Taimede puudumine poplugude lüürikast, ametkondlik leigus taimestiku kaitsmisel, floorale pööratud napp tähelepanu haridusprogrammides – see kõik viitab taimepimedusele. Nägemismeele suunamiseks piisab algatuseks väikestest sammudest ümbritseva keskkonna kujundamisel.

„Taimepimedus” tähendab laias laastus võimetust ja tahtmatust taimi elukeskkonnas tähele panna ning nende rolli ökosüsteemide toimimises vääriliselt hinnata. Esmalt võib küsida, miks on toodud inimese pimetähnina esile just taimed? Kas see pole nii ka samblike, seente[1], putukatega, rääkimata mikroorganismidest, kes inimese vahetust tajuulatusest välja jäävad – ühesõnaga kõigega, mis pole karismaatiline megafauna ega paista inimesele ta enda (moonutatud) peegeldusena? Ühest küljest on taimede nähtamatuse valgusvihku seadmise taustaks ikkagi inimkeskne tõdemus ja eetiline kihelus, et taimed „panustavad” niivõrd palju inimese ja inimkaaslejatest loomade olemasollu, moodustavad 80% Maa biomassist, kuidas me neid siis nii vähe hindame? Teisalt aga on selle taustaks arusaam, et keskkonnakriisi üks põhjus on inimese nägemisvõime otseses, kuid veelgi enam ülekantud tähenduses. Milles taimepimedus väljendub? Tõestust on otsitud mitmelt poolt – alates looduskaitse valdkonna rahajaotusest ja loodusharidusest kuni kultuurilise esindatuse ja inimese taju toimimiseni. Nimetatud pole ent ainult indikaatorid, vaid ka probleemi juured, mistõttu neile allpool põgusalt keskendumegi.

Tajulised kalduvused

„Pimedus” on visuaalne termin ja „taimepimeduse” mõistegi pakuti esmalt välja seoses inimese nägemismeele võimaluste ja piirangutega. Botaanikud ja haridustegelased James Wandersee ja Elisabeth Schussler, kes mõiste 1999. aastal välja käisid, lahkasid seda inimese tajubioloogilise nähtusena, justkui taimepimedus oleks midagi inimliigile omast.[2] Võtmeküsimus on seejuures, kuidas kõlavad kokku taimede omadused ning inimese eristus- ja tähelepanuvõime. Kuna taimed ei liigu, kasvavad tihedalt koos ja on väljaspool õitsemisperioodi sageli sarnast värvitooni, tajutakse neid üksteisesse sulanduva massi ja taustana, mis ei pälvi eraldi tähelepanu.[3] Säärase tajulise sulandumise tõttu ei teki ka nn servaefekti, mis hõlbustaks eri taimeisendite eristamist. Ühtlasi on leitud, et inimesed eelistavad vaadata objekte, mis jäävad 0–15° silmade kõrgusest allapoole[4] – kui palju on aga taimeliike, mis ei nõua pilgu langetamist või tõstmist? James Wandersee asutas sellest johtuvalt 15 kraadi labori, kus uuritakse nägemistaju just eesmärgiga edendada bioloogia- ja botaanikaõpet. 

Kuna taimed ei liigu, kasvavad tihedalt koos ja on väljaspool õitsemisperioodi sageli sarnast värvitooni, tajutakse neid üksteisesse sulanduva massi ja taustana, mis ei pälvi eraldi tähelepanu.

Tajule rõhuvate taimepimeduse argumentide vastu räägib fakt, et paljudes kultuurides on taimed siiski kultuuri loomulik osa, olgu siis tootemite, toidukultuuri või lugude kontekstis. Kultuuri kaudu on seega justkui võimalik tajulisi takistusi ületada.

Kultuuriline esindatus

Argumendid, mis rõhuvad taimepimeduse kultuurilisele päritolule, tuginevad kas konkreetsete kultuurivaldkondade analüüsile või üldistustele, mis vastandavad nüüdisaegset Lääne ühiskonnakorraldust ja maailmavaadet põlisrahvaste paljuliigilisele taju- ja tähendusilmale.

Kirjandusteadlane Randy Laist on tõdenud, et „popmuusikas, luule kõige levinumas postmodernses vormis, piirduvad viited taimedele rooside, suhkru, kokaiini ja marihuaana monokultuuridega”[5]. Teatriuurija Megan De Roover leiab, et puud on lavakujunduses sageli vaid taustaelemendid, isegi kui nad on süžee olulised osad. Samas on puid, mis on teatud lavastuste või teatrižanrite lahutamatud osised, nagu nō-teatri vana männipuu (oimatsu) või puu, mille juures Vladimir ja Estragon Godot’d ootavad.[6]

Popmuusikas, luule kõige levinumas postmodernses vormis, piirduvad viited taimedele rooside, suhkru, kokaiini ja marihuaana monokultuuridega.

Samas pole just lihtne hinnata, kas kultuuris ja kultuuritekstides märgatakse ja kujutatakse taimi vähe või palju – kuhu peaks piiri tõmbama? Eestiski viimastel aastatel ilmunud teoste seast leiab mitmeid, mille fookuses on taimed kui isiksused, taimekooslused ja nende põimumine inimeluga, näiteks Richard Powersi „Ilmapuu”, Artishoki biennaal teemal „Taimed kui tunnistajad”, Jane Remmi maaliseeria „Puude portreed” ja küllap on neid teisigi.

Taimede koht looduskaitses

On leitud, et looduskaitseteadus ja valdkonna rahastus soosivad eluslooduse rühmadest enim imetajaid ja linde.[7] Kuigi USA riiklikust ohustatud liikide nimekirjast suurema osa moodustavad taimed (57%), jagati neile 2011. aastal vähem kui 3,86% ohustatud liikidele mõeldud riiklikust rahastusest.[8] Samas on täheldatud, et nii sammal- kui ka soontaimed on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punaste liikide nimekirjas ja ka rahvuslikes ohustatud liikide nimekirjades hästi esindatud[7] ning hoopis selgrootud, seened ja samblikud on need elustikurühmad, mida esineb rahvuslikes ohustatud liikide nimekirjades kõige vähem.[9] Nagu näha, sõltub hinnang taimede alaesindatusele nii aluseks võetud dokumentidest kui ka taustana kasutatud liigirühmadest, aga siinkohal polegi vast kõige olulisem täpne positsioneerimine, vaid tõdemus, et looduskaitsepoliitika ja -trendid on sageli ebaproportsionaalselt inimeste eelistuste poole kaldu.

Loodusharidus ja tajulised muutused elu käigus

Tõdemus, et taimedele pööratakse haridusprogrammides võrreldes nt loomadega vähem tähelepanu, ühtib laias laastus eespool kirjeldatud tendentsidega looduskaitses. Selle tendentsi muutmise soovitused keskenduvad eelkõige haridusprogrammide tähelepanu võrdsemale jagamisele eri elustikurühmade vahel ning uudsete õppemeetodite arendamisele eri haridusastmetes. Samas võiks siduda hariduslikud soovitused inimese tajuilma eripäradega. Inimeste tajulistele piirangutele rõhuvate taimepimeduse argumentide üks probleem on selles, et need kujutavad inimese tajuilma staatiliselt, ilma elu käigus toimuvate muutusteta. Jakob von Uexkülli juurutatud „omailma” mõiste juhtis samas lisaks liikidevahelistele tähenduserinevustele tähelepanu ka indiviidi elu käigus toimuvatele omailma muutustele.[10]

Kuni 15° allpool nägemiskõrgust avaneb lapsele ja täiskasvanule väga erinev vaade, mistõttu lapsel on hõlpsam märgata olendeid, kes kipuvad täiskasvanu nägemisväljast välja jääma.

Ealisi muutusi inimese omailmas ja märgatavas keskkonnas saab ka loodushariduse kasuks tööle panna. Kuni 15° allpool nägemiskõrgust avaneb lapsele ja täiskasvanule väga erinev vaade, mistõttu lapsel on hõlpsam märgata olendeid, kes kipuvad täiskasvanu nägemisväljast välja jääma. Lisaks puuduvad neil veel pragmaatilised silmaklapid, mida küll suure hoolega ette kasvatatakse („ära korja seda seent, seda peab nii palju kupatama”). Nii võiks inimese elu käigus toimuvad tajumuutused paremini ka haridusse integreerida – jutustades rohkem nendest olenditest, kes loomulikult huvi äratavad, ja luues uute märkamiste tärkamisel seoseid juba varem tajuväljas olnutega.

Keskkonnakujunduse tugi taimede märkamisel

Eespool nimetatud tajulised kalduvused pole asjad iseeneses, tajulistest eelistest või puudustest saabki õieti kõneleda vaid konkreetseid keskkondi silmas pidades. Seega on võimalik tajulisi eripärasid keskkonnakujundusega veelgi soodustada, istutades näiteks vaid ühte liiki taimi, paigutades nad nii, et parim vaade avaneb distantsilt, või piirates neile juurdepääsu või tuues hoopis eluruumi liike, kes küll säravad ja kirevad, aga kellega puudub igasugune kultuurilis-ajalooline seos ja kes jäävadki seega pelgalt eksootideks.

Samas aga on inimese kujundatud ja sageli harjumuspärasemad keskkonnad – botaanikaaiad, pargid, linna rohealad – need, kus tähelepanu on hõlpsam kultiveerida. Lisaks liikide valikule saab ka ruumilise kujundusega aidata taimedele enam tähelepanu pöörata ja nendega suhestuda. See, kas ja kui palju mõnd taime märgatakse ja tema vastu huvi tuntakse, sõltub seega paljuski ka sellest, kuidas taimed teiste keskkonnaelementide suhtes paiknevad. Nii näitas Tartu botaanikaaias tehtud analüüs[11], et laiad, ühetaolised ja sirged teerajad soodustavad inimeste edasiliikumist, kutsudes külastajaid aia järgmisse ossa, ilma et tee kõrval kasvavaid taimi tähele pandaks. Keerukam kontsentriliste teeradade muster soodustab samas aeglasemat kõndi pikemate peatustega ja seega ka rohkem tähelepanu pööramist ümbruses kasvavatele taimedele. Taimede märkamist võib mõjutada isegi teekattematerjal – nii eelistasid botaanikaaia külastajad ravimtaimede aiaosas läikivale graniitkiviteele pinnaseteed, mille ääres kasvavaid taimi ka lähemalt uuriti.

Botaanikaaiad, pargid, linna rohealad on kohad, kus saab ruumilise kujundusega aidata taimedele enam tähelepanu pöörata ja nendega suhestuda.

Keskkonnakujundusega võib luua avaraid taimevaateid, mis soodustab samas nende sulandumist maastikku, või kutsuda tutvuma üksikisenditega, piiritledes nende ümbrust ja tõstes neid märkamisväärseina esile. Tartu botaanikaaias on üldvaateid soodustavaks keskkonnaks näiteks alpinaarium, taimeisenditega tutvumine on aga tehtud hõlpsaks roosiaias, mis on eraldatud müüri ja aiaga ning kust ei avane suuri üldvaateid – seal uudistatakse ka enim üksikuid taimi (millele aitab kaasa kindlasti ka taimede endi karisma). Taimede kultuurilise sarmiga arvestamine on taimedele tähelepanu pööramist taotlevas keskkonnakujunduses kindlasti oluline – nii saab vähem atraktiivseid taimi nende paigutusega esile tõsta või siis juba niigi köitvaid veelgi rõhutada, et kasutada neid nt „uksena” taimemaailma.

Kilpkonnatoidust kultuuriroani

Aga kuidas siis ikkagi reageerida näiteks elulises olukorras, kus laps vaimustub mõttest minna botaanikaaia kasvuhoonesse, kuna seal näeb kilpkonni? Ikka nõustuda, vaadata kilpkonnad ära ning tõsta seejärel pilk tiigi kohal laiuvale banaanile ja selle söödavatele õitele. Liikuda edasi ananassi juurde, rääkida tema ajaloolisest ookeaniületusest, püüda tabada õues Jaapani juudapuulehiku langenud lehtede karamellilõhna, otsida üles taimed, kelle seemned liiguvad helikopteri, langevarju või purilennukina. Võib-olla inimese taju vajabki taimede märkamiseks lugude, fantaasia, paralleelide ja hüperboolide tuge. Nii ei toida taimed ainult kilpkonni, vaid ka kultuuri.

PS. Selle artikli kirjutamise ajal jõudsid võililled korduvalt oma õisikuid avada ja sulgeda, vahtrad lehte minna, kassikäpad ja küüvitsad õitsema hakata ning hanevitsad õitsemise lõpetada. Kimalased tolmeldasid agaralt kevadist seahernest.

[1] Hiljutisel Biotoopia konverentsil mainis mükoloog Merlin Sheldrake sama seente kohta: nad on elustikurühm, kes pole pälvinud tähelepanu, mida nad väärivad.
[2] Wandersee, J. H.; Schussler, E. E. 1999. Preventing Plant Blindness. – The American Biology Teacher, nr 61 (2), lk 82–86.
[3] Wandersee, J. H.; Schussler, E. E. 2001. Toward a Theory of Plant Blindness. – Plant Science Bulletin, nr 47 (1), lk 2–8.
[4] Allen, W. 2003. Plant Blindness. – BioScience, nr 53 (10), lk 926.
[5] Laist, R. 2013. Plants and Literature: Essays in Critical Plant Studies (toim. Laist, R.), lk 9–17.
[6] De Roover, M. 2019. Beyond the Scenic: Trees as Participants in Theatre and Performance. – Theatre Journal, nr 71 (3), lk 327–346.
[7] Martín-López, B.; González, J. A.; Montes, C. 2011. The pitfall-trap of species conservation priority setting. – Biodiversity and Conservation, nr 20, lk 663–682.
[8] Havens, K.; Kramer, A. T.; Guerrant Jr., E. O. 2014. Getting Plant Conservation Right (or Not): The Case of the United States. – International Journal of Plant Sciences, nr 175, lk 3–10.
[9] Zamin, T.; Baillie, J.; Miller, R.; Rodríguez, J.; Ardid, A.; Collen, B. 2010. National Red Listing beyond the 2010 target. – Conservation Biology, nr 24, lk 1012–1020.
[10] Vt von Uexküll, J. 2012 [1934]. Rännud loomade ja inimeste omailmades. – Omailmad, lk 79–157.
[11] Lukina, Y. 2019. The Role of Affordances in Addressing Plant Blindness Phenomenon: Semiotic Analysis of Plant-human Encounters in the Tartu University Botanical Gardens. – Tartu Ülikooli magistritöö.

Riin Magnus on semiootik ja bioloog.

Yekaterina Lukina on semiootika vilistlane.

Maris Tammer on graafiline disainer / illustraator, kes on lõpetanud TKK Pallase maaliosakonna.