Mudlum tekkis me kirjanduspilti kuidagi äkitselt, alguses pisut servapidi ja kobamisi, mittekonventsionaalselt, ZA/UMi kaudu. Selleks et Mudlumi kui nähtuse ja Made kui inimesega pisut paremini tuttavaks saada, uurisime ja urgitsesime pisut tema vaadete kohta kirjandusele, kriitikale, elule endale.

Mudlumi puhul on raske hinnata, millal lõppes blogimine ja algas kirjandus – nagu see muidugi ülepea võimalik oleks või peakski olema, küsimus on ju meediumis. Raamatul on kaaned, blogil ja veebiajakirjal ei ole – see on vähemasti üks kindel erinevus. Ja kaante vahel on Mudlumil juba kaks raamatut – eelmisel aastal ilmus jutukogu „Tõsine inimene” ja nüüd üsna äsja jutustus „Ilus Elviira”.

Soovisin Mudlumiga tegelikult juba varem seda intervjuud teha, lausa suvest saati, ega Mudlum alguses väga ei tahtnud, ütles umbes midagi sellist, et talle ei meeldi intervjuusid anda, aga ma ei jätnud jonni, ja nüüd mil ilmus uus raamat, oli ju veelgi rohkem põhjust kokku saada ja kirjandusest rääkida. Käisin Mudlumil külas, võtsin ette pika teekonna Tallinnasse ja Balti jaamast veel edasi Pääskülla, Põhja-Eestis polnud veel kellegi sügiski. Jõime Mudlumi tillukese maja tillukeses köögis ära päris mitu tassi kohvi ja rääkisime kirjandusest, aga mitte ainult. Pärast intervjuud üles kirjutades mõtlesin küll, et no oleks võinud ju Sirbi kohta ka rohkem küsida, see tuli ju jutuks küll, aga… Teid ei olnud seal, muidu te saaks aru küll. Intervjuu kulges niimoodi väga orgaaniliselt, samas hüppasime teemalt teemale, siis jälle tagasi, siis jälle edasi – nagu päriselus.

Tõstatasid oma tänases (12.10. – M.T.) Facebooki postituses nime ja pseudonüümi küsimuse, et miks teiste aktiivsete pseudonüümikasutajate – näiteks Kiwa ja Contra – puhul ei fikseerita ajakirjanduses samas artiklis nii nime kui ka pseudonüümi. Miks sa tahad enda nimesid eraldi hoida?

Aga miks ma üldse kasutan pseudonüümi? Kui ma tahaksin avaldada oma nime all, ei kasutaks ma ju varjunime. Ma üritan ikka täiesti lahus hoida neid kaht isikut. Mina, tavaline inimene, ja teine, kes kirjutab raamatuid.

See on ajalooliselt niimoodi välja kujunenud, et ma oma tekste Mudlumi nime all kirjutasin ZA/UMi. Ja et nad läksid Mudlumi nime all Vikerkaarde, siis oli ju loogiline, et ma jätkasin kirjutamist nimega, millega mind teatakse.

See ei ole siis pigem privaatsusküsimus? Sa ju tõenäoliselt aimad, et inimesed teavad, kes Mudlumi pseudonüümi taga on?

Jah, aga neid inimesi on tegelikult ju vähe, kes viitsivad mõelda, kes nime taga on. Neid, kes hakkavad guugeldama ja spetsiaalselt uurima. Me ainult arvame, et oleme jube tuntud ja kõik teavad, kes me oleme (naerab). Kusjuures see Isotamme-arvustus[1] läks ka Mudlumi nime alt ERRi kultuuriportaali. Muidu ma avaldan arvustusi kodanikunimega. Aga seal nad olid alguses võtnud mõningaid Mudlumi tekste blogist ja siis oli ka veidi imelik hakata vahetama. Tekitab segadust jah, see kahe nime asi. Ja siis öeldi küll, et miks tema kirjutab anonüümselt ja kes ta selline üldse on. Parim pärl tuli ka ju kultuur.err.ee-st, see oli üks kommentaar Pärnitsa artiklile[2], et Mudlum on imitaator-stilist, kes kirjutab „sookirjandust” (naerab). Selline negatiivne kommentaar.

Mulle on jäänud mulje… või see on igatahes levinud müüt, et inimesi just väga huvitab, kes on pseudonüümi taga. Sa ütlesid, et neid on vähe, kes viitsivad guugeldada, aga ma arvan, et… et tegelikult ei ole.

Vaata, mingis mõttes on see erinev pseudonüümidest, mida võeti 20ndatel või 30ndatel, Vilde näiteks, kes kirjutas igal pool lehesabades tohutu palju ja jumal teab mis nimede all. Tänapäeval on inimesel kujunenud veebis tavaliselt mingisugune nimi – Facebook murdis seda traditsiooni, seal ollakse enamasti oma nime all –, aga minu sõbrad ja tuttavad kutsuvad kõik mind Mudlumiks (Mudlum hääldab ise oma pseudonüümi niimoodi natukene pikema u-ga, ehk nii pooleteise või 1¾ u-ga, Muudlum – M.T.). Minu jaoks on see täiesti nagu pärisnimi. Lisaks ei ole suurt tolku teadmisest, kes ma olen, sest kes ma siis ikka nii väga olen. Ei ole nii, et endine diplomaat kirjutab valenime all raamatuid.

Sa debüteerisid meie kontekstis kuidagi nii hilja, vanuse mõttes näiteks – see on meil ju üsna tavatu, pigem debüteeritakse järjest nooremalt. Kuidagi järsku oli meil ZA/UMis mingi Mudlum, siis juba Vikerkaares ja siis juba ilmus su debüütraamat. Kuidas see juhtus või… kust sa tulid?

See võib-olla on jah Eestis tavatu, aga mul oli väga suur rõõm lugeda näiteks Ulitskaja kohta, et tema esimene raamat ilmus viiekümneselt. Laiemas plaanis see ei ole tavatu. Sa teed varem mingeid muid asju. Ja ma arvan, et ma ei oleks hakanud kunagi päriselt kirjutama, kui seda blogipidamist ei oleks olnud. Samas mind häirib, kui mind nimetatakse – nagu siin Päevalehes (mõeldud on Mari Peegli arvustust[3] 12. oktoobri EPLis – M.T.) – blogijaks. ZA/UM ei olnud tavaline blogi. Kas Robert Kurvitza kohta ütleks keegi „blogija ja kirjanik” (naerab)? ZA/UM oli ikkagi ajakiri. Sinna oli kogu aeg tekste vaja ja ma hakkasin n-ö lambist kirjutama ja see tuli hästi välja… Kust ma muidu oleks selle peale tulnud, et hakata kirjutama? Muidugi, kes ei oleks keskkoolipõlves kirjutanud, aga siis on sul lapsed ja mingi muu elu ja rahateenimine ja… Ilma internetita, isegi kui ma oleks kirjutanud, ei oleks ma osanud ennast kuskile kirjastusse pakkuda, ma ei oleks teadnud, kuidas see süsteem toimib – selles mõttes olen küll täiesti väljastpoolt, et üldse ei kujuta ette, kuidas neid asju aetakse.

Aga nüüd ma olen vist juba 6–7 aastat kogu aeg kirjanduselu jälginud ja ise kirjutanud – mida aeg edasi, seda rohkem. Mingis mõttes on see meediumivahetus tegelikult raske ja hirmutav. Kui veebi kirjutades on tagasiside vahetu ja kohene, siis raamatu puhul teed hulga tööd ja siis – sa ei tea mitte midagi, sa oled nagu kotis – absoluutselt ei tea, milline on vastuvõtt, kas kellelegi meeldib või ei meeldi, kas ostetakse. Ostmisega on üldse kolmas asi, et kui sa oled ise raamatu välja andnud, siis sa alles tegelikult näed, kui kehv on olukord raamatuturul. Kui masendavalt kehv see tegelikult on. Kui sa blogides ei mõtelnud selle peale, kas sa teed midagi, mis on mõttekas või millel on tulemust, sa teed seda kuidagi vahetult ja lihtsalt ja mingeid probleeme endale tekitamata, siis raamatuga on juba nii, et hakkad mõtlema, et mida ma teen üldse (naerab) ja kellele seda vaja on ja kes seda loeb ja raamatuid on juba niigi nii palju. Sihuke tohutu ebakindlus.

Kas sa pead ennast päris kirjanikuks? Just ilmus ju su teine raamat.

Ei pea vist eriti veel. Ma arvan, et ma ei oska kirjutada, ja ma arvan, et see on tegelikult ka trump, mis mul on. Ma ei tea, kuidas peab, eks ole. Ma ei tea, kuidas peab, kuidas on õige, mis on kombeks, mis ei ole kombeks, mis on lubatud, mis ei ole lubatud, ja selle tõttu tulevad need asjad ausamad ja võib-olla natukene huvitavamad, kui need oleks muidu tulnud.

Mulle tundub, et praegu on mingi niisugune tendents, et inimesed, kes on tegelenud hoopis millegi muuga, jõuavad suhteliselt hilja ja teisi teid pidi n-ö päris kirjandusellu.

Ma ei tea, kuivõrd see intervjuus kajastust peaks leidma, aga taust on selline, et osa minuvanustest inimestest kuulub edukate põlvkonda ja osa ei kuulu. Ma sain väga noorelt lapse. Siis läksin humanitaarinstituuti, mida ma ei lõpetanud. Tekkisid majanduslikult ülirasked ajad. Martin (Luiga, Made poeg – M.T.) ütleb minu kohta „represseeritud intellektuaal” (muheleb), pea on mul kogu aeg otsas olnud, aga ma ei ole saanud seda realiseerida (tõsineb). Ma ei ole kuidagi jõudnud õige otsa peale. Tahtsin kohe pärast kooli kunstiinstituuti minna, aga läksin alles nüüd, 40-aastaselt, tegin selle läbi. Kunstnikku minust ikka ei saanud, aga just sel ajal hakkasin ka kirjutama ja arvan, et see on omavahel seotud. Lõpetasin kuidagi ühe eluetapi ära ja alustasin teisega.

Nii et päris lambist ma ei kirjuta, loll ei ole ma kunagi olnud (naerab, pistan vahele, et seda ma jumala eest ei arvanudki üldse mitte! – M.T.), olen kogu aeg palju lugenud, mul on kaks kasutut kõrgemat haridust. Aga lihtsalt mul ei ole olnud õnne, võimalust või tahtmist ennast kuhugi suruda – mingit ambitsiooni pole olnud.

Ja nüüd on?

Kas see nüüd mingi ambitsioon on, ma ei tea. Ma arvan, et mul ei ole enam palju valikut. Minu vanuses oleks nagu veel ainult teine võimalik tee: poliitika (naerab), mis kukkus ju läbi – AVP[4] oli, aga see kustus Tallinnas kuu ajaga, sealt ei tulnud midagi. Ja see oleks päris julm variant. Kui sa saad varsti 50, siis on vähe lootust, et ette satub hea amet. Kirjanik ma võin olla!

Sa oled öelnud varem, et poliitikaellu sattusid ka niimoodi juhuslikult, sest keegi teine ei tahtnud seda pressiesindaja rolli. Sattumine näibki olevat üks oluline märksõna sinu teekondadel: sa kuidagi elad oma elu, teed omi asju ja satud igasugustesse olukordadesse. Kuidas nii?

See on vast sellepärast, et ma olen oma noorema generatsiooniga natuke rohkem seotud, kui inimestel tavaliselt kombeks on, siis nende igasugused õnnetused, põntsud või väljakutsed jõuavad ka minuni. Ja ma võtan riske küll. Mul ei ole mitte midagi kaotada! Väga paljudel inimestel on mingisugune sotsiaalne staatus ja koht päikese all. Mul ei ole mingit kohta, mul ei ole mingit positsiooni, mul ei ole ka mitte midagi kaotada. See oli nii poliitikaga, see on nii kirjandusega ja mis siin Sirbiga oli…

Nüüd olen ka rohkem ametlikesse väljaannetesse arvustusi kirjutanud ja minu käest on lausa otse küsitud, kas keegi mulle tappa ei ole tahtnud anda. Ja ma olen tegelikult ainult kaks natuke kehvapoolset arvustust kirjutanud kogu selle kuhja kohta. Need kaks negatiivset arvustust on tekitanud sellise furoori, nagu ma oleks mingisugune staar-halvasti-ütlev-kriitik. Kui halvasti siis asjad tegelikult on, kui inimesed üldse ei julge oma arvamust väljendada? Mida nad kardavad? Päriselt – mitte keegi ei ole mind ähvardanud, mitte millegagi. Välja arvatud enda südametunnistus, mis mõtleb, kui palju sa võid ja kui palju sa ei või – aga üldiselt ma siiski üritan arvustada teost, mitte inimest, kes selle kirjutas. Tundub, et sageli on teistpidi, üritatakse rääkida rohkem inimesest kui raamatust. Kogu aeg uuritakse, kui palju ta ikka oma elust võttis ja kui palju seal isiklikku on ja üleüldiselt tuuakse autori isik hirmsasti esiplaanile, sest see nagu müüks rohkem kui asi ise, mida ta teeb. See mulle väga ei meeldi.

Teisalt jällegi, kuna ma ei ole justkui „keegi”, mitte keegi ei tea minu kohta midagi, siis palun, kui te tahate teada saada, kui palju on milleski isiklikku, siis peate Mudlumi uurimise instituudi tegema, palkama hulga detektiive ja hakkama vaatama, kuidas ta elu tegelikult läks. Mul ei ole ka eriti palju tuttavaid, kelle näpud saaks sahtli vahele lüüa ja küsida: „Noh, kas oli nii või ei olnud?” (Naerab.)

Pärnits ütles „Ilusa Elviira” Nihilistis ilmunud arvustuses kuidagi nii, et kust mujalt seda võtta, kui mitte päriselust sosistada…

Fakt on see, et sa võtadki päriselust, sest mitte-päriselu ei ole olemas. Ja samas mitte-päris on ka päris, siis kui sa oled ta kirja pannud. Võtame näiteks memuaristika – inimene on kirjutanud teadlikult päris oma elust, eks ole. Aga ta loob nii või teisiti mingi tendentsliku või moonutatud pildi, ta näitab mingeid asju nii, nagu ta tahab neid näidata. See ei ole tegelikult autentsem või usaldusväärsem kui ilukirjandusteos, kus on võib-olla isiklikke momente ära kasutatud. Anyway, meil ei ole tõele ligipääsu. Mind üllatas „Tõsise inimese” vastuvõtu puhul ka see, et räägiti dokumentaaljutustusest. Ja et neid tekste üritati ühe nimetaja alla toppida – need on kaunikesti erinevad jutud, osa võib-olla tõesti… Mis mind veel üllatas, oli see, et kui ma „Tõsist” kirjutasin, ei olnud ma veel näiteks Georges Pereci lugenud. Kui lugesin, siis mõtlesin, et oh jumal, siin on ju veel üks mees, kes kirjutab kuradi lihtsalt üles kõik asjad, mida ta järjest näeb. See ei ole mingi juhuse asi. Peeter Helme ütleb[5], et kui sa loetled oma kleite ja kasse, siis see ei ole kirjandus, aga Perec võis oma kirjutuslaua sulepead ja kustukummid ja kõik üles lugeda ja oli küll kirjandus.

Loomulikult on kirjandus!

Jah! Ja siis jälle need igasugused võrdlemised, näiteks, et oh, see on nagu Kivirähk või see või teine. Lihtsalt mõned asjad on sarnased! Ma olen Kivirähult vist ainult „Rehepappi” ja „Liblikat” ja „Kakat ja kevadet” lugenud, aga „Pildikesi õnnelike inimeste elust”[6] ma lugenud ei ole, täitsa tahaks lugeda. Nii mitu inimest on sarnasust täheldanud.

Ega võrdlemine ju ei tähendagi, või vähemasti ei peaks tähendama, et on otseseid mõjusid – seda nagunii ei saa tuvastada. Ja täie kindlusega ei saa mingi teksti põhjal öelda, et keegi on kedagi lugenud.

Samas loomulikult tulevad mingid seosed. Ja eriti nüüd, mil ma ise kirjutan. Mul oli raamat juba trükikojas ja siis Kunnus (Mihkel – M.T.) andis mulle Houellebecqi „Saare võimalikkuse”, lugesin – päris jube raamat tegelikult, eks ole – ja vaatasin, et kurat, ma olen ju nagu nais-Houellebecq! Mul on samad teemad siin „Elviiras” sees. Keegi teine ei näe, aga mina näen, et ta on mõtelnud samamoodi. Sest ma olen just vahetult seda teinud. Raamatud on erinevad, rõhuasetused on erinevad, aga tohutu inimlik üksindus, see, mida ühiskond on inimesega teinud – see põhiteema, põhitelg on tegelikult sama. Ainult et tal on mees. Ja mul on naine. Ja muidugi eri maad ja eri kirjandused. Aga niimoodi sa võid igasuguseid asju leida igalt poolt – sa leiad selle, mis on sulle südamelähedane, mis asetub sinu mustrisse. Selle, mis on väljaspool sinu mustrit, sa lihtsalt lükkad tagasi, ei võta seda vastu, see on paratamatu. Ja niimoodi võib minna vahetevahel pahasti ka arvustamisega, kui satub selline raamat, mis mitte kuidagi lihtsalt ei haaku sinuga. See on raske. Võimalik, aga raske. Objektiivne olla üldse.

Mida siis teha?

Ma olen üritanud ka paar arvustust ära öelda, kui teadsin, et ma ei saa hästi öelda, aga ei õnnestunud. Niipea kui oled alustanud, tekib kohe tõrge – sa ei taha endale seda kuvandit, et oled negatiivne arvustaja. Tegelikult ka ei taha, kes see tahaks – et oled kuri inimene. Ei taha inimestele haiget teha. Aga samas ma ei saa öelda kehva raamatu kohta, et see on hea. Ma ei saa! Muidugi on see kehv minu arvates. Aga samas – ma ei ütle eruditsioon, aga – mu lugemus on siiski nii suur, et ma suudan head halvast eristada. Aga seda arvavad enda kohta vist kõik…

Sa ütlesid, et raamatu puhul ei ole üldse ette teada, mida inimesed arvavad ja milline on vastuvõtt. Nüüd tundub, et esimese raamatu ilmumisest on juba nii palju möödas küll, et võib mingisuguseid kokkuvõtteid retseptsiooni kohta teha. Kuidas see sulle tundus? Kas üllatas, kas avastasid midagi uut, kas nõustusid?

See sai selgeks, et ei maksa lasta ennast arvustustest üldse häirida. Need peegeldavad eelkõige kirjutajat, seda, mis temaga sealt haakub. Väga sügavalt üllatas, kui öeldi, et see on nagu minu elust. Kuidas see, mille ma sinna sisse olin pannud, kuidas see nii üldine ajastu iseloomustus oli? See tegi rõõmu. See tähendab, et ma olin nagu… nagu mingeid olulisi asju tabanud… täiesti ebateadlikult.

Samas, mõned ütlevad, et nii teadlikult konstrueeritud ja kõik laused täpselt paigas ja… Ma võin käsi südamel öelda, et ma töötan puhta lolluse pealt, puhta intuitsiooni najal. Muidugi on mulle hirmus tähtis see, kuidas lause kõlab. Mul on väga tundlik kõrv selle suhtes, mismoodi tekst kõlab ja kuidas see peab lõppema ja kõik. Aga see, et mul ei ole seal lugu kunagi sees – ma lihtsalt ei näe maailma kui lugu. Ma ei näe seda mingite sündmuste reana, mis lõppeb mingisuguse asjaga – ma näen seda kulgemises.

Paljud arvustajad ju ka osutasid sellele, sh ma ise, vähemasti üritasin, et sinu esimeses raamatus on erinevaid lugusid – on klassikalisi novelle, aga on ka selliseid, nagu mina väljendasin, blogisissekandelikke tekste. See ei kahanda kuidagi nende kirjanduslikku väärtust, aga need on lihtsalt täiesti teistsugused lood.

See oli protsess, kuidas minust kirjanik sai, aus oli algus sisse jätta. Me Kajariga (raamatu toimetaja Kajar Pruuliga – M.T.) arutasime ka selle üle – ZA/UMi kirjutised viisid nende teistlaadsete, kompaktsete, terviklike, juba-nagu-päris-juttude kirjutamiseni. Uue raamatu puhul ma üldiselt arvan ise, et see on nõrgem kui esimene, sest selle teema on lihtsalt pööraselt raskem. Keegi arvustajatest ei ole veel märkinud, et see on hektiline, aga see on. See on selles mõttes jälle nagu elu ise – sel ei ole kindlat narratiivi, vaid asjad lihtsalt juhtuvad. Ja kahtlemata on siin igasuguseid mõtisklusi ja justkui mingist teisest ooperist asju ja ma arvan, et paaris kohas on ka igav. Aga see on päris hea saavutus paksu raamatu kohta, et mõnes kohas läheb veidi lohisema. Üldiselt on see kirjutatud väga keerulisest, raskest teemast nii, et päris… masendusse ei ajaks (naerab). Ja seal on ka häid kohti, kohe päris kindlasti on. Ärge laske ennast sellest halvema jutust segadusse ajada.