Eesti uimastipoliitika aktivistid on võidelnud juba pikemat aega ravikanepit puudutava seadusandluse lihtsustamise eest. Oktoobris avalikustatav uuring märgib selles protsessis üht suurt verstaposti – esimest korda kaardistatakse, kes ja miks pruugivad meditsiinilistel eesmärkidel Eestis kanepit.

Kanepi kasutamine erinevate krooniliste vaevuste leevendamiseks on kütnud viimastel aastatel kirgi mitmetes riikides, kaasa arvatud Eestis. Ehkki kannabinoidide meditsiinilise kasutamise teaduspõhisus on paljude näidustuste puhul nõrk või puudub täielikult, annab põgus pilk Rahvusvahelise Narkootikumide Kontrolli Komitee (INCB) avaldatud andmetele mõista, et kanepi ja kannabinoidide meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel kasutamine on järsult tõusev trend.

Kanada, Iisrael, Saksamaa, Itaalia ja mitmed teised arenenud lääneriigid on esitanud 2016. aastal taotluse oluliselt suuremate kanepikoguste kasvatamiseks ja/või importimiseks kui varem. Näiteks Kanada taotles 2010. aastal luba 6500 kg kanepi kasvatamiseks, mis on tõusnud 2016. aastaks koguni 55 546 kiloni. Selline muutus peegeldab ilmselt nii suurenenud patsientide hulka kui ka hiljutisi arenguid kohalikus seadusandluses, mis ravikanepitööstuse põranda alt välja tõid. Samamoodi võeti Saksamaal tänavu vastu regulatsioonid, mis võimaldavad tunduvalt suuremale hulgale patsientidest lihtsamat ligipääsu kanepile.

Kuigi Eesti Vabariigis on kannabinoidravi de iure võimaldatud juba aastast 2005, on vastava pika bürokraatliku kadalipu läbinud ja ametliku loa kannabinoide sisaldava ravimi kasutamiseks saanud kogu selle aja jooksul vaid üks patsient. Ametlik teekond hõlmab raviarsti põhjendusega taotlust, mille peab rahuldama vastava valdkonna erialakomisjon, mille sotsiaalministeerium eraldi iga juhtumi jaoks kokku kutsub. Positiivse vastuse korral käivitub Ravimiameti, apteekide ja maaletoojate omavaheline teadmata pikkusega kooskõlastusprotsess müügiloata narkootilise ravimi importimiseks. Hoolimata sellest on ka Eesti Ravimiamet ennustanud ravikanepi tarvitamise märgatavat kasvu – Eesti INCBle esitatud prognoosinumbriks oli veel 2010. aastal 2 grammi, 2016. aastal aga koguni 6,5 kg kanepit. Vaatamata ootustele pole aga Ravimiameti sõnul taotlusi kanepi või kannabinoidravimite kasutamiseks sel aastal esitatud ega rahuldatud. Sellest hoolimata leidub meil hulgaliselt patsiente, kes ei ole ühel või teisel põhjusel ametlikku luba saanud ning kasutavad kanepit vaevuste leevendamiseks omavoliliselt. Kuna varasemad andmed selliste patsientide kohta puuduvad, korraldas MTÜ Ravikanep tänavu kevadel veebipõhise küsitlusuuringu, mille eesmärk oli kinnitada kanepi või kannabinoidide meditsiinilistel eesmärkidel tarvitajate olemasolu Eestis ning neid põgusalt iseloomustada.

Lühidalt uuringu tulemusi kokku võttes võib väita, et Eestis on isealgatusliku ja ka arsti soovitusel või retseptiga kannabinoidravi kasutamine üllatavalt levinud. Kokku vastas anonüümsele küsimustikule 443 inimest, kellest enamik olid mehed. Ehkki uuringule vastajaid oli oodatust rohkem, tuleb tõdeda, et vaid 36% neist olid ametliku diagnoosiga patsiendid. Ülejäänud vastajad olid kas eelnevalt diagnoositud ja tervenenud patsiendid või kanepi rekreatiivtarvitajad, kes vahel sellega ka mõnd kergemat vaevust leevendavad. Kuigi üldiselt oli keskmine vastaja suhteliselt noor inimene, ilmnes selge erinevus diagnoosiga ja diagnoosimata patsientide vahel – diagnoosiga mees- ja naispatsiendid olid keskmiselt vastavalt neli ja kuus aastat vanemad kui diagnoosimata sookaaslased. Koguni 340 vastajat tegelesid kannabinoidraviga täiesti isealgatuslikult ja arstiga konsulteerimata, 80 vastaja raviarst oli teadlik nende kanepitarvitamisest, kuid ei olnud seda otseselt heaks kiitnud või soovitanud, ning 23 vastajat omasid kanepi või kannabinoide sisaldava ravimi retsepti ja/või arsti soovitust. Meile laekunud lugude ja Ravimiameti väidete põhjal võib eeldada, et enamik ametliku loaga patsientidest on pidanud pöörduma retsepti saamiseks välismaa arstide poole.

Kuigi Eesti Vabariigis on kannabinoidravi de iure võimaldatud juba aastast 2005, on vastava pika bürokraatliku kadalipu läbinud ja ametliku loa kannabinoide sisaldava ravimi kasutamiseks saanud kogu selle aja jooksul vaid üks patsient.

Üheks kõige murettekitavamaks asjaoluks, mis antud uurimusest välja koorus, on patsientide hirm arutada oma raviarstiga kannabinoidravi võimalusi ja ohte. Arstiga kannabinoidravi arutamisest hoidusid paljud kartuses, et neid võidakse tembeldada narkomaaniks. Peljati edasiste suhete ja ravi kvaliteedi halvenemist. Samuti nendivad mõned vastajad, et isegi kui nemad olid küsimuse tõstatanud, ei soovinud arst teemat üleüldse arutada. Muu hulgas kurdeti ka selle üle, et arstidel puudub vähimgi arusaam inimese endokannabinoidsüsteemist, rääkimata kannabinoidravi rakendamise võimalikkusest konkreetse patsiendi diagnoosi puhul – probleem, mille lahendamisega peaksid ilmtingimata tegelema nii meditsiiniharidusasutused kui ka erialaametkonnad.

Patsientide ja arstide vahelises kommunikatsioonis ilmnes veel üks murekoht – arstide puudulik teadlikkus kannabinoidravi puudutavast seadusandlusest. Näiteks kurtsid mõned vastajad, et kannabinoidravi küsimuse tõstatamise peale väitis arst, et see polevat Eestis üleüldse võimalik või et temal polevat selliseid volitusi ja Eestis „sellise asjaga” ei tegeleta. Kummalisel kombel kardavad arstid ka meedia liigset tähelepanu, kolleegide halvakspanu ning koguni litsentsi kaotamist.

Kanepist leevendust otsivate inimeste diagnoosidest, mida loetleti kokku mitukümmend, kerkivad esile hulgiskleroos, migreenid, ärevushäired, Crohni tõbi, kliiniline unetus, depressioon, selgroovigastused ja -haigused, reumatoidartriit. Samuti on valimis nii mitmesuguste vähkkasvajate kui ka posttraumaatilise stressihäire, ADHD, Tourette’i ja Aspergeri sündroomiga patsiente. Ehkki kannabinoidravi tõenduspõhisus ja tõhusus on saanud veenva kinnituse vaid mõne vaevuse ravis, näiteks hulgiskleroosist tingitud lihasspasmide, vähkkasvajate keemiaravist tuleneva oksendamise, iivelduse ja kaalukaotuse ning erinevate valusündroomide leevendamisel, kattuvad eespool loetletud diagnoosid suuresti mõnes teises riigis piiritletud kannabinoidravi näidustustega.

Esitasime küsimusi ka raviotstarbelisele kasutusele eelnenud kanepikogemuse kohta. Tuli välja, et 18% vastanutest puudus enne meditsiinilistel eesmärkidel tarvitamise alustamist igasugune varasem kanepitarvitamise kogemus. Seevastu 48% oli kanepiga üsna tuttav ja oli tarvitanud seda rohkem kui 25 korda. Selgus ka, et lisaks meditsiinilistele eesmärkidele tarvitab kanepit ka lõõgastumiseks koguni 91% kõigist vastanutest.

Antud uuring, milles palusime lisaks mainitud punktidele vastata küsimustele ka näiteks manustamisviiside, soovimatute kõrvalmõjude ja kanepi hankimise kanalite kohta, on esimene omataoline Eestis. Täies mahus avaldatakse selle tulemused tänavu sügisel ilmuva ravikanepiraporti raames, mis annab muu hulgas ülevaate endokannabinoidsüsteemist, kaardistab kannabinoidravi teaduspõhisust, tutvustab ravikanepi reguleerimise võimalusi, mida on rakendatud mujal maailmas, ning teeb ettepanekuid olukorra muutmiseks kodumaal.