Olgu kohe alguses öeldud, et teksti tegelik teravik ei ole teps mitte suunatud mu kalli kodulinna vastu. Tartut on kasutatud ainult näitena. Kordan selle punkti hiljem üle.

Igatahes on Tartu kohaliku võimu üks suuremaid kirgi peletamine. 2013. aaasta suve alguses keskenduti Rüütli tänaval napsutavate kodanike peletamisele, valmistati ette seaduseelnõusid ja puha. Samuti on linnast peletatud jõge, ühest majast selle elanikke jne. Jõgi on alles, majas elatakse. Mis puudutab joodikuid (ja kodanikke, kes mõnikord võtavad üldises melus pisikese napsi), siis 2014 oli üleriiklik avalikult joomise aasta ning sügisel ilmus ajakirjanduses teade, et Tartusse see komme lisaprobleeme ei tekitanud. Hea seegi – probleeme jätkub meil niigi.

Kuna jõgi, skvottijad ja sotsialiseerujad osutusid liiga tugevateks vastasteks, siis võeti nõuks peletada linnast linnud, täpsemalt hakid ja varesed. Nende eemaletõrjumiseks on ju iseenesest üpris hea põhjus – kui neid on väga palju, siis peletavad nemad omakorda laululinde. Söövad laululinnud välja (ja eks neid põhjuseid ole veel). Paraku kasutatakse mustade lindude minemakihutamiseks 2014. aastal kesklinna paigutatud kõlareid, kust kostab nende liigikaaslaste hädakisa. See ei ole õigustatud abinõu. Ehk lennuväljal, aga mitte linnas. Selgitan.

Kui ma juhtun kuulma inimlapse nuttu, siis mina küll ei suuda kohe kindlaks teha, kas ehk ei kuulu tema vanemad juhtumisi mõnda minust erinevasse inimgruppi. See ei huvitagi mind. See laps võib olla koguni lätlane, mul on temast ikka kahju. Tahaks lõpetada selle ebaloomuliku, piinava olukorra. Tahaks aidata. Tõesti, mind ei huvita, kui ta ka on võõras, ma tahaks aidata. Inimese sisse on ehitatud selline evolutsiooniliselt oluline masin, mis reageerib nutule, appikarjetele ja meeleheitekisale sooviga aidata. See ei kehti ainult laste ja omade kohta. Ka võõraste täiskasvanute kisa tekitab soovi aidata või (lootusetus olukorras) jõuetut meeleheidet.

Muidugi on neid, kes leiavad, et pole ühtki põhjust tunda kaasa võõrale valule. Oma nahk on kõige ligem! Üldjuhul lähevad sellised inimesed teise tormiga üksinda põhja. Kui nad ka osutuvad edukaiks – ühiskonnale tervikuna on nende tegevus harva kasulik.

Kui me nüüd pöördume eelmise näite juurde tagasi, siis liigist, kes peab sobivaks kümmelda teise liigi (võõraste) surijate karjeis, pole ühtki põhjust paremini arvata. Rumalad ja südametud. Valu on liigiülene. Hädakisa on hädakisa – kostku see siis kõige õigema tartlase suust või sootuks linnu nokast. Kõik, kes on juhtunud linnas seda põrgulikku kisa kuulma, on minuga siiani sama meelt olnud. Usun ja loodan: minul ei ole head tuttavat, kes leiaks, et on igati mõnus jalutada seal, kus teised massiliselt ja piinarikkalt surevad.

Tõenäoliselt pole linnupeletid vähendanud linnas jalutavate inimeste hulka. Häbi meile. Ehk ei suuda me sedasi isegi turiste eemal hoida, aga võib-olla suudame ka. Tasub igatahes proovida. Mingi protsendi peletame kindlasti ära. Vähese kõhklusega, raasike liialdades võib öelda, et Tartu jälestab veidigi tundlikumat inimest. Ehkki see ilmselt päris nii ei ole, siis miks teeb see linn kõik endast sõltuva, et niisugust muljet jätta? Võtke kasvõi Raekoja kellamäng. Kuulge, see asi on teil häälest ära. See on nii kohutavalt häälest ära, et teeb haiget. Muidugi ei võrdle ma seda kisendavat ebameeldivust tõelise piinaga, mis kostab lindude surmakarjetest. See kellamäng on lihtsalt märgiline, näidates tundetust teise olendi kannatuste suhtes. Uskuge mind, kõik inimesed, kel juhtub olema kasvõi kübeke muusikalist kuulmist, piinlevad seda kellamängu kuuldes. Seda võib ehk võrrelda füüsilise maailma parameetreid hästitajuva inimese kannatusega, kui too juhtub ilmsi kokku võimatu objektiga. Eriti märgiliseks muudab selle asjaolu, et niisugune asi paisatakse laiali Raekoja tornist.

Meie igilõhenevas ühiskonnas võib tõmmata ühe lihtsa eristuse – on olemas inimesed, kes tajuvad teiste olendite valu, ja teised, kes lihtsalt saavad info, et omadel ei ole piisavalt hüvesid. See on väga otsustav eristus, selle meeleskandmine on oluline vaatamata faktile, et jäägitult ühele või teisele poole seda joont positsioneeruvad vaid üksikud. Suutlikkus saada pihta teiste valuga aitab palju valu ära hoida. Eriti selgelt kehtib see võimu puhul. Kui teie valitsejal on selles küsimuses paks nahk, siis olete te plindris. Empaatiavõimetud inimesed on parimal juhul võimelised järgima reegleid, aga Konfutsius ei ütle nende kohta kunagi vennalik-pojalik.

Veel hullem – nad levitavad oma tuimust üle maailma. Linnupeletid on hea näide lubamatust lahendusest. Heakene küll, need pandi püsti enne pesitsusaega. Olgu, linnud ei pidanud seda jama pikalt kuulama, nad lendasid mujale, tegid oma pesad mujale. Aga inimesed? Peamine küsimus ongi selles, mida teeb võõra valu ignoreerimaõppimine inimesega. See, erinevalt paljudest kaasasündinud omadustest, on kahtlemata õpitav. See on oskus. Linnas, mis peab heaks mõtteks täita avalik ruum surijate kisaga, ei maksa väga imestada, kui kaastunne, abivalmidus ja empaatiavõime hakkavad käitumisnormidest taanduma. Inimesed kõnnivad selles põrgu eeskojas ning kordavad endale, et esiteks need linnud ei sure siin ja praegu, see ainult tundub nii ja teiseks on need kõigest linnud. Iga sekundiga, mis need inimesed nii mõtlevad, muutuvad nad vähem inimeseks ja teevad endale korvamatut kahju. Nad sisendavad endale, et ei aita kunagi mitte ühtegi hädalist. Linn harjutab oma kodanikke selle mõttega, istutab sellise käitumisviisi meie sügavustesse.

Loodan, et mitte kellelgi ei ole raske meenutada, mida on ajaloos kaasa toonud suhtumine egiidi all „eesmärk pühitseb abinõu”. Julgen väita, et ehkki paralleel on võigas, on see kahjuks ka õigustatud.

Kordan, jutt ei ole tegelikult Tartust. Tartu on ainult käepärane näide. Jutt on sellest nähtamatust piirist, mille suhtes me saame ise pooli valida.