Müürilehe juuninumbris andis ajalehe erakorraline esoteerikatoimetus iga tähtkuju esindajaile pilvisel Eestimaa suvel nautimiseks lugemissoovitusi. Riskides Müürilehe oraaklite pahandamisega, eirasin nende soovitusi enda tähtkujule ning valisin hoopiski kaaludele mõeldud teose, Miranda July „Esimese paha mehe”.

Miranda July „Esimene paha mees”
Tlk Helen Rohtmets-Aasa
Varrak, 2016
253 lk

Olles kursis July varasemate loometöödega, ei tulnud üllatusena hiromantide July uuele teosele antud iseloomustus: „Just see raamat võiks aidata näha, et kõige pöörasemad teekonnad võivad viia kõige pöörasemate ja etteaimamatumate tulemusteni ja kaalumisest ei ole siin elus mõnikord kõige vähematki kasu.” Kuigi tegemist on July esimese romaaniga, siis etteaimamatud tulemused ja pöörased teekonnad on tunnused, mis on omased ka autori eelmistele teostele (nt „No One Belongs Here More Than You: Stories” (2007), „It Chooses You” (2011)). July tegelaskujud on tihti ebatavalised ja ebakindlad, samas kui autori kirjutamisstiil on küll ebatavaline, aga mitte kunagi ebakindel. Oma filmides, kirjatöödes ning kunsti- ja sotsiaalprojektides käsitleb July sagedasti just ebastandardseid suhteid, ootamatuid fantaasiaid, puudutab erinevaid ärevusi ning nihkeid tüüpilisest. Valitsevaks muutub argipäevaelu veidrus, kus armetus ja huumor käivad käsikäes.

Argielu, veidrus, armetus ja huumor on oma kindlal kohal ka „Esimese paha mehe” peategelase Cheryl Glickmani elus. Cheryl on neljakümnendates naine, kelle kõris asetseb kangekaelse järjekindlusega klomp, mis ei lase tal neelata. Samuti vaevab Cherylit põletav armastus oma töökaaslase Philipi vastu, kes omakorda ootab naiselt hoopis õnnistust, et viia seksuaalaktiga lõpuni suhe alaealise tüdrukuga. Ning ei puudu ka laps – Kubelko Bondy –, kellega Cherylit seob kosmiline side, kahjuks aga ilmutab Kubelko ennast talle vaid teiste naiste lastes. Kui iseloomustada Cherylit passiivsena, oleks see ebapiisav, sest tegemist on aktiivselt allaheitliku tegelasega. Kirjeldades oma igapäevaelu kodus, mõtiskleb Cheryl: „Nagu rikkuritel, on ka minul täiskohaga teenija, kes kõike korras hoiab, aga ta ei häiri mu privaatsust, sest see teenija olen ma ise. […] Pärast aastatepikkust üksi elamist muutub kõik nii muretuks, et ma ei tunne iseennastki, nagu mind polekski enam olemas.” (lk 22–23)

Selline on siis Cheryl Glickman, kelle hingeelu Miranda July kindlal käel avab. Ilma igasuguse häbitundeta esitletakse ka kõige kirkamalt normist erinevaid fantaasiaid ning sisemaailma kopitanud nurki. „Esimese paha mehe” tegevuse katalüsaatoriks saab aga ootamatult Cheryli ellu sattunud töökaaslaste tütar Clee, kes maandub ta diivanile ebamääraseks ajaks elama. Clee, volüümikas blond neiu, kes on kohutavalt laisk, kelle jalad haisevad küüneseene järele ja kes tarbib katkematult telekat ja telekalõunaid, muudab seni märkamatult tegutsenud Cheryli elu kardinaalselt. Naiste omavaheline suhtlus läbib erinevaid etappe. Suhe Clee kui Cheryli jaoks tülika korterikaaslasega muutub kahe naise fightclub’iks, kus esialgu ootamatult alanud agressioon Cheryli vastu muundub aja jooksul vastastikuseks mänguks: „Nüüd ma teadsin, nüüd lõin ma selles mängus kaasa. See oli mäng, täiskasvanute mäng.” (lk 66)

July oskus kirjeldada vägivaldseid stseene vaheldumisi seksistseenidega, unustamata sealjuures ka huumorit, on tähelepanuväärne ega lase teosel saada tühiseks groteskiks. Seni aktiivselt passiivselt tegutsenud Cheryli elu hakkab muutuma ja lugeja näeb, kuidas tegelaste omavaheline dünaamika teiseneb mõistmatust agressioonist vastastikuseks teadlikuks mänguks, muutudes seejärel – pärast Clee rasestumist – omakorda taas, võttes endale pigem lapse ja lapsevanema vahelise suhte tunnused. Suhe jõuab haripunkti, kui Clee ja Cheryl otsustavad hakata armastajateks, ning üsnagi etteaimatavalt peab lugeja tunnistama ka selle armuloo hääbumist. Kõiki neid erinevaid etappe ja sündmusi antakse edasi Cheryli jutustuse kaudu, mis tekitab kohatise paratamatu vajakajäämise teiste tegelaste arengus ja taustaloos. Teose kõrvaltegelased lakkavad olemast, kui Cheryl nendega enam kokku ei puutu, mis omakorda tekitab suletud maailma tunde, kus kõik kirjeldatud veidrused ja kõrvalekalded normaalsusest ongi okeid, nii asjad käivadki.

Küsimus on aga selles, kas kogu selle järjest enam kuhjuva kummalisuse sees suudab lugu ise ennast kanda või moodustubki sellest üha pöörasemaks minevate veidruste kogum? Ka July varasemates jutukogudes domineerivad noored naised oma intensiivse fantaasiaeluga, kus nende motiivid jäävad tihti saladusloori taha ning lood ise toetavad oma selgroo pidevalt toimuvatele kummalistele üllatustele ja kokkusattumustele. Niisiis võib öelda, et July esimene romaan ei erine suuresti tema senisest käekirjast, ning kuigi lühivormid tunduvad tema tugevalt sisekaemustele keskenduvatele lugudele paremini sobivat, ei puudu „Esimeses pahas mehes” universaalsed teemad – vananemine, sugu, emadus, agressioon –, mis kõnetavad paljusid lugejaid. Kirjeldused emadusest on läbinägelikud ja ausalt lõikavad: „…ma hakkasin taipama, et magamatus ja unetus ja pidev toitmine polnud muud kui üks ajupesu vorm, protsess, mille käigus vooliti minu vanast minast aeglaselt, aga järjekindlalt, midagi täiesti uut: ema. See tegi haiget.” (lk 202) July suudab ka ilmekalt, sellele küll liigset tähelepanu juhtimata, markeerida probleemkohti, mis puudutavad vananevaid naisi – möödaminnes mainitud laused selle kohta, kuidas „pilt keskealisest naisest, kes ei suuda oma käsi endast eemal hoida” (lk 122), mõjub eemaletõukavalt, või kuidas Cheryl iseennast vaigistab, mõeldes: „Peaaegu neljakümne viiene. Liiga vana, et sõna võtma hakata.” (lk 245) July oskus ongi kirjeldada seda veidrust, mis võib olla küll kummaliselt spetsiifiline, kuid samal ajal täiesti tuttav, sest kogu selles kuhjuvas pöörasuses on mingit äratundmisrõõmu ka oma normaalsust pühitsevale lugejale.