Vanemate poolt pealesunnitud abielu, lapsed, varielu homoseksuaalina, tagakiusamine kodumaal, põgenemine Eestisse, esialgsed kohanemisraskused, kohaliku tadžiki kogukonna halvakspanu, töö, eesti keele omandamine – kaks keerulise elusaatusega tadžiki meest on leidnud kuuluvus- ja kodutunde Eestist.

Ehkki Eesti avalikus ruumis toimuvat diskussiooni jälgides jääb mulje, et Eesti ei ole vähemuste suhtes kõige sõbralikum paik, on meie riik siiski otsustanud vastu võtta mõned LGBT taustaga pagulased. Kaks geipagulast, kelle suhtes Eesti riik langetas positiivse otsuse, on pärit Kesk-Aasiast, Tadžikistanist. Tadžikistan on üks väiksemaid Kesk-Aasia riike, ent ometigi elab seal üle 9 miljoni inimese ning eri allikate andmetel on neist 95-98% moslemid.

Selle artikli peategelasteks on Farrukh ja Morad (õiged nimed on toimetusele teada), kes ongi pärit Tadžikistanist. Nad olid lahkelt nõus jagama oma lugu tingimusel, et jäävad anonüümseks. Teadagi, Eesti on väike.

Farrukh on 43-aastane, kahe kõrgharidusega ja nüüd juba Eesti kodanik. Morad on 29-aastane ning omab kogemust teenindus- ja toitlustusvaldkonnas, praegu on tal veel lühiajaline elamis-ja töötamisluba. Mõlemad on olnud abielus ja mõlemal on ka laps.

Põgenemine tagakiusamise eest

Kuigi Farrukh elab Eestis juba 10 aastat ja Morad vaid kaks, siis nende lood on väga sarnased. Nimelt mõlemad mehed pidid põgenema oma kodumaalt, sest nende tuttavad, sh isegi kõige lähedasemad sugulased, ei suutnud neid aktsepteerida sellistena, nagu nad on. Farrukh õppis ja elas varasemalt Moskvas, samuti osales ta Eestis kursustel, mille kaudu sai ajutise viisa. Ta esialgseks sooviks oli taotleda asüüli Rootsis, mida ta ka tegi, kuid Dublini konventsiooni alusel suunas Rootsi mehe Eestisse tagasi (Dublini konventsioon sätestab, et pagulane võib varjupaigataotluse esitada vaid ühes riigis – esimeses Euroopa Liidu liikmesriigis, kuhu ta saabub või kus ta juba on viisat taotlenud. Seda lepet peavad järgima kõik riigid, kes on EL-s või selle leppe osalised).

Moradil oli Eestisse tulek natuke lihtsam: ta saabus Tallinnasse turistiviisaga Leningradi oblasti väikesest linnast, kus elas kolm aastat. Juba teisel päeval Tallinnas läks ta politseisse ning andis asüüli taotlemiseks avalduse sisse. Nii Moradi kui ka Farrukhi elukäik oli kulgenud mööda sarnast rada: nende mittetraditsiooniline orientatsioon tuli välja ning nad ei saanud enam oma kodukohas rahulikult edasi elada. Seetõttu olid mõlemad sunnitud ära sõitma ning LGBT tagakiusamise alusel asüüli taotlema.

Tadžikistanis registreeritakse kõik kinnipüütud mittetraditsioonilise orientatsiooniga inimesed politsei „prostitutsiooniüksuses”.

Meeste endi sõnul on Tadžikistanis varjatud homoseksuaalsus vägagi levinud nähtus – mehed on tihti sunnitud ühiskonna survel abielluma nende vanemate poolt valitud naisega. Tavaliselt naisel ega vanematel pole aimugi, mis tegelikult toimub. Enamikel juhtudel on see hästi varjatud saladus, sest selle väljatulekul puruneks kõik – pere, sugulased, sõbrad ütleksid neist lahti, töö leidmine oleks peaaegu võimatu ning kaasneks ka jälgimine politsei poolt. Kõik kinnipüütud mittetraditsioonilise orientatsiooniga inimesed registreeritakse politsei „prostitutsiooniüksuses“. Kõige hullem on aga kaasnev häbi ja põlgus kogu ühiskonna poolt. Islami usk ei toeta Euroopas levinud liberaalseid ja paljude meie jaoks juba normaalseid arusaamu. Kesk-Aasias loetakse homoseksuaalsust haiguseks, osades riikides nagu näiteks Turkmenistanis ja Usbekistanis on see kriminaalselt karistatav ning Iraanis ja Afganistanis võidakse rakendada isegi surmanuhtlust.

Märkimisväärne on sealjuures asjaolu, et olles religioossetel põhjustel pagendatud, peavad nii Morad kui ka Farrukh end ise moslemiteks ja eriti Farrukhil on kahju, et ta ei saa olla kohaliku islami koguduse liige. Samuti ei laabunud suhtlus siinsete tadžikkidega, kellel oli raske aru saada, miks kaks täiskasvanud meest elavad koos. Siinkohal tasub mainida, et mehed ei ole elukaaslased, vaid sõbrad, keda viis kokku sarnane saatus ja kes on teineteist viimaste aastate jooksul toetanud, sest keegi teine seda ei teinud.

Tööelu ja kohanemine

Mõlemad on Eesti eluga väga rahul, kuigi Farrukhi jaoks oli kohanemisperiood raskem ja pikaldasem. Ta saabus siia üksi ning keegi teda selles ei toetanud. Keelekursuseid ei olnud pakkuda, sest ta elas kauges pagulaskeskuses Ida-Virumaa Illukal, kus polnud õpetajaid võtta ning kuigi talle anti elamis-ja tööluba, ei võtnud keegi meest tööle eesti keele oskuse puudumise tõttu. Nii sai aasta otsa elatud, ainuke tugi oli moraalne, mis tuli kohaliku MTÜ poolt saadetud tugiisikutelt. Farrukh püüdis meeleheitlikult neilt infot saada ja kontakte luua. Hiljem tekkis tal Tartus kontakt Balti Uuringute Instituudiga, mille eesotsas oli Kristina Kallas. Kallas tegi Farrukhiga pagulasteemadel intervjuu ning otsustas teda aidata, sest mees näitas end heast küljest ja oli ise aktiivne. Kallas vedas tol hetkel ka Eesti Pagulasabi ja nii alustaski Farrukh oma esimest tööd sealsamas projektijuhina, olles tõlgina abiks Iraani, Afganistani ja Tadžiki pagulastele. Kümne aasta jooksul on Farrukhi tööelu olnud küllaltki kirev ning läbi proovitud on erinevaid ameteid: monteerija elektroonikatööstuses, müüja, abipagar, asendusõpetaja põhikoolis, teenindaja vanalinna restoranis. Praegu on ta ühe suure toidupoeketi infoletitöötaja.

Siiamaani meenutab Farrukh hea sõnaga seda, kuidas ta omal ajal sai tagasisidet justiitsministeeriumist: „Olin isegi vaikselt uhke, et justiitsministeeriumi kantsler isiklikult vastas minu kirjadele, mida mitu aastat kirjutasin. Tundsin end osana sellest ühiskonnast.”

Kuna Farrukh oli kunagi tööotsijana olnud ise sarnases keerulises olukorras, siis aitas ta Moradil Tallinna vanalinna söögikohti läbi käia, et tööd leida. Olles ise juba eesti keele kõneleja ja Eesti kodanik, aitas ta tõlkida ning küsida õigeid küsimusi. Lõppkokkuvõttes leidis Morad kuu ajaga endale ühes suures vanalinna restoranis töö abikokana, hiljem sai kokaks ja nüüd kahe aasta möödudes töötab vahetusevanemana, mille jaoks sooritas ka eksami.

Praeguseks on meie noorem kangelane juba ühed eesti keele kursused läbinud ja tahab veel juurde õppida. Arvestades, kui korralikult sai Morad Venemaal vene keele selgeks, ei kohku ta tagasi ka eesti keele ees. Moradi unistus on avada oma isiklik aasiapärane restoran. „Meeldib, et Eestis on ohutu ja siin valitseb demokraatia. Sa võid olla sina ise ning elada täisväärtuslikult oma elu,” tõdeb ta.

Kõik teed viivad Eestisse

Kuigi Farrukhil ei õnnestunud hoida kontakti oma perekonnaga, siis Moradi naine koos väikese lapsega kolisid hiljuti Eestisse. Morad rääkis väga tulihingeliselt pereväärtustest, mis on moslemitel kõrges hinnas. See on tihti ka üks põhjustest, miks mehed ei saa jätta oma perekondi, isegi kui nad tunnevad, et elavad võõrast elu – nad siiski vastutavad oma pere eest, nii naise kui ka laste. Kainestav võrdlus Eestiga, kus 2018. aastal oli üle 9000 elatisvõlgniku. Kuidas aga Moradi ja tema naise elu edasi laabub, ei tea tema ise veel ka. Ta lihtsalt tahab nende jaoks olemas olla ja loodab, et abikaasa suudab aktsepteerida tema elustiili. Siinset elukvaliteeti ei anna võrreldagi Tadžikistani väikese küla eluga, kust mõlemad pärit on.

Ei saanud ka küsimata jätta, kuidas meie kaaskodanikud on neid vastu võtnud. Erilist kiusamist mehed pole kohanud, aga tunnevad, et seoses uue valitsuse tulekuga on LGBT kogukonnale hakatud rohkem negatiivset tähelepanu pöörama. Kahel sõbral on kombeks oma isiklikku elu varjata, et probleeme vältida. Sellest on saanud juba kaitsereaktsioon. Mõlemil on ka kohutavaid lugusid varnast võtta, alustades sellest, kuidas neile Venemaal olles nuga kõrile pandi ja „gei-lõksu” püüti, rääkimata alandustest ja solvangutest, milledest paljud on tulnud nende enda rahva poolt (tadžiki immigrandid Venemaal).

Kui rääkida „gei-lõksust” – see on levinud terroriseerimisvahend endistes Nõukogude Liidu riikides, kus kas endised vangid või tugevate uskumustega religioossed fanaatikud võtavad endale missiooniks ühiskonda n-ö puhastada. Selle jaoks tehakse tutvumis- ja suhtlusportaalidesse võltskonto, kus jahtijatest heteromehed tutvuvad homoseksuaalsete meestega. Sealt edasi kutsutakse kohtingule, kus siis juba läheb näitemäng edasi. Kui ohver end vabalt tunneb ja veel midagi halba kahtlustada ei oska, rünnatakse teda, võidakse ka piinata, peksta või politsei kohale kutsuda, kes vaikimise eest nõuab altkäemaksu (u 5000 dollarit, summad varieeruvad). Halvimal juhul võivad jahtijad ohvri autoga metsa viia ning ära tappa, mida on samuti juhtunud. Raske on kuulata neid lugusid, sest keegi neist inimestest pole seadnud endale eesmärgiks midagi halba korda saata, vaid lihtsalt leida endale õnne, kas või üürikeseks ajaks. Selle hind aga võib olla lõpuks väga kõrge. Samuti meenutati vihaseid ütlemisi ja pilke kohalikelt vene geidelt, kes suhtusid põlglikult meie peategelaste rahvusesse ja nende migreerumisse Eestisse.

Siinkohal on siiralt hea meel mõlema mehe üle, et neist on saanud täisväärtuslikud elanikud meie väikeses riigis, kes annavad samuti oma panuse. 2019. alguses Sotsiaalministeeriumi ajaveebis ilmunud artiklis seisab, et prognooside kohaselt väheneb aastaks 2025 Eesti tööealine elanikkond 51 000 inimese võrra. Selleks et parandada tööturu toimimist ning suurendada tööhõivet, tuleb ministeeriumi hinnangul kaasata tööturule senisest enam vanemaealisi ja mitte-eestlasi ning rakendada Euroopa parimaid tööhõive praktikaid. Tuleb tõdeda, et olenemata inimese nahavärvist, rahvusest ja seksuaalsest orientatsioonist – kui ta toimib meie ühiskonnas käivitava jõuna ning armastab oma elu valitud riigis, ei tohiks kohalikel inimestel põhjust olla sallimatuseks. Nagu Farrukh rahulolevalt naeratades sõnaski: „Kui ma reisin kuskil ringi, võrdlen teisi riike Eestiga ning alati on sama järeldus: siin on parem. Kõik teed viivad Eestisse.”

Maria Kottsova on Tallinna Ülikooli kolmanda kursuse ajakirjandustudeng.