Palavalt armastatud T-särk on perfektne riideese, milles lõikuvad nüüdisajale nii omaselt mitmed paratamatud vastuolud.

Odav, hügieeniline[1] ja mugav. T-särki kantakse sõltumata kultuurilisest taustast, soost, etnilisest kuuluvusest ja sissetulekust. Sootunnusteta T-särki peetaksegi sageli üheks kõige demokraatlikumaks rõivaesemeks, kuna see on võrreldes teiste igapäevaste kultuuriobjektidega väga ambivalentne. Tavaline, ent silmapaistev, odav, ent kulukas, igav, ent huvipakkuv, demokraatlik, ent domineeriv, jätkusuutlik, ent hävituslik. Nii lihtsas ja igapäevases kehakattes, nagu seda on T-särk, avaldub tänapäeva ühiskonna mitmetahuline probleemide rägastik.

19. sajandil toimus tekstiilivaldkonnas tänu tööstusliku õmblusmasina kasutuselevõtule ja Ameerika puuvillaistanduste laienemisele murrang. Standardiseeritud ja ühtlustunud riided levisid nüüd kiiremas tempos kui kunagi varem. Argisest alussärgist sai kiiresti üks moemaailma enim kantud objekt, pakkudes inimestele odavat ja lihtsat vahendit poliitiliste ja kaubanduslike sõnumite väljendamiseks. T-särk tuli, et jääda.

T-särk annab hääletutele hääle

1950. aastate lõpuks ja 1960. aastate alguseks oli T-särk leidnud keskse koha protestijate ja aktivistide riidekapis. Vietnami sõja, naiste õiguste, energiatööstuse kriitika ja muuga seotud liikumised kasutasid T-särgi kommunikatiivset võimet oskuslikult ära tagaplaanile surutud häälte maksmapanekuks. Privaatsest alusriidest sai sotsiaalsel võitlusväljal lihtsasti kättesaadav valjuhääldi ja avaliku ruumi lahutamatu osa. Kriitiliste sõnumitega varustatuna muutus see üheks protesti- ja vastupanukultuuri võtmeobjektiks, mis saavutas sealses moearsenalis demokraatliku ja emantsipeeriva jõu.

Üks märgilisim näide T-särgi poliitilisest võitlusvalmidusest on briti disaineri Katharine Hamnetti 1984. aastal kohtumisel peaminister Margaret Thatcheriga kantud tuumarelvastumisvastane T-särk sõnumiga „58% don’t want perishing” ehk „58% ei taha hukkuda”. Hamnett on kirjeldanud, kuidas ta valmistas särgi vahetult enne kohtumisele minekut üsna spontaanselt.[2]

Sarnase näitena peaks tooma president Kersti Kaljulaidi kirjaga „Sõna on vaba” pusa kandmise riigikogus. Selles tegevuses ei väljendu kindlasti sotsiaalne lõhestamine, kultuuritus ega ametialase väärikuse puudumine, nagu mõned uudisteportaalid seda vahendasid[3], vastupidi, kõrge riigiesindaja positsioonilt poliitilise sõnumi edastamine sarnaneb Hamnetti ajaloolise teoga. Kaljulaidi ja Hamnetti tegevus peegeldab vastuseisu demokraatlike vabaduste ja väärtuste tasalülitamisele ning osutab kriitilist tähelepanu poliitilise võimu ehk riigi jõu kuritarvitamisele rahva üle.

Kaubanduslik võimu tasalülitamine

Sarnaselt sotsiaalse ja poliitilise väljaga kasutab T-särki oskuslikult ära ka elitaarne moeväli. Töölisklassi alusriietusest moelavadele murdnud rõivas hakkas näiteks Vivienne Westwoodi ikoonilistes kollektsioonides kandma poliitilisi hüüdlauseid, punkkultuurist inspireeritud riided väljendasid mässumeelsust ja vastupanu moevälja sees. Mis moel erinevad aga 1970. aastate protestidelt tuntud võimuvastased sõnumid punkarite või feministide T-särkidel H&Mi kollektsioonis „Unemployed”, Westwoodi „Only Anarchist are Pretty” või Diori „We Should All Be Feministsis” esitatud sarnastest sõnumitest?

Kui Vivienne Westwood ja Malcolm McLaren 1970. aastate lõpus punkliikumisega seostatavad elemendid moelavadele tõid, jäädvustasid ja omastasid nad pungi reaktsioonilisuse, viies selle moekaubana turule. Nad fikseerisid punkliikumise tunnusmärgid populaarkultuuris, kuigi pungi üheks olulisimaks tunnuseks on peetud fikseeritud tunnuste puudumist. Ka naiste vabastusliikumiselt võeti väga suurel kiirusel üle nende esteetiline külg, poliitiline sõnum suruti tagaplaanile ja selle reaktsiooniline jõud tasalülitati. Selles ehk seisnebki emantsipeeriva moe dialektika: selle massidesse jõudmine ja kaubastumine ning vastupanu potentsiaal on üksteisest sõltuvad ning vajavad ja hävitavad üksteist samal määral.[4]

Sõnum T-särgil on nähtav ja vahetu, sõnumi edastamine toimub ühesuunaliselt ja löövalt, märksa keerulisem on näha selle varju jäävat sünget poolt.

Sõnum T-särgil on nähtav ja vahetu, sõnumi edastamine toimub ühesuunaliselt ja löövalt, märksa keerulisem on näha selle varju jäävat sünget poolt. Stockmannis rippuv Gapi „Love Your Earth”, Prabal Gurungi 160-eurone T-särk „I Am an Immigrant” või Balenciaga 1600-eurone kufiia (araabia meeste traditsiooniline peakate – toim.) depolitiseerivad olulisi poliitilisi vastupanuliikumisi ja nende sõnumeid. Olgugi et reprodutseerimisel on demokraatlik alatoon, ei tohiks seda demokraatlikkusega segi ajada. Kuid see pole ainus langus, mida see endaga kaasa toob. Veelgi olulisem ja kaalukam on tuua välja nende tootmise ja tarbimise tagajärjed loodusele ning teistele kultuuridele.

Millest vabastav T-särk koosneb?

T-särk on valmistatud peamiselt puuvillast. Ameerika on üks suurim puuvilla kasvataja, Hiina ja India on ühed suurimad puuvilla töötlejad, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa on ühed suurimad puuvillast toodete tarbijad ja Mosambiik on üks suurim läänemaailma tekstiiliprügikast.

Igal aastal müüakse umbes kaks miljardit T-särki.[5] Ühe puuvillase särgi tootmiseks kulub umbes 2700 liitrit vett, mis tähendab seda, et T-särkide valmistamiseks kulub aastas ligikaudu 5,4 triljonit liitrit vett[6], perioodil 2009–2014 kasvas T-särkide tootmine maailmas 24%, veepuuduses elab maailmas 11. oktoobri seisuga ligikaudu 2,6 miljardit inimest ja lapstööjõudu ekspluateerides on tehtud sel aastal 247 miljonit tundi tööd.[7] Need pea hoomamatud ja absurdselt suured numbrid annavad aimu moetööstuse loodusliku ja sotsiaalse jalajälje tõsidusest. T-särkide tootmiseks vajaminevad ressursid ja nende töötlemine on üks maailma jätkusuutlikkuse suurimaid koormaid.

T-särkide tootmiseks vajaminevad ressursid ja nende töötlemine on üks maailma jätkusuutlikkuse suurimaid koormaid.

T-särgis ilmneb moevälja paradoksaalsus: see võimaldab ühtsustunnet ja kordumatut ainulaadsust, see annab hääletule hääle, kuid moevälja turumajanduslik eesmärk on kasvatada nõudlust oma toodete järele. Aga ka selles paratamatuses paistab mõni vastuoluline valguskiir.

Taaskasutuse eksport-import

Ilmselt kõige populaarsem ja levinum suund T-särkide jätkusuutlikumaks muutmisel on taaskasutus, mis paistab esmapilgul hea lahendus ebavõrdsuse, vaesuse ja tarbimise vähendamiseks: uusi riideid ei toodeta, inimesed kannavad riideid, mida keegi on juba kandnud, rõivaste eluiga pikeneb ja tekib vähem rõivaprügi, loodus puhkab. Ühesõnaga, T-särkide taaskasutamisel tekitatakse tunduvalt vähem kahju kui nende tootmisel. Kas vähenev tootmine ja alternatiivne tarbimine pakuvad süsteemsetele probleemidele lahendust?

Taaskasutatud riiete rahvusvaheline turg on viimase 20 aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud ning mitmed Aafrika ja Aasia riigid on kasutatud riiete importimise peatanud.[8] Eestiski tuntud ettevõtetest suurim kasutatud riiete müüja on Humana rahvusvaheline kett. Humana kogub lisaks Eestile ka teistes Euroopa riikides riideid konteineritesse, sorteerib need, jaotab need Euroopas laiali ja saadab seejärel Euroopas kõrvale või üle jäänud riided konteineritega Aafrika riikidesse, kus need endale läbi taas- ja taastaaskasutuse uue elu leiavad.[9] Aafrika üks suurimaid taaskasutatud riiete importijaid on Mosambiik ja lõviosa Mosambiigi suurima turu Xipamanine toodangust moodustab T-särkidega kauplemine.[10]

Taaskasutuse pahupool on tasahiiliv. Esiteks, sinna jõudvad riided on kasumlikud ja tulusad Euroopa ettevõtetele, kuid jätavad suurema osa kohalikest kaubitsejatest tööta või ilma kasumi teenimise võimalusest, lülitades olemasolevad kaubitsejad konkureerivast süsteemist välja.[11] Teiseks, rahvusvaheline rõivaturg loob kohalike inimeste seas arusaama, nagu nad oleksid osa glamuursest tarbimisväljast, kuid tegelikkuses jõuavad nendeni vaid moest väljas kaltsud ja arenenud maailma ülejäägid. Vaba maailma arenguteni jõudmise asemel varjutab taaskasutusturu emantsipeeriv illusioon nende materiaalset mahajäämust ja puudusi.[12] Miljonid aafriklased, kellel ei ole T-särkidest mingit puudust, ei leia, et riiete annetamine kuidagi nende probleeme lahendaks. Irooniline on see, et suur osa Aafrika enda rõivatööstusest kukkus taaskasutatud riiete suure impordi tõttu 1980. aastatel kokku. Keenia ajakirjanik Rasna Warah on olukorda kommenteerides arvanud, et pikas perspektiivis võib abi muutuda Aafrika riikide arengu mahajäämuse nurgakiviks.[13] Aafrikast on saanud planeedi suurim prügimägi.

Roheline tootmine ja uued suunad

Paljud suurettevõtted on aru saanud, et jätkusuutlikkus ja roheline tootmine on nende tegevuse jaoks hädavajalikud. H&Mi kollektsioon „Conscious” moodustab imepisikese osa kogu H&Mi tootmissüsteemist, kuid aitab kasvatada märgatavalt nende majanduslikku konkurentsivõimet, omistades nende tegevusele ökopositiivse kuvandi. Jätkusuutlikkus, roheline tootmine, orgaaniline puuvill ja looduses pildistatud reklaamfotod on kõigest kate H&Mi jätkusuutmatu tootmise varjamiseks. Tohutu kogus riideid, mida ettevõte toodab, tekitab pöördumatut kahju planeedile ja inimestele.

Moetööstuses võivad roheline, ökoloogiline, mahe ja alternatiivsed materjalid olla ostlemise jätkamise alibiks. Prantsuse psühhoanalüütik ja turundaja Clotaire Rapaille on võrrelnud ostmise ja ostlemise erinevust. Ostmist võiks mõista kui praktilist vajadust lahendada praktiline probleem (mu viimane T-särk kadus ära, ma pean uue särgi ostma), ostlemisel tegeleb inimene aga alateadlikult eneseväljenduse ja minapildi kujundamisega.[14] Ostlemine sarnaneb avastamise, uute kohtumiste ja üllatumisega, kuid needsamad tunded saatsid ka Euroopa koloniaalretki Aafrikasse 15.–19. sajandil, mil pandi paika see, mis riigid dikteerivad maailma kultuuri- ja geopoliitikat.

Ökoloogiline ostlemine moeväljal pakub mugavat alibit jätkusuutmatu T-särgi ostmiseks ja kinnitab tarbijale tema tegevuse hädavajalikkust.

Abipaketina konteinerisse pakitud T-särkide lademed, mis Mosambiiki sõidutatakse, ei kanna endaga saajate jaoks kaasas vabadust oma minapilti kujundada, nagu seda teevad ökoloogiline ostlemine ja kauplemine, vaid taasloovad ja kinnitavad jätkusuutlikkuse loosungi all sajanditepikkust alluvussuhet ja globaalse lõuna teisesust. Ökoloogiline ostlemine moeväljal pakub mugavat alibit jätkusuutmatu T-särgi ostmiseks ja kinnitab tarbijale tema tegevuse hädavajalikkust.

Kokkuvõte

T-särk ja selle levik kannavad ning on ajalooliselt kandnud emantsipatsiooni potentsiaali. T-särk võib aidata anda hääletule hääle ja valgustada olulisi ühiskondlikke valupunkte. Selles on siiani olemas tugev demokraatlik alge ja võime seda esile kutsuda. Sellest hoolimata ei ole suurem osa poliitilise sõnumiga või eetilist kuvandit loovatest T-särkidest seda kindlasti mitte (näiteks Kaljulaidi kantud pusa oli seda edukalt, ilmselt ainsana kõikide #muhoovi pusade seast minevikus ja tulevikus). Need ei erine paljus 19. sajandil ja sellele eelnenud perioodil Euroopas massiliselt levinud primitiivsetest kultuuriobjektidest. Tähendusest tühjaks toodetud T-särgid demonstreerivad kultuurilist, sotsiaalset, majanduslikku ja ökoloogilist domineerimist ning omastamist. Kaubastatud vastupanuliikumised ja jätkusuutlikkust kultiveeriv mood peavad mõtlema juba praegu tõsiselt sellele, mida lahinguväljale minnes ikkagi selga panna.

Sten Ojavee on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator, kelle peamine huvi on identiteedipoliitika, rõivaste roll, tähendus ja kasutusala tänapäeva ühiskonnas.

[1] 19. sajandi lõpus toimus meditsiiniteaduses murrang haiguste leviku mõistmisel. Sellega kaasnes laiulatuslik ühiskondliku tähelepanu pööramine isiklikule puhtusele ja bakterite levikule. Sel perioodil kasvas märgatavalt lihtsalt pestavate alussärkide (hilisem T-särk) kandmine. Charpy, M. 2014. How Things Shape Us. Material Culture and Identity in the Industrial Age. – Writing Material Culture History, lk 422.
[2] Intervjuu Katharine Hamnettiga: Mower, S. 2017. Katharine Hamnett, London’s Activist Fashion Warrior, Is Back With a Sustainable Buy-Now Collection. – Vogue, 01.09.
[3] Lõhestajast president ei saa olla trendilooja – või siis on tegu äraspidise trendiga. – Uued Uudised, 09.12.2019; Vooglaid, V. 2019. Dressipluusiga parlamendi ees käiv president häbistab Eesti Vabariiki. – Objektiiv, 30.04.
[4] Davis, F. 1992. Fashion, Culture and Identity, lk 161–162.
[5] Miljardärile Amancio Ortegale kuuluv Inditex on maailma suurim moekaubandusega tegelev ettevõte, mille alla kuuluvad sellised brändid nagu Zara, Pull&Bear, Massimo Dutti, Bershka, Stradivarius jne. T-särgid on selle ja väga paljude teiste kiir- ja kõrgmoe brändide suurim müüginumber.
[6] Võrdluseks võiks tuua, et Ülemiste järves on ligikaudu 24 triljonit liitrit vett, T-särke saaks Ülemiste järve veest valmistada viis aastat, siis oleksime põhimõtteliselt kuival.
[7] Andmed on võetud 12. oktoobril portaalist The World Counts.
[8] Warkentin, N. 2019. Slow fashion: How green is a T-Shirt from the discounter? – Sanvt Journal, 09.09.
[9] HUMANA Sustainability Report, 2013.
[10] Brooks, A. R. 2012. Inequality in the Transnational Second-hand Clothing Trade in Mozambique.
[11] Samas, lk 146–147.
[12] Samas, lk 179.
[13] Wadhams, N. 2010. Bad Charity? (All I Got Was This Lousy T-Shirt!) – Time, 12.05.
[14] Rapaille, C. 2007. The Culture code: An Ingenious Way To Understand Why People Around the World Live and Buy As They Do, lk 156–158.