Kui Eesti otsiks oma alternatiivstaari, siis Mihkel Kleis oleks selle saate tugev favoriit. Elu, mis on möödunud ühtviisi süntesaatori, trummide, DJ-puldi ja lõuendi taga, on kui kiirkõnd läbi viimase paarikümne aasta kohaliku alternatiivkultuuri.

Nii kaua kui mäletan oma huvi põrandaalusema muusika vastu, on seal üht- või teistpidi läbivalt terendanud ka Mihkel Kleisi nimi. Üks esimesi ilmumisi oli siis, kui ostsin kusagil uue millenniumi hakul plaadipoest Luarvik Luarviku kasseti „Baltic Station Session”. Tundsin huvi nii mulletite kui ka 80ndate vastu ja see uus kohalik bänd astus minu jaoks imagoloogiliselt täpselt õigesse kohta. Aga neid ilmumisi tuli üha uuesti ja see jada pole katkenud siiamaani – näiteks artistinimede Ratkiller, Edasi või Court Rat all –, olgu see Tartu Sadamateatris Olematute Bändide festivalil, Snakehouse’i klubis, kassetimuusikaõhtul EKKMis või Klassikaraadio eetris ideaalmaailmu tutvustades. Ka muusikalise spektri mõttes on selle karavani teekond olnud lai nagu vikerkaar – neoprogest metal’i ja dekonstrueeritud klubimuusikani koos kõigi võimalike vahekihistustega. Mees nagu orkester, kui lubate kasutada rahvalikumat kujundit. Meie loo kangelane on avanud näituseid, illustreerinud raamatuid, teinud mitmesuguseid kujundustöid ja valvanud juba aastaid Eesti tarbekunsti- ja disainiklassikat. Tema sulest tulevad ka iga aasta lõpus kõige pikemad nimekirjad (isegi pikemad kui ahnel melomaanil Siim Nestoril) aasta huvitavaimatest plaatidest, millega kõigil on võimalik tutvuda keskkonnas rateyourmusic.com tema profiilil ~strugatsky. 

Kui ma intervjuud Mihkliga veebruarikuus sepitsema hakkasin, siis mõistsin, et kuigi ta on kogu aeg kusagil tegutsenud, siis ega ma temast eriti midagi põhjalikku ei tea. Intervjuusid ta väga palju andnud ei ole ja nagu ta ka ise ütleb, ei ole ta just kõige sotsiaalsem inimene. Igatahes seadsin ideaalselt hallil 25. veebruari pärastlõunal sammud Mustamäe tornmaja üheksandale korrusele, et viia ellu küsitlusrituaal. Tee Männi trollipeatusest viis mind mööda ka kunagisest Szolnoki restoranist, kus töötas kaugetel 90ndatel mu ema ja kust ma sain oma esimesed miksteibid, mille Szolnoki DJ oli kokku keevitanud. Szolnoki restorani meenutab hea sõnaga ka eesti popikroonikate kullavaramusse kuuluvas „Dekameronis” Onu Bella. Nüüd seisab see tondilossina, mille sissepääsult võib lugeda, et apteek sulges oma uksed 2019. aastal.

Olen võtnud 24. veebruari tuules külakostiks kaasa kilupirukaid, kuna tühjade kätega pole sünnis külla minna, astun läbi ka kohalikust poest. Ostan mõned Corona õlled, sest see tundub selline kesktee – inimesed õlut ikka sallivad! Kui üle lävepaku astudes pirukad ja Araxese kilekoti ulatan, teatab Mihkel lakooniliselt, et talle ei maitse õlu. Mis siis ikka, tuleb ise kastanid tulest välja tuua. Kilupiruka lõhna on ninna saanud ka kass, kelle nime kohta pärides vastab peremees, et kassil pole nime: „Ma pole osanud talle nime välja mõelda.” Sedasi me võtamegi maalide, musta klaveri ja muu parafernaaliaga sisustatud elutoas istet – intervjueeritav, ajakirjanik ja nimetu kass.

Sa oled osalenud läbi viimase paari aastakümne eri skeenedes ja muusikalistes projektides. Milliste inimestega on see rännak sind kokku viinud ja kuidas sul üldse tekkis süvendatud huvi kõige muusikaga seonduva vastu?

Rännaku alguspunktiks võib pidada eelkõige Harjumäe plaaditurgu ehk plaadimäge, kus käisin aastatel 1992–2003 regulaarselt peaaegu igal pühapäeval. Plaatide vahetamine ongi olnud üks mu põhiline, ja paljude inimestega ka ainus, suhtlemisviis. Plaadimäel sain sõbraks ühe üliekstsentrilise hevimehega, kelle hüüdnimi on Noka (vist nokamütsist tuletatud, kuid imelikul kombel pole ma teda kordagi selle peakattega näinud). Nokal oli akustiline keskaja hevibänd Messier ja proovid toimusid tema Mustamäe korteris. Mängisin nendega koos veidi aega süntesaatorit ja meil õnnestus korra esineda Nõmme rokiklubis. Noka on eluaeg teeninud raha tänavamuusikuna. Vahepeal ta rändas ringi ja elas Vahemere ääres mahajäetud lossivaremetes, nüüd olen näinud teda teinekord Viru Keskuse ja Balti jaama tunnelites flööti mängimas. 

Plaadimäel kohtusin ka vendade Kert ja Rene Rebasega, kes otsisid oma indie-bändi Sprayskite Essence umbes 1995. aastal uut bassimängijat. Olin aasta varem soetanud vana, kõvera kaelaga basskitarri ja paaris kahtlases koosluses seda mänginud. Ühega neist sai proove tehtud Kadrioru lossi valvurimajakeses. Sprayskite Essence tegi proove kunstiakadeemia legendaarses pööningu prooviruumis Heven, kus küll aktiivne tegevus hakkas juba loojuma. Kõik, kes seal veel proove tegid ja olid varem teinud – Zahir, Borax, ÖÄK, Dallas jt –, olid need lahedaimad kohalikud uued bändid, kelle esinemistel sai alati innukalt käidud. Järsku mängisin grupis, kes esines nendega samadel üritustel. Täieliku algaja jaoks oli see väga suur asi. 

1998. aastal viis sõber Martin Uustulnd mind plaadimäel kokku Andres Lõoga ning varsti sai meist kolmest Luarvik Luarviku algne koosseis, mille esimene kontsert toimus samal aastal EKA rebaste peol. Nullindate algusest meenub eelkõige kaks omanäolist underground-üritustesarja, kus sai nii Luarvik Luarviku kui ka muude projektidega esinetud. Need olid Aivar Tõnso korraldatud Müsteerium ja loomingulise koosluse MKDK suvine hipifestival Pilvepillerkaar. Ise leidsin rohkem ühist keelt pigem viimasega, sest tol ajal inspireerisid mind eelkõige 70ndate progressiivne rokk, psühhedeelia ja džässisuunalised eksperimendid. Palju taolist möödunud aegade huvitavat ja veidrat muusikat sai odavate Vene piraat-CDdena kätte taas plaadimäelt. Seal käis ka seltskond juba väärikamas eas progerokientusiaste, kes tõdesid rõõmuga, et peale on kasvanud uus põlvkond noori muusikuid ja melomaane, kes on avastamas enda jaoks Soft Machine’i, Magmat, Art Zoydi jne. Luarvik Luarvikuga esinesin retrohõngulisel festivalil Kuri Proge, mis toimus Hiiumaal ja mida korraldas progeveteranide kamba liige Artur Siim. Teisel aastal esinesin seal ka värske projektiga Edasi, mis oli oma algfaasis midagi muud kui see black metal’ist inspireeritud müramuusika, milleni ta hiljem jõudis. Kuri Proge jaoks oli Edasi vastuvõetav, kuna see meenutas ehk teatud määral Tangerine Dreami, Eesti Synopsist ja muid taolisi progeroki- ja fusion’i-laadseid asju. 

Edasi sünnis on oma roll jällegi Aivar Tõnsol. Ta oli korraldamas EKAs pidu, mille peaesinejaks oli DMX Krew, ning pakkus, et võiksin olla soojendusesineja, kui teeksin elektroonilist klubimuusikat. Kuna ma ise ei omanud tollal veel arvutit ega teadnud vähimatki muusikaprogrammidest, siis seda kõike aitas mul teoks teha Tarvo Kaspar Toome. Enim on mul aga olnud eri projektidega salvestamisel ja stuudiotöös abiks helimees Kaur Faltis. Varsti pärast seda, tehes Mai Söödi performance’ile helikujundust, tutvusin ühe väga lihtsa ja lollikindla helitöötlusprogrammiga, mis andis lõpuks vabaduse iseseisvalt kodus salvestada. See oli ka ühtlasi aeg, kui hägusa kõlaga kohmakalt kodusalvestatud muusika tundus olevat just kõige õigem asi.

Sa õppisid ka Nõmme muusikakoolis klaverit. Sealt söödi sind lõpuks välja, kuna kooli range õppemetoodika sulle ei istunud ning noodikirja sa lõpuni omaks ei võtnud.

Võib ju spekuleerida, et see klaverimängufiasko äkki tõesti andis mingi vastuvoolu ujumise impulsi. Kui lapsepõlves aastaid midagi õppida, aga ei suuda jõuda nõutud tulemuseni, siis täitud mingi seletamatu ängi ja protestivaimuga, mis hakkab sind pärast kõikjal saatma. Ma armastasin muusikat ja ka klaverit meeldis mulle niisama oma suva järgi mängida. Võimetus omandada süsteemset erialast teavet on saatnud mind elus väga paljude asjadega. Suudan midagi õppida ainult siis, kui saan seda teha iseseisvalt oma loogika järgi. Loominguline normide ja tavade eiramise komme sai alguse 80ndate keskel tutvusest heavy metal’iga ning eelkõige bändide kostüümidest ja stilistikast. Mu lemmikmänguasjad olid „Masters of the Universe’i” action-nukud, mis olid saadud väliseesti tuttavate kaudu. Koos hevimuusikutega, kes nägid välja nagu muinasjutusõdalased, moodustas see ühtse fantaasiamaailma. Lasin vanaemal tikkida valge võimlemistunni särgi rinnale suurtes tähtedes kirja „IRON MAIDEN”, keeldusin juukseid lõikamast, koolikott ja vihikud olid joonistatud täis bändide logosid, sõjariistu ja luukeresid. Nii mu melomaania algas ja kuigi muusikaline silmaring on vahepeal kõvasti avardunud, on metal’i-kultuur mulle aja jooksul järjest südamelähedasemaks muutunud. Olen küll alati eelistanud seda pigem oma äranägemise järgi tõlgendada kui sinna kuuluda.

Kui lapsepõlves aastaid midagi õppida, aga ei suuda jõuda nõutud tulemuseni, siis täitud mingi seletamatu ängi ja protestivaimuga, mis hakkab sind pärast kõikjal saatma.

Sa õppisid EKAs tekstiilikunsti, kuigi kunstimaailmas teatakse sind ennekõike maalikunstnikuna. Maalis nagu ka muusikas oled olnud peamiselt autodidakt.

Kõrgharidust mul maalikunstis pole, kuigi oleksin tahtnud seda kunstiakadeemias õppida. Kukkusin kaks aastat järjest sisseastumisel läbi ja lõpuks ei jäänud muud üle kui valida eriala, kus oli tollal kõige väiksem konkurents. Algteadmised maalimise kohta on mul peamiselt laste kunstikoolist ja selle järel Pelgulinna gümnaasiumi kunstiklassist. EKAs olid ka üldmaalitunnid ja lõpetasin ühtlasi tekstiili eriala maaliseeriaga. Läks kuidagi läbi, sest olin kasutanud aplikatsioonidena litreid ja muud tekstiilset nodi ning maalidel esines ornamente, mida võis võtta kui kangamustreid. See, kuidas ma praegu maalin, on aja jooksul katsetades välja kujunenud tehnika, kus kasutan lisaks akrüülile ka markereid, õlipastelle ja pliiatsit.

Sul oli vahepeal maalimises ligi kümneaastane paus. Mulle on tundunud, et su tööd kõnetasid inimesi päris hästi nende kummastavate omailmadega. Olen näinud su maale rippumas inimeste elutubades. Millest see pikk paus ja kas oled üldse tundnud huvi selle vastu, mis järelelu su tööd elavad?

Kümme aastat tagasi oli mul kolmekümne maaliga mahukas näitus. Samal ajal olid tekkinud uued projektid muusikas, mis hakkasid oma aega nõudma, ja otsustasin keskenduda vahelduseks helile. Nüüd, kümme aastat hiljem olen hakanud mõtlema kujundusgraafika ja joonistamisharjumuse kaudu taas rohkem visuaalse kunsti suunas. Eks nad on mul kogu aeg seotud olnud, kord üks, siis teine esiplaanil. Möödunud aasta eriolukorra ajal olin jõudnud punkti, kus tundsin, et võiks taas maalida, ja sain hakkama uue seeriaga, mille läbivaks motiiviks on kirjatähtedest tuletatud kujundid ja nende illusionistlik põimumine pildiruumis.

Õnnelikul kombel olen saanud vahel ka oma maale müüa. Püsiv sissetulek see pole, aga juba mitu aastat on see olnud päästerõngaks, kui raha juhtub otsa saama. Enamasti on ostjad olnud kauged tuttavad või täiesti võõrad inimesed. Seega ma tegelikult ei tea, mismoodi mu maalid edasi elavad. Nutitelefonieelsel ajal unustasin ka vahel enne näitust töid pildistada, keegi tundmatu ostis nad galeriist ära ja nüüdseks ma enam ei mäletagi, millised nad välja nägid. Sellest on veidi kahju.

Õnnelikul kombel olen saanud vahel ka oma maale müüa. Püsiv sissetulek see pole, aga juba mitu aastat on see olnud päästerõngaks, kui raha juhtub otsa saama.

Jätsid enne mainimata oma sooloprojekti Ratkiller, millega sind ehk enim seostatakse. Lisaks sellele oled koos Jackson Bailey ja Steve Vanoniga grupis Chemsex Trails. Enne pandeemiat võis sind kohata esinemas muu hulgas üritustesarja Konsum kontekstis.

Ratkiller sündis umbes aastal 2011, kui olin alustanud aktiivse kodusalvestamisega. Inspiratsiooniks oli nullindate teisel poolel levima hakanud psühhedeelne lo-fi metamuusika. James Ferraro, Spencer Clark, Matrix Metals, Rangers, Sun Araw jpt. Lindistasin süntesaatorit läbi õhu maki mikrofoniga otse kassetile ja sealt tõmbasin heli arvutisse, kus seda sai kõikvõimalikul moel töödelda – lisada ruumiefekte, kiirust, muuta helikõrgust jne. Sedasi salvestatud muusikat ilmus mul järgneva paari aasta jooksul kuue või seitsme albumi jagu. Esimesed kassetid kopeerisin ükshaaval kodus, kuid siis õnnestus ootamatult leida Ameerika kassetileibel Rotifer Cassettes, mis andis järjest välja neli albumit. Meie suhtlus oli ülimalt lakooniline. Saatsin materjali, millele tuli vastus: „I like it. Let’s do it!” Poole aasta pärast olid mul autorikoopiad käes. Hiljem, kui ma otsisin järgmisi leibeleid, selgus mitme puhul, et tänu Rotifer Cassettesile oldi juba Ratkilleriga kursis. 

Ratkiller sündis umbes aastal 2011, kui olin alustanud aktiivse kodusalvestamisega. Inspiratsiooniks oli nullindate teisel poolel levima hakanud psühhedeelne lo-fi metamuusika.

Vahepeal oli Ratkilleri kõlapilt edasi arenenud. Kasutasin miksimiseks ja töötlemiseks endiselt Audacity programmi, aga ma ei ehitanud teoste algset karkassi mitte sissemängitud süntesaatori peale, vaid monteerisin selle kokku muusikast, filmidest või mingitest juhuslikest Facebooki või YouTube’i lõimes ette sattunud klippidest leitud helidest. Cudighi Recordsi avaldatud kahte minialbumit koondav kassett „Unapologetea / Forged Panoply” on mu enda arvates parim sel viisil tehtu, aga samas tehnikas ilmus ka teisi. Kui läheb plaanipäraselt, siis peaks peagi ilmuma album „Tomiris”, mis on pandud kokku ühe kasahhi ajaloolis-eepilise filmi helidest.

Jackson Bailey eestveetav Chemsex Trails on vabaimpro grupp, millesarnastes ma olen ka varem mänginud. Mõned aastad enne seda mängisin trumme näiteks Rainer Jancise projektis The Psychic Reading. Trummarina esinesin esimest korda Edasi projektiga. See oli alguses veidi nagu sundolukord. Ajasin taga teatavat ritualistliku tundega kiiret trummimängu viitega black metal’ile, aga ei suutnud kuidagi ühelegi trummarile seda proovides selgitada, järgmisel päeval oli vaja juba esineda ja nii tuligi ise pulgad kätte võtta. Sealt alates jäingi Edasi esinemistel trummariks. 

Suurema osa oma heliloomingust olen teinud üksinda kodus, kellestki teisest sõltumata. Eks paljud teevad nüüd nii.

Konsumi peosarja idee tuli Robert Nikolajevilt. Ta otsis väljundit oma uuele noise-projektile Weak People ning oli saanud ürituse jaoks inspiratsiooni ühest Tōkyō eksperimentaalse muusika kohast Bar Nightingale. Mõte oli teha keset nädalat, kui linnas eriti midagi ei toimu, Kauplus Aasias tasuta valju noise– ja ambient-muusikaga DJ-õhtuid. Music that consumes you! Mingeid ootusi ei olnud, aga rahvast tuli üle viie inimese ja me siis jätkasime seda mõnda aega. Mitmeid huvitavaid etteasteid oli, näiteks Juhan Soometsa Superjux Limited või Raul Kelleri Moondur. Minu jaoks pakkus Konsum võimalust läpakaga eksperimentaalset DJtamist/helikollaaže harjutada. 

Mis on sulle eesti underground-muusikas viimastel kümnenditel huvi pakkunud?

Suurema osa oma heliloomingust olen teinud üksinda kodus, kellestki teisest sõltumata. Eks paljud teevad nüüd nii. Umbes sama kaua on tegutsenud üliproduktiivne DIY-kassetileibel Trash Can Dance, mida veab Gert „Trash” Moser (kellega puutusin esimest korda kokku 90ndate keskel plaadimäel). TCD kataloogi üks osa annab väga hea ülevaate kohaliku underground’i kõige sügavamast ja raskemini määratletavamast osast, mis on ka enam-vähem ainus asi, millele ma eesti muusikas kaasa elan. Sellised artistid nagu Autharktos, kes on tegelenud juba 90ndate lõpust kodusalvestatud lo-fi sound art’iga. Või siis Pooni täiesti dementne metallikola ja suvaliste objektidega tekitatud musique brut. Kaarel Mihki kitarriakustikal põhinev dekonstrueeritud improviseerimine, Markus Saare gorenoise’i-projektid, mustjas depressiivne ambient-veidrus Verised Naised, Narkhiili omanäolised dungeon synth’i katsetused jne. Taoliste ääreliste, normidest kõrvalekaldumiste olemasolu on märk elutervelt arenenud kultuurist, kus liigirikkus on palju laiem, kui esmapilgul silma paistab. On ülioluline, et on olemas inimesi, kes püüavad kõrvalt sellele hoogu anda, sest tihtilugu pole sedasorti muusikud just kõige agaramad enese reklaamijad. 

Ääreliste, normidest kõrvalekaldumiste olemasolu on märk elutervelt arenenud kultuurist, kus liigirikkus on palju laiem, kui esmapilgul silma paistab.

Kui rääkida kassettidest, siis kuidas sa suhtud kasseti- või vinüülikultuuri digiajastul? Väga popp on anda välja tiraaže, mis jäävad vahemikku 50–300, nagu meil oleks vaja üha eeterlikumaks muutuvas maailmas füüsilisi artefakte. Midagi, millest kinni hoida.

Ratkillerile eeskujuks olnud hüpnagoogia ning Edasit inspireerinud põrandaalune black metal ilmusid enamasti kassettidel. Nullindate keskel tundus see intrigeeriv, sest CDRe oleks olnud märksa lihtsam teha. Kui olin valimas formaati, millel avaldada, tundus kassett sel põhjusel kõige sobivam. Erinevalt vinüülidest või CDdest on mul nendega suur sentimentaalne side. Vahemikus 1986–2000 oli kogu muusika, mida kodus kuulasin, ainult kassettidel. Pidev endale kopeerimine, ülelindistamine ja raadiost salvestamine. Mingisugune usaldus tekkis kassettide vastu. Viimased kümme aastat olen olnud obsessiivne kassetikollektsionäär. Natuke ajuvaba asi, mida praegusel digiajastul teha. Ringi liikudes kuulan muusikat telefoniga, kodus lauaarvutiga ja kassetid kui suveniirid seisavad kenasti riiulil reas. Sama hästi võiks koguda mängutoose, võib-olla peakski! Selleks et kassettidele rohkem kasutust leida, püüdsin vahepeal edendada nendega DJtamist. Kaks või kolm korda toimus üritus Kassetonaito, kus mängisid ka Siim Nestor, Raul Saaremets, Mihkel Roosberg, oma kassetialbumi debüüti esitles Tsantser ehk Eleonora Šljanda, aga see ei saanud kaua kesta, sest inimesi, kel on huvitavaid kassette, on vaid käputäis. Kui kellelgi neid on, siis võib vabalt minuga ühendust võtta, et saaks jätkata neid kassetimuusikaõhtuid!

Viimased kümme aastat olen olnud obsessiivne kassetikollektsionäär. Natuke ajuvaba asi, mida praegusel digiajastul teha.

Ütlesid, et oled eelistanud näiteks metal’i-kultuuri pigem kõrvaltvaatajana oma äranägemise järgi tõlgendada kui ise sinna kuuluda ja et sind huvitab kohalikus underground’is see kõige äärmine osa. Kas sa tunned, et kuulud (kuigi sinna ei kuuluta) teatud autsaiderkultuuri – kass, kes käib nii muusikas kui ka kunstis ennekõike omapäi?

Autsaiderid on mind ammusest ajast huvitanud. Ma isegi andsin kunagi EKA maalitudengitele selleteemalise kursuse. Olen vahel linna peal kuulnud, et minustki on räägitud kui autsaiderist. Ei teagi, mida sellest täpselt arvata. Tunnen, et päris välja ei vea seda tiitlit, pole oma arust ikka nii totaalselt kuu pealt kukkunud, mingi eneseanalüüsivõime ju on! Aga eks mul on nendega veidi ühist kindlasti. Autsaider lite äkki? Eristumine on olnud mu enda teadlik valik, sest see on loomingulise identiteedi seisukohalt hädavajalik. Mis puutub mittekuulumisse, siis koolis oli mul suur tõrge meeskonnamängudes osalemise vastu. Seisin lihtsalt väljaku ääres ja ootasin tunni lõppu, samal ajal kui teised jalgpalli taga ajasid. Muusika ja kunstiga on sama lugu – kui võimalik, siis ma eelistan üksi töötada.

Tunnen, et ma päris välja ei vea autsaideri tiitlit, pole oma arust ikka nii totaalselt kuu pealt kukkunud, mingi eneseanalüüsivõime ju on!

Üks eemalseismise moodus on ka see, et sa ei proovi kõike ühte projekti panustada, et siis selle kaudu inimeste teadvusesse kinnistuda.

Eri projektid tekivad produktiivsuse kasvades. On projekte, millele ei olegi pikka iga määratud – tehtud vaid selleks, et realiseerida mõnd uitmõtet ja siis tähtsamate asjadega edasi liikuda. Vahel on hea alustada tühjalt lehelt. Väga kergesti tekib arusaam, et kõik, mis ma teen, on justkui üks pikk jada. Vastupidi! Ma ei salli enese kordamist ja vanade teemade juurde tagasipöördumist. Mulle meeldib avastada üha uusi suundi ning kogu seda kuhjuvat infot rakendades üha eklektilisemaks muutuda. Enesekriitika säilimine on siinkohal muidugi äärmiselt tähtis. Oli periood, kui mul ilmus kümmekond reliisi aastas – faas, mille on pidanud läbi tegema paljud. Praegu on mul ka korraga kaks projekti käsil – selleks et tehtaks vahet, kas ma esinen originaalmaterjaliga või DJ-setiga, kasutan aeg-ajalt Ratkilleri asemel nime Court Rat.

Väga kergesti tekib arusaam, et kõik, mis ma teen, on justkui üks pikk jada. Vastupidi! Ma ei salli enese kordamist ja vanade teemade juurde tagasipöördumist.

Kas sa leiad rohkem huvilisi ja kaasamõtlejaid Eestist või tunned end osana suuremast rahvusvahelisest kogukonnast?

On üksikuid muusikahuvilisi, keda olen tundnud aastaid. Ringkond, kellega on mitmesuguste kohtade ja ürituste kontekstis suheldud ja kellega on ka aeg-ajalt koostööd tehtud. Mõni tuleb juurde, mõni jääb maha, paljud liiguvad edasi – pigem selline tagasihoidlik ja sundimatu virvendus. Olen märganud, et rohkem on ilma otsese suhtluseta sotsiaalvõrgustikus jälgimist. Mul on paar sellist kohta netis, näiteks YouTube, kuhu ma postitan igasugust vähetuntud muusikat (sest mu igapäevase rutiini hulka kuulub järjepidev muusikakuulamine, nii infonäljast tingituna kui ka lihtsalt vajadusest korduva mustriga meeldiva tegevuse järele), ja pikaajalise regulaarsuse ümber tekib jälgijaskond. Ma olen seega vist sisupakkuja nüüd…

Nägin sind 2018. aasta kevadel esinemas ühel viimasel Snakehouse’i üritusel Kopli kaubajaama külje all. See oli ikka tõsine UG koht ja selliseid endisi tööstusmaiguga hooneid, kuhu saaks ajutisi esinemispaiku või klubisid luua, jääb üha vähemaks. Sa oled esinenud miljonis eri kohas. Kas sul on mingeid paiku, millest tunned teatavat puudust või millelaadsete sündi tahaksid tulevikus näha?

Mul pole erilisi orgunnija ambitsioone olnud, olen mõnel korral vaid esinejaid aidanud valida. Seepärast ei kipu sõna sekka ütlema, et mida või kuidas. Viimase aja paar kõige meeldejäävamat toimumiskohta on olnud Alatskivi lossi Eduard Tubina muuseum ning ühe sõbra ateljee Uue tänava „Okasroosikese lossis”. Vanalinna keldrid on ikka olnud sümpaatsed ja hubased. Ma arvan, et see, et mõne koha järele on nostalgia, sõltub rohkem muust kui kohast endast – mis seal toimunud on ja kellega koos aega veedetud. Vahelduseks baaridele, kohvikutele ja klubidele on kindlasti igasuguseid kohti nii linnas kui ka lähiümbruses, kus saaks midagi ühekordset tekitada.

Oled elanud terve elu Mustamäe kortermaja üheksandal korrusel, kust avaneb pea anonüümselt suurlinlik ja panoraamne vaade. Samas pole sinus grammigi Mustamäe-huvi. Mainisid mulle, et sa ei seosta end Mustamäega, et see on lihtsalt mingi koht, ja pigem oled tundnud sidet Nõmmega. Kas tõesti need sajad aknad, mis tulukestena paistavad, ei tekita mingit tunnet või isegi vastasust? Võib-olla ma romantiseerin, aga tihti kunstnike elupaigad poevad või kaude ka nende loomingusse.

Tunnen tõesti sümpaatiat pigem Nõmme vastu. Enne Mustamäele korteri saamist 60ndate keskel oli mu pere elanud alates sajandi algusest Metsa tänaval. Mu lapsepõlvemälestuste kohaks on just Nõmme: jalutuskäigud männimetsas, Nõmme nõlvadel kelgutamine, Nõmme turg, mu pere kalmistuplats Rahumäel jne. Üks mu kass on Glehni parki maetud. Aga Mustamäe – kui mul millegagi side on, siis ainult oma korteriga, mis on neljakümne aastaga saanud justkui osaks minust. Mul on loomuses pigem olemasolevaga harjuda ja kohaneda kui otsida järjest paremat. Ja kõik, mis uksest väljapoole jääb, ei puutu enam minusse. Elan kõrgeimal korrusel, see aitab kindlasti kaasa ka sellele mõnusale isoleeritusele. Seetõttu pole mul ka kunagi olnud vaja eraldi ateljeed. Kena panoraamvaade on muidugi aknast küll: ühes servas vanalinna siluett, teisel pool Õismäe, keskel Pelgurand ja tagatoa aknast paistab suusahüppetorn. Aga loomingut see ei mõjuta, Nõmme samuti mitte – ümbritsev olme ei inspireeri mind või ehk ainult nii abstraktsel tasandil, et konkreetsel paigal pole enam tähtsust. Mind inspireerib hoopis distants, nii ruumis kui ka ajas. 

Mul on loomuses pigem olemasolevaga harjuda ja kohaneda kui otsida järjest paremat. Kõik, mis mu korteri uksest väljapoole jääb, ei puutu enam minusse.

Sa meenutad oma distantseerituses peaaegu Joris-Karl Huysmansi dekadentliku romaani „Äraspidi” peategelast krahv des Esseintes’i, kes otsustas eemale tõmbuda, jumaldas kõike kunstlikku ning ihkas uusi tundeid ja pahelisi naudinguid. Tal oli kodus ka teemantidega inkrusteeritud kilpkonn. Millistes „kunstlikes” keskkondades sulle meeldib aega sisustada?

„Äraspidi” on väga hea raamat. Hiljuti just andsin selle ühele sõbrale lugeda. Teine kirjanduslik karakter, kellega mul oli lugedes väga kerge samastuda, oli Heinrich Bölli teose „Klouni silmaga” peategelane. Kui mind miski huvitab, siis mul tekib kiiresti hüperfookus, mis tähendab, et ma võin pikka aega millelegi keskenduda, ilma et mul igav hakkaks. Kõige suuremat naudingut pakub mulle muusikakuulamine ja uue kuulamismaterjali leidmiseks kasutan Rate Your Musicu andmebaasi. Ma elaks nagu piiritult laienevas raamatukogus, kuhu lisandub üha uusi teoseid ja mille sügavusest ilmub pidevalt välja seni avastamata riiuleid. Kõige rohkem kütkestab mind kurioosumite galerii oma kõikvõimalike anomaaliate, veidruste ja üleastumistega. 

Sinu sulest tuleb aasta lõpus ilmselt üks pikimaid ja põhjalikemaid aasta albumite edetabeleid. Ütlen ausalt, et kui ma neid nimekirju vaatan, siis tunnen, et kuulan ise ikka täielikku mainstream’i, sest sinu loendid on enamjaolt kui seesama kurioosumite kabinet – tunnel tundmatusse fonoteeki. Sa paistad töötavat kui arhivaar või raamatukoguhoidja, kes ehitab katalooge ja andmebaase. Kas see päevarutiin on sinu jaoks õnnistav ja vabastav?

On esinenud kahtlushetki, kui mõtlen, et milleks see kogumine, arhiivimine ja nimekirjad. Ei minul ega kellelgi teisel pole ju tegelikult vaja nii suurtes kogustes infot. Aga olen jõudnud arusaamiseni, et see on pingeid maandav seisund, stabiilne tasapind või miski, millele keskenduda, selle asemel et eksistentsiaalsete probleemidega võidelda. Ma pole kunagi mediteerinud ega tea, mida see endast üldse kujutada võiks, aga arvan, et see võib olla midagi sarnast.

Oled olnud aastaid ametis muuseumivalvurina, varem ka öösiti. Ma ise pidin minema kunagi Maksimarketi ehitusele pinnast valvama, aga kahjuks ei võetud tööle. Millisena sa kirjeldaksid oma pikaajalise valvuritöö kogemust? Kas see pidev jälgimine ajas muudab ka midagi selles, kuidas sa asju vaatad või kuuled?

Olen nüüdseks pidanud valvuriametit ligi 15 aastat ja loodetavasti jätkan edaspidigi. See on ülimalt vähenõudlik ja stressivaba töö, väga erinev poevalvurite omast, ma arvan. Kõige suurem probleem on muuseumis valvamise puhul tegelikult aja sisustamine. Suuresti vaatan filme, kui läheb hästi ja on tuju, siis joonistan. Muuseumi saalides on võimas kaja. Olen seal peamiselt Edasi projekti tarbeks veidi salvestanud. Albumil „The Discoverie of Witchcraft” on seda kõige enam kuulda. Majas on üks koridor, kus liikumisanduritega tuled pidevalt teadmata põhjustel süttivad. Kui ma seda kunagi öösel muuseumi hoovis suitsetades esimest korda märkasin, siis see oli vist mu senise elu kõige huvitavam elamus. Mu esinejanimi Ratkiller sündis ka seoses ühe muuseumi keldri intsidendiga.

See, mis intsidendiga seoses sündis nimi Ratkiller, jäägu aga juba tulevastele intervjuudele avastada.

Johann Kööp on Londoni ning Tallinna vahel paiknev noor foto- ja visuaalkunstnik, kes üritab leida piire ja sarnasusi nende kahe vahel. Tema isiklikud kogemused põrkuvad kokku objektiivse maailmavaatega, moodustades abstraktseid situatsioone, kus sürreaalsus ja veider huumor tunnevad end koduselt.