Ükssarvikute pisarad TMW Maitsetel, getoinglite koor klassikalise muusika reivil ning eufooriline Valgevene post-punk – teie ees on meie esimesed Tallinn Music Weeki emotsioonid.

Pillimäng

Ei ole ilmselt eriti originaalne idee, aga mulle on istunud rohkem need kontserdid, kus muusik mingit pilli mängib. Saksofoni, viiulit, klahve, trumme, potte, panne, mida iganes. Isegi, kui see pole mu igapäevane lemmikmuusika, on elamus palju sügavam kui nendel üritustel, kus helisid loob MacBook. Ja ka need saksofonid ja viiulid lastakse tänapäeval kõik läbi luuperite, nii et ei ole siin igavat midagi. Õpime kõik pilli mängima! – Lauri

Balti skeene biidimeistrid Erinevate Tubade Klubis

Neljapäev andis valgust balti skeene elektroonikale ning tuleb tõdeda, et tase oli üllatavalt hea. Seda kõike muidugi sussisõbralikus ETKs, kus plasmatelerid biidiga sünkroniseeritud abstraktseid visuaale genereerisid ning kogu show’d võis jälgida mugavatelt diivanitelt. Eestlastest jätsid sügava mulje kodumaised etno-hopparid Leikki, kelle glitch-gospellikke arranžeeringuid kandis ürgne energiavool. Õhtu tegi mõnusaks ka lätlane Mr. Myster oma skisofreenilise future bassiga, milles kohtusid RnB sämplid ning tume dubstep. – Florian

Muusikasõpradele ja niisama sõpradele ei ole Leikki midagi uut. Kaja Kaus ja Lauri Täht on koos muusikat loonud juba pea kaks aastat ja huvilised on saanud SoundCloudis nende tegemistel kõrva peal hoida. Eeskätt rõõmustas see, et nad kõlasid kordades paremini kui salvestistel. Tegemist oli Leikki kõige esimese live-esinemisega ja nurisemiseks ei ole põhjust. Publik seisis sulnite nägudega ja atmosfäär oli kuidagi unistav ja soe. Lauri biidid on klass omaette ja vahepeal unustasin end peamiselt just neid kuulama, nii et vokaal jäi tagaplaanile. Sellegipoolest oli Kaja hääl väga ilus ja andis tervikule palju juurde. Tänuväärne on asjaolu, et nende loomingut on juba välja antud ka vinüülilil – Aina Lomalla Recordsi alt ilmusid lood „Hõõguvad Kui Söed” ja „Mu Viimne Laul”. Kuni duot taas esinemas näeb, julgustan kõiki nende plaati soetama. – Triin

TMW Maitsed: Pegasus

Muusikaliste hõrgutiste vahele on mõistlik kehakinnituseks ka mõni toidupala menüüsse seada. Soojadest soovitustest hoolimata polnud ma Pegasusse varem sattunud ja nii otsustasin nüüd sealsed maitsed järele proovida. Järgnes kolmekäiguline TMW Special, mille avalöögiks oli hõbedane räimesalat, mida kaunistasid porgandilõhikud ja miski, mis ei saanud olla muu kui ükssarvikupisarakaste. Maitsev, kuid teine käik oli tase kõrgemal. Minu taldrikule sattus valge välejalg ehk küülikukoib, mis ei olnud kindlasti metsik jänks, kuid ekstra-sitkus viitas sellele, et ta oli noor ja elujõuline sell olnud. Viimaks serveeriti taevalik karamellikreem mustsõstarde, koogipuru ja jäätisega. Minutiga valgus ta päikseloojangutoonides abstraktseks akrüülmaaliks ning seejärel sulas suus nagu juulikuu lumi. – Florian

Väikesed kontserdid

Tulles linnalavade intiimsest õhkkonnast ning Mustpeade Maja folgilt, kus publik põrandal istus, tundus Kultuurikatla klassikareiv oma täistuubitud majaga eriti valusa kukkumisena. Jah, idee klassikalisest muusikast reivi kontekstis oli lõbus, aga ainult nii kaua, kui jaksasin lõpututes järjekordades seista ja mittetantsivas massis trügida. Umbes poole tunni pärast hakkasin juba ära kibelema. Sõber, kes kooriliikmena ülevalt platvormilt kõike hästi nägi, kinnitas – jah, kõik olid tõesti seal. – Lauri

Estonian Voices

Reedeseks kõige ilusamaks elamuseks kujunes minu jaoks Estonian Voicesi esinemine teatris NO99. Kuus noort ja äärmiselt andekat muusikut olid saali meelitanud nii palju inimesi, et esimene märksõna, mis mulle assotsieerus, oli puupüsti. Ent ruum ei olnud täis vaid inimesi: eelkõige täitis selle küps, mõnus ja eriti nüansirikas helikeel. Justkui oleks džungli helid inimkeelde pandud. Kuuldu oli kvaliteetne ja ilus, kahvatades asjaolu, et ma esinejaid ei näinudki. Kuulamine ise oli sedavõrd paeluv ja üllatusi täis ning mis peamine: ilusaimaks instrumendiks oli üks ja ainus – inimhääl. – Triin

Nina Karlsson

Et kirjeldada Nina Karlssoni kontserti, piisaks põhimõtteliselt sõnast „wow”. Nina Karlsson on 2008. aastal loodud bändi juhtkuju, kes mängis klaverit ning laulis, kaasas bassimees Pavel Volk ja trummar Anton Novikov. Nina ise on võimatult kaunis ja habras naine, samas olid tema esitlused suure energiaga ja iga loo lõppedes oli hirm, kas ta jääb ikka elama – niivõrd palju andis ta endast. Ta hingeldas ja ohkis teatraalselt, kui lugu sai jälle esitatud, ja sõnas: „хорошо, очень хорошо”. Äärmiselt karismaatiline ja temperamentne artist. – Triin

Klassikalise muusika reiv

Kultuurikatlasse, kõledasse industriaalurkasse, lendas reedel justkui kaunis troopiline lind, kes võluvalt kõlavaid palu ette laulis. See oli muidugi getoinglitekoor Sireen, kes publikut lummas. Dirigent Brendan Jan Walshil tuli briljantne idee tuua „aristokraatide” lõbu lagunevatesse tööstushoonetesse. Tänapäeval on huvi klassika vastu ning ka uute heliloojate tulek kahjuks hääbumas, mistõttu on süvamuusika reivikonteksti panek igati värskendav. Alati ei pea troonima Estonia kontsertsaalis, sest klassikalise muusika järgi footwork’imine ja reivimine on samuti üli-fun. Mängiti nii kaasaegset kui ka 17.–19. sajandi dinosaurus-klassikat. Kindlalt üks TMW erilisemaid pidusid, sest sai nautida ajahambale vastu pidanud meistriteoseid, tundmata pseudo-intellektuaalset üleolekut. – Florian

Super Besse surmadisko

Super Besse on uus Kino? Maksim Kulsha on uus Ian Curtis? Paralleele kui palju ja selliseid, mida iga viienda post-pungi bändi kohta lendama kipub, aga see siin on kolmik, kelle neljapäevane kontsert Sinilinnus vere tõeliselt vemmeldama pani. Sünti mängib neil räpimehe poole kalduva välimusega tüüp, visuaalselt isegi reaalselt Curtist meenutaval lauljal oli tol õhtul seljas värviliste täppidega särk, kitarrist näeb välja, nagu poleks ta kuu aega normaalselt süüa saanud (väga postpungilik) ning nende repertuaari võiks nimetada surmadiskoks – nagu muusikaveeb Louder Than War neid kirjeldas. Nad löövad oma konkreetsusega (ühtegi lugu liiga pikaks ei venitata) ja pingelise eufooriaga, mis ka kõige kõvemal puujalal põlve kõveraks võtab. Lisage sinna juurde mikrofonijuhet ümber kaela mässiv vokalist Kulsha, kes laivi põrandal pikali lõpetas, ning purustatud kitarr (paar klišeed ikka ka, kuigi mitte üldse klišeelikult välja kukkunud) ja te saate uued Valgevene superstaarid, kelle talent ulatub varsti ilmselt kaugele riigipiiridest väljapoole. On see vana hea nõukogude kiirgus ja pikkade koridoride seintelt maha kooruv värv, mis sellise suurepärase morbiidsuse kokku on klopsinud või midagi muud, aga neljapäeval leidsin ma endale uue lemmikbändi. Ainult trummarit oleks neil juurde vaja. – Mariliis

Formaat

Selge see, et kui üht head asja liiga palju saab, ei ole see enam hea, ent siiski on linn TMW ajal kuidagi teistmoodi ja värske. Formaat ise on niivõrd mõistlik ja terviklik: märksa rohkem pidusid võiks mõistlikul ajal alata ja lõppeda. – Triin