„⬤⬤” minimalistliku sündi-ambient’i kõlad on klaarid, ent samas tulvil bladerunnerlikku eleegilisust.

Avapala „720-300” tekitab tunde tasapisi kuskil tilgutite all ärkamisest, aga selles on rohkem elusoleku konstateerimist kui posttraumaatilist masendust. Kehamasin töötab ja kui esiti on teadvuses mingi lausa ürgaegne okeaaniline avarus, hakkavad „Mentalis” siiski ka neuronid sebima.

Aga kuskil on ometi glitch, plaati pöörates virvendab „123456” kui kiirkeritav „Miami Vice’i” videokassett, kus pole enam aru saada, kas sama kaader on luupima jäänud või on tavatempos märkamatud kordused nüüd nii ligistikku üksteise otsas.

Ja albumi finaalis „Viimsepäeva valss” aimub ühelt poolt kadunud Mark Fisheri nukrust („pidu”, üks teatav ühiselt omaks võetud inimpüüdluste mäng on läbi), teisalt naiivset kosmilist pääsemislootust, kuhugi teise reaalsusse või olemisvormi (tilgutite alla?) ärkamise võimalust.

Kuula albumit Bandcampist.