Septembrikuine Tallinna arhitektuuribiennaal portreteeris sotsialismiaegse arhitektuuripärandi tänast ettevaatlikku nägu.

1

Biennaal on surematu tont, mis üle maailma kohalikke rahastusallikaid tühjaks imeb, korraldajatest viimase võtab ning tasuks kultuurilise kapitali maha jätab – söödaks ülejärgmisele aastale. Kunsti- ja arhitektuuribiennaalidega võib imesid korda saata, nende abil bränditakse linnasid ja terveid piirkondi, nihestatakse piire perifeeria ja keskuse vahel, kuid võib juhtuda, et tõmmatakse endile ka aplombikalt vesi peale. On tabavalt öeldud, et viimasel ajal liiguvad kunstibiennaalid olemuselt arhitektuuribiennaalide suunas ning viimased sarnanevad see-eest oma ehitud ehitamatusega visuaalkunstiga. Nii oli ka tänavuse kunstilembese Tallinna arhitektuuribiennaaliga (TAB), mistõttu arvustajad on heitnud sellele ette ruumiliste sekkumiste ning linnainstallatsioonide puudumist. Ei nõustu – keskkonna puust ja punaselt mõjutamine kipub pigem kehtestama ruumilisi ja sotsiaalseid stereotüüpe; installatsioonidel on komme jätta endast maha tähenduslik puuduolek.

Arhitekt Siiri Vallner: „TABi muljed on seekord lahutamatud ruumidest. Välisministeeriumi kilukarbisaal oli minu jaoks täiesti uus koht, mis täitus kuraatorinäituse avamisel pilgeni sära ja suminaga. Pärast seda oli tunne, nagu oleks käinud reisil mõnes palju suuremas, põnevamas ja intensiivsemas kohas kui Tallinn.” Foto: Tõnu Tunnel.

Arhitekt Siiri Vallner: „TABi muljed on seekord lahutamatud ruumidest. Välisministeeriumi kilukarbisaal oli minu jaoks täiesti uus koht, mis täitus kuraatorinäituse avamisel pilgeni sära ja suminaga. Pärast seda oli tunne, nagu oleks käinud reisil mõnes palju suuremas, põnevamas ja intensiivsemas kohas kui Tallinn.” Foto: Tõnu Tunnel.

2

Arhitektuurikeskuse (kui biennaali produtsendi) selekteeritud nakatavate arhitektide ja ruumimõtlejate b210 kuraatoripositsioon tabas aja pulssi, sõnastades selle, millega teadlikult või teadvustamata kõik inimesed, eriti aga erialainimesed, sellel ja ümberkaudsetel maalappidel tegelevad: taaskasutavad nõukogude ruumipärandit. Kuraatorikeel oli meeldivalt tungiv ja tuumakas, kõneleti küll kaalutlevast taaskasutamisest, kuid kõlama jäi suure tähega kasutamine, s.o kasvamine ehk idude ajamine.

3

Põlvkondlikul moel meenutas TAB mu pooleteiseaastase tütre und läbistavat lõkerdavat naeru – ja mõnikord nuttu. Pole ju võimalik mõista ega küsida, saati vastust saada, mis on teda lõbustavate tunnete ja elamuste asu- ja lähtekoht või mis mõnel teisel korral tema südant nöörib. Millelegi hääled ja grimassid siiski viitavad, olles tunnistuseks päeval kogetule. TABi kuraatoreid – ja tervet generatsiooni – ühendab nõukogude ajast kõnelemisel sarnane osutatava määratlematus: omal nahal ju ei tea, mis seal toimus, aga soov seda interpreteerida on vastupandamatu. Mängu- ja eksimisruum veenab erinevate versioonidega kombineerima. Teisalt, olles aastaid giidina töötanud, tunnen ennast tihti kalana vees keskajast kõneldes, kuid kui jutt läheb nõukogude ajale – ning kuulajate seas juhtub olema mõni nelja-viiekümnene –, muutun iga lause juures kramplikult kaalutlevaks. Piinlik on inimeste eludest ekslikult jutustada, olgu siis näiteks Lasnamäest positiivseid visioone ja ajalugusid luues, adumata sealseid agooniaid ja õnnehetki. Seetõttu jäi biennaali vältel õlule kahtlus: kas pole mitte ühele või teisele hoonele või küsimusele lähenetud liiga naiivselt või piisava aupaklikkuseta? Aga vaikida on veel piinlikum, olevat peab kõnetama! TABi iseloomustas kuraatorite ausus oma kogemuse pooliklikkuse suhtes, ent seejuures üks viljakas põlvkonnaülene mõtlemine, mis on iseäranis tubli seisukohavõtt ja saavutus.

Arhitektuuriajaloolane ja kuraator Ingrid Ruudi arhitektuuribüroo Dogma kuraatorinäituse tööst „Vabriku tagasitulek”: „Biennaali kõige staarim osaleja oli ka kõige kontseptuaalsem. Pier Vittorio Aureli näituseprojekt, mille tausta ja ideoloogiat ta sümpoosionil peetud loengul põhjalikult avas, taaskasutab mitte niivõrd nõukogude ruumipärandit, vaid sõjaeelse vasakpoolse modernismi ideestikku. Tema kriitika tänapäeva prekaarse töökorralduse ja eluviisi suhtes on peaaegu sama kirglik kui Le Corbusier’ omaaegne loosung „arhitektuur või revolutsioon”. Üsna samalaadselt pakub ta ka lahenduseks kloosterliku mooduli, 6 x 6 x 6 m ruumirakukese, mis on modifitseeritav kas eluks või tööks või nende kõige sagedasemaks 24/7 hübriidiks. Ühtmoodi värskendav oli nii Aureli vanakooli idealism söösta probleemide kallale puhtarhitektuursete vahenditega kui ka kriitika sotsiaalsete garantiideta tööjõu paratamatult askeetliku eluviisi estetiseerimise suhtes šiki minimalismina.” Illustratsioon: Dogma.

Arhitektuuriajaloolane ja kuraator Ingrid Ruudi arhitektuuribüroo Dogma kuraatorinäituse tööst „Vabriku tagasitulek”: „Biennaali kõige staarim osaleja oli ka kõige kontseptuaalsem. Pier Vittorio Aureli näituseprojekt, mille tausta ja ideoloogiat ta sümpoosionil peetud loengul põhjalikult avas, taaskasutab mitte niivõrd nõukogude ruumipärandit, vaid sõjaeelse vasakpoolse modernismi ideestikku. Tema kriitika tänapäeva prekaarse töökorralduse ja eluviisi suhtes on peaaegu sama kirglik kui Le Corbusier’ omaaegne loosung „arhitektuur või revolutsioon”. Üsna samalaadselt pakub ta ka lahenduseks kloosterliku mooduli, 6 x 6 x 6 m ruumirakukese, mis on modifitseeritav kas eluks või tööks või nende kõige sagedasemaks 24/7 hübriidiks. Ühtmoodi värskendav oli nii Aureli vanakooli idealism söösta probleemide kallale puhtarhitektuursete vahenditega kui ka kriitika sotsiaalsete garantiideta tööjõu paratamatult askeetliku eluviisi estetiseerimise suhtes šiki minimalismina.” Illustratsioon: Dogma.

4

Üldist hinnangulist kriitikat programmi kohta. Esiteks ei olnud festivali kavas kattuvusi – kiidusõnad filigraanse korralduse eest! Kuraatorinäitus oli suurepärane kunstinäitus. Sümpoosion oli meelierutav, kuid intellektuaalse sädeme õhus hoidmiseks tuleb rakendada jõulisemat ja haaravamat modereerimist, vajaduse korral sarmikalt ühelt meetodilt teisele ümber lülitudes. Koolide näitus oli igav, küllap seetõttu, et mul olid selle suhtes kõige suuremad ootused. Igavus on ikka ootustega seotud ning õieti tulebki pealtnäha igavatele ekspositsioonidele rohkem aega ning tähelepanu pühendada – mis paraku ei olnud seekord võimalik. Klubi asukoht, programm ja idee olid soojad ja heatahtlikud ning üpriski rahvusvaheline publik võttis need sõbralikult vastu. Kahju, et nii tehnilistel kui ruumikujunduslikel põhjustel hajusid või suisa sumbusid ettekanded rahvasumma suminasse. Eriti just väheste kogemustega esinejate puhul mõjus rambivalguse kõrval väliste faktoritega võitlemine eneseusule muserdavalt. Kõnelejatele ja südidele kuulajatele tuleb alati parimad võimalused luua! Tõsi küll, allakirjutanu ettekanne toimus hilisemal kellaajal, kui klubis oli rahvast vähem ning atmosfäär täiuslikult esitluskeskne. TABil linastunud filmid selekteeriti üksikasjalikult ning elavdasid kuulu järgi mitmeid asjakohaseid vestluseid. Visioonivõistluse tööd jäid siinkirjutajal nägemata, mistõttu jään ka kommentaari võlgu.

5

Kui otsida programmist puuduseid, siis üheks selliseks oli omaaegsete tegijate – ja kõige tavalisemate inimeste – vähene mobiliseerimine ning ka praeguse intellektuaalse ressursi alakasutamine. Nõukogude ajast põnevalt kirjutavaid uurijaid on ju palju, oleks meeldinud lugeda spetsiaalselt TABiks üllitatud tekstikogumikke. Meenutades ülemöödunud aastal Eesti monumentaalmaalide otsimist, mõtlen, milliseks hindamatuks abiks olid mulle muinsuskaitseameti 20. sajandi kaitsmise programmi raames kirjutatud eksperthinnangud. Kuigi nõukogudeaegsete monumentaalmaalide kohta käiv dokumentatsioon oli konarlik, siis teadmine, et olemasolev ruum on oma ala professionaalide kaardistatud ja kontekstualiseeritud, oli toetav ja omapoolsete tõlgenduste loomist soodustav. TAB saanuks olla teoreetiliste töörügajate suhtes aupaklikum, kuid see tähendanuks tõenäolisemalt ka konventsionaalsemaid vaimuvälgatusi.

6

Sisulisi tähelepanekuid. Taas on ennekõike ja juureliselt taga ja taamal, varuks ja tallel – kasutamiseks ehk kasvamiseks. Kas paljuski virtuaalsel ajal võiks taaskasutamise ja kasutamise vahele võrdusmärgi tõmmata? Kas kaasaajal on mõttekas ja ülepea võimalik teha vahet modernistlikul ja postmodernistlikul ruumil, sotsialistlikul ja mittesotsialistlikul? Kas vanamoodsate dihhotoomiate taaskasutamine, et mitte öelda tohterdamine, on üleüldse asjakohane? Kuidas mõelda nii, et sotsialistlik ja varakapitalistlik ruum oleksid meile samaks kohaks? Kas taas on pelgalt prefiks, millega esitleda enese eetilisi tegusid? Kui jah, siis mille nimel? Just filosoofilisest ja fundamentaalsest miks-küsimusest jäi biennaalil vajaka. Ljubljana Ülikooli arhitektuuriteaduskonna professor Petra Čeferin oli oma ettekandega sümpoosionil selles plaanis TABi ainus suur küsija ning kahtleja.

7

Taaskasutades nõukogudeaegset… või sotsialistlikku, nagu ingliskeelne vaste alapealkirjas kõlas. Tõepoolest hästi tabatud tõlge, mis kutsub küsima, kummal sõnal on eesti keele kõnelejate hulgas negatiivsem maik, milline neist on tunnetuslikult ebameeldivam paik? Näikse, et ruumipärandi taaskasutamist analüüsiv biennaal verbaliseeris ühiskonna kollektiivsed hirmud. Arhitektuuribiennaal kui võimalus sublimatsiooniks? Viimasega seoses üllatas ja kohutas TABi möödaminek mägedega seonduvast valusast rahvusküsimusest. Kuulsin mõni aeg tagasi, kuidas üks Kalamaja elanik avaldas kahetsust, et Salme tänava lõppu pisikesi karpmaju ehitatakse. Põhjuseks ei olnud mitte viimaste miljöö ignoreerimine, vaid see, et karbid toovad sinna venelasi elama. Ühesõnaga, kodukootud võõrahirm on loonud olukorra, kus arhitektuur teeb inimese ja rahvuse – ning vastupidi. Sellest tuleb rääkida.

Arhitekt ja arhitektuuriajakirja Project Baltia peatoimetaja Vladimir Frolov: „Teistkordse biennaali teema sobib väga hästi arvukate hiljuti toimunud sündmuste ja ilmunud publikatsioonidega, näiteks käsitleti teemat muu hulgas just Viini arhitektuurikeskuses näitusega „Nõukogude modernism 1955–1991”. On selge, et kõik need sotsialismimaailma jäänukite ümbermõtestamise katsed on ajendatud ihast neid tänase päeva kontekstis kuidagi välja vabandada. Teisalt võib olla tegemist märgiga sellest, kuidas miski, mis peaks juba ammu maakeralt kadunud olema, eksisteerib siiski mingis uues, maskeeritud vormis. Tahaksin tuua kuraatorinäituse tööde hulgast ühe kriitilise tõlgenduse näitena esile Salto arhitektuuribüroo projekti „Floorshow”, mis lisab Lillepaviljoni põranda alla vastandmahu, taaselustades sellega ühe modernistliku arhitektuuri motiividest ehk negatiivse vormi otsingu. Projekt klapib hästi minu ja Aleksei Levtšuki tööga „Superkonsool” selsamal näitusel, millega pakkusime välja midagi modernismi põhimõtetele hoopis vastandlikku, nimelt gravitatsiooni eiramise.” Foto: Tõnu Tunnel.

Arhitekt ja arhitektuuriajakirja Project Baltia peatoimetaja Vladimir Frolov: „Teistkordse biennaali teema sobib väga hästi arvukate hiljuti toimunud sündmuste ja ilmunud publikatsioonidega, näiteks käsitleti teemat muu hulgas just Viini arhitektuurikeskuses näitusega „Nõukogude modernism 1955–1991”. On selge, et kõik need sotsialismimaailma jäänukite ümbermõtestamise katsed on ajendatud ihast neid tänase päeva kontekstis kuidagi välja vabandada. Teisalt võib olla tegemist märgiga sellest, kuidas miski, mis peaks juba ammu maakeralt kadunud olema, eksisteerib siiski mingis uues, maskeeritud vormis. Tahaksin tuua kuraatorinäituse tööde hulgast ühe kriitilise tõlgenduse näitena esile Salto arhitektuuribüroo projekti „Floorshow”, mis lisab Lillepaviljoni põranda alla vastandmahu, taaselustades sellega ühe modernistliku arhitektuuri motiividest ehk negatiivse vormi otsingu. Projekt klapib hästi minu ja Aleksei Levtšuki tööga „Superkonsool” selsamal näitusel, millega pakkusime välja midagi modernismi põhimõtetele hoopis vastandlikku, nimelt gravitatsiooni eiramise.” Foto: Tõnu Tunnel.

8

Linnaekskursioonil läbi kuraatorinäituse ehitiste jäi erutavalt kõlama linnalaborandi Keiti Kljavini tähelepanek, et suured korteriühistud vajavad võimekaid juhte, kes oleksid kodus nii seadusandlikes kui ehitustehnilistes küsimustes, kes oleksid osavad suhtlejad ning lepitajad, kes oskaksid lahendada nii parkimisküsimusi kui suunata inimesi autode asemel ratastele, kes oleksid tuttavad sarnaste probleemidega nii teistes korteriühistutes kui mujal maailmas. Paneelelamute korteriühistud vajavad multifunktsionaalseid spetsialiste, kes ei seisaks ainult oma ühistu huvide eest, vaid tunneksid vastutust ka tänava, linnaosa, linna ning kogu keskkonna ees. See Villem Tomiste välja pakutud tänavate linnapeale sarnanev ühistu poolt ülalpeetav täiskohaga amet tundub olevat perspektiivikas väljakutse paljudele töötutele kuldsete kätega multitask’ijatele.

9

Lõpetuseks: kuidas teha nii, et meie praegune arhitektuurikultuur ei kukuks välja veidrusena, mida hiljem – justkui kurioosumina ja seetõttu reservatsioonidega – taaskasutada? Kuidas teha nii, et linnaruumi igapäevane taasloomine oleks avatud?

Tallinn, Estonia pst
1. oktoober 2013