oma olemise süvajuuri otsima

Lavakunstide ultrad

Küünid, silotornid, aasad, angaarid ja kloostrid, kus saab ritsikate sirina kõrvale ka vana head „teatrimaagiat”, on just nende suvekulturnikute valik. Valik? Või sõltuvus? Või patoloogia? Meie hinnanguid ei anna, kuid teada on, et Eesti on täis külast külasse vuravaid suveteatrientusiaste. Juuni-juuli-august tähendab nende jaoks vastupandamatut kutsungit näha ära nii palju tükke kui võimalik ja siis veel peale. Ja siis veel peale. Ja siis, olles jõudnud tagumikutundidest koolnukangastuse lävele, veel peaaaaaale! Iga ilmaga ja ükskõik kus konutamine on nende jaoks kui ettevalmistus viimsekspäevaks. Mõõtu nad ei tunne – kui teatrist väheks jääb, sõidetakse maha ooperipäevade uksed, murtakse sisse suvekontsertidele ja aerutatakse varastatud paadiga Naissaarele Nargenisse. Nad on relvastatud soojade fliiside, vihmakindlate jopede ja vähemalt kolme sorti snäkkidega. Kui imestate suveõhtutel, miks mobiilivõrk ei funka, siis eks ikka põhjusel, et teatriultrate telefonid on järelmuljetamisest nii hõõguvpunased, et neid ei võta ka sepatangidega.

Nad on relvastatud soojade fliiside, vihmakindlate jopede ja vähemalt kolme sorti snäkkidega.

Mullad

Kuskilt peavad ju need maasikad, herned ja kurgid, aga ka esteetiline nauding tulema. Just selle eest hoolitsevadki mullad. Ehkki seemned susati maasse juba varem ja puukoole rüüstati juba esimese plusskraadiga, saavad mullad oma tegudega suurustleda just suvel. Sõbrad-tuttavad saavad mekutada neid maitsvaid, värvilisi ja pigem harva kiduraid viljakesi. Mullad saavad aga luua ühenduse emakese Maa ja mullaussikestega, koogutades pühendunult vagude kohal või lohistades kastekannusid üle muruväljade. Mulla jaoks pole ükski muld, pinnas ega mikrokliima ületamatu, et oma sügavalt läbitunnetatud tahe maksma panna. Pankrannik või liivaluide? Fakk juu, siia tuleb maagiline roosiaed! Võsane sopamaastik? Vaata siia, amatöör, sa nii suurt vilja oled oma silmaga näinud? Ja kas me mainisime sõna „kasvuhoone”, mis mullaslängis tähendab läbipaistvat katedraali? See muldade ökoimpeeriumi kroonijuveel, kus sünnib see tõeline magick – kõige suhkrusematest viinamarjadest müstilise Pärsia köömneni. 

Mulla jaoks pole ükski muld, pinnas ega mikrokliima ületamatu, et oma sügavalt läbitunnetatud tahe maksma panna.

Kardiomuskliidid 

Kui välitingimused ühtäkki sportlike tegevuste jaoks mõistlikeks muutuvad, läbivad muskliidid ulmelisi kilomeetreid ja kasutavad ära iga võimalust, et veri vemmeldama saada ja K(ardio)-hole’i kaduda. Sääremarja veenid tõmbuvad spontaanselt punni, iga tarbetu toru moondub kalisteenika tööriistaks ja ka suvalisimas asfaldiplatsis viirastub spordiväljak. Suve tulekuga algab nende kiire allakäik – minutitest saavad tunnid ja kümnetest kilomeetritest sajad, tossude jalgatõmbamisest tagasipöördumatu sõltuvuseni on vaid üks pisike samm. Kui paluda neil oma seljakoti sisu tutvustada, siis sinna on tuubitud proteiinipulbrit, müslibatoone, energiajooki ja restitäis keedumune. Suve tippsündmus ja n-ö oma loojaga kohtumine on muidugi Ironman, enne mida hoitakse käest kinni ja lauldakse kooris: „Oo, püha toonus, lasku nüüd mu peale ja anna mulle andeks mu viletsad jõudehetked ja nõrk iseloom ning anna mulle vastupidavust, aga mitte minu vaenlastele, nagu maa peal nõnda ka triatlonil, aamen.”

Suve tulekuga algab nende kiire allakäik – minutitest saavad tunnid ja kümnetest kilomeetritest sajad.

Erremkaalased

Metsad ja rabad ei kiha suvel ainult verejanulistest putukatest, vaid neidsamu radu tallavad ka Riigimetsa Majandamise Keskuse loodud infra poolsegased fännid. Tihti. Ja ainiti. Ning grupiti. Telk seljas. Või ilma. Kaardid käes ja veekonteinerid üll, otsivad RMKlased aina uusi viise, kuidas eikuskile jõuda – sihtkoht ei olegi oluline, kammoon, vaid männilõhn ja teekond. Nad ei lase vestlustes mööda ühtegi võimalust selgitada, kui MEGA on RMK mobiilirakendus, kui lahe on see või teine puhkeala või -maja, kui epic on too grilliplats. Nad liduvad mööda laudteid, võtavad nädalateks sisse koha Kauksi düünide varjus ja suudavad väidelda neli tundi eri katelokkide plussidest-miinustest. Nad kõiguvad kogu see aeg hea ja kurja vahel: ühelt poolt kiruvad RMK metsapoliitikat, teisalt jumaldavad avalikke lõkkeplatse. Kui nad magusasse ööunne suikuvad, näevad nad unes RMK infrat 2.0, kus küttepuud on veelgi ümaramad, puhkemajad veelgi avaramad ja, mis peamine, peale nende ei konkureeri selles utoopias Lõuna-Eesti järvevaatega puhkekohale mitte kui üks hing. 

Nad ei lase vestlustes mööda ühtegi võimalust selgitada, kui MEGA on RMK mobiilirakendus.

Elluastujad

Kui ühed uksed sulguvad, siis teised avanevad – vähemalt mõnede jaoks. Peame silmas kooliuksi. SAISis eksamitulemuste kontrollimine, edukad või mitteedukad kraadikaitsmised ja ettevalmistused koolieluks panevad teatud kontingendi küsima suuri küsimusi Elu Enda ja oma väärtuse kohta selles. See eksistentsiaalne pinge ja värelus, mis elluastumisi saadab, on kohati piiripealne. Paljud jäetakse ihaldatud kooliuste taha, pannes nende kõrvad teiste õnnestunud plaanidest kuuldes mäda jooksma. Üksi õhtul läbi pargi jalutades võib tunduda, et kõik elu uksed on korraga valla ja tubades põleb tuli, kuid võib näha ka vaid üht viletsat kangialust, mille alt tuleb läbi roomata. See eksistentsiaalne suvi ei tule enam kunagi tagasi ja tõtt-öelda ilmselt ka ununeb üsna kiiresti, sest mälul on ka meeldiv omadus olla sügavalt mitteeksistentsiaalne.

Eksistentsiaalne pinge ja värelus, mis elluastumisi saadab, on kohati piiripealne.

Vesinikud

Veekogude servasid ja pindu katvad vesinikud anduvad kõigile võimalustele, mida suvehooaeg pakub. Wakeboard? Jaa! Kalastamine? Jaa! Mingi sajandivanuse paadiga Võrtsu peale? Jaa! Ehkki sillerdava veekogu ääres peesitamine ei ole mingi suveanomaalia, eristab vesinikke tavapopulatsioonist see sügavalt hüpnootiline suhe, mis neil tundub veega olevat. 100 km sõitu Tõrva Vanamõisa järve hüppetornist allaviskumiseks ei ole mingi küsimus. See õige KAIF, see tegelik loomastumine toimub oimetuseni SUPides, lõdisedes purjetades, kaheksa tundi päevas end vees süldiks lodistades. See on toosama vana hea austuse ja aukartuse noot, mis tämbrisse sigineb, kui jutuks võetakse mõni tähenduslik veekogu, selle lainetus ja sügavus, selle legendid ja napilt pääsemised. Vesinikule on igasugune peegelduv vedel pind kui portaal kuhugi mujale, kus ei kehti enam need maismaa tahkelt järeleandmatud reeglid. Vesinik sukeldub kevadise jääminekuga deliirsesse vedelusse ja ära ei saa teda sealt enam ei hea, ei kurja, ei nõidusega.

See õige KAIF, see tegelik loomastumine toimub oimetuseni SUPides, lõdisedes purjetades, kaheksa tundi päevas end vees süldiks lodistades.

Prunnakad

Päike väljas? Kolmelidrane poslamaslapurk käes? Rull fooliumit kaenla all? Nemad rannas? Check! Prunnakate jaoks on suve eesmärk enda nahk selle nime vääriliseks teha. Selleks kasutavad nood päikeselapsed ära iga võimalust, et tooni timmida ja nahka suretada. Siis kui tavakas veel puhvaikas tuigerdab, on prunnakas juba supelpesus liivaluidete ja kibuvitsavõsa vahel, paneelmaja rõdul, kuuri ees, pargipingil või miks mitte ka auto järelhaagises päikesega kahekõnet pidamas. Prunnakad võivad laskuda kõige ägedamasse afektiseisundisse, kui nad kohtuvad teise prunnakaga, kes ei jaga nende randifilosoofiat, sest teadagi on ju rantijad ja randitud. Kui päikese toel kuu tagumiseks küljeks nahutatud nahk on ka sinu jaoks aumärgis, siis vast leidsid just enda arhetüübi. Avanti popolo, alla riscossa!

Prunnakad võivad laskuda kõige ägedamasse afektiseisundisse, kui nad kohtuvad teise prunnakaga.

Alexei Gordin on Tallinnas elav kunstnik, kes tegeleb peamiselt maaliga, kuid liigub ka eri meediumide vahel. Tema põhiliseks huviobjektiks on kunstimaailm, sellega seotud stereotüübid, absurd ja provokatiivsed narratiivid.